(romaan aastast 1992)
eesti keeles: «Positrooniline inimene»
Tallinn «Hotger» 1999
Aga sellepärast, et lugedes oli kogu aeg tunne, et "see kõik on juba olnud". Zhanrist "robot, kes tahab saada inimeseks" on tehtud nii palju B-kategooria filme, et isegi mina olen mitut neist näinud (näiteksNL ajal meiegi kinodesse jõudnud "Lühis"). Silverberg ei lisa minu meelest teemale peaaegu midagi uut ja see lõpmatu Asimovi kolme seaduse nämmutamine hakkab lausa ärritama. Ainus asi, mis mulle tõesti meeldis, oli see lõpp mida ka Jako kiidab.
Ja Simaki "Linn" mulle kah eriti ei meeldinud...
Ei, see ei ole mõeldud kriitikana, teost on kuidagi rahulik lugeda ja ajast ei ole ka sugugi kahju. Lugemist sobiv alustada ajastusega poolteist tundi enne magamaminekut.
Positroonilise inimese juures ei meeldinud selle pikkus ja ka see tõi miinuspunkti, et mulle ei meeldi eriti auotbiograafiad. Aga kuna see raamat suutis mind nii väga tõmmata, ei leia ma põhjust, et miks mitte panna talle nelja. Hea raamat!
Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.
Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.
Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.