Roman Leonidov

Minu esimene kokkupuude tõsisem kokkupuude Weiriga, kui mitte arvestada “Marslase” filmi ja “Muna” lühijuttu (Kurzgesagti video võtmes). Väga meeldiv kokkupuude, peaks mainima. “Project Hail Mary” oli esimesest leheküljest nii haarav, et ma seadsin korduvalt kahtluse alla une, toidu ja töö vajalikkuse oma elus. Sain raamatust teada, et kõik need kolm asja on siiski olulised, ja panin raamatu käest - selleks õhtuks. Ega neid õhtuid palju kokku ei tulnudki.

Peategelane on kooliõpetaja ning sealjuures väga sümpaatne ja inimlik - (post)sovetliku haridussüsteemi läbinule on see vist raamatu kõige ulmelisem element. Nali, vähemalt minu omaaegne füüsikaõpetaja oli hea. Aga sellist õpetajat nagu raamatu peategelane oleks me vist kõik endale tahtnud - noor, tark ja lahe. Raamat koosnebki peaaasjalikult sellest, kuidas ta teaduse abil erinevaid üleskerkivaid probleeme lahendab ja lugejale kannatlikult selgitab, miks ta teeb ja mida. Mina igatahes tunnen, et ma olen nüüd natuke targem kui enne lugemist, või vähemalt oskan end ootamatult kosmoselaevast leides minut kauem elus püsida.

Ellujäämisest rääkides on eksistentsiaalne hädaoht, mis raamatus Maad ähvardab, päris originaalne ning selle omadused ja lahendus hästi välja mõeldud. Ilus on lugeda, kuidas inimkond omavahelised vaenud kohe kõrvale heidab ja ühise ellujäämise nimel tegutsema hakkab, isegi kui seegi on üsna ulmeline mõte. Reaalselt ei suudaks me seda ilmselt teha, nii et küll on hea, et meid päriselt ükski üleilmne katastroof ei ähvarda. Oot…
 

Väga hea raamat. Mõned puudused jäid silma, aga need on võrdlemisi tühised, nii et las nad olla. Kohustuslik lugemine. Jules Verne kiidaks heaks.

Oeh, küll see jutt alles venis - nagu ferromagnet. Ideed on futuristlikud, teostus kõike muud. Aegunud stiili ja igavust võib teatud tingimustel aktsepteerida, aga kui seda igavust on vürtsitatud prantslasliku tundelisusega, siis muutub see iseäranis talumatuks. Surge juba rutem maha, tegelased! Sama autori “Xipehuzid” ilmus kakskümmend kolm aastat varem ja tundus palju moodsama loona - tea, mis autoriga vahepeal juhtus? Ma loodan, et kellelegi tänapäeval pähe ei tule vanade prantsuse meistrite stiili jäljendada, see oleks lihtsalt traagiline.
 

Selle jutu ainus väärtus minu jaoks (peale ajaloolise) seisneb, nagu “Xipehuzide” puhul, täiesti võõrapärase eluvormi, ferromagnetite tutvustamises. Mingit teab kui aktiivset rolli nad loos ei mängi, aga nende pidev kiibitsemine taustal annab maailmale värvi ja omapära ning nad on lihtsalt väga huvitavalt välja mõeldud. Ainult tänu neile annan ma loole hindeks kolme, muidu oleks sirge kaks. 

Nojah, Hargla. Muidugi pädevalt kirjutatud jutt, teisiti ei saakski, aga mitte väga meeldejääv. Pole tunda, et autor siia oma hinge oleks valanud. Ei lugu ega maailm ole millegi poolest erilisem kui teiste autorite oma siin kogumikus. Lihtsalt kvaliteetne jutt, kui sellist omadussõna kirjanduse kohta kasutada sünnib.

Jutt vanainimesest, kes postapokalüptilises maailmas oma üksindust muusikaga täidab. Nagu autoritutvustusest lugeda võib, oli autor nooruses õppinud muusikat, ning muusikast on loos juttu palju ja põhjalikult. Mingil põhjusel ei muutnud see lugu minu jaoks igavaks, ehkki ma sedasorti muusika köögipoolest midagi ei tea, vaid lisas loole eraldi kihi, mis ülejäänuga kenasti harmoneerus ning seda täiendas.

Mitmes mõttes sarnanes see ühele teisele loole siin kogumikus, aga selle erinevusega, et käesolev oli mitmekihiline ja huvitav. Kas võib olla, et kui loo peategelane elab huvitavais paigus ning tegeleb huvitavate asjadega, siis muudab see kuidagiviisi ka loo huvitavaks? Müstika!  

Üldiselt oli see lugu nostalgiline ja kurb, aga ei mõjunud rusuvalt, vaid pigem rikastas vaimu erinevate tunnetega. Tekitab huvi autori loominguga edasi tutvuda.

See on siis see hard SF, mille puudumist Eesti ulmes kaua kurdetud on. Autori visioon Yellowstone’i purskest ja sellele vahetult järgnevast jamadest tundub realistlik, niipalju kui mina hinnata oskan. Edasise osas on mul juba reservatsioone, näiteks ma ei taha päriselt uskuda, et inimkond kaotab oskuse elektrit toota või naftat pumbata, kuna 21. sajandi hõlbuelu on kõik nii saamatuks muutnud, või et inimesed ei pane enam endale nimesid. Aga autoril on õigus oma tulevikuversioonile.

Minul on jällegi õigus kurta, et oeh, veel üks tekstimassiiv - see tähendab jutt, mis koosneb patoloogiliselt põhjalikest kirjeldustest. Me saame teada, milliseid raamatuid peategelane loeb, mitu seepi tal laos on ja mida ta oma igapäevaelus teeb. Ma võin ära öelda, mida ta teeb: mitte midagi huvitavat. Autor on 13 lehekülge tihedalt täis kirjutanud, et öelda: “Tegelane elab üksi, loeb raamatuid ja kasvatab kurke”.
 

Päris mõttetu jutuga siiski tegu pole, kuna Yellowstone’i purske kirjeldamine omab teatavat üldhariduslikku väärtust.

Pildike kliimapõgenike perekonna läbielamistest, aga sama hästi võiksid need olla mistahes põgenikud, kliima ei puutu eriti asjasse. Autor püüab panna lugejat neile kaasa tundma, aga kahjuks mõjub see perekond pigem abstraktse nähtusena, kõigi põgenike stereotüübina kui päris inimestena, nii et mingeid kaastundlikke emotsioone ega huvi nende käekäigu vastu ei teki. Lisaks on kõik tegelased klišeed ja loo lõpp täiesti antiklimaktiline. Kahju kohe kahte panna, aga siin loos polnud ühtegi meeldejäävat momenti ja kõik katsed mind midagigi tundma panna kukkusid läbi.

Järjekordne lugu väheavaldanud autorilt, kes on ka ühe looga meelde jäänud (“Juhtumised Pahura Jumala baaris” 20. Täheajas). Too jutt sööbis mulle mällu oma originaalsuse ja loomingulisusega, ehkki lugu seal väga ei olnud. Käesolevas jutus tundub, et autor on üritanud vahelduseks just loole rõhuda. Kusagil selles tekstimassiivis võib tõesti korralik lugu peidus olla, aga seda on keeruline üles leida. Nimelt on autor põhjalikkusega liiale läinud ja nii toimuvat, ümbrust kui ka dialooge ülemäära pikalt ning detailselt lahti kirjutanud. Tore, et autor on asjad enda jaoks läbi mõelnud, aga meil lihtsalt ei ole vaja kõige kohta nii palju teada. Ja ega see, mis me teada saame, ka väga põnev ei ole. Autor on minu arvates žanriulme nimel liiga palju oma lennukat fantaasiat ohvriks toonud. Need mutandid on loo kõige põnevam element, neist oleks võinud rohkem kirjutada, ning vähem sellest, kuidas peategelane saunas ämbrit tühjaks valab ning lappi peseb. Praegusel kujul on see suhteliselt mittemidagiütlev ja raskestiloetav jutt.

Paraku mitte eriti meeldejääv jutt. Nii lühike laastuke eeldaks kõvemat puänti. Veel tahaks Tennysoni tsiteerimise ja Lovecrafti mainimise järel mahlakamat keelekasutust, mitte tuimavõitu dialooge.

Kollaaž märgilistest stseenidest ühe mehe elus katastroofijärgses Eestis (Kraftile omaselt peamiselt saartel). Õigem oleks küll rääkida katastroofidest mitmuses, ja mitte tingimata lõppenud kõneviisis, aga mis ma norin, loo peategelasel on niigi raske - teda ei kimbuta mitte üksnes kliima, vaid ka Maavalla vohav floora, katk, superrelvad ning need inimkonna põlisvaenlased, rootslased. On suisa koomiline, kui põhja vanajumal selles maailmas raskustaseme keeranud on ja tekib küsimus, kuidas mees üldse nii kauaks ellu on jäänud. See ja veel mõned loo aspektid tekitavad tunde, et kellelgi oli kirjutades keel sügavale põskkoopasse surutud, aga mine tea ka.
 

Krafti stiil meeldib mulle, see on puhas liigsest mölast ja annab jõuliselt edasi asju, mida autor on tahtnud edasi anda, iseäranis muidugi karmust, koledust ja õudust. Kõike seda siit loost saab, helde käega mõõdetud kogustes. Võibolla võiks rohkem peategelasest teada saada, näiteks kuidas ta nii võimekas on, ja samuti rohkem katastroofide tagamaid lahata, aga mul on tunne, et seda lugu põhjalikumaks kirjutades väheneks selle efekt. Kiidan, viis pika miinusega.

Eskapistlikku ulmet seostatakse tavaliselt noorema lugejaga, aga nagu selgub, kirjutatakse seda ka vanadele meestele. Miks vanu inimesi sellise raamatuga nagu „Tuugenid” tarvis karistada on, ma ei tea. Minul jäi see pärast esimest mõndkümmend lehekülge lauale nädalateks tolmu koguma, aga kuna sellest äsja veebis palju juttu oli, siis viisin alustatu kiirkorras lõpule (ja kahetsesin seda). Sulbi kirjutas „Loomingus” selle raamatu arvukatest puudustest ja ma ei hakka neid siin üle kordama, vaid ütlen lihtsalt, mis tundeid see raamat minus tekitas.

See raamat on kurb, ja mitte selle sõna ilusas, poeetilises tähenduses, vaid depressiivne. Tasemelt on see tüüpiline alla keskmise Eesti ulme, aga vaimult on see jõuetu ägin tänapäeva maailma vastu, mis teeb õnnetuks ega paku mingeid lahendusi. See on puhas eskapistlik tekst, mis väljendab autori iha lihtsa, kristalliseerunud ühiskonna järele, kus noored teavad oma kohta ja kus tema saab olla endiselt relevantne – just nagu raamatu Vanaisa, kohalik patriarh, kelle juures kõik nõu, luba, tõde ja õigust küsimas käivad. Mingi piirini ma seda ihalust mõistan - maailm on tõesti keeruline - aga see ei tähenda, et ma autori/Vanaisa maailmas elada ning end mingi hambuni relvastatud gerontokraadi tarkuse paistel soojendada tahan. Mul tekkis „Tuugeneid” lugedes võrdlusmoment Hargla „Suvitusromaani” toimumiskohaga, ainult et Habicht on oma mikrodüstoopia süngemad küljed imala maavillase kestaga mugavalt kinni katnud.

Otsin, mis ma otsin, aga ma ei leia selle raamatu kohta öelda ainsatki head sõna. Kõik, mis ma siit sain, oli rikutud tuju ja raisatud aeg. Vähemalt saan ma selle rämpsu nüüd oma lauanurgalt ära panna.

Kogemiku lõpetab poulandersonlik lugu kõigi lemmikust ühesilmsest jumalast. See lugu püüdleb suurejoonelisusele, ent paraku seda ei saavuta. Midagi siin on, algus on paljutõotav, aga jõudu õhkutõusmiseks ei leidu. Erinevalt Kalmsteni maailmaloome-lugudest on see lugu selgelt peategelase-keskne ja peategelane on... nõrk. See Odin ei anna lihtsalt peajumala ning kosmiliselt olulise olendi mõõtu välja (piitsutamisstseen, khm). Pigem on meil järjekordne Kalmsteni standard-meestegelane, kes on kõva vend ja kunagine gängiliider, aga kel nüüd on kätte jõudnud rasked ajad ja enesekindlus lappab. Selline tegelane sobib hästi räpastesse postapokalüptilistesse rentslilinnadesse, aga mitte maailmakõiksuse keskmesse nagu Odin. Loos on mitu kõrvaltegelast, kes on Odinist palju intrigeerivamad, ent kui tüvi on nõrk, siis tugevad oksad ei päästa, või midagi.

Peategelane pole loo ainus häda. Selle keskne jumalik konflikt pro- ja antagonistide vahel on liiga ebamäärane ja kauge ning ei haara kaasa. Arvestada tuleb, et mina kuulun veel ilmselt sihtgruppi, ehk nende sekka, kes on mütoloogia seltsis üles kasvanud ja keda see kõnetab. Ma kardan (lootes samas, et ma eksin), et keskmisele tänapäeva lugejale pole iidsed jumalad ja nendega kaasas käivad suured narratiivid enam üldse relevantsed, tal on moodsamat, paremat ning kergemini seeditavat kraami võtta. Aga miks siis näiteks Gaimani „Ameerika jumalad” inimestele peale läks? Lisaks Gaimani ilmselgele andele võibolla seetõttu, et ta tegi vanadest jumalatest häbenemata tänapäevased tegelased. Kalmsten üritab minu arvates anda lugejale vana ja uut ühekorraga, mis antud juhul ei tööta.

Mul on tegelikult kohutavalt kahju, et see lugu ei tulnud niisugune välja, nagu autor ilmselt plaanis. Põhjala müüdid on Kalmsteni ampluaa ja kes muu kui tema peaks neist head originaalloomingut välja võluma. Samas ma usun, et täiuslik lugu (võibolla isegi romaan?) sel teemal on tal peas olemas ning see tuleb sealt lihtsalt välja urgitseda.

Posija avastab, et inglid ja deemonid on päriselt olemas. Järgneb hämamine igavikuliste küsimuste üle nagu armastus ja lootus. Ma ei tea, mis see on, aga see ei meeldi mulle, see ei ole ulme ning seda lugu ei olnud siia tarvis.

Kalmsten ilusti kirjutada oskab, eks ole. Ta teab, kuidas panna sõnu rivvi nii, et need lugedes hästi kõlavad. See jutt tõestab seda järjekordselt. Kahjuks sellest hea ulme jaoks üksi ei piisa, lugu on ka vaja. Siin on lugu tahaplaanile jäänud. Minategelane on sattunud varjuilma ja tundleb ja... ega rohkemat öelda polegi. Mõnele võibolla sellest piisab. Mulle mitte. Kolm Hallaratsurit viiest, kusjuures kolmas lonkab.

Selle loo juures tuli mulle kohe pähe seos muusikaga. Käreda viikingmetaliga, kui soovite, aga žanr pole tegelikult oluline. Seos seisneb selles, et mõnikord, kui bänd mõne oma kauamängiva uuesti välja annab, paneb ta sellele lisaboonusena juurde loo või kaks oma demolindistuselt. Mõte on ilus, aga reaalselt keegi neid halva produktsiooniga lisalugusid sinna albumi üldmuljet lõhkuma ei taha. Pealegi meeldib inimestele enamasti see variant, mida nad esimesena kuulsid – või jutu puhul, lugesid. Enamus seda raamatut lugevaid inimesi on „Täheraua saaga” tõenäoliselt juba läbi lugenud ja ma ei imestaks üldse, kui suur osa neist „Valrafni” vahele jätab, sest „Täheraua saaga” ilmus alles natuke üle aasta tagasi ja miks peaks tahtma praegu selle demoversiooni elik mustandit lugeda? Suhteliselt korralikku mustandit, aga siiski. Viie või kümne aasta pärast, kui autor annab välja oma parimate juttude kogumiku, oleks „Valrafn” omal kohal. Praegu aga ei olnud selle avaldamise järgi tegelikult mingit nõudlust ega vajadust ja see jutt on, kui kasutada üht teist muusikaarvustustest tuttavat terminit, lihtsalt filler.

See lugu on siis autori teose „Kaarnalaul” niiöelda lisapakett. Mulle „Kaarnalaul” väga suurt muljet ei jätnud ja käesolev lugu ei süvenda ega vähenda seda. Okei fantaasialugu, ei enamat. See maailm ja peategelane lihtsalt ei ole nii huvitavad kui Kalmsteini mõned teised. Sama maailm, samad tegelased, sama hinne. Kes tahab enamat teada, loeb "Kaarnalaulu" ja siis käesolevat lugu.

Siin loos on koos mitu asja, millest mulle väga lugeda meeldib: primitiivne elu, mütoloogiline mõtlemine ja kohtumine tundmatuga. Kuid jutt on niisamagi põnev ja peategelane on sümpaatne. Lõpp on veidi ootamatu, aga omal moel rahuldustpakkuv. See lugu on lihtsam ja sirgjoonelisem kui kogumiku kaks esimest, ent hea kulgemisega ning veelgi tihkem. Kalmsten oskab seda asja väga hästi, et loob oma peas terve maailma ja siis näitab lugejale sellest ainult väikest nurgakest ajas ja ruumis – ja ometi jääb lugejale mulje, et ta sai teada palju rohkem, kui ta tegelikult sai. Ega rohkem öelda polegi, kui et kiidan.

See lugu on veidi nagu vestern, veidi nagu aurupunk, veidi nagu postapo ja leiab aset Kalmstenile omases räpases ja rusuvas maailmas. Lugu toob meelde sama autori kuulsa „Raske vihma”. Siin loos pole küll vihma, aga on üks kahtlane udu, mis selle maailma elukorraldust defineerib. Udu eest hoiatab autor meid juba esimeses lauses, see hoiab ebamäärase ähvardusena meid kogu aeg oma kütkes ning loo edenedes kerkib udu järjest kõrgemale, vähemalt piltlikult. Selles loos on lisaks udule siiski ka inimtegelased - karmi elukooli läbi teinud mees, kes saab teadlikuks enda teadmatusest, ebakindlusest ja piiridest, ning tugev, enesekindel ja kindlameelne naistegelane, kellel on minevik ja missioon. Mõlemad on Kalmsteni standardsed tegelasetüübid, keda ta tänaseks päevaks üsna hästi tunneb ning kirjutab - see on rohkem, kui saab mõnegi teise autori kohta öelda.

Kui ma midagi siin loos kritiseerin, siis nende tegelaste omavahelist kõnet. See lugu on kaunis dialoogirohke ja seetõttu ei jää märkamata, et vestlused päris inimkõnet just ülemäära ei meenuta, vaid on väga selgelt kirjanduslik nähtus. Ma peaaegu tahaks selle eest punkti maha võtta, aga ma vabandan autorit (ja ennast) välja sellega, et ma kohe arvustuse esimeses lauses võrdlesin seda lugu vesterniga ja kes on näinud vesterni, kus tegelased normaalse inimese moodi räägiksid?

Annan loole hindeks viie pika miinusega – dialoog on nõrgavõitu, aga tegelased on huvitavad ja maailm veel huvitavam. Võibolla võiks autorile ka ebaoriginaalsust ette heita, kuna kõiki selle loo aspekte on ta juba korduvalt mujal kasutanud, aga kui ta sääraseid maailmu meile sama kvaliteediga edasi serveerib, ei kavatse ma liialt kurta. Vähemalt mitte veel seekord.

Tegelased suunduvad „kvestile” külmale maale, otsima üht maagilise tähendusega paika. Kui see kõlab nagu arvutimängu süžee, siis pole midagi, mulle ka. Selle loo – tegelikult enamiku Kalmsteni lugude – maailm ongi natuke arvutimängulik, ent kui enamasti kaasneb selle terminiga hävitav hinnang loetule, siis praegu on see pigem positiivne iseloomustus. Arvutimängulikkus austab lühivormi piiranguid ja lubab ebaolulise kõrvale jätta ning tegelased kiirelt retkele saata, tegema seda mida nad siia loosse tegema on pandud. Ja Kalmsteni tegelased ei raiska neile usaldatud leheküljemahtu ära, vaid avavad end mõistilikus tempos ning tulevad-lähevad, kui on nende aeg, mõnikord ootamatult ning suisa antiklimaktiliselt. Aga miks nad teevad, mida nad teevad? On’s retke tagamaad loogilised ning tegelaste motiivid usutavad? Suur osa meist ei nõustu 20 külmakraadiga isegi poodi või tööle minema, maagilisest polaarekspeditsioonist rääkimata, nii et ilmne vastus oleks „ei”, aga nagu öeldud, ei ole see tavapärane maailm. Kangelaslik retk külma tundmatusse ja vägagi reaalsesse surmaohtu on siin täiesti arvestatav karjäärivalik ning selles valguses mõjub tegelaste käitumine usutavalt ja suisa samastatavalt. Ja nagu lugeja ruttu aru saab, on loo tõeliseks peategelaseks maailm ise, kellest me tahame rohkem teada saada ja inimtegelaste tõeline „kvest” on meile seda võimaldada. Loo läbilugemine tekitab tunde, et saidki mekkida väikest, ent toitvat tükikest tollest teisest maailmast. Sedasama üritab kogu fantaasiakirjandus, ent Kalmstenil on maailmaloome õnnestunud üle keskmise hästi, eriti arvestades, et tegu on lühivormiga. Mis tal veel hästi õnnestub, on atmosfäär – nagu Kalmstenil tavaks, on see müütilise Põhjala jäisest hingusest tihke. „Igaviku väravale” on üks Kalmsteni parimaid lugusid ja vääris jutuvõistluselt kindlasti paremat kui pelk esikümnesse pääsemine.