(lühiromaan aastast 1941)
eesti keeles: «Enese ees ja järel»
antoloogia «Lilled Algernonile: Anglo-ameerika kirjanike ulmelugusid» 1976
Kus on ikka lugu...
See on selles Algernoni-antoloogias teine jutt, mille puhul ma imestan, et see tsensuurist läbi läks. Kusagil polnud ju mingit vihjetki kommunismi võidust, ega ka mädaneva kapitalismi kriitikat. Võimalik, et ma liialdan nüüd, aga igatahes olid «By His Bootstraps» ja «Mr Costello – Hero» kaks juttu sellest antoloogiast, mis alles sügaval perestroikajal vene keelde tõlgiti. Ülejäänud lood oli kõik ka vene keeles olemas.
Isiklikult minule jättis kõige sügavama mulje see stseen, kui Bob Wilson Ajavärava abil uuris neid kõrgemaid olendeid... ning see kuidas ta kabuhirmus põgenes, olles midagi justkui vilksamisi näinud... brrrr!!!
Ka meeldis see (kirjutamisaegse) tänapäeva ääretult realistlik kirjeldus... sihukesele tasemele tavakirjandus küll ei küüni.
Viis kõigi võimalike plussidega.
Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.
Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.
Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.
