Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Oscar Wilde ·

The Picture of Dorian Gray

(romaan aastast 1890)
http://www.digar.ee/id/nlib-digar:655511

ajakirjapublikatsioon: «Lippincott`s Magazine» 1890; juuli
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Dorian Gray portree»
Tartu, Eesti Kirjanduse Selts, 1929
Toronto, «Orto» 1957
Tallinn «Eesti Raamat» 1972 (Varamu)
Tallinn «Eesti Raamat» 1996

  • EW aegne
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
3
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.375
Arvustused (8)

Ilusa näolapiga Dorian Grayst maalitakse pea sama ilus pilt. DG kahetseb, et pilt jääb ilusaks, aga tema mitte ja ta soovib, et oleks vastupidi. Mingi imenipiga see sedasi lähebki. Kõik, mis DG edaspidi teeb, rikub pilti, aga mitte teda ennast.

Raamatut võib väga vabalt õudusloona lugeda, igatahes edasised sündmused kisuvad üsnagi jälgiks minema. Teisest küljest võib seda võtta kunsti- ja eluteemalise filosoofiana, või ka aforismialbumina (on ju agarad filoloogihakatised umbes pooled selle raamatu laused igale poole aforismikogumikesse toppinud).

Teksti loeti eesti keeles

Jälle(!) üks neist teostest, mille baasisolemise vastu pole mul kõige vähematki, etn teiselt poolt poleks ma eales selle peale tulnud, et see siia pista...

Lühidalt - klassika. Ja pean siinkohal üle kordama mitte minu poolt väljamõeldud ja kahjuks igikorratud määratluse, et tegemist on ebaõnnestunud meistriteosega. Raamatu esimesed osad on vaimustavad - kuidas areneb Dorian Gray, tema hirmud ja eluvaated, tema kujunemine. Tekst on vaimukas ja lööv, kuigi kordab OW loomingus mujalgi esinevaid mõttekäike ja seisukohti ("naised - see on dekoratiivne sugu..."). Mingil hetkel aja kas autor tüdines või juhtus midagi muud - jutt hakkab kappama, üritades nappidesse sõnadesse kokku suruda suuri ajavahemikke ja peategelases toimunud põhjalikke muutusi. Sellest hetkest ei ole enam huvitav. Ja lõpplahendus... nojah, kes seda tänapäeval ei teaks.

Kõigele vaatamata soovitaksin seda raamatut kõigil lugeda. Vaatamata peamiselt kartusele kõlada koolmeisterlikult. Eks see ole nagu kooli kohustusliku kirjandusega - igav ja kole, aga mitte kuidagi ei anna haritud inimese mõõtu välja, kui pole neist osagi läbi lugenud...

Teksti loeti eesti keeles

Eelkirjutajaga igati nõus olles lisaks veel niipalju, et tegelt tasuks dekadentsi vastu huvi tundes läbi lugeda ka see Huysmansi raamatuke, mis Dorianile nii innustavalt mõjus...
Teksti loeti eesti keeles

Wilde oli pederast. Minule kui heteroseksuaalile ja ilgele rassistile on kohutavalt raske ylesanne sundida enda k2tt t6usma selleks, et sihukesele v2rdjale h22d hinnet panna. Ometigi.. Ometigi ei luba sydametunnistus ja syndsustunne mitte kuidagi panna "Dorian Gray"`le hinnet alla v2ga hea ja isegi selle juures on teosele liiga tehtud.

T2nu K6igew2gewamale on tegemist juhtumiga, mida t6en2oliselt ei pea pikemalt selgitama v6i punnitama p6hjuste kallal, miks teos meeldis. OK, tegu v6is ju olla eba6nnestunud meistriteosega, kuid kui teised meistrid pooltki nii h2sti kirjutaksid, siis oleksid nad v22rt sygavat kummardust nende ande ees.

Tegelikult oleks yldse pidanud hindega piirduma ja mitte lamisema, liialt v22rtuslik on tekst.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Teos on kirjutatud kahes järgus. Hulk peatükke, kolmandik romaanist on pärast vahele kirjutatud. Minu arust oli esialgne versioon vaata et paremgi.

Mulle jäi mulje, et tegelik pahalane polnud Dorian, vaid lord Henry, kes muuseas karistamata jäigi. Just Henry ahvatles Doriani ja teisigi kurjuse teele. See tähendab, et kõike Henry öeldut tuleb pigem vastupidises tähenduses võtta, see on vale. Ja kaudselt tähendab see, et kogu Wilde`i estetism on väär, sest selle tulemuseks on esteetiline koletis, mister Hyde, sinihabe, Rappija Jack. Dorian Gray.

Alan oli täiesti ebausutav tegelane ja James Vane`i surm oli deus ex machina.

Doriani meeleparandus lõpus oli nõrk. Idee tulnuks paremini välja, kui seda polnuks ja Dorian rappinuks oma portreed muudel kaalutlustel.

André Gide nimetas seda vist esimesena ebaõnnestunud meistriteoseks ja sellega pean ma nõustuma. Aga 4 on plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Ebaõnnestunud meistriteos, või mis iganes, kuid mulle meeldis. Kahju vaid, et selle lugemiseni jõudsin vaid selle tõttu, et see kooli kohustuslik kirjandus.

Tegelaskujud on samal ajal nõnda veetlevad, kui põlastusväärsed, et raamatut lugedes pidevalt tunded vahelduvad ja ei teagi, mida tahta. No lord Henryle ootasin karmimat lõppu, Dorianile tunduski midagi sellist tulevat. Aint Vane perest on kahju. Jällegi on näha, kui kergelt ikka võib hävineda vaene inimene kõrgklassi meeleolude tõttu. Kuigi James Vane lõpp oli liiga ulmeline kuulub see siiski eelmise punkti alla. Eriti kahju oli preili Vane`st, kuid tema puhul esines vaid liigne armastus, mis juhibki rumalusteni. Basilist oli kah kahju, kuid umbes sama probleem, mis Sibyl`il.

Kõige masendavam karakter ongi vast see lord Henry oma energiliste ja rumalate loosungitega erinevatest elu valdkondadest. Ei jõua küll keegi lähedale Zola karakteritele Theresa Raquinis, kuid küllalt põlgust äratavad siiski (eriti hea on veel võrrelda, kui Raquin alles hiljuti sai veel kord kooli jaoks läbi loetud).

Õnneks ei leidu minu iseloomus samasuguseid probleeme, mida omistab endale Tarts, nii et 5 panek sellele suurepärasele teosele, mis minu jaoks küll esimesed paar peatükki küll lohises, kuid muidu täitsa kenasti liikus (välja arvatud 11. peatükk - selle lugemise ajal suutsin suuri vaevu haigutusi alla suruda lootes vaid, et juba kiiremini jõuaks 12. kätte ja jätkuks tavalises tempos), ei ole raske.

Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Laur
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles