(romaan aastast 1971/92)
eesti keeles: «Vaibarahvas»
Tallinn «Tiritamm» 1999 (10 pluss)
Põhjendaks hinnet.
Raamat oleks kolme saanud, kui ma oleks lugenud seda 1971. aasta versiooni, äbarikumad kohad tekstis viitavad, et esikromaani kohta polnud asi sugugi hull – säherdust pahna avaldavad ulmekauged lastekirjanikud ka tänapeaval küllaldaselt – 1971. aasta kohta oli see üsna talutav. Halb oli aga hoopis see, et kakskümmend aastat ja (vähemasti) viisteist romaani hiljem ei suutnud Terry Pratchett sellest algaja käkist asja teha. Jätnud siis nõnda, nagu oli! Siis oleks asjal vähemasti akadeemiline väärtus olnud... praegu jääb mulje, et nagu oleks pisut silutud ja siis hullunud fännide lõugade vahele visatud, et küll te loomad selle alla neelate. Paadunud fänn ka neelab, kuid minul on siiski säilinud miski maitse ja mõõdutunne.
Kujundus on maakeelsel versioonil hea, kuid sobimatu... lasteraamat võiks kuidagi mängulisema välimusega olla... ausaltöelda olen ma kogu elu vihanud seda copyrightivaba klassikalise maalikunsti vägistamist kohaliku kirjastuselu poolt. Objektiivselt võttes on tulemus siiski hea! Tõlge on samuti pädev – niipalju, kui seda saab originaali lugemata hinnata. Seega on kogu süü ikka vaid autoril!
Kaks ongi selle eest, et Terry Pratchett eessõnas ausalt ära seletab, et miks saast on saast... ning ka selle eest, et kuigi mõistus ja tunded lugemise ajal mässasid, sain ma siiski teatava naudingu. Teen siis halva mängu jures hea näo ja annan kahe.
Raamatus on tunda tõelise Pratchetti stiili ja kamp, mille ta kokku ajas, on ka lahe. Selline segane tegevus nagu ka Kettamaailmas. Aga see annab ju võlule juurde!
Esmakordsel lugemisel oli huvitav mõistatada, mis erinevate looduskatastroofide taga tegelikkuses peitub.
Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.
Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.
Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.
