(jutt aastast 1893)
https://dea.digar.ee/?a=d&d=pollumajandakad19831115.2.13&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-------------
eesti keeles: «Põrgusigidik»
«Mardus» 1996; talv
Jutt ei kaotaks midagi, kui esimene peatükk ära jätta. Teise peatüki põhjal mõtlesin panna kolme. Kolmas peatükk andis hindele mõttelise plussi taha, neljas tõmbas ühe hinde alla. 2+
Mingil 19. sajandi lõpus kõnnumaal elaval mehel võiks ju olla igasugu imelikke arvamisi, kuid loo lõpus kirjeldatu on siiski natuke liiga naiivne. Teiselt poolt, vihjeliselt antakse mõista, et hukkunu ja tema külaline olid vähemalt kirjatundmises ümbruskonnas kõvad käed. Nii et kui Bierce ise polnudki füüsikas nii rumal nagu võiks lõpu põhjal esmapilgul arvata, ja tahtis kujutada tundmatu jõu meelevalda sattunud inimesi, kes püstitavad üksteise võidu reaalsusega ilmselgelt kokkusobimatuid teooriaid, ei tulnud see tal eriti välja.
Autori ülejäänud loomingu taustal võib muidugi eeldada, et nii peent eesmärki tal polnud, aga siiski tuleks olla ettevaatlikum tegelaste mõtete autorile ülekandmisel.
Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.
Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.
Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.
