Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Poul Anderson ·

A Midsummer Tempest

(romaan aastast 1974)

eesti keeles: «Südasuvine torm»
Tartu «Fantaasia» 2000 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
7
7
1
1
Keskmine hinne
3.833
Arvustused (24)
Markko Meriniit

Keskpärane fantasy kerge SF sugemetega. Teooria on selline, et eksisteerib hulk paralleelseid maailmu, mis kõik on välja arenenud mingist valikust. Kui oleks juhtunud sedasi, selleasemel, et juhtus teisiti. Tegevus toimub keskaegsel Inglismaal, kus Sheakspear ei ol mitte kirjanik, vaid ajalookroonik ning kõik tema teosed on tegelikult toimunud sündmused. Inglismaad ja kogu maailma ähvardab hävinemise oht, kuna Roundhead`id Cromwelli juhtimisel vallutavad Inglismmad ning ei hooli enam Emakesest Maast vaid arendavad oma tehnikat, teevad aurumasinaid, kaevavad kaevandusi ning ei usu haldjatesse. Kuna sedasi ei ole ilus ning ei tohiks, kutsuvad Haldjakuningas ning -kuninganna endale appi prints Rupert`i, kes peab üles otsima võlur Prospero maagilise saua ning selle abil Inglismaa päästma. Prints Rupert ning tema kallim seiklevad mõlemad omaette saua otsingul mõnda aega, juhindudes maagilise sõrmuse teenäitamisest. Sau leitakse lõpuks üles ja paha Cromwell hävitatakse viimases lahingus selle abil. Kõige huvitavam oligi minuarust raamatus see paralleelmaailmade teooria ning lõpulahing. SF`ist selle raamatu kohapealt niipalju, et vahepeal on natuke juttu ka sellest tavernist, mis asub kuskil nende maailmade kokkupuutekohas ja muud paralleelmaailmadesse puutuvat juttu.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Piisavalt kopsakas lugu-peaaegu 200 lk.tihedat kirja-aga midagi oli seal viga.Oli vägevast söjamehest peategelane,oli imekena armastatu,oli lahinguid ,oli vaime ja völureid ning dimensioonidevaheline kokkusaamiskoht aga midagi jäi ikka puudu.Asi oli kirja pandud kuidagi yksköikselt,nagu oleks kirjanik ise kohal olnud ja fikseerinud tuimalt köik syndmused.Puudus igasugune kirjanikupoolne kaasaelamine oma tegelaste juhtumistesse.Löpulahing veidi parandas asja,see meenutas Tolkieni vastavaid kirjeldusi.Ja muidugi see tavern,kus tasandid ristusid ja peremees kes ei tahtnud raha,vaid nöudis maksuks hoopis jutte.Andersonil on ikka hoopis paremaid jutte.Kuigi talle istub selline keskaegne action,on näiteks "Murtud möök" vöi "3 syda ja 3 lövi"hoopis paremini kirja pandud."Kesksuvisest tormist"jääb haltuura maitse suhu.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Mulle meeldis! Ei häirinud fantasykirjanduse tavapuudused (must-valged karakterid, meeskangelane on vapper, tugev ja võidukas, naispeategelane suhteliselt naiivne ja truu kaunitar). Loen mõnuga hästikirjutatud alternatiivajalugusid. Ja see siin on üks selliseid. Mõningaid uitmõtteid pärast lugemist:

Õnnelikuks leiuks on Vana Fööniksi kõrtsituba. Sinna on kirjanik koondanud tegelasi oma teistest fantasyteostest. Eesti lugejale tuntud Holger Carlseni kõrval on sel ka Valeria Matuchek. Viimane on raamatu ”Operation Chaos” (1971) üks tegelane.

Kui ”Kolm südant…” sisaldas fantasykirjanduses üsna tavatu võtte, kuidas vee abil võita tuldpurskav lohe, siis nüüd kirjeldab autor Rupertil ilmnevat kessoontõbe (kui viimane sukeldumiskellaga liiga kiiresti mere põhjast tõusis). Hard SF-i kuuluv pildike on ilusasti fantasyteosesse põimitud!
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Paar vaimukat ja muidu omapärast elementi ei kompenseeri raamatuks laiali laotatud maotut happy end`i - aga just seda teos on, sest kolmekümnendal leheküljel oli selge, et asi saab lõppeda ainult ühel viisil - kutt leiab oma megamalaka, millega ta jõuab viimasel hetkel kohale ja koogib hüperpahasid sellise overkill`iga, et see on kokkuvõttes vaid piinlik ja igav.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Pean seda parimaks 2000.aastal ilmunud eestikeelseks ulmeromaaniks. Ja ka minu Stalkeri ankeedis saab ta vastava koha!.

