Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Lew R. Berg ·

Kolm tilka verd

(jutt aastast 1999)
http://algernon.ee/node/334

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 1999; märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002
Lew R. Berg «Reekviem «Galateiale»» 2004

Tekst leidub kogumikes:
  • Algernon
Hinne
Hindajaid
3
6
4
3
0
Keskmine hinne
3.563
Arvustused (16)
Laur Salundi

"Vaimudejõe viirastuste" kõrval kindlasti üks LRB paremaid lugusid. Meeldib see, et tegu pole mitte tavalise 17. sajandil Kariibi merel toimuva õuduslooga (vrdl. arvustused "Algernonis" (ülalasuv link)), vaid asjale on lähenetud veidi teise (kosmilise) nurga alt. Noid mereteemalisi lugusid juba isegi palju. Loo sisust ei hakkaks ka rääkima, kuna sellesama lingi alt jutt isegi saadaval. Soovitaks ainult lugeda ja samas loodan, et LRB edaspidigi sellise tasemega lugusid kirjutab. Viis.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Minule see ei meeldi üldsegi, et tegevus toimub kosmoses. Mereröövliaega läheks ta nagu rusikas silmaauku.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Bergi kohta natuke üle keskpärase. Pärast lugemist olin märksa negatiivsemalt meelestatud, kuid hiljem järele mõteldes leidsin, et teada-tuntud süzheede tavapärasest erinevasse raami paigutamist tuleb eesti SF puhul küllaltki harva ette. Seega -- positiivne. Ootaksin Bergilt siiski rohkem kosmoseulmet, kuna ta on end ses vallas heast küljest näidanud.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Ei meeldi mulle see tekst just sel p6hjusel, miks ta kodanik Laur Salundile meeldis... Lugu oleks meeldinud sel juhul, kui see "kosmilise nurga alt vaatamine" oleks probleemide olemust kuidagi muutnud, kuid seda siin ei olnud, oli tavaline pseudoaujalooline 6uduk, kus purjekad asendatd kosmoselaevadega ja sadamad planeetidega. Mulle lihtsalt ei meeldi sellised tekstid, mida on üritatud ainult butafooria muutmisega, ilma midagi sisuliselt lisamata, atraktiivsemaks muuta --tundub odava populaarsuse otsimise katsena.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Neli, sest seniloetud kosmosejuttudest eesti autoritelt parim, kolm, sest siiski üpris kahvatu teine, seega neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Maailma mastaapides pole see jutt midagi erilist, esimesena meenuvad mulle kohe Margaret Weisi kosmoseooperid. Eesti ulme mõõdustikus on aga tegemist piisavalt hea tekstiga ... Lew R. Bergi loomingus on see aga suisa üks paremaid, jäädes vaid pisut alla lühiromaanile «Vaimudejõe viirastused».

Miks ma seda juttu kõrgelt hindan? Just teatava võõrastava efekti tõttu! Esmapilgul lihtne tekst – võetud miski Kariibi mere piraatide lugu ning see galaktikalistesse avarustesse veetud. Asjale annab minuarust lisaväärtuse just see moment, et miski deemon, mis oleks nii loomulik mõnes pseudoajaloolises tekstis; kosmilises tekstis mõjub aga selline tehnoloogia ja müstika segu mulle igatahes lummavalt.

Tõttöelda on see üks parimaid meelelahutuslikke kosmoseoopereid kohalikus ulmes. Tiit Tarlapi tekste ma nimelt sajaprotsendiliseks meelelahutuseks ei peaks.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Ulmes on mingi hulk sekundaarseid autoreid, kes on paistnud silma suure produktiivsusega, aga kellest tänasel päeval keegi enam eriti rääkida ei taha. Nimetaks kahte nime - E.C. Tubb ja A. Bertram Chandler. Tegelikult pole ma kummaltki autorilt ridagi lugenud (ja võib-olla teen siin kellelegi liiga, mille eest ette vabandan), aga ma kujutan ette, et Bergi antud lugu on antud loomelaadi ilmekas esindaja. Ja see on: lihtne, pretensioonitu põnevuskirjandus, mis on lihtviisil kosmosesse üle kantud. Samas, võetud eesmärkide piires korralikult teostatud ja ilma suuremate apsakateta (siin pole imekombel isegi ühtegi triviaalsust, millistest Bergi tekst tavaliselt kubiseb).

