(lühiromaan aastast 1967)
eesti keeles: «Marslaste teine sissetung»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Orpheuse Raamatukogu 4/2015)
Väga hea lugu.
"Marslaste teises sissetungis" käsitletud probleemid on kahtlemata teravad-koduplaneet on vallutatud ja miljonid inimesed surnud, aga minategelane jahub ikka oma pensioni, markide, ekseemi ning sinise silma teemal. Eks sarnast suhtumist ole tänapäevalgi reaalses elus kohatud (võiksin tuua paralleele, ent need jätaksid ilmselt sutsu noriva ja demagoogilise mulje, nii et parem ei too). Seetõttu jättis lühiromaan kohati üllatavalt hea mulje, ehkki olin selle kohta eravestlustes üsnagi halbu arvamusi kuulnud, nii et hinde osas mõtlesin pikka aega "4" peale. Lõpuks hakkas aga pea 100-leheküljelise teksti ülesehitamine ühele ideele tasapisi ära tüütama-no pikalt sa mingite jobude tõmblemisest ikka loed, kui niikuinii on ammu selge, mida autorid oma tekstiga öelda tahtsid. Lõpupoole ootasin mingit jõhkrat puänti, millele justkui vihjanuks minategelase ja teiste kasvav leivaisu, ent seegi jäi tulemata ning hinne päästmata.
Kui mu arvamus tundub nüüd liiga materdav siis lugete Belialsi järelsõna, tema on märksa positiivsem. Väga hea järelsõna muide, oleks baasis annaks kuu arvustaja tiitli.
Vendade pool siis selline ebaulmeline teos, aga mõjuv! Täiesti kohustuslik kirjandus, et ärgitada meid natuke mõtlema ja küsimusi küsima. Vastuseid pole aga lihtne anda, eriti tänapäeva maailmas, kus meil kõigil on tegelikult juba voolikuotsad suus.
Lugu ise on hoolimata oma süngest tagamõttest mõnusalt ladus ja humoorikas, meenusid varaseamalt maakeelde tõlgitud Bulõtšovi Veliki Gusljari lood.
Soovitan! Strugatskid oma tuntud headuses, aga natuke teises kastmes kui harjutud.
Ma ütlen ausalt, et lugu lugedes tundsin ennast taas nagu poisike, kes loeb põnevaid jutte indiaanlastest või kaugetest džungliseiklustest, unustades ennast tundideks ja päevadeks võõrastesse maailmadesse. Ja olgugi, et esmapilgul läksid kõikide tegelaste nimed sassi ning lisaks sellele oli osadel tegelastel veel mitu nime, kusjuures erinevad tegelased kõnetasid teisi tegelasi erinevate nimedega, vastavalt auastmele või familiaarsusele, kulges lugu siiski üsna ladusalt ja korraliku rütmiga.
Mulle tundus, et kõik oli tasakaalus: maailma tutvustamine, tegevustiku hargnemine läbi erinevate tegelaste pilgu, tilk tilga haaval informatsiooni edastamine – see kõik oli nauditav lugeda. Tõsi, loo lõpp läks paaris lõigus ehk natuke liiga tundlevaks ja näha oli, et kirjanik kordas seal iseennast, ent laiemas pildis oli see kahtlemata antud kogumiku parim lugemiselamus.
Mõelda vaid – tajulaevad, mis on elusolendid, inimeste poolt sünnitatud tajuga tehismasinad; esivanemate mälupangad, mis projitseerivad salvestatud vaimolendeid ning lasevad neil suhelda elavaga; ajarännakud väljaspool aega ja ruumi, ajaparadokside lahendamine täiesti geniaalsel viisil.
Sa ei muuda midagi. Selles on kogu asja ilu. Paradokse ei ole. Ära karda, et tapad iseenda või teed halba oma emale. See pole võimalik.
... Ta oli seal, kuid mitte seal.
... Ta sai asju mõjutada, muutused ei jäänud lihtsalt püsima. Justnagu oleks universum vedru – ükskõik millise jõuga sa seda ka ei sikutanud, pöördus see alati tasakaaluasendisse tagasi (lk. 49)
Igal loo tegelasel on mängida oma roll – neil kõigil on konstrueeritud tegevustiku raames reaalne eesmärk, mida täita. Meil on insener, keda kannustab soov näha 30 aastat tagasi salapäraselt kadunud ema, meil on keisrinna, kelle riik on kohe-kohe sõtta astumas, meil on keisrinna tütar, kelle kogu elu on olnud vanema õe varjus elamine, meil on väejuht, kes on sattunud keisrinna soosingusse ning peab lahendama suurmeistri kadumise saladuse ning meil on tajulaev, kes üle kõige maailmas sooviks võita oma ema, keisrinna noorima tütre tähelepanu. Ja nende kõigi teed ühinevad, nende kõikide tegevusest sõltub see, kuhu lugu lõppeks viib. Lisaks veel terve hunnik statiste ja kõrvaltegelasi, kelle olemus ja vahel pelk viide mingile tegevusele („Kaks surnud imperaatorit luusisid toas ringi, põrnitsedes segamini voodit ja pooleldi avatud kummutisahtleid, nagu oleks tegemist isikliku solvanguga” lk. 40) annab jutule sügavust ja dünaamikat.
