Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robert Sheckley ·

The Battle

(jutt aastast 1954)

ajakirjapublikatsioon: «If» 1954; september
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Lahing»
«Põhjanael» 1991; nr 12

Tekst leidub kogumikes:
  • Pioneer/Põhjanael
Hinne
Hindajaid
5
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.556
Arvustused (9)

Saatan ise tuleb koos oma jüngritega (langenud hinged, kurivaimud, paharetid jne) Maale. Ja milleks, ikka sigadusi tegema. Inimesed saadavad Kuradit tervitama vesinikpommid, automaatpommitajad ja -tankid, mehhaanilise ratsaväe jne. Ükski inimene otseselt Põrguvürstiga lahingusse ei läinud, sest nad ei oleks talunud lahingu kuumust. Saatan lüüakse aga (üllatus-üllatus) põhjalikult mättasse. Lõppu ma ei viitsi seletama hakata, lugege ise, aga ega seal midagi erilist ka ei olnud. Väga lühike jutt, 3-4 lehekülge. Päris huvitav jutt mõnes mõttes, kuid erilist muljet ei jätnud. Nii et "4".
PS! Mis mõttes lõpplahendust see Saatan pakkuma tuleb (Üllar Lindmaale)?
Teksti loeti eesti keeles

Seda jutukest pean üheks Sheckley paremaks. Sihuke veidi moraliseeriva alatooniga ja tõeliselt iroonilina irvitav. Siim Espenbergile (eelkõnelejale) vaid niipalju, et Armageddon on viimne võitlus; Saatan ei tulnud sigadusi tegema, vaid inimkonnale lõpplahendust pakkuma. Pärast Saatana lüüasaamist kaob ka maailmal mõte, so ta lõpetab eksistentsi.
Teksti loeti vene keeles

Ei ole sellele "Põhjanaelas" ilmunud loole tõesti midagi ette heita - oli teine paraja lühidusega asjake, mõte oli kah sees. Aru ma ainult ei saa, miks on vesinikpommide olemasolul vaja üldse mingit armeed teele saata, olgu siis robotite või inimeste oma, miks ei võinud kohe seda põrgusuud vesinikpommidega kinni taguda? Autor on siin teinud väikese loogikaapsaka, aga juhtub hullematki.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa loetav jutuke ja naermagi ajas. Kõige efektiivseim lahendus ei pruugi just alati olla parim lahendus. Kui perspektiive silmas pidada.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mälestused sellest 10a tagasi loetud jutust on igatahes head. Meeldis sõjatehnika kirjeldus. Ei meeldinud, et jutt jäi natuke "hõredaks". Ajaviitelugemiseks OK.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik teoloogiline science-fantasy, huvitav võrrelda Pratchetti-Gaimani "Heade ennetega".Ehkki peab tunnistama, et Sheckley jutt on mainitud romaanist parem.
Teksti loeti eesti keeles

Teoloogiaga oli seal võibolla niipalju pistmist, et tõepoolest, Johannese Ilmutus pluss tolleaegsete ja hilisemate apokrüüfiliste tekstide visioonid, mis kirjeldavad inimkonna lõppu e. apokalüpsist, on loos tõepoolest olemas. Mulle tõeliselt meeldis Õnnistegija ninanips inimkonnale.;)
Teoloogilisest tõlgendusest aga polnud seal jälgegi. Noh, mööndustega. Pean silmas, et pulpteoloogiliste suundumuste puhul oleks selline lahendus ehk mõeldavgi.

"Head ended" meeldis mulle hulga rohkem. Seal oli tunda, et inimene/inimesed teab/teavad millestki midagi, aga Sheckley puhul väga seda muljet ei jäänud. Noh, algteadmised olid olemas, aga mitte enamat. Kui viitsimist on, tuleks tekstis esinevad nimed üle kontrollida.

Hea lugu sellegipoolest.

Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Laur
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles