Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

2010: Odyssey Two

(romaan aastast 1982)

eesti keeles: «2010. Teine odüsseia»
Tallinn «Kupar» 1999

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
13
12
2
0
1
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (28)
Tundmatu Arvustaja

Järg "2001-le". Minu arvates nõrgem lugu kui esimene odüsseia. Teele läheb uus laev (vastvalt ajastu vaimule internatsionaalse meeskonnaga; vahepeal N. Liitu kriitilisemalt suhtuma hakkanud ACC andis venelastest tegelastele dissidentide nimed, mis näiteks nurjas loo avaldamise "Tehnika-Molodjozhis"). ACC kinnisideeks näib olevat panspermia pisut kohendatud variant: vanemad "õed-vennad mõistuses" abistavad tärkavat mõistuslikku elu nende jaoks tähtede süütamiseni ja "isikupuutumatuse" garanteerimiseni välja. Lugeda kõlbab, kuigi puhuti on igavavõitu.
Teksti loeti vene keeles
Jüri Kallas

Mäletan eredalt neid hetki, kui ajakiri «Tehnika - molodjozhi» hakkas 1984. a. järjejutuna avaldama Arthur C. Clarke`i romaani «2010: Teine Odüsseia». Olin sel ajal juba näinud teles mingeid juppe filmist «2001: Kosmoseodüsseia» ning siis käisingi õhinal Pärnu Linnaraamatukogu lugemissaalis jupphaaval romaani lugemas. Õhinat ei jätkunud kauaks, peale teise osa avaldamist ilmumine takerdus... alguses veel ajakirjas lubati, et kohe jätkub, aga ei midagi...

Hiljem (Perestroika ajal) ostsin antikvariaadist originaali ning selle eessõnas siis seletati, et näe avaldamine jäi Venemaal pooleli, kuna laeva «Kosmonaut Aleksei Leonov» venelastest meeskonnaliikmed kandsid kinniistuvate dissidentide nimesid. Märkasin ka seda, et kogu romaan on pühendatud kahele suurele venelasele Aleksei Leonovile ja Andrei Zahharovile.

Sisust: Kuna esimeses raamatus jäi laev (ja HAL 9000) sinna Jupiteri manu, siis otsustakse uus ekspeditsioon saata...

Üldiselt pole ju paha romaan, aga (minu meelest) oli esimene romaan sedavõrd täiuslikult lõpetatud, et igasugune jätk on liiast. Kuigi, lugeda kõlbab, hoolimata ajutisest kuivusest. Iseäranis uljas oli see Hiina kosmoselaev «Tsien» ja selle hukk ning loomulikult ka David Bowmeni «jällenägemine» oma emaga!
Teksti loeti vene ja inglise keeles
Targo Tennisberg

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Minu meelest esimesele osale vääriline järg ning ei tituleeriks teda kaugeltki nõrgemaks. Eelmise raamatu udune lõpp seletatakse ilusti lahti.

Tõlkija on aga ühe sõna väga imelikult tõlkinud, mis torkas kohe üsna alguses silma - nimelt "ragulkaefekt"... Kui kosmoselaev mingi taevakeha gravitatsiooni oma lendamisel ära kasutab, sarnaneb see tegevus minu meelest rohkem lingu tööpõhimõttele?

Ühe asja on ka autor pisut nadilt lahendanud: hiinlaste "Tsien" lülitati mängust kuidagi liialt lihtsa ja totra võttega välja - pilusilmad lasid lihtsalt mingil ajudeta mudamölakal ennast ära elimineerida, ilma et midagi ette võtnud oleks. Kuid igas raamatus võib enamasti mingeid miinuseid leida. Antud miinus oli pisikene ning sai tagapool kuhjaga kompenseeritud - Von Neumanni masinate trikk Jupiteriga oli piisavalt vinge ja muljetavaldav. Nii et kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

See oli esimene Clarki romaan mis mulle tõepoolest meeldis. Esimene osa jääb sellest kaugele maha. Siin oli enam tähelepanu pööratud tegevusele mitte teadusele ja ulmet sattus ikka ka sekka. Kui ma vahepeal kavatsesin juba sellest autorist kaarega ringi hakata käima, siis nüüd matsin selle mõtte maha.
Teksti loeti eesti keeles
Lennart Lepajõe

Paar sõna ka selle raamatu tõlkijalt.Ühes eelnevas arvustuses esitatud kriitika ragulkaefekti kohta võib olla täiesti õigustatud, kuid autor kasutas sõna "slingshot", ja kõik sõnastikud jms. allikad annavad selle sõna vasteks ikkagi just kada, ragulka, mitte lingu. Põhimõtteliselt olen ma lingu suurema sobivusega nõus, kuid kõigis autori vigade parandamises on peidus omad ohud. Seda pole veel keegi märganud, kuid "2001-s" on ilmselt "Moby Dickist" inspireeritud lõik, kus Poole`i hukkumisega seoses mainitakse valge vaala küljele seotud kapten Ahabi laipa. Uurisin "Moby Dickist" järele ja seal on mustvalgel kirjas, et vaala küljes ei kao vetesügavustesse sugugi mitte Ahab, vaid üks hoopis teine õnnetuke. Mida siis teha? Viga ise vaikselt ära õiendada? Lisada selgitav märkus: autor eksis? Aga mis siis, kui Clarke pidas silmas mitte raamatut "Moby Dick", vaid mõnda selle järgi tehtud filmidest või lavastustest? (Neid on tehtud üsna mitu, ühes 50. aastate filmis mängis minu mäletamist mööda peaosa Gregory Peck.) Autori vigade parandamine või pidev kommenteerimine ei ole minu arvates sugugi mitte tõlkija asi. Jäägu nende avastamine ja oma tarkusest mõnutundmine lugeja rõõmuks.Muidu võib juhtuda nii, nagu muidu ülihästi tõlgitud Bradbury romaanis "Võilillevein", kus leheküljel 23 on lõik: "...nagu ülimahedat päeva ja mahedat taevast üle vaatav Ahab, niisutas ta sõrme .... ta vastas teiste kaptenite tervitustele...". Peaks olema vähemalt 85% tõenäosusega selge, kellest on jutt. Tõlkija aga lisab märkuse: Ahab - iisraeli kuningas (874? - 853 e.Kr.)Kommentaarid jms võib saata aadressil lenx@uninet.ee
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Kalevipoeg

Kuna nii filmi sellest odysseiast kui ka raamatut juhtusin lugema enne, kui 2001`e, siis mind see ei häiri, et Clarke oma esimese teose ära lo~petas. Ja elu on juba kord selline, et mitte miski ei leia oma lo~plikku lo~ppu. Ideelt oli tegemist kindlasti huvitavama teosega - nii Tsieni, Europal oleva elu kui ka Jupiteri mo~ttes. Filosoofiline plaan jäi no~rgemaks, aga noh - ega ei saa ju tahta, et see vana teadlane igas oma teoses mingeid ylifilosoofiaid ehitaks. Tal neid niigi suhteliselt paljudes teostes ju. Teostus oli kindlasti no~rgem. Puudu ja"i eelmise raamatu lynklikkusest, mida sellise teose puhul nagu kohata tahtnuks. Jah, Bowmani käigu juures maale seda oli, aga mitte piisavalt. Tugev yle keskmise teos oli ta sellest hoolimata. Lucifer seostus mul kohe tulnukatega "Lapsepo~lve lo~pust". Kas taas vihje sellele, et muutused ei saa alati olla ko~igile meeltmo"o"da?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Eilish

Lugesin seda raamutut just samasuguse innuga kui eelmisi osi ja üldse teisi Clarke´i raamatuid. Kuigi see oli "2001" järg ja seletas nii mõndagi lahti esimeses osas müstiliseks jäänust, võib seda lugeda ka kui täiesti erinevat raamatut. Clarke on isegi öelnud, et "2010" ei ole "2001" otsene järg. Clarke´i armastan ma ka peale selle raamatu lugemist endiselt ja annan talle maksimumhinde.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Sama liin mis eelmisesgi osas.

Kirjeldused on siiski tabavad ja head, nagu ikka. Lugemismaterjalina on ta siiski sujuv ja ei takerdu kuskil oluliselt, seega ei hakka üldse laitma.

Kui taevamehaanikast huvituda, siis on see kindlasti hea raamat.

P.S. Huvitav on see, et miskipärast muutuvad ACC osad raamatu üle lugedes paremaks... Ei oska seda fenomeni küll kuidagi kommenteerida, kuid see on (minu puhul loomulikult) nii "odüsseiade" kui ka näiteks Ramaga...

Hindeks "hea".
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Kunagi 2001-te arvustades vihjasin, et 2010-le kavatsen igatahes kõrgeima hinde panna. Miskipärast jäi 2010 mul tol ajal hindamata, ja nüüd, pärast ülelugemist, ei saa ma oma tollase hinnanguga enam nõustuda.

Kui lugeda 2001 ja 2010 järjest, siis mõjuvad väga häirivalt kaks asjaolu.

Esiteks see, et viimane sisaldab lehekülgede kaupa esimesest kopeeritud teksti. Kindlasti on see abiks neile, kes 2001-te lugenud ei ole, aga mingiks eriliseks õigustuseks seda minu meelest küll pidada ei saa. Sest kui juba 2010-t lugeda, siis miks jätta eelnev osa lugemata.

Teiseks jällegi on 2001 ja 2010 vahel rida karjuvaid vastuolusid, mida vabandatakse sellega, et film kukkus teisiti välja kui raamat. Nüüd siis järjes püütakse seda erinevust siluda ja loodetakse, et lugejad ei märkagi, kuidas kosmoselaev Discovery sujuvalt Saturni juurest Jupiteri juurde on sattunud. Kurb küll, et filmiga nii läks, aga raamat ennast sellega igatahes välja ei vabanda.

Ja üldse - nüüd järele mõeldes ei leia ma midagi, mis sunniks sellele raamatule kõrgeimat hinnet panema. Otseselt halb ta aga ka ei ole, sellepärast saab nelja kätte, kuigi ehk pisikese miinusega.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Kuna lugesin "2010" kohe pärast "2001" lõpetamist, siis ka mind häirisid alguses need vasturääkivused. Üks osa lõppes Saturni juures, teine algas aga Jupiteriga, Saturnist pole aga sõnagi. Kui sellest hakkasin ma lõpupoole üle saama, siis leidsin, et Clarke on lõikude, vahel isegi peatükkide kaupa raamatu lõpus "2001" kopeerinud. See tundus tegelikult natuke imelik. Aga muidu täitsa mõnus, ladusalt loetav raamat. Midagi erilist nagu ette heita polekski, kui vast seda, et "2001" ja "2010" lugemise vahele võiks jätta pisut ruumi, et need vasturääkivused raamatu algul eriti segama ei hakkaks.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Üks väheseid ulmekaid (kui mitte ainus), mis on mul pooleli jäänud. Üritasin vapralt leht-lehe haaval, aga midagi ei olnud teha. Nagu vaadanuks mingit ajast-arust dokfilmi: hall ja igav. Pooleli jäi seetõttu, et tuli midagi uuemat ja huvitavamat peale. Ja häbi-häbi: pooleli see jäigi. Aga kuna siiani pole kutsunud edasi lugema (ja ilmselt ei kutsugi), siis panen hinde ära. Hoiatuseks. Esimese osa pärast küll nelja, aga võiks vabalt ka kolme anda. 2061? Khm, jah... ilmselt jääb ära.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

See osa oli ausalt öeldes huvitavam, kui esimene, 2001. Ajast arust võib seda kyll tänapäeval võtta, kuid lugemiskogemus isegi. Jules Verne "ulmet" ei saaks ju sel juhul üldse lugeda. Egas siis midagi rohkem pole öelda, ei viitsi hetkel ka kirjutada. Peaks hoopis üht esseed kirjutama, nii et hindan kiiresti paar asja ära ja lasen jalga... Saturni ja Jupiteri ära vahetamist ei pand tähelegi(häbi mulle).
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Ei pole hullu, täitsa mõistlik järg suurteosele. Veidi lahjem, kuit Päikesesüsteemi kolkaid kirjeldatakse ikka mõnusasti loetavalt. Hal on omal kohal, suuresti tänu dr. Chandrale (kas mäletate, mis arvutigeeniuse tegelik nimi oli?). Ning Luciferi tekkimine on piisav vihje, et järgmine osa ei jää tulemata.
Viis miinus tegelikult, aga ümardame ülespoole selle eest, et moodustab eelmise osaga (ja tegellikult ka järgnevatega) söödava terviku.
 
Ahjah, kakles siin varem tõlkija mi ta kakles, aga "ragulkaefekti" võiks ta küll ära unustada. 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Märt Laur
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Märt Laur

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles