Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· David Langford ·

Different Kinds of Darkness

(jutt aastast 2000)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» 2000; jaanuar
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Teistsugune pimedus»
antoloogia «Pilet utoopiasse» 2007

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
6
0
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (14)
Indrek Hargla

Hugo 2001 parima lühijutu eest... Normaalne jutt, millesarnaseid kõigis ajakirjades pidevalt ilmub. Tulevik, biochipsid,muudetud inimesed, erakorraliste võimetega lapsed, matemaatikalisi probleeme.

20.sajandi lõpus on matemaatik leiutanud paradoksi, mille nägemine inimesel juhtmed kokku ajab - klõps ja surnud! Nagu arvutid kinni jooksevad. Tulevikus kasutavad seda (BLIT on asja nimi) terroristid, kes leiavad, et inimestele biochipside pookimine on kuritegu. Sestap valitseb pimedus, et keegi BLIT`te ei silmaks. No ja tegelasteks on lapsed... kes siis omal käel on - ise seda täpselt mõistmata - arendanud endas immuunsuse. Ja nagu lõpuks selgub, on need üsna iseäralised lapsed. Puänt tahab olla selline helge ja soe.

Väga subjektivselt öeldes oli see kõik suhteliselt tavaline ja mitmed muud 2000.aasta lood Asimov`sist näituseks on tunduvalt rohkem meeldinud. Üle "nelja" ei anna mingil juhul. Lugeda saab siit .
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Kuivõrd ma ajakirjade peale eriti ei satu, siis ei oska seda juttu ka kuigi tavaliseks pidada. Midagi vaimustavat (loe: auhinna väärilist) ta tõesti polnud, lihtsalt hea lugu aga kyll. Minu poolt neli, isegi kerge plussikesega.
Teksti loeti inglise keeles
Tarmo Õuemaa

Kahjuks ei ole Analogi või Asimovsi lugeja, aga 2000. aasta F&SFis oli kõnealune jutt küll kindlalt kahe-kolme parima seas. Selline tahe tükk originaalitseva SFi ja iluleva fantasy vahele.
Teksti loeti inglise keeles
Tarts

Ja see jutt ilmub just siis, kui Tarts on juba ysna veendunud, et midagi päris kardinaalselt uut ja yllatavat on väga raske välja pakkuda! Ma ei viitsi hakata s6na v6tma selle jupi teaduslikkuse ja usutavuse teemadel, kyll aga pean ära märkima, et Thuringi ja Gödeli nimesid on autor kyll ainult kuulnud ja nende töödest temal kyll 6rna aimu ei paista olevat. See selleks. Olenemata sellest meeldis see jutt mulle päris hästi.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Espenberg

Üldiselt päris huvitavad ideed, kirjutatud ka üsna talutavalt. Jutt oleks võinud siiski pikem olla, praegu on nii lühike, et saab mõne minutiga ühele poole. Mõnel juhul on see loole plussiks, mõnel mitte. Antud lugu kuulul mu meelest viimasesse kategooriasse. Hindeks panen nõrgavõitu "nelja".
Teksti loeti inglise keeles
Arvi Nikkarev

David Langford on inglise ulmefänn, -kriitik ja –kirjanik. Ta on seni saanud 20 Hugo auhinda peamiselt oma fannkirjutiste ja fanzine “Ansible” eest. Käesolev novell kuulub tema novellisarja infoterrorismist, millest varem on ilmunud kaks lugu: Blit (1988) ja What Happened at Cambridge IV (1996). Vaadaldav jutt pälvis parima novellina 2001 Hugo. Ja on tõesti hea!

Inimesed olid juba sadu aastaid kirjutanud õuduslugusid olenditest või esemetest, mis olid nii kohutavad, et ainumas pilk nendele põhjustab surma. 20.sajandi lõpul hakkas matemaatik Berryman juurdlema, kas on olemas selliseid probleeme, mis seiskavad inimaju. Ta leiutaski esimese BLIT-pildi, mis mõjus silmanärvidele nii, et vaataja ajud lõpetasid töö. Berrymani ideed arendasid edasi terroristid ja politsei rahvamasside rahustamisel. Novell räägib kooliõpilaste salaseltsist, kes proovivad arendada oma BLIT-vaatamise võimet (parim peab vastu juba 18 sekundit). Salaseltsi moto: Mis meid ei tapa, teeb meid tugevamaks.
Teksti loeti soome keeles
Märt Laur

Tugev neli, peaaegu 5-. Eelkõige tänu puändile, mis tekitas meeltesse igasuguseid huvitavaid kujutluspilte (see, kuidas laste igapäevane tegevus võis välja näha täiskasvanute poolt vaadatuna) ja seoseid no... kasvõi "Matrixiga".
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Suurepärane jutt - kui lapstegelased just miinuseks ei ole, nagu mõnele kaasarvustajale. Olgugi, et samal teemal kirjutas Lovecraft juba 1933. aastal (The Dreams in the Witch-House), ei ole see idee millegipärast just eriti palju järgijaid-jäljendajaid ligi tõmmanud.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Mulle see jutt väga meeldis, sest idee oli (vähemalt minu jaoks) uudne. Ka kogu tulevikumaailma kirjeldus ning probleemid tundusid piisavalt usutavad.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

David Langfordi "Different Kinds of Darkness" keskseks teljeks on kujundid, mille nägemine võib inimestel juhtmed kokku ajada. Sarnast ideed on oma teostes kasutanud veel mitmed tuntud anglo-ameerika kirjanikud nagu Stross ja MacLeod, kutsudes nähtust "Langford Visual Hack". Käesolev jutt võitis ka ulmeauhinna Hugo. Üldkokkuvõttes on tegu korralikult teostatud tekstiga. Idee on hea, kuid teemaarendus üsna lihtsakoeline, mis paneb lugejaid tahtmatult tegelastele kaasaelama. Mulle igatahes meeldis, kuid viie jaoks oli jutt liiga tavaline. Seega neli
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Huvitav, et keegi eelpool arvustajatest pole leidnud sarnasust iidsel ajal "Põnevik" sarjas ilmunud raamatuga "Professor Sambergi silmad".

Aga noh, see lühilugu on isegi parem :)
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Iseenesest huvitav lugemine, kuid miinuseks kindlasti see, et autor pole minu arvates suutnud suurepärastest ideedest maksimumi võtta ehk teostus on lahjapoolne. Pimedusest, võimete treenimisest ja kujunditest oleks saanud väga võimsa, küll aga pikema jutu teha.
Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Laur
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Märt Laur

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles