Üks pisike raketiõnnetus ja mehed pillutakse mööda kosmost laiali. Ulbivad siis seal tühjuse keskel edasi ja ajavad juttu/üksteist närvi jne. mõnusalt sünge lugu. Ja kui täht langeb, siis saabki poisike midagi soovida.
(jutt aastast 1949)
eesti keeles: «Kaleidoskoop»
Ray Bradbury «Kaleidoskoop» 2000
Lihtne sedapidi, et ega siin midagi seletada pole vaja – kõik saab lugedes selgeks!
Kummaline seetõttu, et kui hakkasin arvustust kirjutama, siis tekkis endamisi küsimus, et mis selles jutus siis niiväga oli, et ma sellele viite tahan panna? Lugesin taas läbi ning panen nüüd siis ka viie ära...
Viie saab jutt juba ainuüksi viimaste lausete (pean silmas seda langeva tähe värki) eest... kuid tegelikult meeldis mulle hoopis meeste asjalik käitumine... et paniköör likvideeritakse, et teiste lõpp rahulikum oleks... et pidevale «vaenlasele» tunnistatakse uhkust alla neelates, et ega tegelikult mingit vaenu polegi. Kummaline küll, kuid eks seegi teeb meid inimlikemaks.
Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.
Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.
Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.