Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

Life-Line

(jutt aastast 1939)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science-Fiction» 1939; august
Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (8)
Jüri Kallas

On aasta 1951 ning üks teadlane on leiutanud aparaadi, mille abil võimalik määrata inimeste surmahetke. Seda ei peeta «tõsiseks» teaduslikuks avastuseks ning ka kindlustuskompaniid on «leilis». Rahvas aga kasutab agaralt kummalise professori teenust...

Ausõna, võtab ikka karbi lahti küll, kui hakkad mõtlema, et see oli Robert A. Heinleini esimene jutt... milline kirjanduslik tase, usutavad inimkarakterid ning meisterlik sotsiaalsete pingete analüüs... Kuldajastu oli alanud!!!

Kes pole veel lugenud, see tehku seda kiirelt!
Teksti loeti inglise ja vene keeles
Andri Riid

Ka minu meelest üks paremaid jutte, mis Robert Anson Heinleini sulest sündinud. On kerge teadusliku värvinguga idee ning spekulatsioon teemal, mis see inimestele kaasa toob, teatud inimgruppide tabavad kirjeldused, isegi traagikat. Lugu on tegelikult äärmiselt lihtne, aga perfektselt teostatud.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Võtsin ka Heinleini (lõpuks) ette - parem hilja kui mitte kunagi, onju. Parafraseerides siin mitmeid isikuid - kui see (jutt) on kuldajastut avav ja defineeriv tekst, siis sellisel Kuldajastul ma elada tahakski, või noh, lugeda sellest. Samas on paratamatult enamik tolleaegseid tekste lootusetult vananenud, Heinleini geniaalsust näitab aga minu meelest asjaolu et ma oma peas asendasin kohati tekstis esinenud väga absurdsena tunduva surma täpse ajahetke ennustamise hoopis millegi maisemaga, näiteks heli- ja filmifailide levikuga internetis ja suurkorporatiivse Hollywoodi reageeringuga sellele, ja tuleb tunnistada et jutu elukindlustusühingud ja meieaegsed "piraatluse vastu võitlejad" on äravahetamiseni sarnased...

Lugu ise teenib mult "viie" eheda paari-kolme inimpõlve taguse sugugi mitte ülearu kopitanud pahvaku eest...
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

Hugo Pinero ja tema leiutis! Ma ei ole «Elujoont» kunagi mingiks tipptekstiks pidanud, ka esmalugemisel 1990ndate lõpus ei jätnud see lugu mingit hingetuks võtvat muljet, oli selline kõva keskmine, aga mitte päris minu maitse. Debüüdi kohta muidugi silmatorkav saavutus ja oluline verstapost ka ulmekirjanduse täiskasvanuks muutumise protsessis. Loos ju sisuliselt puudub seiklus, tegevus, see on rääkivate peade lugu, nagu neid nii armastas juba Hugo Gernsback. Ehk siis mingis mõttes saab Kuldajastut vaadata kui tagasipöördumist Gernsbacki rajatud teele: eemaldumist seiklusest ja eemaldumist Munsey pulpajakirjade eksootilistest tegevuskohtadest ja müstilisest hõngust. Tagasipöördumine teadlaste argipäeva.

Mäletan esmalugemisest jäänud emotsiooni, et see eluea pikkuse määramise aparaat ja selle teaduslik seletamine tundus kuidagi nii jabur ja vastu hakkav, kuidagi nii esoteeriline. Aga toona ma muidugi ei teadnud, et esoteerika on (varase) Heinleini puhul üsna oluline märksõna. Igatahes kordus see emotsioon täpselt samal kujul ka nüüd lugu üle lugedes. Üldiselt on tegu ju igati silmapaistva tekstiga ja seda saavutust ma selle hindega tunnustangi. Millegi pärast meenus nüüd üle lugedes veel Beljajev.
Teksti loeti inglise keeles
x
Märt Laur
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Märt Laur

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles