Kujuta ette, et sa elad maailmas, kus elu on läbi põimunud maagiast – seda kasutatakse kõigeks – alustades grandioossetest pilvedesse mähkunud lendavate losside loomisest võlukunsti meistrite poolt, lõpetades igapäevamaagiaga lihtsate talupoegade poolt – maagia, mis ravib nohu, maagiline vormel, mis hoiab puusepa peitlit korralikult soones ja ei lase käel väriseda... Maagia on kõikjal ja see on nagu vesi, mida inimorganism vajab elamiseks. Aga kujuta ette ka seda, et iga kord, kui keegi kasutab maagiat, toidab selle vägi väetisena okasvääti – pea hävitamatut umbrohtu, mille kergeimgi puudutus on mürgine ning paneb ohvri aegade lõpuni magama. Nagu okasroosike, ent selles loos ei saabu lõpus võluvat printsi – selles loos teeb loodus oma töö ning magava keha saavad lõppeks enesele Kpala lapsed – kõik mõeldavad ja mõeldamatud putukad-mutukad ja muud lagundajad, kes hoolitsevad loodusliku tasakaalu eest.
„Takerdunud maa” koosneb neljast loost, mis pärinevad kahe kirjaniku sulgedest ning nendes lugudes tutvustatakse meile maad, mida on tabanud hirmus saatus. Ei – mitte okasväät, mis on surmav, mis tungib kõikjale ja mida on pea võimatu hävitada. Ei, üldsegi mitte okasväät. See hirmus saatus on hoopis inimene ise koos kõigi oma inimlike pahedega. Vaid inimene saab olla see, kes hävitab kõik oma teel ning mõistab terved sugupõlved hukatusse, et iseenda ambitsioone täide viia. Ja mille nimel? Kelle nimel?
Maailmaloomise meistriklass
Maailm, milles meie nelja loo tegelased seiklevad, on põhjalikult läbi mõeldud. Meil on olemas ajalugu, meil on olemas kultuur ja mõttemallid, igal teol on loogiline põhjendus ja tagajärg, meil on olemas lugude seostatus ning iga järgnev kasutab eelmise loo käigus puudutatud aspekte. On meeldiv lugeda, kuidas kaks kirjanikku täiendavad üksteise mõtteid ning loovad ühiselt seda fooni, mille taustal oma kangelased tegutsema panna.
„Tema kindale klammerdus hulk kahvatuid väädiniite. Peenike ja kahvatu surm tema sõrmeotstel. Vapustav oli näha oma kindal imepeeneid ussikesi, kes kõik kibelesid talle surmasuudlust andma.” (lk 154)
Kui enne püüdsid ette kujutada maagiast täidetud maad, siis nüüd kujuta ette maailma, mille iga osa üritab sind tappa (Austraalia?), pole vahet, kas see on loodus või looduse kroon, kujuta ette meeleheidet, väljapääsmatut ängi, puhast vihkamist ja raevu, kujuta ette maailma, kus inimelu ei maksa mitte midagi ning ka elavad inimesed on kui surnud... ent siiski sooviksid elada selles maailmas. Olla osa selle maailma ajaloost ja müütidest, mida tulevikus paljud sugupõlved üksteisele pajatavad. Selline ongi Takerdunud maa.
„Ja nad võivad ju küsida, kust ma tulen. Ma ei räägiks neile, et tulen sinisest linnast. Räägiksin, et tulen vere linnast, ja ütleksin, et nad sellest eemale hoiaksid.” (lk 290)
Mida ma oskan lõpetuseks öelda? Mida üldse arvustajalt arvustuse lõpetuseks oodatakse? Soovitusi edasiseks käitumiseks? Mine ostma! Ära mine ostma! Millisele maitsele see raamat on mõeldud ja millisele mitte? Aga kust mina seda tean, kas sinu maitse on nii- või naasugune. Ma oskan öelda vaid seda, et mulle „Takerdunud maa” meeldis. Meeldib. Ja ootan pikkisilmi järjelugusid, sest nii Bacigalupi kui ka Buckell on lubanud oma kangelaste teekondi edasi kirjeldada. Seniks aga nautigem seda maailma, mida nad on senimaani jõudnud luua ja lugegem lihtsalt head fantaasiakirjandust.
Täismahus arvustus koos eraldi lugude tutvustusega ilmus ulmeajakirjas Reaktor nr. 80 (märts, 2019)
