(jutt aastast 1952)
https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:288324/262232/page/64
https://dea.digar.ee/?a=d&d=pedainst19870515.2.17&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-------------
eesti keeles: «Kõuekärgatus»
«Horisont» 1968; nr 5
«Kõue kõmin»
«Mardus» 1994; nr 4 (Ray Bradbury ekstra)
Ray Bradbury «Kaleidoskoop» 2000
Ausaltöelda ei huvita mind karvavõrdki mingi ajateooria, kuigi ka siin on üks ebateaduslikumaid ulmakirjanikke sedapuhku endale ebaomaselt meeldivalt tasemel. Mulle on selles jutus alati meeldinud just need emotsioonid ja pildid. Väärt jutt, kus minuarust on kõik kõigekõrgemal tasemel... kasvõi selline pisike kõrvaldetail aastaarvude näol, mida ajarännul (autori poolt) möödalibisemas märgatakse...
Pean tunnistama, et kuigi ma hindan tohutult Mario Kivistiku teeneid Ray Bradbury eestindamisel, jääb «A Sound of Thunder» minu jaoks siiski eelkõige Andres Tarandi tõlgituna «Kõuekärgatuseks» – usun, et paljuski mängib siin rolli minu noor iga, milles ma jutu esmakordselt lugesin, kuid ikka aastaid oli Andres Tarand minu teadvuses siiski eelkõige tohutuhea Ray Bradbury tõlkija!
Siiski leidus ka siin paljugi ebaloogilist nagu ka hr. Sander juba mainis: Kui tõesti minevikus isegi rohuliblet liigutada ei tohi, kuidas siis saab juttu olla veel dinosauruste jahtimisest. Paratamatult, kui see kütte märkab, teeb ta mõne muu liigutuse, kui ette oli määratud ja lömastab või jätab lömastamata mõne sitika. Samas aga kui tulevik tõesti muutub nii palju, et isegi kirjakeel on teine, kuidas siis küll saavad valimistele pääseda samad inimesed?
Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.
Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.
Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.