Nii et Bergi kohta üsna tubli saavutus. Kolm hindeks sellepärast, et ka kõige suurema tahtmise juures pole tegu kirjandusliigiga, mis mulle kuigivõrd korda läheks.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Ja seda loetakse Bergi õnnestunumate tekstide hulka? Millised need ebaõnnestunud siis veel on? Kohe pärast "Vaimudejõe viirastusi" lugedes mõjus kontrast eelnevaga eriti masendavalt. Kuidagi lame oli kogu see jutt. Ja mis triviaalsustesse puutub siis vähemalt üks koht kargas küll üsna valusasti silma - kus tüürimees peab vajalikuks kaptenile (või oli see vastupidi?) selgitada et nelja Kosmoseliiga lahingulaeva tulejõud ületab piraatide laeva oma mitmekordselt. See oleks pidanud mõlemale mehele küll enesestmõistetav olema ja kui oli vaja seda lugejale selgeks teha siis oleks võinud seda teha kuidagi teisiti kui dialoogis.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Ei saa viite panna kuna polnud nii huvitav. See, et mereröövli- ja kosmoselood kokku viidi on originaalne, kuna ma ei usu, et seda varem tehtud on! Kurat, vanapoiss, ka sisse pandud! Normaalne lugu. Ja head muidugi võidavad, nagu kombeks. Niisuguseid jutte ju tegelikult oodataksegi. Ei olda rahul jutuga, millel on kurb lõpp. Kui peategelane kärvab lõpus ära või pannakse võidupärg hoopis halvale pähe, võib kuulda kuidas inimesed "bööö!" röögivad! Aga mina mitte! Sellised jutud peavad ka ju olemas olema. Ja eriti veel siis kui need on head. Kahjuks pöördun ma nüüd tõelisest teemas, mis on Bergi jutt "Kolm tilka verd", täielikult kõrvale, sest need mereröövlid olid halvad, kuigi lugeja on selle poolel, et nemad ikkagi pääseksid ja näitaksid seadusemeestele pikka nina! Aga siin ni ei juhtu nii et...see ei kuulu selliste juttude hulka.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Panen kolme. Bergi puhul on tegu kindlasti üle keskmise jutuga, kuid ainult natuke. Sellest loomulikult ei piisa. Keskkonna vahetus merelt kosmosesse, deemonid ja kosmosetehnika ei tee seda juttu veel paremaks teistest samalaadsetest. Idee oli jutus olemas, kindlasti oleks autor sellele jutule veel ühe vindi peale keerata, et asja põnevamaks teha. Liiga sirgjooneline ja tavaline. Tegelaste käitumine oli enamasti ebaloogiline ja motiveerimata ning lõpplahendus ka üsna kesine. Ei saa seda lihtsalt kõrgemalt hinnata.
Teksti loeti eesti keeles
Tim Hornet

Iseenesest on ju tegemist huvitava mõttega - viia traditsiooniline kuradile hinge müümise idee kaugele tulevikku. Kuid kolmest veretilgast on kahjuks ( või õnneks) kirjutatud natuke liiga palju
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Ma nägin enne loo lugemist mitmes kohas, et tegu olla "Lew R. Bergi parima looga". No ma ei tea...mu meelest oli see ikka väga äratrööbatud "ahne peremees ja kurat" tüüpmuinasjutu töötlus. Sisse oli segatud ka veel piraaditeema, aga põhimõtteliselt pole suurt vahet kas ahne peremees paarsada aastat tagasi kuskil külas annab vanatühjale näpuotsast verd ja saab vastutasuks krati või hoopis piraadilaeva kapten kaugel kosmoses. Jutu sisu ja moraal olid ikka samad - ahnus saab palga, kurjus maksab kätte. Selles mõttes oli nagu kahju, et lugu ei pakkunud suurt midagi ja pean kahjutundega Eesti actionulme lahkunud suurmeistrile sellise nõrgapoolse "kolme" panema. Ja see on veel avansina antud: loodan nimelt äsjahangitud kogumikust "Reekviem "Galateiale"" kõvasti paremat kraami leida...

Kogumik sai hangitud röögatu summa 0,80 eurot eest...
Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Laur
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Märt Laur

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles