Voodihaige poiss saatis koera välja kirjakesega, et see talle külalisi tooks. Ükskord kaevaski kutsu talle külalise välja.
(jutt aastast 1947)
eesti keeles: «Emissar»
Ray Bradbury «Kaleidoskoop» 2000
(Hakkasin taas mõtisklema Bradbury stiili üle ja millegipärast kasvab minus veendumus, et kui keegi Eesti autoritest nt Algernonis midagi Ray stiilis kirjutaks -- pean silmas just väga põhjalikke, väga detailseid kirjeldusi -- siis tehtaks ta maatasa. Öeldaks lihtsalt, et: ballast; jutu seisukohalt ebaoluline; mõte kaob kirjeldustesse ära; mis iganes. Aga see on järjekordne uitmõte, mis siia ilmselt ei sobi).
Üks mulle "The October Country" kogumikust enim meeldinud jutte.
Kirjutatud on hästi (ega Bradbury vist teisiti oskagi)... sisu on kah kena ja inimlik ning õõvane... kuid pärast jutu lugemist tekib rahulolematus.
Jah, just see rahulolematus segab «viiega» hindamist! Kuid neli on ju kah hea hinne?
Kusjuures juhin tähelepanu peni käitmuisele enne seda, kui ta ära kadus. Nimelt "Ta seisis iga päev tundide kaupa värisedes nagu ketti pandult ja tormas siis otsejoones minema, nagu oleks keegi teda hüüdnud." Sellest järeldub, et selle külalise ülestunhimine polnud peni initsiatiiv, vaid surnu ise tahtis veel korraks tagasi tulla ning pani koera ennast välja kaevama. See, et loomad tunnevad igasuguste üleloomulike elukate lähedust või kutset palju paremini kui inimesed, on väga levinud motiiv. Seda, et needsinased üleloomulikud ise endaga hakkama ei saa ja kutsa abi vajavad, pole varem kohanud. Pigem kipuvad millegi poolest avevatud surnud ikka inimestele ennast ilmutama ja abi paluma (näiteks kui nende haua peale miski maja ehitatud, mis nende säilmetele rõhku avaldab), aga selline asi on küll suhteliselt kummaline, et kodukäija muidu hauast välja ei saa, kui et keegi peab teda välja kaevamas käima.
Lihtsalt nõiduslikult mõnusa ja veidi õõvase tunde tekitas see ühtpidi kole südamlik, emotsionaalne, lähedusest rääkiv ja teisalt nii ehedate loodus- ja miljöömaalingutega õudusjutt!
Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.
Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.
Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.