Tegemist on eriliselt hästi ja tugevalt kirjutatud raamatuga, mis nõuab lugejalt veidi pingutamist. Anderson on sättinud oma kaamera nii, et ainult aegajalt tegelaste mõtteid seletatakse, ent lugejale suurt midagi kandikul ette ei serveerita. Arvustaja Velbule ütleks, mis puutub autori kaasaelamisse, et on seda küll ja väga... No kasvõi see Jenniferi kannatuste rada ja tema piinamine; tolle noore sõduri julm võrgutamine; Ruperti manamine armujoogiga ja tema süümepiinad. Andersonist lausa kiirgab kaasaelamist ja traagikat! Just inimlik plaan teeb teose niivõrd võimsaks - aga selleni peab lugeja ise jõudma. Tõepoolest, see pole Tolkien!

Niisiis, teose pealkiri on kombineeritud kahest Shakespeare`i näidendi pealkirjast "Midsummer`s Night Dream" ja "Tempest". Nendest teosest on võetud ka osad tegelaste nimed - Prospero, Puck, Oberon. Tegevus maailmas, milles Shakespeare oli Suur Ajaloolane. Inglismaal on puritaanid kodusõda võitmas, fanaatiline reliogioosne rangus tõrjub välja inimese ühtekuuluvuse Maaga; suretab ökoloogilist tõde meie olemusest. Kaduma peavad ka kõik mitte-inimesed, haldjad jms. rahvas.

Selles maailmas on 17.saj. keskpaigaks avastatud aurumasinad ja raudteed, Inglismaa sammub teadus-tehnilise "progressi" teed. Bradfordi ja Leedsi kandis tossavad juba manufaktuuride korstnad, algamas on hoolimatu ja loodustlämmatav industrialiseerimine. Selle on võimalikuks teinud puritaanlus - protestantlik fanatism. Ja just nii see ka meie maailmas juhtus, ainult mõned sajandid hiljem.

Teos kannab endas üsna ahastavat sõnumit, mille väljaütlejana tundub Anderson omast ajast mõnevõrra ees olevat. Ketserlik ja roheline karje säilitada maailma kogu oma mitmekesisuses polnud 70-ndate keskel veel aktuaalne.

Happy end? See on ideeromaan, mis kannab autori ideoloogiat, et tülgastava ja oma juurtest mittehuvituva maailma alistamine on võimalik, kui me kasutame õigeid vahendeid. Antud juhul siis Prospero saua, mille abil elustatakse ökoloogiline kättemaks puritaanidele. Shakespeare`i maailmas oli selline vidin olemas. Milline on see meie maailmas?

Valeria Matuchek on Virgina ja Steve Matucheki tütar, keda "Operation Changelingis" põrgust taga aeti...tegutseb ka Andersoni uuimas romaanis "operation Luna".

Ilmselt on seda romaani tõesti lihtne mitmeti tõlgendada - iseäranis, kui fantasys`st ainult eskapismi otsida. Tõlke kohta, et keskel kandis nagu kiirustamise märke, oleks tahtnud vähe rohkem toimetamist ja ülelugemist - kohati mõjus nagu oleks väliseestlase kirjutatud. Algus ja lõpp olid paremad. Häirisid veidi sõnad nagu `Fortuuna ratas` - õnneratas öeldakse ju eesti keeli - ning Joseph Aramatheast; Aramatja Joosep peaks olema. Aga Anderson ongi tõlkimiseks väga raske autor. Selles romaanis oli tema meetodiks dialoog - see asendas pikki kirjeldusi, sisekaemusi ja lahtiseletamisi; ning sellise dialoogi täpne eestindamine - et kõik rõhud õigesti paigas - on tõesti keeruline.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Ei teose ideoloogiline sõnum ega sissepistetud SF-stseen ei suuda keskpärast rüütliromaani minu jaoks nauditavaks muuta.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Ostsin, lugesin BAASist arvustusi, jõudsin juba kahetseda, lugesin raamatu läbi ja leidsin, et polnud üldsegi paha. Tore ajaviide paariks õhtuks.
Teksti loeti eesti keeles
Oliver Karjane

Selles raamatus oli paar asja, mis mind tõsiselt häirima hakkasid:

1) Peategelased - mõlemad kui ilu etalonid, iseloom otse seebikast

2) Ristiusk - ülim ja parim asi, mis ilmas olemas.

Prints ja neiu Jennifer suutsid oma ohkamistega mul isiklikult südame ikka päris pahaks ajada, eriti loo alguses ja Kristusele oleks ära kulunud paar korda Thor`i käest haamriga nina pihta saada. Haldjatesse puutuv osa loost oli aga päris talutav, kõrtsituba eriti.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Lugeda sünnib. Hoolimata küllaltki aimatavast tegevusest polnud raamatul suurt häda. Miskipärast sümpatiseeris sama autori loomingust "Murtud mõõk" mõnevõrra enam. See aga arvatavasti maitseküsimus.

Tegelikult suht nautisin seda ajaloolist tausta ning neid väikeseid erinevusi tegelikkusega võrreldes. Episoodidest rääkides, tuleks see kõrtsistseen ja rongisõit esile tõsta.

Hindeks paneks nelja miinusega.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Ma ei ole mingi eriline asjatundja Andersoni alal, olen tema teoseid lugenud ainult niipalju, kui neid eesti keelde on tõlgitud. Aga see vähenegi annab alust arvata, et Anderson suudab kirjutada palju paremini, kui siin. "Murtud Mõõga" tasemest jääb "Südasuvine torm" kohe kaugele-kaugele maha. Nii kaugele, et hindes pean seda suisa kahe miinuspalliga väljendama.

Miks ta mulle siis ei meeldinud? Selle kohta ei olegi nagu midagi uut öelda, eelkirjutanudon kõik juba ära öelnud.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Igasuguste kahtlusteta parim seni eesti keeles ilmunud Anderson.

Kui miskid inimesed raamatu algul ära armuvad, siis on ju ainult kaks võimalust - nad kas saavad lõpuks kokku või ei saa. Tõenäoliselt saavad. Ja kui kaotusseisus väe kangelane läheb otsustavaks heitluseks suurt malakat otsima, on jällegi vaid kaks võimalust, leiab või ei leia. Tõenäoliselt leiab. Neist ülejäänutest ajalugu - ja kirjandus koos sellega - ju enamasti vaikib. Aga see pole ometi tähtis - tegemist on vaid mördiga, mis juttu koos hoiab. Sisu on milleski muus. Ideedes, mille nimel tegutsetakse. Antud romaani puhul ka viidetes paljudele muudele teostele. Et siis moodsa sõnaga metatekst. Ning enne resoluutse hinnangu andmist võiks mõtiskleda sellegi üle, _kes_ olid lõpuepisoodis Fööniksis juttu kuulamas. Ah, mis see minu asi on, aga mitmed lugejad on oma süü läbi vähem saanud, kui raamatul anda oleks.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Noh, ei olnudki nii hull, kui siit osadest arvustustest välja võib lugeda. Raamatus on päris mitu head ideed(ntx. see kõrtsituba, dimensioonide vahelised erinevused ja William Shakespeare). Neis ideedest kõigist saaks juba üksinda igaühe kohta hea jutustuse kirjutada, aga praegu rikub teost natuke see labane kest. Ehk siis juba esimesest kümnest leheküljest alates on ette teada, et kangelane saab oma armastatuga kokku ja pahad saavad oma palga jne. Aga muidu polnud raamatul väga viga midagi.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

OLugesin raamatut ja lugesin arvustusi. Muutusin nukker-kurvaks. Ei, ei, mitte raamatu pärast, ikka arvustajate pärast. No kas keegi peale Musta Kassi siis ei mõistnud, et tegu on tõepoolest metatekstiga? Kas ma võin arvata, et lugupeetud arvustajad ei ole reeglina lugenud Shakespear`i? Kui nii, siis olen ma väääga pettunud. ei olnud rüütliromaan, Anderson on neid kyll hulga treinud, aga see ei olnud seda kyll mitte. Ei ylistatud ristiusku, ka seda on Anderson teinud, aga jällegi mitte selles raamatus. Kui keegi aru ei saanud, siis tegemist oli KIRJANDUSEGA selle s6na parimas m6ttes ja nii fantasy kui ulmeline element oli tegelikult teisejärguline. Tundus väga tribut`ina Shaespeare`le, etnäe mina oskan kah ja yldse mitte halvasti. VÄGA tubli ja Väga k6va tykk.
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

