(jutt aastast 1990)
eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas
Mäletan, et ta esimesed jutud, mis 80ndate keskel «Nooruses» ilmusid lubasid palju... aga enamus neist «Pioneeri/Põhjanaela» lugusid on (minu jaoks küll) lati alt läbi lippamine.
Ka kipuvad Urmas Alase jutud minule paljusid tuntuid (Lääne) lugusid meenutama, ka see! Miski Sheckley Gregori ja Arnoldi kloon... ääretult kunstlik lugu, mis algab suvaliselt ja kuhugi välja ei jõua... meelde ka eriti ei jäänud.
Alase häda ongi selles, et pikad tekstid upuvad tal mõttetusse sõnavahtu, samas jääb palju olulist tal lihtsalt lahti kirjutamata... lühilood aga kipuvad tal liialt ruttu ära lõppema. Esitatakse probleem, natuke uimerdatakse ning siis kiire lõpp!
Võimalik, et Urmas Alase jaoks on (ulme)kirjanduses olulised muud väärtused, aga mulle sihuke laad ei meeldi... ning tema variant ulmest pole ka kuigi veenev.
Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.
Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.
Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.
