Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Douglas Clegg ·

Where Flies Are Born

(jutt aastast 1991)

ajakirjapublikatsioon: «Tekeli-li!» nr 2 (suvi 1991)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kus kärbsed sünnivad»
antoloogia «Sünged varjud» 2001

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
3
4
4
1
Keskmine hinne
3.2
Arvustused (15)
Kristjan Sander

Teine lugu "Ja beebi tantsis" kõrval, mis kogumikus "Sünged varjud" saab mitterahuldava hinde minu käest. Sisust -- üks abielupaar, eriti naine, ei suuda oma lapsukeste surmaga leppida, mees siis kaevab nad üles ja topib laste kehad vaklu ja kärbseid täis ning õmbleb kõik avavused kinni. Idee poolest siis needisinased pisikesed elukad panevad kehad uuesti liikuma, kusjuures arusaamatu, miks nad endale läbi naha teed ei uurista päevavalguse kätte või miks kogu see värk lihtsalt ära ei mädane. Ühesõnaga idiootlik jama. 13.02.2002: Ei, 2 palli on sellele soperdisele ikka kaugelt liiga palju antud...
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Haige jutt, mis esindab psühhopatoloogilise horror alasuunda, kus mängu tuuakse ka mõni pseudoulmeline element, mis on reeglina täiesti ajuvaba. Sama eeldatakse ka lugejalt. Et siis kärbsed ja vaglad mitte ainult ei animeeri laipu end sihitult liigutama, vaid annavad neile ka törtsu mõistust roiskunud ajusse - kustutavad tulesid, tatsavad ringi, kisuvad õmblusi... Jesus! Kas ma peaksin seda tõesti tõsiselt võtma? Excuse me, but I`m not braindead yet.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Ma ei tea, mis aastal täpselt õuduses see nihe toimus... et mida haigemalt, seda parem; mida perverssemaid kalduvusi inimestele välja mõelda, seda jubedam on. Kahtlustan, et onu Blochil ja on Hitchcockil on siin käsi mängus. See selleks, Clegg saadab ema ja poja ühte haigetega asustet talusse. Kurbutusest, et nad ise lapsi ei saa, on memm ja taat võõraste laste surnukehi välja kaevanud, neisse kärbseid toppinud, kõik avaused kinni õmmelnud... ja lapsed on elustunud.

Jutt on üsna haige; lõpp on segane pealegi, sest pole täpselt selge, mille pärast too poiss ära suri, aga jube on jutt kindlasti. Kas taoline elustumine võimalik on - no ei ole ju - ei oma tegelikult tähtsust. Zhanri nimeks on õudus ja siin võib selliseid trikke teha. Äkki memm oli miskit laadi nõid? Või asus talu mõne olulise maasoone peal. Nii, et üks meeldejäävamaid jutte antoloogiast "Sünged varjud". "Viiest" jääb siiski midagi puudu.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Golikoviga igati nõus. Lugu ju ei välista, et mingi kirjeldamata jäänud nähtus asju vajalikul kombel mõjutas (iga jutu juurde see argument muidugi ei sobiks, siia aga küll). Lõpp ei ole segane, sest öeldakse selgelt, et poisi isa koksas poisile tolle enda mänguautoga.
Mis muusse puutub, siis selliseid laste nimel veidruste tegemisi kirjeldavaid jutte on teisigi, Bob Shaw "Light of other days" näiteks.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Haige tekst küll, kuid minu jaoks üks kogumiku tipphetki. Vanapaar heaks täienduseks Psycho-emmele mõni lugu eespool.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mulle meeldis!
Lugu räägib hoolivusest, armastusest ja ebaõiglusest ja autor annab sellele kõigele omapärase lahenduse. Ning seda horrori vormis, kus ema oma väikse pojaga põgeneb vägivaldse isa eest. Rong, mis nende ainus pääsemislootus, läheb katki ja need kaks n.ö. põgenikku peavad otsima külma eest ulualust...
Lool olid üllatused ja uued avastused -- mitte midagi polnud etteaimatavat. Kärbeste ja ussikeste idee lapszombide sees ei seganud, minu jaoks oli see kõigest jutu kõrvalnähtus, mis ei pannud mind absoluutselt teadusliku jutu aluspõhjale mõtlema.
Ja jutu lõpp oli horrorile ebatavaliselt positiivne!

Algul mõtlesin nelja panna, aga peale oma kiitva arvustuse lugemist, lihtsalt käsi ei tõuse enam nelja närust punkti panema.

Ootan põnevusega ka teiste D.Cleggi loometeoste ilmumist eesti keeles!
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Asi mis jutu minu jaoks ebausutavaks tegi, oli see, et naine sealt talust pääsedes jalamaid kuhugi politseisse või jumal teab kuhu ei teatanud. Pealegi ei olnud jutus eriti ühtegi teravat momenti peale algusosa kus lastel olid suud kinni õmmeldud. No kurat võtaks naine ei pilgutanud selle peale silmagi kui ta kinniõmmeldud suuga lapsi nägi.. haige inimene. Ei usu sihukest asja, ei usu. Kolme saab ainult selle eest, et sihuke sombiks tegemise viis oli üsna huvitav idee ja ainuke asi mis mulle meeldis jutu üldise halluse ja igavuse ja ebausutavuse taustal.(Usutavam kui naise reaktsioonid ja tegevus).
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Ma ei ole nõus autori filosoofilise seisukohaga - et kui armastad näiteks mõnda naist, siis armastad ka tema laipa. Kaevad aga üles ja muudkui armastad. Eek!
Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Laur
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Märt Laur

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles