Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Bram Stoker ·

Dracula

(romaan aastast 1897)

eesti keeles: «Dracula»
Tallinn «Kupar» 1993

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
5
1
0
1
Keskmine hinne
4.214
Arvustused (14)

Veider, et Dracula senini baasis mainimata jäänud, kuigi tegemist nii yldteada teosega. Huvitav ongi, et tollest sajanditagusest raamatust tekkis sellise plahvatusega omaette kultuskultuur: lugematult filme, uusi raamatuid, yhesõnaga täielik buum. Tänu draculakultusele teab praegu kyll igayks, keda kujutab endast too transilvaania vyrst, kuigi raamatut ennast on kyllalt vähesed lugenud. Mu meelest tasub täiesti lugemist, kuigi on kyll sajanditaguse stiili tõttu kohati naljakas, on ta just samal põhjusel sellevõrra ehedam. Mis sellest, et Coppola filmi vaadanult raamatut lugedes pettuda võib, ning et seetõttu raamatutegelased filmifiguure meelde tuletavad ja nendega võrreldes hoopis kahvatumad tunduvad. Midagi võltsimatult ajatut tolles raamatus igati on. Dracula on niivõrd ehe kuju, et kui ta yhel hetkel tundubki äravahetamiseni Gary Oldmani nägu, siis järgmise liigutuse võib ta teha pigem Lugoshina. Vampiirikirjanduse vundamendiga on tegemist igatahes, ning kuigi teda on sajal viisil yle kirjutatud ja ära filmitud, tasub ta igati lugemist. Juba kasvõi selle pärast, et pyyda avastada selle raamatu fenomeni: mis see siis õieti oli, mis kogu selle märuli põhjustas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Põlvkonnad, kes tutvuvad mingi kirjandusteosega selle linaversiooni vahendusel peaksid omama niipalju oidu, et otsida üles algallikas. Enamusel juhtudel see tasub ennast ära. Kuigi viimane Dracula ekraniseering oli sünge ja küllaltki originaalilähedane, on romaan veel parem. Mulle meenutas ta natuke Wilkie Collinsi ''Kuukivi''. Pean väärtkjirjanduseks.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi mulle õudusjutud eriti ei meeldi, tundus "Dracula" üsna normaalne. Täiesti kohane ajale, mil see kirjutati - sellest tulevad ka omad plussid ja miinused. Kuid võrreldes kaasaegsete vampiiri-filmidega, kus kõik taandub mingiks suvaliseks massi-imemiseks, oli ikka hea raamat - "viismiinus".
Teksti loeti eesti keeles

Näe Draculast kah veel veri välja laskmata! Peaks siin nüüd siis hardusest värisema ja kohe viie suruma, aga... EI!!!

Sisust ei kavatse ma siin rääkida: laadung filme inimestel nähtud, eesti keeles kah 1,5 korda ilmunud, wõrgust saab isegi originaali lihtsalt kätte... kes vähegi viitsib, see võiks lugeda!

Omal ajal lugesin mingit sajandialguse vene tõlget – selle alusel oli raamat ikka nõme küll! Siis sattus ette originaal ning tolleaegse keeleoskuse juures polnud ka see suurt parem. Hiljaaegu lugesin ka maakeelse läbi: raamat on sihuke tüüpiline vananenud klassika. Tõlge kah ei meeldinud!

Hindan siin siiski raamatut! Peamine puudus on liigne venitamine ja nämmutamine. Ning kui (peaaegu) sajandijagu vanem «Frankenstein» (näiteks) mõjub ka praegu üsna normaalse raamatuna, siis «Draculat» lugedes seisab otsekui koguaeg silme ees silt «Klassika! Ära pahanda, armas lugeja!»

Laialivalguva ja hämara jutu kokkuvõtteks sooviks öelda, et «Dracula» on selline klassika, mida ma austan, kuid ei armasta. Isegi enne teda on vampirismist paremini kirjutatud, pärast teda veel rohkem. Et kindel olla vaatasin ma isegi originaali wõrgus üle, aga mulje ei paranenud.

Raamatut tasub lugeda... klassikaga tuleb ju kursis olla... tasub lugeda isegi sellises tõlkes, aga tore oleks kui romaan ilmuks kunagi uues tõlkes!

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Üldiselt on vampiirilood igatepidi igavad, ning ka see ei ole mingi erand. Tegemist on mingi vana krahviga, kes on vampiiriks ja muudkui kollitab mööda ilma ringi ja imeb inimestelt verd, kus siin see põnevus peitub, see oli ühtlasi ka esimeseks vampiiri jutukeseks, mis ma olen eales lugenud kuid muljet ei avaldanud. Filmidega oli ka sama lugu nii kõige vanemast Dracula filmist kuni kõige uuemani välja olid igavad ja seda vaadates võis isegi magama jääda. Kõige asjalikum oli nendest Dracula komöödia varjant selleüle sai vähemalt naerda, mida ei saa õelda ei raamatu ega ka mitte filmikohta. Ühesõnaga VILETS.
Teksti loeti eesti keeles

Vilets? Seda just mitte, kuid ka midagi suurepärast selles teoses ei peitunud. Kirjutamisstiiili koha pealt võib veidi vaielda, sest oli see ju kuidagi logisev ning hädine. Selline tunne võis loomulikult jääda ka selle tõlke pärast, mida kritiseeritud on. Teemaarendus oli kohati tobe ning pinge veidi nigelana ülesehitatud. Kogu selle teose sisu oli etteaimatav, midagi uut see ei pakkunud. Ehkki tegu polnud esimese kuulsaks saanud vampiirilooga, oli tegu esimesega, mis antud vereimejate maania põhjustas. Pinge puudumine ilmselt ongi selleks põhjuseks, miks ma seda autorit just armastama pole hakkanud. Stokeri kirjaviis on selline, nagu ta on.
Teksti loeti eesti keeles

Klassikat on ikka raske hinnata! Ühest küljest tuleks au anda raamatust alguse saanud kultusele (järelikult midagi erakordselt selles pidi olema); teisalt peaks hindama ikkagi raamatut ennast, mitte seda, mis tuli sellest või pärast seda.

Kerge pole ka sajandivanuse literatuuri hindamine tänapäevaste kriteeriumite kohaselt. No võidakse ju öelda, et siis kirjutatigi nii, et stiil on ajastule omane jne. Paraku kirjutati juba sel ajal Inglismaal tondiujutte (ka ka Stokeri kaasmaalane Lefanu tegi seda!), mis tänapäevalgi ihukarvad püsti ajavad ning nende taustal mõjub “Dracula” tõesti pisut melodramaatilisena - nagu Dan Simmons “päris” Draculal endast kirjutatud romaani kohta “Children of the Night”’s välja öelda laseb.

Vampiiriuurija R.McNally usub, et Stoker tuli ideele vanast Transilvaania hirmuvalitsejast vereimeja ja öövürst teha, pärast seda, kui luges Briti muuseumis üht trükist, kus Vlad Tepesit kui raevutsejat ja verejanulist koletist iseloomustati. Tollele ajaloolise figuurile verejoomise kombe külgepookimine oli teatavasti Stokeri teene. Loomulikult lisandusid sellele Ida-Euroopa vampiirilegendid ja müüt oligi valmis. Siis tulid juba 1927.aasta etendus Fultonis; 1931.a. Bela Lugosiga film; edasi Christopher Lee...jne, kuni Coppola ja Vale-Dmitrini välja!

Olgu peale, aga raamatu süzhee jääb tõesti pisut ajastule omaste salongiromaanide tasemele. Ma tõesti ei taha siin kirjaniku vastu ebaaus olla - eks melodramaatikale olid omad kommertslikud põhjendused, ent venivuse eest saab romaan “nelja”. Ja hullemast hindest päästab ainult Van Helsing!

On romaanist välja loetud ka varjatud viktoriaanlikul perioodil keelatud erootikat, mis seal vist tõesti sisaldub ja mida hilisemad interpreteerijad ka ohtralt kasutanud on. Miskipärast haakub erootika vampiirindusega tõesti hästi ja võib ainult oletada, millised stseenid oleks “Draculas” olnud, kui Stoker ei pidanud nii krambis olema ja tsensuurile mõtlema. Ja olen kuulnud ka ungarlasi ja rumeenlasi siunamas seda korvamatut kahju, mis Stoker nende rahvale põhjustas. Kuuldavasti olevat II MS ajal lombi taha põgenenud transilvaanlaste elu seal olnud üsna raske...
Teksti loeti eesti keeles

Oeh.. ma ei ole suurem vampiirilugude austaja, ning ega seegi tükk klassikat mu verehimu suurendanud (piltlikus mõttes). Seisan sama probleemi ees, mis paljud teisedki -- ühelt poolt, nagu mainitud, klassika, teiselt poolt haigutamapanev klassika -- ole nüüd mees ja hinda :-/ Kuna see raamat aga järjekordse zhanri mulle kätte näitas, siis olgu, saagu 4. Plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles

Viktoriaanlik stiil, melodramaatika ja kohatine venivus võivad kärsitumale lugejale tüütult mõjuda, ent lugemist värib sellegipoolest. Väga hea hinne juba ainuüksi surematu Ida-Euroopa krahvi eest, kes lõpulehekülgedel küll teise ilma kupatatakse, ent (nagu kirjandus- ja filmiajalugu hiljem näitasid) kuidagi seal püsida ei taha. Kuigi... tõeline Vlad Tepes oleks enda kui romantiseeritud vereimeja portree üle heal juhul vaid põlastavalt naerda hirnunud. Halvemal juhul Stokeri jaoks ühe teiba otsinud ja...
Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Laur
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles