Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Veiko Belials ·

Jõuluõudus

(jutt aastast 1997)

ajakirjapublikatsioon: «Mardus» 1997; nr 6
♦   ♦   ♦

eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas

  • Mardus
Hinne
Hindajaid
0
1
1
3
1
Keskmine hinne
2.333
Arvustused (6)

Paras jõululugu. Mingi mehike tuleb vintis peaga kodu poole, aga lõpuks ärkab ja on... kirstus. Hakkab siis paaniliselt rabelema, aga... Lugu ise oli päris hea ühekordseks lugemiseks. Esimene kord mõjus k&otil;de;ige paremini, edaspidi ei avalda enam soovitud efekti.
Teksti loeti eesti keeles

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on tegemist paraja saastaga. Jõuluöö on loole nimeks pandud kah ainult sellepärast, et seda jõulude ajal välja anda, sest selle pyhaga ei ole lool absoluutselt yhist. Selline töötlus lylib. No ok, lool oli pole-viga idee, aga teostus jäi nutuselt nõrgale tasemele. Absoluutselt ei istu valdavalt lyhilausetega kirjutatud lood, selline stiil ei anna mingit sisseelamisvõimalustki. Ja õudusega on asjal samapalju yhist kui kaamlil Kalevi shokolaadiga. Sellise poolkõvalt iroonilise stiiliga ei saa yldse korralikku õudust kirjutada, õudukataotlus jääb kuidagi vabandavalt häbelikuks sedaviisi. Ei pole liha ega kala. Nii. Eheda õuduki kaitseks kyllalt kirutud, võib ju leebuda ja leida, et musta huumori vallas oli loo lõpp ju päris lahe, kuigi ta rikkus muidugi taas igasuguse horrori ära. Pealegi on Belialsil oluliselt paremaid asju.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, milleks Belialsile selline produktiivsus, kui tase allapoole läheb? Tekib tunne, et iga järgnev jutt on nigelam kui eelmine. Ma küll ei tea, mida autor selle jutuga saavutada tahtis, kuid ma võin üht-teist oletada. Kui see oli mõeldud mingisuguse õudukana, siis kukkus ta läbi. Õudne ta kohe kindlasti ei olnud!!! Kui aga musta huumorina, siis oli ta tsipa parem, kuid samuti läbikukkunud. Lihtsalt ei olnud naljakas ka!!! Kellele see oli mõeldud, jääb samuti arusaamatuks. Tundub, et "Mardusele" ei meeldi tema lugejad, et mõnikord sellised ikkagi suhteliselt nigelad jutud ta veergudele jõuavad. Loomulikult jääb see vaid minu arvamuseks, kindlasti on neidki, kellele see jutt meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Belialsi peeti kunagi laastude meistriks. See jutt seda väidet kohe kuidagi ei kinnita. Pole erilist sisu, pole eriti hästi kirjutatud, pole ka väga löövat puänti. Idee küll on, kuid see on ka suhteliselt kesine. Tegelikult arvan ma, et selline lugu sobiks pigem mingisse karskusseltsi fännileheküljele, mitte ulme/õudusajakirja veergudele. Äärmisel juhul ka "Õhutulehte", kui see ajaleht selliseid tekste avaldaks. Kaks
Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Laur
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles