SF alla mahuvad siin külla ainult kaks lugu, mida kommenteerin eraldi. Muidu aga pean Poe atmosfääriloomise oskust ning kirjanduslikku stiili võrratuks ja eestikeelne väljaanne on ka kõigiti heas tõlkes. Soovitan kõigile.
(kogumik aastast 1989)
eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1989
Sellegipoolest on tegu klassikaga, mida lihtsalt peab lugema, ja eelkõige lugude kirjandusliku väärtuse pärast. (Ma ei ole neid originaalis lugenud, seepärast võrrelda ei oska, kas sealt on või ei ole midagi kaduma läinud; ent nii, nagu nad on, on nad nauditavad). Selle ajastu jutustamisstiil erineb tänapäevasest, siis võttis autor endale aega süveneda teinekord õieti asjassepuutumatutesse detailidesse ja veeretas lugu mitte sellele lugejale, kel kogu aeg kiire. Ja nagu suurtele meistritele kohane, kumab sealt läbi ajastut, milles nad kirjutati.
See on ka sobiv koht ära öelda, et minul on enamiku õuduslugudega raskusi. Ilmselt peab nende nautimiseks lugejas olema mingi eelsoodumus ebareaalse, hämara ja müstilise poole, sest lugedes lugu, kus mängitakse ainult selle alateadliku hirmu peale, laguneb tekst mu ees tähenduseta mulinaks - on sõnad, tähed ja laused, aga kogutulemust ei ole, ma olen loetusse sisseelamisest sama kaugel, kui lugedes "Kommunistliku partei manifesti". Et jälle mingid loitsud, oma elu elavad jäsemed, öös hiilivad elukad… Nende vastu aitab ju ühest tublist malakast… rakendatuna soovitavalt loo autori peal ;-)
Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.
Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.
Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.