Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ray Bradbury ·

Dark They Were, and Golden-Eyed

(jutt aastast 1949)

ajakirjapublikatsioon: «Thrilling Wonder Stories» 1949; august [pealkirjaga «The Naming of Names»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tõmmud ja kuldsilmsed»
«Mardus» 1994; nr 4 (Ray Bradbury ekstra)
Ray Bradbury «Kaleidoskoop» 2000

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
Hinne
Hindajaid
9
5
1
0
0
Keskmine hinne
4.533
Arvustused (15)
Dragofor

Bradbury on oma teostes siiski üsna palju pühendanud Marsile ja tuleb nõustuda järgmise arvamusavaldajaga, et ta on üritanud siia tõepoolest kõike mahutada, kõik oma ideed ja fantaasiad. Kusjuures tuleb tunnistada, et viimased pole sugugi halvasti välja kukkunud. Vähemalt mitte minu hinnangul. Kuigi erinevate Marsi juttude vahel paistavad silma (pigem lausa torgivad) vastuolud. Samas, kui võtta asja nii, et erinevad lood ei moodustagi tervikut (mida nad tegelikult ju ei teegi), siis jäävad ka vastuolud tähelepanu alt välja. Jutt ise on üsna tüüpiline Bradbury, mitte eriliselt halvem, samas ega ta midagi eriliselt head ka ei ole. Ometigi oli tegu mõnusa lugemisega, mida ma ikka mõnikord üle vaatan. Ja ei saa öelda, et ta vähem meeldiks...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Üks järjekordsetest Marsi imedest -- samas stiilis, kui mets, mis mõne tunniga täis kasvas ja kõdunes. Sellesse planeeti paistab Bradburyl küll kõik ära mahtuvat, iial ei tea, mille otsa järgmisena satud... Tekib küsimus, kas originaalsed marslased tekkisid ka samamoodi, nagu selles jutus kirjeldatud ning 1999. aastal alanud Marsi ekspeditsioonide ahel oli lihtsalt järjekordne ring? See küsimus lisab veel ühe ulmekirjanduses levinud võtte Marsi sarjale (lost race), paistab, et autori sooviks on sinna tõesti KÕIK ära mahutada nagu entsüklopeediasse. See on ka ainus lugu, mida ma olen lugenud, milles inimesed Maale tagasi ei pöördu ning milles tuumasõda pole Maa lõpp.

Lisaks sellele kumab sii järsku Gaia idee kah läbi -- et selline elus planeet, mis pikapeale kõik endassesattunu enda osaks muudab...
Teksti loeti inglise keeles
Märt Laur

Pisut nukker easy reading. Tulevad mehed-naised-lapsed Marsile, ning endalegi märkamata muutuvad... mõista-mõista, marslasteks. Ning neile see meeldib. Läheb aeg mööda ja tuleb järgmine kosmoselaev järgmiste inimestega...
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Uhkelt kaotatud võitlus. Ärge klammerduge Maalt toodud külmutatud toidu külge, inimesed. Planeet annab ellujäämisloa vaid alistujaile. Assimileerudeski võib eksistentsi säilitada. Tükki küljest ei võta... muudab lihtsalt füüsilist koloriiti. Ent me ei ole ju rassistid???
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

See meeldib mulle Bradbury Marsi-lugudest kõige rohkem. Võib-olla sellepärast, et siin on kõige vähem tunda nende lugude ühisjooneks olevat lõputut ängistust, olgu siis marslaste või maalaste oma. See maailmalõpumeeleolu, mis enamusest Marsi-lugudest läbi kumab, on võib-olla tore asi küll ja isegi Bradburyle omaselt väga heal tasemel kujutatud, aga pärast paari tosina niisuguse jutu läbilugemist hakkab miskipärast pinda käima ja tahaks nagu vaheldust.

Loo käivitumine on ometi tavapärane - Maal puhkenud tuumasõja tagajärjel Marsile lõksu jäänud väikest inimeste kolooniat ei kohta me mitte ainult selles jutus. Kuid loo kulg on siin ebatavaline - selle asemel, et hääbuda maailmavalusse, kohanevad kolonistid olukorraga ja on igati õnnelikud. Kogu loost jääb kuidagi helge ja päikesepaisteline tunne. Meeldiv.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Ray`le kuidagi mitteomaselt optimistlik ja äärmiselt elujaatav lugu. Ikka on hea. Mina igastahes kyll maalasi taga ei nutnud, uued marslased undusid olevat tunduvalt etemad.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Marsile rajatakse ameerikalik koloonia. Juba loo alguses lööb ühes meestegelases välja isamaalisus ja koduigatsus. Siiski jääb ehitatav rakett lõppfaasi jõudmata. Inimesed muutuvad marslasteks. Kui endal lastaks valida taolise maa ja marsi elu vahel, siis valiksin maa, sest isiklikult küll ei soovi kogu oma elu kuskil palava kuumuse käes vegeteerida.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Ei meeldinud mulle see lugu. Natuke liiga jabur tundus. Marss muudab inimesed marslasteks. No ei usu mina sellist värki. Haigeks ja paranoiliseks, seda küll, kuid teiseks liigiks? Ei lähe läbi. Ja ei mõjunud see kord ka tegelaskujud ja atmosfäär. Pealkiri on aga hea
Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Laur
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Märt Laur

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles