Karel Michal

Ehkki kirjutatud umbes seitsmeaastase vahega ja sündmustikke lahutab seitse sajandit, on Jerzy Żuławski Kuu-triloogia kaks esimest osa mõlemad võrdväärselt võimsad lood, mis sobivad üksteise kõrvale nagu valatult. Samasugust ajalist perspektiivi pakkuvat lõhet teise ja kolmanda raamatu vahele autor jätta ei soovinud, "Vana Maa" tegevus toimub "Vallutaja" omaga paralleelselt, avaldati nad samuti lähestikku (1908–1909 ja 1910–1911). Sellegipoolest ei evi "Vana Maa" minu meelest seda katartilist piibellikku mastaapi, mis varasemad lood nõnda süngelt võrratuks muutsid. Proovin seletada lähemalt.
 

Olen veendunud, et Żuławskil oli selge kunstiline visioon, kuidas ta sarja lõpetada tahab ja kindlasti on märgiline, et ta otsustas selleks Maale naasta. Ometi näib, et ta on tahtnud liiga paljut korraga; raamat oleks ühest küljest justkui sotsiaalkriitika (düstoopia proloog), teisest modernistlikku ängi täis ja ikka kuidagi pulbilik suurilmaromaan, kolmandast filosoofiline traktaat, neljandast situatsioonikomöödia. Kummatigi ei sula need taotlused mõjuvaks tervikuks, nii, nagu omapärane kombinatsioon rõskest lootusetusest ja imetabasusest (tõeline sense of wonder) eelmistes osades. Minu maitsele on siin liiga vähe vigast poola keelt rääkivate kuukääbuste lõbusat duot ning liiga palju filosoofilisi monolooge-dialooge, mida peavad äärmiselt andekad ja/või valgustatud maalased.
 

Üldse hakkab mulle vastu "Vana Maa" tegelaskond, kus iga olulisem kuju on millegi poolest kõige-kõigem ja üle maailma kuulus. On kõige targem teadlane, kõige vingem leidur, kõige paljutõotavam helilooja ning kõige menukam laulja. Mingisugune pisem ja elulisem plaan kusagil on, näpuotsaga on juttu vabrikutöölistest, aga see ei kanna. Siis on seal veel üks erakordselt tüütu tegelane, keegi endine superstaarist viiulikunstnik, nüüdne võluvõimetega budist, kes – olles kursis kõigi universumi saladustega –, oskab teleporteeruda ning ilmub alati välja kõige suvalisematel hetkedel. Ahjaa, lisaks on ta surematu, isegi tappa teda ei õnnestu, kuigi proovi tehakse.
 

Triloogia lõpuköide seob kokku "Vallutajas" lahtiseks jäänud otsad (Mareki retke eellugu, laevakaaperdajate saatus), aga õhku jäänud küsimustes oli enam ülevust ja salapära, kui vastustes, mida autor viivitusega jagab. Ei saa öelda, et kolmas osa langeks hoolimata sisemistest ebakõladest sarja mõttelisest raamistikust välja, temagi tegeleb epopöa kesksete teemade – inimliku üksinduse, viljatu igatsuse ja tsivilisatsiooni mandumisega. Kõrvalepõikeks: nimetatud elementidest pole raske tõmmata ühendusjoont Stanisław Lemi (kellele Żuławski romaanid teismelisena sügava mulje jätsid) luhtunud kontakti teemani. Aga see on ikka Kuu-triloogia ja "Vana Maa", kus Kuu elab vaid mälestustes, unistustes ja veidra budisti esile kutsutud nägemustes, ei lisa sellele kuigi palju meeldejäävat. Millest on tuline kahju.
 

Tahaksin näha, et tolle poola kirjanduse klassiku loomingut vilkamalt eestindataks. Vähemalt sama vilkalt, kui teda BAASis arvustatakse, st iga kahekümne aasta järel midagi. Senise praktikaga võrreldes oleks see suur edusamm, kuna minu teada ilmus meil viimane Żuławski-tõlge 1927. aastal.