Väheseid raamatuid mida ma olen 2 korda hakanud lugema ja ei suutnud isegi poolepeale .. kahetsusväärne .. et kolm on kohtuseadus siis kunagu yritan uuest ...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Hea romaan, tuleb nõustuda kaasarvustajate Musta Kassi ja Tartsiga. Nelja saab lõpu pärast, happy end ja üleüldine leppimine vohasid seal ikka üle igasuguste piiride. Maavaimude probleem, nagu võis aru saada, oli selles, et kaunist maad kiputakse tööstuseräpaga rüvetama. Mis siis sai, kui Hea Kuningas lõpuks võitis? Lasti tehased õhku, kisti raudteerööpad üles ja kõik elasid kenasti ja õnnelikult nagu Vanal Heal Ajal edasi? Ja kui nad surnud pole, elavad veel praegugi? Cromwell ja kompanii saadeti Ameerikasse välja ning sellest sai 18. sajandiks arenenud tööstusriik samal ajal kui Vana Euroopa oma ludiitlikus unelmas oleskles? Ja mis SIIS edasi sai, mh, ah? Tsiteerides meile kõigile tuntud Tundmatut Arvustajat: ma näen KOONDUSLAAGREID ja kuulen verekoerte HAUKUMIST! Ühesõnaga, jura. Charles II ja ta kaaskonna jaoks võis nende võit sel hetkel küll suur näida, kuid ajaloohoovuses sai see olla vaid tilluke mullike omasuguste seas. Seetõttu käib omajagu närvidele see "Hea võidab Kurja" paatos, mis kogu lugu saadab.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Arimaatia Joosep, mitte Arimatja.

Kõrtsituba on kirjanduses korduvmotiiv, vt kas või Bradley "House Between the Worlds". Aga kenasti välja mängitud, natuke Moorcockilik.

"Hea võidab Kurja" paatos on siin ennekõike tegelaste endi ilmas, mulle tundus kyll Anderson ise väga hästi mõistvat, et asjad nii lihtsalt ei käi. Aga eks igayks yritab oma maailma ise seada oma parima äranägemise järgi.

Kõige lõbusam raamatu juures on siinne thread.
"Löpulahing veidi parandas asja,see meenutas Tolkieni vastavaid kirjeldusi." - "Tõepoolest, see pole Tolkien!"
"Oli vägevast söjamehest peategelane,oli imekena armastatu,oli lahinguid ,oli vaime ja völureid ning dimensioonidevaheline kokkusaamiskoht aga midagi jäi ikka puudu." - "Ei häirinud fantasykirjanduse tavapuudused (must-valged karakterid, meeskangelane on vapper, tugev ja võidukas, naispeategelane suhteliselt naiivne ja truu kaunitar)."

Ja katsu sa, vaene hing, autor olla, kui yks tahab, et siga lendaks taevaavarustes ja teine, et sukelduks meresygavikes. Samas on liigutav näha, et on veel siiraid hingi, kelle jaoks igasuguse ulme standard on Tolkien ning õiges loos peab olema karvane ja tugev peategelane, headuse võit ning ei mingit irooniat või postmodernismi. Oleks me kõik selliseid, arvaksime, et maailm oleks hoopis parem paik.

See ei ole päris arvustus; kui kunagi viitsin, kirjutan. Lihtsalt mõned tähelepanekud. :P
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Leidsin kogemata riiulist ja selgus, et ei ole lugenud. Võtsin ette, et loen läbi ning pärast haaran kirve ja kristlasi nottima, nagu peale Andersoni raamatut enamasti tuju on.See viimane emotsioon jäi karjuks täiel määral kätte saamata. Selles raamatus ei ole kogu ristiusu närusust hariliku teravusega välja toodud. Pigem jääb mulje nagu kroonikavisandist, midagi sellist nagu Shakespeare oleks võinud oma teoste jaoks materjali kogudes mustandina kirjutada.Noh, tuleb Murtud Mõõk või Merman`s Children jälle ette võtta..
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Anderson on väga hea ja see kehtib ka "Südasuvise tormi" kohta. On meeldiv lugeda ja leida viiteid teistele teostele, teistele kirjanikele. Olin lühikest aega enne raamatu lugemist vestelnud ühe ajaloohuvilisega ümarpeadest ja Cromwellist ja see vestlus häälestas mind vastu võtma Andersoni nägemust käsiteldavast ajaloosündmusest. Aga eelkõige on tegu ilukirjandusega ja mingit objektiivset tõde ma siit otsima ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Laur
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Märt Laur

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles