(romaan aastast 1864)
eesti keeles: «Reis maakera südamesse», Viljandi, Sakala Kirjastusühisus, 1928
«Reis maakera südamesse», Tallinn «Kuldsulg» 1996
Mis on romaani peamised vead? Kõik on ilgelt uimane... algus läks tempoga peatükk päevas, sest rohkem korraga ei suutnud, siis tuli miskit paremat vahele lugeda. Hiljem läks asi pisut käima. Aga siis hakkas see tohutu kirjelduslik kiirustamine... autor hülgas miskipärast selle alguseosa detailirohke kirjeldusliku stiili ning hakkas toimuvast hästi põgusalt üle libisema. Einoh, ma saan aru küll, et mingi saksa teadlase veidrusi on lihtsam tõetruult kirjeldada, kui elu «maakera südames»...
Mis on romaanis head? Lühidus vast? Kui see oleks niisama tüse kui need Nemod ja Hatterased, siis oleks see ikka hästi hull olnud.
Lugeda ju võib, et silmaringi arendada, kuigi... selle tegevuse jaoks on ju sadu paremaid teoseid! Parem siiski mitte aega raisata!
Arvestades seda, et ilmumisaasta kohaselt on see tema teoste seas üks varasemaid, siis see aitab nigelamat hinnet vältida. Siiski on see midagi, mille lugemist ei soovitaks ma kellelegi.
Igav oli ta, maailma südame probleeme käsitlevad kummalisel kombel ka teised mehed, kui Verne. Esimese hooga meenuvad Bradsharm (kirjutas "The Godess of Atvatabar") ja muidugi Burroughs ("Tarzan at the Earth`s Core"). Mõlemad olid suht ebahuvitavad (esimese kohta ei oska tegelikult päris kindlalt öelda, sest ei ole seda lugenud...).
Tegevus ise oli suht venitatud, selles mõttes, et see ei olnud sugugi pinget tõstev. Ma ei taha sugugi öelda, et see peaks olema ulmeromaani põhiline eesmärk, kaugeltki mitte, kuid niimoodi ka päris ei maksaks, et lugejal sõna otses mõttes igav on. Küllap on asi ka selles, et Verne hakkas kirjutama tellimuse peale ja see juba iseenesest muudab korraliku töö keerulisemaks. Mis taas iseenest ei tähenda, et tellimuse peale ei kirjutata häid asju. Juhtub sedagi...
Verne ei suuda ülal hoida pinget. Selles on tema suurim probleem. Mõnikord tekib tunne, et ta tõesti ei tahagi, et lugejal huvitav oleks. Miks siis selline tekst? Kui Verne`le maksti tellimustöö eest(ja seda tehti), siis oli tal muidugi üsna ükspuha, mis ta valmis tegi. Aga asju see paremaks ei tee. Minu hinnang sellest raamtust on selline: igav, tüütu ja suht rumal. Andeksantav? Võib-olla... Aga seda teost ma siiski ei soovita, hoidke eemale...
[24.05.04] Sai need read kirjutatud Golikoviga üsna sarnase lugemiselamuse põhjal ja lisaks oli mul millegipärast jäänud mulje, et tegu Verne esimese raamatuga (BAAS väidab, et üks oli veel siiski vanem). Nüüd, arvatasti vähemalt veerand sajandit peale esimest lugemist lugesin üle tolle uuema väljaande. Ei olnud sama raamat ;-), kuigi hinne ja arvamus jäävad suhteliselt samaks... Mingit kerget huvi pakkus Islandi kirjeldus, seda enam, et nende paari teksti poetatud islandikeelse sõna tarvis tõlget küll tarvis polnud. Samuti joonistus hoopis teises valguses - ütleksin karikatuurselt - välja too kretinistlikult entusiastlik "teadlane", kes tõenäoliselt sada korda surma oleks pidanud saama, noor naiivne kaastöötaja ja truu teejuht - kogu see kõigis Verne juttudes korduv galerii. Aga vaatamata neile muigamapanevatele momentidele, mis lubasid raamatut üldse lõpuni lugeda, on tegemist paraja jamaga.
Raamatul oli 2 keeletoimetajat. Mõlemad seebiks! Raamat on täis vigu (vaadake salakirja!) ja võõrsõnu, millel ammu omakeelne vaste olemas.
Kõige paremini on raamatu kokku võtnud Jyrka ja Ants Miller. Nii tegelaskujud kui ka tegevus on võimätult lollid. Idee oli omal ajal uudne, sellepärast ma üht ei pane.
Mõistan täiesti Obrutðovi, kes "Plutoonia" kirjutas näitamiseks, et maa sisemusest saab ka parema raamatu. Obrutðov 4+, Verne 2-.
Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.
Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.
Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.
