Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Vesa Peltola ·

Orvokki ja omenapuu

(jutt aastast 2000)

eesti keeles: «Meelespea ja õunapuu»; antoloogia «Mardus 3/2000»

Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
Hinne
Hindajaid
2
2
1
3
5
Keskmine hinne
2.462
Arvustused (13)

SEE JUTT EI OLE SOOME ULME!

Eelnev lause on nüüd öeldud nende jaoks, kes Peltola (võimalik, et alkoholijoobes kirja pandud) haige vaimusünnitise läbi lugesid ja selle põhjal kogu soome ulmekirjandusele vee pahinal peale tõmbasid. Kardan, et selliseid inimesi on palju! Ja kuna kõik seda arvustust siin nüüd lugema ei juhtu ja võibolla enam elu sees ühtki soome ulmeteksti kätte ei võta, pean märkima, et jutu avaldamine eesti keeles oli KURITEGU. Eelkõige just soome ulme vastu.

Selle autor pole soome ulmefändomis mingi tegija, ei saa välistada, et ta elus ühtki «Porttit», «Aikakonet» või «Tähtivaeltajat» käes pole hoidnud. Peltola pole Soomes ühtki ulmejuttu avaldanud, see on lihtsalt mingi sahtlisse kirjutatud abrakadabra, mis nüüd siis õnnetute juhuste ja inimeste vastutustundetuse tõttu eesti ulmelugejani on jõudnud.

OK, Mario Kivistikule võis see jubin ju naljakas tunduda, aga kas ei mõelnud toimetaja korrakski, millise esmamulje see korralikku narratiivset ja stiilipuhast zhanriulmet austavale fännile soome ulme lühiproosast jättis???

Esmamuljed ON olulised!

Peltola jutt ise ei vääri seda, et tal selles arvustuses pikemalt peatuda.

Teksti loeti eesti keeles

Mario Kivistiku poolt nokiarahva ulme tutvustamiseks astutud sammust on tõepoolest raske midagi positiivset leida. Tänu Eurovision’ile teame, et soomlastel on kõige kehvemad laulud ja kõige koledamad lauljad, tänu “Mardusele” teame nüüd veel, et neil on ka maailma viletsaimad ulmekirjanikud. Jälle “Finland: one point” ja asi tahe? Miks ka mitte, eriti kui tollest “ühest” on loo ja selle autori hindamiseks küll ja küll, ning jääb veel ülegi. Kuid, Jeesus Mario ja luterlaste kuri Jumal, mida halba on eesti ulmelugeja teinud, et teda niiviisi karistatakse? Kas meile Maniakkide Tänavast veel vähe oli?

Jagades Raul Sulbi kahtlusi pullivend Vesa lugemuse suhtes, on mul alust arvata, et erinevalt soome ulme jaoks olematust Peltolast on M. Kivistik eelarvustaja poolt mainitud ajakirjadest piisavalt teadlik ning omab vähemalt mõningast ettekujutust, keda sealsetest autoritest tõsiselt võetakse ja keda mitte. Just see viimane asjaolu muudab Peltola-taoliste autorite avaldamise vastutustundetuse demonstratsiooniks. Häbi!

Arvatagu mida tahes, aga Sibelius ei pannud kõiki noote hakkama ja “Kalevala” ei neelanud soomlaste kogu fantaasiat – head muusikat ja head kirjandust luuakse seal ka täna, ja mingi osa neist mõlemast jõuab ka eestlasteni. Külastasin täna sealse ulmekirjanduse viimase kolme aasta esinumbri, Pasi Jääskeläineni kodulehekülge, kust võis lugeda, et Arvi Nikkarev olevat viimasel Finncon’il mõista andnud, et soovib kõnealuse autori loomingut ka eesti lugejale tutvustada. Loodan, et see, nüüd juba hädavajalik ettevõtmine peagi teoks saab.

Teksti loeti eesti keeles

No ma ei tea... Mina naersin küll paaris kohas tati ninast välja. Ehk on asi eelarvustajatest suuremas absurditunnetuses... ei tea. Ja ei saa ju sellist lugu hinnata samade kriteeriumide järgi, mis Jääskeläineni loomingut. Pigem samas vaimustuse põhjal, mis inimesi Ed Woodi käkerdisi vaatama sunnib.

Ma ei arva, et tavalugeja nüüd ühe loo põhjal kogu Soome ulmele vee peale tõmbab. Kui lugu ei meeldi, siis jätab lihtsalt Peltola teised jutud lugemata. Pealegi... elus on nii palju ulmest nii palju olulisemaid asju, et ühe laastu pärast tõesti ei maksa endast nii jubedalt välja minna. No kui Mario Peltola ERInumbri välja annaks, siis veel... ;-)

Teksti loeti eesti keeles

Tahaks madalamat hinnet anda, aga nagu kord järgi proovitud sai, avaldub selles jutus pärast neljanda-viienda õlle tarbimist tugev huumorielement.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt lahja tekst tõesti, kuid liigne materdamine tundub küll mõttetu. Need, kes ulmet rohkem loevad ja sellega muidu rohkem sina peal on, ei hakka ühe tühipalja äparduse pärast kogu Soome päritolu ulmekirjandusele vett peale tõmbama. Isegi ootan hoopis huviga, mil kukrusse on kogunenud piisavalt raha, et hiljuti eesti keeles ilmavalgust näinud Jääskeläineni teos koju muretseda. Ei andnud ju see Peltola laast tegelikult mingit pilti Soome ulme tegelikust tasemest.
Teksti loeti eesti keeles

Tase tasemeks ja kuritegu kuriteoks, aga sihuke pilla-palla ajuvaba käkerdamine mõjub vahel ikka päris hästi. Egas kõik jutud ei saagi olla sügavtõsised filosoofilised arutlused. On tore, et ka selliseid jaburaid nikerdisi vahel ilmub. Oma ajuvabaduses on jutt üsnagi naljakas ja eriti ma küll ei kahetse, et asi silma ette jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Paras juua täis peaga paberile kritseldatud mõttetus, mis tervele mõistusele arusaamatuk sjäävatel põhjustel oli millegipärast vaja eesti keelde ümber panna ja - vähe sellest! - veel ka soliidses ulmealmanahhis ära trükkida...

Ma saan paljudest asjadest aru ja millest aru ei saa, seda püüan mõista. Kuid aru saamine, miks mõned inimesed seda paberile valgunud oksendust naljakaks peavad jääb mulle küll elu lõpuni kättesaamatuks.

Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Laur
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles