(romaan aastast 1968)
eesti keeles: «Meremaa võlur»
Tallinn «Kunst» 1994 (Merlini raamatukogu, nr 1)
17. nov. 2001 üle loetud. Tahaks veel paarile asjale tähelepanu juhtida. Esiteks on väe avaldumise ning maagiakirjeldused esmaklassilised, hästi on õnnestunud ka Roke ja Ogioni "koolkondade" eristamine. Suurepärane on stseen, milles Ged lumisel väljal gebbethi eest ära jookseb -- hoolimata sellest, et ta väsib ning ta samm aeglustub, ei saa varielajas teda kätte, jääb tast kogu aeg ühe sammu võrra maha. Ka siis, kui Ged oleks kukkunud ja edasi roomanud, poleks tont teda kätte saanud -- seni mitte, kuni Gedil oli olemas tahe talle vastu panna. Alles siis oleks vari võitnud, kui Ged oleks lõplikult kurnatuna käega löönud ja oma saatust ootama jäänud. Tõlkest. See, kuidas Earthsead peaks tõlkima, on nii keeruline küsimus, et mina sellele küll vastata ei oska. Maameri kõlab eesti keeles võõrikult, kuid minu meelest kõlab võõrikult ka Earthsea inglise keeles. Meremaa on kahtlemata kõige kergema vastupanu teed minek, tegelikult oleks võib-olla kõige parem mingisugune kaugem, metafoorne tõlge. Raudkull on muidugi ebaõnnestumine, seda ka seetõttu, et kõlab liialt mingi kangelasnime moodi, mis on aga Le Guiniga kaunis sobimatu. Ülejäänud nimed on ju kaugel kangleasnimedest -- Kuusekäbi (Ogion), Kurehernes... Arhimaag oleks igal juhul tulnud peamaagiks tõlkida, otsene analoogia: archbishop - peapiiskop.
Vahest väljaarvatud viimane raamat mis paistab kui "afterthought" - umbessamasugune nagu Douglas Adamsi "MostlyHarmless" mis liialt kordab eelnevat.
Ebameeldiv oli eestikeelne tôlge, lugesin paar lehte enne kui tundsinet rohkem ei taha. Eriti konarlik oli nimede tôlkimise kohalt; Sparrowhawk - Raudkull on lausrôve;üks Pääsuhaugas, kerge ja lendlev -teine raske nagu pähevajutatud teraskiiver. `Ea loomisloo` "Ainult vaikuses sôna, ainult pimeduses valgus on..." oli ka äratundmatuseni moonutatud.Kui vôimalik laseks uuesti tôlkida.
Maamerel elati vägagi spartalikes tingimustes. Mugavust mitte mingisugust. Teadjad võisid küll paljugi loitsida, aga Euroopas aastal 2000 elavad inimesed paremini, kuigi võlukunsti abita. Minu jaoks kinnitab Maamere tetraloogia, et võlukunsti ei tasu investeerida, imedele ei tasu loota. Muudest teadustest on lõppkokkuvõttes rohkem kasu.
Alguses oli saar. Ja saarel elas poiss, kes avastas endas Väe. Ning ta õppis seda jõudu kasutama, kuid ei saanud sellele Isandaks enne, kui ta oli ületanud endas surmahirmu...
Pange tähele, oluline on siis just detail, et alguses oli poiss. Tundus tavalise poisina, kitsekarjus. Kuid temast sai maag. Nii sisendab ta teistesse temasugustesse meie maailmas (kes ei pruugi olla kitsekarjused, vaid muidu õnnetud) uut lootust paremale tulevikule.
Nimed... Maailm sõltub nimedest, kuidas neid kasutada, kuidas öelda ning kui palju sa neid tead. Ja isegi vanad targad lohed on võimetud, kui sa tead nende nime. Mulle meeldib see idee. Nime olulisusest. Saad näiteks teada Jyrka nime ja oplaa... Aga kahjuks on ja jääb see fantasy temaatikaks ja reaalsuses pole sellega midagi teha.
Vari. Vari, mis on pärit teadmatusest või kohast, kus ei ole midagi. Mis ei ole surnud, kuid ei ole ka elus. Ning millel ei ole kuuldavasti isegi nime. Kuidas sa võitled sellisega, kui tema su nime teab ning kogu su võlujõust pole kasu? Kui sind haarab tüdimus ja meeleheide? Ainult ennastületades. Raudkulli piinad polnud ehk eriti usutavad, kuid nad olid ilmselt hädavajalikud, et asjast õiget pilti saada. Et taibata, millega (või kellega?) oli tegemist...
Ja lõpp... Laul Varjust, mida keegi ei mäleta. Peale Ursula, kes selle meieni tõi. Ootust ja lootust neile, kes püüavad Väe poole. Loodan, et te leiate selle...
Ps. Antud raamatute sarjast on just hiljuti valminud ka teleseriaal.
P.S."Meremaa" on vaatamata sarnasusele Uus-Meremaaga oluliselt suupärasem ja mõnusam kui "Maameri", mis mu kõrvu kostub mõnusalt debiilselt.
Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.
Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.
Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.