Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ray Bradbury ·

The Wind

(jutt aastast 1943)

ajakirjapublikatsioon: «Weird Tales» 1943; märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tuul»
antoloogia «Alfred Hitchcock esitab «Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud»», Tallinn «Katherine» 1991

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (15)
Laur Salundi

"Tuul" on üks neist kolmest loost sealt kogumikust ("Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud"), mida ma aeg-ajalt ikka uuesti loen. Luygu sellest, kuidas miski mees on ringi rännates kogematasel kombel Tuulteoru kohta miskit teada saand ja kuidas Tuul teda likvideerida püüab. Antud juhul on hea et Bradbury ei kirjeldanud asja otse, vaid lähenes sellele kaudselt (telefoni kaudu). Sai lihtsalt natike rohkem fantaasiat kasutada ja sellepärast vist lugu meeldiski.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Kristjan Sander

Hea õuduk. Eriti meeldis see, kuidas mees oma hukkumisele määratud sõbraga telefonis rääkis ning naine teda samal ajal kannatamatult külalistega väikest seltksondliku bridzhi kutsus mängima...
Teksti loeti eesti keeles
kuits

Loo lõpp oli nigust liiga etteaimatav, kuna teada oli , et asi ilmub Hitchi lipu all, muidu iseenesest hea lugu, tegelikult võiks 5 miinuse ka panna.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Päris hea jutuke kuid olen parematki lugenud küll mitte Bradbury`lt kuid siiski. Väärib igatepidi nelja. Mulle meeldis see looke juba selle pärast, et ta oskas hoida pinget konstantsena see ei langenud ei alguses keskel ega ka mitte eriti lõpus. Jutu idee oli ka hea kuigi tundus, et jutuke ei olnud väga põhjalikult läbi mõeldud.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Kirjanike, eriti ulmekirjanike puhul, on oluline idee. Paljudel on idee, kui nigel teostus. Paljudel ideed pole, kuid teostuis on hea. Bradbury see lugu on hea ideega ning ka teostus on igatepidi rahuldav. Küsimus on selles, kas see lõpp oli ikka niivõrd väljapeetud kui lootsin? Pigem mitte. See oli täiesti etteaimatav ning seetõttu pinge lõpus langes. Ent ometigi oli jutt tunduvalt parem kui paljude teiste looming. Sest Bradbury pole mitte ainuke, kes on kasutanud ideed sellistest teadmistest, mis ei tohiks inimese kätte sattuda. Ja ta on suutnud olla oma taseme kõrgusel.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Hea jutt, pingetega. Kaks pinget oli, esiteks sündmustiku enda pinge ja teiseks pinge rahuliku pereelu, piibutõmbamise ja tuulte käes räsitava maailma näinud mehe elu vahel.
Teksti loeti inglise keeles
Märt Laur

Kogumik "The October Country" annab paljudele tavapärastele asjadele hoopis uue tähenduse. Sama kehtib ka selle loo kohta. Kahjuks aga olin juttu kunagi juba eesti keeles lugenud ja see rikkus puändirõõmu ära, muidu võiks ka 5 anda.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
Chris

Ühinen nendega, kes peavad antud lugu heaks. See on üks nendest jutukestest, milles peitub minu jaoks Bradbury võlu: luua olustik ja realiseerida idee selliselt, et kirjatüki läbilugenuna jääb õhku rippuma selline kergelt õõvastav järeltunne. Osaliselt on see kindlasti tingitud tema ideede omapärasusest ja ka ainulaadsusest: tapjatuul, rongi jahtivad draakonikütid jne, jne. Igati viite vääriv lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Keskpärane Bradbury.
Olgugi, et lõpp oli ettenähtav, oli jutt siiski põnev. Tekstis esines ka tüüpiliselt mõistmatu naine, keda lausa peab vihkama.
Kahjuks puudus arenev süþee - lugu lihtsalt ei arenenud. Ainuke asi, mis juhtus oli see, et tuul hakkas kõvemini puhuma. Vähemalt viimasel leheküljel tuli midagi uut sisse ja asi läks kohemaid teiseks.
Kuidas tol tüübil aga õnnestus helistada, kui mäslev torm isegi elektri ära viis (+ veel keldrist). Siis ei olnud ju veel mobiile.
60. a. vanuse jutu kohta on asi siiski üllatavalt hea, nii et siit tuleb tugev 4.
Teksti loeti eesti keeles
Orcus K.

Hea. B lihtsalt oskab suht tobedatele ideedele häid jutte üles ehitada. (Aga idee on ju suht tobe, et mingi tuul on võtnud nõuks üks mees ära koristada! Ikka väga muinasjutt!) Hea on jutu juures just see, et ta jääb meelde ja esmalugemisel tekkinud emotsioon ei kao ka aastate pärast kuhugi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Viis miinusega
Miinusega sellepärast, et tegelikult on ju mõte iseseisva mõistusega kättemaksuhimulisest tuulest päris tobe. Aga milline teine kirjanik suudaks sellise tobeda mõtte nii elegantselt välja mängida, et tulemuseks on nauditav ja põnev jutt? Väga vähesed, ma pakun. Kui üldse...
Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Laur
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Märt Laur

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles