Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Poul Anderson ·

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science Fiction» 1957; april
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Minu nimi on Joe»
«Horisont» 1978; nr 2 – nr 5
autorikogu «Taevarahvas» 2008

Tekst leidub kogumikes:
  • Horisont
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
13
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.722
Arvustused (18)
Jüri Kallas

Lihtne SF lugu.

Inimesed koloniseerivad Jupiteri. Kuna me kõik teame, mis on Jupiter, siis on ka kohe selge, et koloniseerida tuleb seda hiidplaneeti kuidagi kaude... näiteks pseudode abil. Pseudod on miskid kentaurilaadsed... sorry, esialgu on Jupiteril vaid üks pseudo – Joe. Joed juhib orbiidilt operaator Edward Angsley, ratastooli aheldatud tohutu tahtejõuga mees.

Tekib probleeme, mis muidugi lahendatakse... aga see polegi nii oluline... oluline on hoopis see õhustik, see visioon. Lugege!!!

PS: Milleski meenutab see jutt seda deserteerumise lugu Clifford D. Simaki romaanis «Linn».
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Avo Nappo

Lugu ol tõesti vägev! Aupaklik kummardus ka tollasele Horisondile. Mis Simaki "Linna" puutub, siis praktiliselt samasuguse ideega oli ka Ben Boval mingi lyhiromaan.. nimi ei tule kahjuks meelde. Aga "Joe" oli neist raudselt kõige parem.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Mingi invaliidne tegelinski juhib ühte sedasamust pseudot ja annab oma teadmisi tollele edasi. Ja otsustab lõpuks jäädagi selle sellina Jupiterile (parem ikka seal tervena, kui invaliidina kuskil kosmosejaamas). Sihke mõnus lugu teadvuse kahestumisest. Tuletas pisut Linna meelde küll tegelt. Vahet ju pole kas need Jupiterielukad on pseudod või mingisugused lippajad. Põhimõtteliselt sama idee. Ja muidugi lugege kui kätte saate.
Teksti loeti eesti keeles
Veiko Kastanje

Üks juttudest, mis omal ajal vanu Horisonte ja Noorusi lappama pani. Suhteliselt väheseid jutte, mis on kirjutatud sellest, et kui ei anna muuta planeeti, tuleb ümber teha kolonistid. Ja on ka tõesti hästi kirjutatud. Huvitaval kombel on Jupiteri puhul sama ideed tõesti arendanud ka Simak, ehkki mitte iseseisva jutuna.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Pole päris minu maitse järgi lugu - ei olnud nagu ühtki tegelast kellele kaasa elada, sisu meenub kuidagi läbi udu ja mustvalgelt, aga sellegi poolest on ta "Linnast" iga kell üle.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Võimalik, et mu kõige-kõige esimene kokkupuude ulmega, lugesin nii 7-8-aastaselt. Lugu, mille hingeminevad visioonid ja õhkkond siiamaani meeles on. Kõrgeim hinne vähimagi hinnaalanduseta.
Teksti loeti eesti keeles
Krafinna de Kraax

Kindlalt kõige parem lugu sellelt autorilt, mida lugenud olen. Mis iseenesest midagi ei ütle.

Kosmoselood pole just mu lemmikud. Ja SFiga on ka suhted suht neutraalsed. Kui aga mõelda, et hääl tasemel SF on ikka kohe päris hää, siis miks mitte lugeda ka seda þanri kirjanduse hulka kuuluvaks.
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Minu mäletamist mööda olid seal Horisondis ka päris kenad illustratsioonid. Aga võimas kontrast töötas: metsik, inimkehale hävitavalt mõjuv keskkond ja uut keha asustav "vaim", mis "eelmises elus" ei suutnud keha püsti seismagi panna.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Olgu täpsustuseks öeldud, et mitte Simak ei arendanud Andersoni ideed edasi, vaid vastupidi - Simak kirjutas oma jutu üle kümne aasta varem. Tegelikult aga usun, et need lood on kirjtuatud teineteisest sõltumatult.

Sekundeerin Kristjan Sanderile - "Deserteerimine" oli parem: sügavam ja samas ka naljakam. Lugesin seda viimati kindlalt üle viie aasta tagasi ja sisu on siiani meeles. Andersoni lugu aga vaevalt viis päeva tagasi ja hakkab juba vaikselt ununema.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Tegelikult üsna etteamatav lugu, mitte detailideni, kuid suures plaanis küll. See muidugi ei tähenda, et tekst mulle meeldinud poleks. Meeldis, kuid ootasin, või pigem lootsin, natuke teist lahenduskäiku. Autori valikud aga on täiesti põhjendatud ja loogilised ning toimivad ka sellisel kuijul täitsa hästi. Mina Simaki linna nii hästi ei mäleta, et selle jutuga võrrelda, kuid mulle meenutab see lugu oma olemuselt James Cameroni megahitti "Avatar". Ilmselt ei pea ma vist mainimagi hakkama, kumb mulle rohkem istus. VIis
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Kuidagi nagu tuim ja lootusetult vananenud (tegevus toimub kindla pinnaga Jupiteril, kus kasutatakse jääst tööriistu ja janu puhul rüübatakse vedelat metaani jne), kuidagi tuim lugu, mis muidugi on juba tuttav 70ndate Horisontidest Edgar Valteri illustratsioonidega, mis annavad loole päris kõvasti juurde. Paljas tekst on tuim ja igavapoolne, mõistatus, miks K-torud läbi põlevad pole ka eriline mõistatus - Anglesey tahtmine olla Jupiteril lihaseline kentaur selle asemel et ratastoolis vegeteerida ja mähkmeid kanda on algusest saati väga läbinähtav. Simaki "Deserteerimine" kargab kohe pähe, nagu eelarvustajatelgi, Simak on aga palju parem.

1970ndate tõlge on oluliselt parem uusvariandist. Vanemast versioonist meenuvad mitmed mahlakad väljendid ja ütlused, uues versioonis tundub kõik aga selline kohitsetud, tuim ja värvitu. Lugu ise saab nõrgapoolse "nelja".
Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Laur
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Märt Laur

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles