Asimovi hommage-antoloogia eesti keelde tõlkimine on hullumeelne ettevõtmine, vaata millisest otsast tahad. Teos on mõeldud äärmiselt kitsale (mitte koguarvu, ennemini huvifookuse poolest) sihtgrupile ja tihedalt seotud oma esimeste trükkide ilmumisajaga, aga praegu on Asimovi kirjanikukarjääri poole sajandi verstapostist ja surmast möödas juba kolm kümnendit.
Uued tähtpäevad tulevad ja lähevad vääramatult, kestma jääb hea kirjandus, mitte peomeeleolu. Teine põhjus, miks raamatu ilmumine paneb kulmu kergitama, ongi jääva ning mööndustega ka iseseisva väärtusega kirjanduse madal kontsentratsioon selles. Asimovi omade kõrval on vähesed lood siin mõnuga kontekstiüleselt (või konteksti rikastavalt) loetavad ja on huvitav jälgida, kuidas koostaja Martin H. Greenberg on neid hoolikalt järjestanud, et kasinavõitu materjalist vaheldusrikas ja mitte väga saamatu mulje jääks. Kolmandaks on ühele väliskirjanikule pühendatud originaalloomingu kogumik Eestis midagi erakordset, peaaegu pretsedenditut. Kodumaiste autorite puhul samalaadseid köiteid küll leidub (nt Juhan Liivi tekstidest inspireeritud luulet on lausa mitmes kogumikus), aga isegi muidu taolistele nähtustele kõige altim ulmesfäär pakub vaid üksikuid näiteid (Herta Laipaik, Fr. R. Kreutzwald). Sellest järeldub, et Asimovil on eesti tõlkekultuuris täiesti ainulaadne koht.
"Asumi sõprade" tagakaanelt võib lugeda, et raamat "sobib ka esimeseks tutvuseks autori (ja tegelikult ka tema ajastu, ehk eelmise sajandi keskpaiga ja teise poole) teadusliku fantastikaga". See väide on täiesti kohatu, pelk reklaam ja oma eksitavuse tõttu piinlik. Tegemist on selgelt nišiteosega, mida julgeks soovitada üksnes neile, keda Asimovi isik ja looming juba köidab. Õieti on siin ühtede kaante vahele köidetud kaks väga erinevat raamatut, tüsedam jutu- ja õhem mälestustekogu. Need ei ole tulemuslikult võrreldavad formaadid, aga näib, et teine on esimesest sellegipoolest väärikam – ja kahtlemata terviklikum. Originaallugude seast tõstaksin esile pikimat, Orson Scott Cardi "Põlvnemisteadlast", aga küllaltki hästi on õnnestunud ka Willise, Sheckley ja Sargenti vaimusünnitised. Enamasti valitsevad siiski kahvatud, kramplikud või ideevaesed narratiivid. Meenutused on jälle lühemad, ladusamalt loetavad ja kohati päris värvikad (nt Asimovi laitmatu mälu varjuküljed ilmnenud autobiograafia kirja panemisel: "Olen kirjutanud kuussada lehekülge ja ma olen vaid üheksa-aastane ja midagi pole veel juhtunud"). Teineteise kohalolust võidavad mõlemad, kuid kirjanduslooline pool teeb kirjanduslikule silmad ette. Ning see on miski, mis suure tõenäosusega pahaaimamatut juhulugejat ebameeldival moel üllatada võib. Ent kõigile meeldimine ei tohikski olla eesmärk omaette.
Raskem on läbi sõrmede vaadata eestikeelse väljaande nigelale teostusele. Tõlkijaid on palju (14) ja see paistab silma, kuivõrd tõlkekvaliteet on häirivalt kõikuv. Ma ei tea, kui palju kohmakust ja anglitsisme toimetajad tõlgetest välja viimistlesid, aga paraku mitte piisavalt. Üldse paistab kogumiku kallal tehtud toimetustöö lohakana, näiteks ühe autori (Connie Willis) nimi on valesti kirjutatud nii tema jutu juures kui ka sisukorras. Omaette kurva paketi moodustavad raamatu kujundus, küljendus ja tüpograafia. Sündmuste Horisondi kujundused pole kunagi kriitikat kannatanud ja silmnähtavat kursimuutust pole siiani märgata. Kui kaaned on kaetud inetute fontide ja viletsalt paigutatud tekstiga, siis ei päästa midagi ka John Harrise kaunis kosmosevaade. Ma ei võtaks seda kõneks, kui ma oleksin veendunud, et vorm peegeldabki siin üldreeglina sisulist kvaliteeti või kui sarja ilmumine oleks lapsekingades (ka Orpheuse Raamatukogu esimese aastakäigu kujundus ei lubanud aimata meisterlikkust milleni praeguseks välja on jõutud) – aga rohkem kui 80 eemaletõukava välimusega raamatut! Poeriiulitelt vastu vaatavad ebaprofessionaalsed (aga oma žanrilist kuuluvust jõuliselt manifesteerivad) kaanekujundused hoiavad minu alandliku arvamuse kohaselt otse kuritegeliku südidusega elus ulmekirjandust puudutavaid eelarvamusi ning ainult suurendavad lõhet omnivoorist lugeja ja fantastikagurmaani vahel.
Hoolimata ohtratest möödalaskmistest on mul siiski hea meel, et "Asumi sõbrad" eesti keeles ilmus. Loodetavasti jagub edaspidigi hulljulgust majanduslikult enam kui kahtlaseid kirjastusavantüüre ette võtta ja seda üha parema stiilitunnetusega. Ning veel: ükski "Viimase küsimuse" kordustrükk pole kunagi liiast.
