(romaan aastast 1961)
eesti keeles: «Kolm südant ja kolm lõvi»
Tartu «Fantaasia» 2000 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)
Tõlkes on muidugi apsakaid, kõige karjuvam neist aga see, et aadlipreili toas seisab spinniguratas... Spinninguratas!!! Isegi Silvet ütleb, et spinning-wheel on eesti keeli vokk! Kuidas aga mingit keemilist elementi tõlkida pole ju tegelilkult tähtis, nii et selles osas etteheiteid teha poleks vajalik. Silikoon või räni - mis vahet seal on?
PS. Tõlkest - kogu lugupidamise juures! EL, nii ei tohi tõlkida! Võtame kasvõi pärli: "...Rutherfordi katsed, raadiumi põlemine. Kui karboon muutub silikoniks, tekib radioaktiivne isotoop..." Võin kihla vedada, et kõigepealt oli originaalis "radium burnings" või midagi taolist, juttu pole mitte raadiumi põlemisest, vaid põletustest, radioaktiivsete elementidega kokkupuutumisel saadud kiirguskahjustustest. Ja, kurat, kui ise ei tea, tuleks sõnaraamatust vaadata - selleks nad ongi! - carbon on eesti keeles süsinik ja silicon on räni.
Tegevus areneb kiiresti, seiklusest seikluseni, mis tekitas ADD mängimise tunde. Kõrvaltegelased tulevad ja kaovad, peategelane vajab kaaslaste abi ja nutikust. Iga asi proovitakse järele, iga väljakutse võetakse vastu.
Andersoni võlumaailm on tänapäeva fantasy kontekstis veidi ebaharilik, aga mitte midagi väga erakordset. Ühel pool valgus ja kord, mida seal esindavad inimesed ja kristlus, tänapäevas liitlasväed. Teisel pool hämarus, kaos, haldjad (meie ajas natsid). Haldjatega saab peategelane siiski üsna hasti läbi ja mitu korda peab tõsiselt aru, kas mitte kaose poole üle minna.
Ega see ei ole tõsine teos, pigem paras poistekas. Aga mul on väike nõrkus kaasajast fantaasiamaailma “kukkunud” tegelaste vastu, annan visandlikkuse andeks. Omamoodi lahe on lugeda fantasyt, milles autor ei viitsi isegi kaose ja korra vägevat Suurt Lõpulahingut kirjeldada, ainult vilksamisi laseb mainida, et jah, siis tuli suur lahing, mis lõppes nii.
Spinninguratas aadlipreili kambris (lk 88) tundus naljakana. Vokk oleks tõesti parem tõlge olnud, nagu eelarvustaja Hargla juba mainis. Iseenesest "Kolm lõvi" oli mõnus lugemine, ehkki "Midsummer Tempest" meeldis rohkem.
Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.
Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.
Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.