(jutt aastast 1948)
eesti keeles: «Ehk surres undki näha»
«Mardus» 1994; nr. 4 (Ray Bradbury ekstra)
Ray Bradbury «Kaleidoskoop» 2000
Lõpus kohta -- tegelikult ju mdagi hullu ei juhtunud peale selle, et peategelane surma sai. Kui viimased laused "Ilusaid unenägusid" peaks mingi puänt olema, siis on see küll ebaõnnestunud. Olid ju neil kahel mehel kõik võimalused olemas, et kohe kui ilmneb planeedi olemus, sealt kaduda. Ka oleks peategelane sel hetkel, kui avastas, et raadio ei tööta, kirja võinud kirjutada tema võimalikele leidjatele, sest arvestas ta ju täiesti kainelt nii enesetapu kui hullumise võimalusega. Tegemist IMHO on tegelikult ühega vähestest lugudest, mis teatris või filmina paremini töötaks kui jutuna -- kuuldemängu siin juba maniti.
Olen seda teksti korduvalt lugenud. Üldiselt meeldib... samas tekitab iga korduslugemine teatavat raskust. Neli peaks seega õige hinne olema, et hea jutt, kuid üle lugeda ei taha. Kõik korduslugemised on ju olnud tingitud sellest, et sain originaali kätte, et ilmus eesti keeles... aga mitte sellest, et oli superhea jutt. Muide, mälestused sellest jutust on alati paremad, kui lugemisel tekivad muljed.
Jutt ise on klassikaline näide õudustehnikast SF kuues... et asendame purunenud kosmoseraketi purunenud postitõllaga, väikeplaneedi mingi metsakolka trahteriga ja iidse tsivilisatsiooni esindajad mingite rahutute vaimude/deemonitega – ning midagi ei muutu!
NB! Pealkiri pärineb «Hamletist», kui keegi veel ei tea.
Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.
Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.
Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.
