Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Del Stone, Jr. ·

Companions

(jutt aastast 1993)

ajakirjapublikatsioon: «Crossroads» 1993; aprill
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kaaslased»
antoloogia «Sünged varjud» 2001

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
0
3
7
4
Keskmine hinne
2.133
Arvustused (15)

Väga halb ja väga haige jutt, millel pole midagi pistmist ei horroriga ega ulmega laiemaltki.

P.S. Arvustaja vabandab arvustuse algvariandis esinenud sõnade "ilge" ja "öökimapanev" kasutamise eest, mis väljusid korrektse kriitika raamidest, nii autori, eestikeelse kogumiku koostaja kui ka kaasarvustajate ees.

Teksti loeti eesti keeles

Õige, õige... Jutt on loll, jabur, segane ja öökimapanev. Kummati antoloogias ta oma ülesande täidab, illustreerides veenvalt mõningaid suundumusi moekamas õuduse antologicas - perverssuseid kirjeldav literatuuritsev ebahorror. Ahjaa, igaks juhuks lugesin ka originaalis läbi... arusaadavamaks see küll muutunud aga mingi nõks paremuse poole oli. Nii et tõstan hinde 1-lt "kahele".
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Mitte ei saa aru, mida see raffas kaagatab selle tyki puhul... Eile, kui oli selle kaagatuse kõrghetk, lugesin siin neid arvustusi ja ei mõistnud kohe mõhkugi. Pidi olema räige ja haige ja ropp ja öökimapanev, aga mina vaeseke ei suutnud kuidagi ühtainukest bitikestki sellest jutust meelde tuletada. Mul on mäluga probleeme küll, aga nii põhjalikult juhtub ikka harva... No läksin siis eile õhtul koju ja libistasin pilgu üle... Mingi eriliselt schokeeriv tykk see IMHO pole, kuid ma mõistsin, miks ma ta unustanud olin -- see jutt on lihtsalt täiesti lame, hall ja mõttetu. Absoluutselt tühi koht. Sellest tõdemusest ka hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Enne lugemist olin üpris põnevil, oodates pärast arvustuste üksmeelset "öök!"-i midagi siseorganeid sõlme keeravat. Nuputades, mis see küll olla võiks, kui mitmesugused modernsed ja vähemmodernsed, detailidesse laskuvad, natuke perverssed zombijutudki nii karmi vastuvõttu pole saanud. Pärast "Kaaslaste" lugemist olin aga äärmiselt pettunud, kuna ühegi külje pealt polnud tegu millegi raputavaga. Mitte et ma muust kui haiglastest lugudest elamust ei saaks, oh ei, naudin kasvõi pastoraalset SF-i... aga kära jutu sisu pärast, mida tegelikult õieti polnudki, jääb arusaamatuks. Seetõttu ka `2`.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku kõige nõrgem ja sisutum tükk. Lugemine tükki küljest ei võtnud, aga millest jutt ning mis autor mõtles, see ei ole pärale jõudnud. Loeks üle, kuid ei viitsi. Parematki lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kolm korda ja rõõmuga jõudsin avastuseni, et jutul on üks Tugev Pluss: ta ununeb juba paari tunniga.
Kõik muu aga on väljaspool arvestust. Tekst takerdub mõttetute kirjelduste taha, tegelase mõttekäigud on ebainimlikud ja konarlikud. Jutt ise ei paku aga midagi...
Kui selline ongi tänapäeva angloameerika horror, siis jätan paar kümnendit vahele ja alles siis naasen, et teatavate eelarvamustega hinnata mõnd elusolevat an.am. kirjanikku.

kahju kohe...

Teksti loeti eesti keeles

Ununeb tõesti kiiruga. Kuna keegi eelkirjutajatest pole sisu kohta sõnagi öelnud, siis ei suutnudki ma seda juttu meelde tuletada. Ilmne vihje, et see lugu polnud essugi väärt. Raamatukokku selle nimel, et oma mälu värskendada aga uuesti küll ei lähe.
Teksti loeti eesti keeles

Jääb ainult üle nõustuda Maniakkide Tänava ja Kristjan Sanderiga - tegu on lausa müstiliselt kiirestiununeva jutuga. Lugesin seda kõigest paar tundi tagasi, ja nüüd pidin üsna mitu minutit mälu pingutama, et meelde tuletada, mis jutt see selline üldse oli. Kavatsesingi juba nende sõnadega lõpetada, aga imekombel tuli ikka meelde. Järgmiste arvustajatega eksperimendi jätkamise huvides vihjeid siiski ei anna :-)

Mis arusaadavusse puutub, siis arusaadav oli jutt küll. Ja mis puutub sellesse, et kas on ulme või ei ole, siis minu meelest pole see esimene teos BAASis, milles kogu ulmelisus seletub lõpuks sellega, et peategelasel on lihtsalt hallukad. Aga mingeid erilisi punkte sellega ei teeni.

Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Laur
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles