(lühiromaan aastast 1992)
eesti keeles: Tallinn «Vennaskond» 1992
Tõnu Trubetsky - Anti Pathique - Juhan Habicht «Inglid ja kangelased»
Või umbes viimases tõdemuses oligi see, mida jutule kõige rohkem ette võib heita - ulmeks, veel enam SF-iks ei vea ta välja oma lapsiku kandva idee, täpsemalt selle puudumise tõttu, soovumelmate, desire uurimiseks aga on natuke lahja. Või olen ma vanaks saanud ja unistused - ka väljaütlemata ;-) - ei piirdu ainult õllehävitamise ja kähkukatega...? Et SF-ina lõppeb jutt ära just siis, kui ta võiks alata, ja hingelahkamisena saab otsa enne, kui tõelise mikrokosmoseni jõuti? Sest isegi Jim Carrey Mask - ju ülimalt mittetõsiseltvõetav kuju - peatub korraks mõeldes: "...nende jõududega - ma võiksin tuua rahu maa peale, kaitsta nõrku...", samas kui teiselt poolt tahaks nagu korrata või pigem ületada vähemasti Heraklese rekordeid (ka... või pigem eriti kolmeteistkümnendat, mille impotentsed mungad legendidest välja on jätnud).
Ikkagi ei suuda juttu väga kriitiliselt suhtuda - midagi tabamatut ja väga meeldivat selles siiski oli...
Mis vastikutesse vanameestesse puutub, siis nood on sellised arhetüüpsed tegelaskujud, vaevalt et nende lähteallikaks tingimata peaks pidama Brezhnevi vastupeegeldust noorte inimeste alateadvuses. Ning tegelaskujudena esinevad vanamehed olid küllaltki tegusad, Brezhneviga võrreldes.
Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.
Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.
Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.