(lühiromaan aastast 1967)
eesti keeles: «Marslaste teine sissetung»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Orpheuse Raamatukogu 4/2015)
Väga hea lugu.
"Marslaste teises sissetungis" käsitletud probleemid on kahtlemata teravad-koduplaneet on vallutatud ja miljonid inimesed surnud, aga minategelane jahub ikka oma pensioni, markide, ekseemi ning sinise silma teemal. Eks sarnast suhtumist ole tänapäevalgi reaalses elus kohatud (võiksin tuua paralleele, ent need jätaksid ilmselt sutsu noriva ja demagoogilise mulje, nii et parem ei too). Seetõttu jättis lühiromaan kohati üllatavalt hea mulje, ehkki olin selle kohta eravestlustes üsnagi halbu arvamusi kuulnud, nii et hinde osas mõtlesin pikka aega "4" peale. Lõpuks hakkas aga pea 100-leheküljelise teksti ülesehitamine ühele ideele tasapisi ära tüütama-no pikalt sa mingite jobude tõmblemisest ikka loed, kui niikuinii on ammu selge, mida autorid oma tekstiga öelda tahtsid. Lõpupoole ootasin mingit jõhkrat puänti, millele justkui vihjanuks minategelase ja teiste kasvav leivaisu, ent seegi jäi tulemata ning hinne päästmata.
Kui mu arvamus tundub nüüd liiga materdav siis lugete Belialsi järelsõna, tema on märksa positiivsem. Väga hea järelsõna muide, oleks baasis annaks kuu arvustaja tiitli.
Vendade pool siis selline ebaulmeline teos, aga mõjuv! Täiesti kohustuslik kirjandus, et ärgitada meid natuke mõtlema ja küsimusi küsima. Vastuseid pole aga lihtne anda, eriti tänapäeva maailmas, kus meil kõigil on tegelikult juba voolikuotsad suus.
Lugu ise on hoolimata oma süngest tagamõttest mõnusalt ladus ja humoorikas, meenusid varaseamalt maakeelde tõlgitud Bulõtšovi Veliki Gusljari lood.
Soovitan! Strugatskid oma tuntud headuses, aga natuke teises kastmes kui harjutud.
Ehkki kirjutatud umbes seitsmeaastase vahega ja sündmustikke lahutab seitse sajandit, on Jerzy Żuławski Kuu-triloogia kaks esimest osa mõlemad võrdväärselt võimsad lood, mis sobivad üksteise kõrvale nagu valatult. Samasugust ajalist perspektiivi pakkuvat lõhet teise ja kolmanda raamatu vahele autor jätta ei soovinud, "Vana Maa" tegevus toimub "Vallutaja" omaga paralleelselt, avaldati nad samuti lähestikku (1908–1909 ja 1910–1911). Sellegipoolest ei evi "Vana Maa" minu meelest seda katartilist piibellikku mastaapi, mis varasemad lood nõnda süngelt võrratuks muutsid. Proovin seletada lähemalt.
Olen veendunud, et Żuławskil oli selge kunstiline visioon, kuidas ta sarja lõpetada tahab ja kindlasti on märgiline, et ta otsustas selleks Maale naasta. Ometi näib, et ta on tahtnud liiga paljut korraga; raamat oleks ühest küljest justkui sotsiaalkriitika (düstoopia proloog), teisest modernistlikku ängi täis ja ikka kuidagi pulbilik suurilmaromaan, kolmandast filosoofiline traktaat, neljandast situatsioonikomöödia. Kummatigi ei sula need taotlused mõjuvaks tervikuks, nii, nagu omapärane kombinatsioon rõskest lootusetusest ja imetabasusest (tõeline sense of wonder) eelmistes osades. Minu maitsele on siin liiga vähe vigast poola keelt rääkivate kuukääbuste lõbusat duot ning liiga palju filosoofilisi monolooge-dialooge, mida peavad äärmiselt andekad ja/või valgustatud maalased.
Üldse hakkab mulle vastu "Vana Maa" tegelaskond, kus iga olulisem kuju on millegi poolest kõige-kõigem ja üle maailma kuulus. On kõige targem teadlane, kõige vingem leidur, kõige paljutõotavam helilooja ning kõige menukam laulja. Mingisugune pisem ja elulisem plaan kusagil on, näpuotsaga on juttu vabrikutöölistest, aga see ei kanna. Siis on seal veel üks erakordselt tüütu tegelane, keegi endine superstaarist viiulikunstnik, nüüdne võluvõimetega budist, kes – olles kursis kõigi universumi saladustega –, oskab teleporteeruda ning ilmub alati välja kõige suvalisematel hetkedel. Ahjaa, lisaks on ta surematu, isegi tappa teda ei õnnestu, kuigi proovi tehakse.
Triloogia lõpuköide seob kokku "Vallutajas" lahtiseks jäänud otsad (Mareki retke eellugu, laevakaaperdajate saatus), aga õhku jäänud küsimustes oli enam ülevust ja salapära, kui vastustes, mida autor viivitusega jagab. Ei saa öelda, et kolmas osa langeks hoolimata sisemistest ebakõladest sarja mõttelisest raamistikust välja, temagi tegeleb epopöa kesksete teemade – inimliku üksinduse, viljatu igatsuse ja tsivilisatsiooni mandumisega. Kõrvalepõikeks: nimetatud elementidest pole raske tõmmata ühendusjoont Stanisław Lemi (kellele Żuławski romaanid teismelisena sügava mulje jätsid) luhtunud kontakti teemani. Aga see on ikka Kuu-triloogia ja "Vana Maa", kus Kuu elab vaid mälestustes, unistustes ja veidra budisti esile kutsutud nägemustes, ei lisa sellele kuigi palju meeldejäävat. Millest on tuline kahju.
Tahaksin näha, et tolle poola kirjanduse klassiku loomingut vilkamalt eestindataks. Vähemalt sama vilkalt, kui teda BAASis arvustatakse, st iga kahekümne aasta järel midagi. Senise praktikaga võrreldes oleks see suur edusamm, kuna minu teada ilmus meil viimane Żuławski-tõlge 1927. aastal.
