Idee külmuvast limast päästis, muidu oleks 2 kindel olnud tulema.
(jutt aastast 1999)
eesti keeles: antoloogia «Mardus 1/99» 1999
Hakkas mõnusalt peale, et mustale nõiale kirvega silme vahele ning läks ka niisama mõnusalt edasi... alguses kartsin küll, et nüüd tuleb eesti oma Conan, ehk «Jäähiiu tütar» läbisegi «Musta Ranniku kuningannaga»... aga ei, lugu keeras järsku veelgi muhedamale lainele...
Puänt on ka andekas!!!
Igatahes mõjuvad tänu sellele tekstile kõik need eelnevad Craig Wolfi lood üsna käeharjutustena... loodan, et see polnud juhuslik täistabamus...
Muide, erinevalt eelarvustajast pean ma seda juttu karmtõsiseks looks ning see lõpp on just tõsise lõpuna väga vinge!
Võib-olla on see lugu mõeldud aset leidma sellises alternatiivses maailmas, kus Vahemeri on tõesti praktiliselt inimtühi ja Põhja-Aafrika rannik on tõesti lage ning kus Niilus voolab valgetest inimestest puutumata läbi kõrbe ja inimasustus on koondunud Põhjamaadesse. Kuid see ei "tulnud tekstist välja". Miks peaksid viikingid üldse põhjapoolsematest vetest välja sõitma, kui seal nagunii mitte midagi pole peale primitiivsete nuubialaste...?
Võib-olla oli autoril tõesti mõeldud valmis mingi taustsüsteem, mis erineb kardinaalselt sellest maailmast, kus meie elame. Aga miks siis polnud sellest räägitud? See ei ole loogiline, et niivõrd viljakas ja rikas kant nagu Vahemeri täiesti inimtühi on ja inimesed on kogunenud elama karmide kliimatingimustega maadesse, eriti arvestades seda, et viikingite retkede üheks eesmärgiks oligi uute, viljakamate alade avastamine ja koloniseerimine (Island, Põhja-Ameerika).
Meie maailmas on asi nii, et inimene arenes välja Aafrikas ja liikus sealt mitme erineva kolonisatsioonilainena üle kogu Maa ning esimesed kultuurid tekkisid just Vahemere ääres või läheduses. Foiniiklased, egiptlased, pärslased, hetiidid...
Selle kõige taustal on naljakas lugeda pikki kirjeldusi inimtühjast Põhja-Aafrikast ja suurest krokodille täis jõest (Niilusest), mille kaldal ei elanud kedagi (peale nuubialaste, eks).
Ulme ei tähenda ju, et kogu loogika peaks maailmast hajuma üksnes sel põhjusel, et tegu on ulmega.
Tugev "neli", Wolf ilmutab korralikku taustatundmist,mis väljendub joonealuste märkuste näol. Ma ei tea kui vajalik oli seletada sõnade nagu "skald" või "Valhalla" tähendust, aga tänases järjest rohkem nüristuvas maailmas on need ilmselt juba hädavajalikud.
P.S. Tänud Ulmegurule loo lugemise võimaldamise eest.
Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.
Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.
Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.