Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Lois McMaster Bujold ·

Shards of Honor

(romaan aastast 1986)

eesti keeles: «Au riismed»
Tallinn «Varrak» 2008 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
12
7
5
1
0
Keskmine hinne
4.2
Arvustused (25)

Esimene raamat Miles Vorkosigani seeriast. Miles Vorkosiganist enesest pole selles raamatus tegelikult veel lõhnagi. Bujold on lähenenud asjale systemaatiliselt - esimeses raamatus räägitakse sellest kuidas kohtusid Miles''i vanemad - tehnoloogilises mõttes arenenud kõrbeplaneedi Beta astrograafilise uurimisryhma komandör Cordelia ja nimetatud uurimisryhma laagri maatasa teinud Barrayar''i nimelise sõjaka planeedi armee kapten Aral Vorkosigan. Sisuliselt on selle raamatu (ja yhtlasi kogu sarja) näol tegemist kõige stiilipuhtama "kosmoseooperiga". Aga erinevalt valdavast enamikust selles zanris kirjutatust rocketships & laser bullets tyypi aktsiooniga piirduvast läbust on see sari *tõsiselt* hästi ja andekalt kirjutatud. Raamat on mõõdukalt tempokas, kohati lahedat huumorit, tegelased kõike muud kui lamedad, kergesti loetav, yhesõnaga mõnus. Filosoofiline kylg, niipalju kui seda seal on, ei ole kuskilt otsast ylepingutatud ega surmtõsiselt morn nagu ta sageli kipub olema, vaid ilusasti syzee sisse laiali jaotatud, mitte eesmärgina iseeneses vaid osana raamatust kui tervikust. Märkimist väärib ka, et seni minu poolt loetutud yheksast selle sarja raamatust on ainult yks (1!) suhteliselt keskpärane olnud ("Cetaganda"). Arvestades seda et valdav enamik pikki seriaale lähevad hiljemat neljandaks raamatuks parajaks jamaks kätte, on see iseenesest leebelt väljendudes saavutus. Kolm raamatut sellest sarjast (kui ma nyyd õieti mäletan) on ka Hugodega pärjatud. Soovitan soojalt.
Teksti loeti inglise keeles

Jah, see romaan on tõesti üks suurepärane kosmoseooper. Siin ei puudu vist midagi: vahvad peategelased, terve plejaad kõrvaltegelasi, kelle hulgas leidub kõiki kõige vastikumast sadistist kõige õilsamate hulludeni, (lisaks veel üks erakordselt hea fantaasiaga psühhiaater -- aga seda lugege ise :)), küllalt huumorit ja parajad lahingud nii kosmoselaevade sees ja vahel. Ja armastus vaenlaste vahel. Ja siin on küllalt ulmet ka neile, kelle arvates ulmeromaan peab olema midagi väga füüsikaõpiku lähedast. Bujold kirjutab tõesti väga hästi. Loodan, et teda lähemal ajal eesti keelde tõlgitakse, sest arvan, et erinevalt osast ulmest, on ta vägagi hästi tõlgitav.
Teksti loeti inglise keeles

Nonii, sain nüüd kätte köite «Miles Vorkosigani ja tema universumi» sarja suhtelisest algusest ning olen ülimalt rahul... ootused pole mind petnud Lois McMaster Bujold on tõesti võrratu kirjanik!

Romaan «Shards of Honor» on suurepärane lugu väärikuse riismetest. Peaaegu lagedal planeedil kohtuvad kahe mitte eriti sõbraliku maailma sõjaväelased Cordelia ja Aral. Cordelia poolt juhitav beetalaste astrograafilise ekspeditsiooni laager tehakse barrajarlaste poolt maatasa, enamik beetalasi saab laevaga putku... Cordelia jääb oma assistendiga planeedile maha. Assistent saab õige pea Cordeliat kattes rängalt haavata... kui Cordelia teadvusele tuleb, siis märkab ta eemal istumas üht barrajarlast. Tegu on kapten Aral Vorkosiganiga, kel on vaenlasi omade hulgas ning kes nüüd siis pärast atendaadikatset üksipäini planeedile maha on jäänud.

Beetalastel mingeid varusid pole, aga Aral Vorkosigan teab Barrayari baasi asukohta. «Vaenlased» peavad siis koos retkele asuma...

Raskused lähendavad inimesi – üsna kulunud mõttetera, aga siiski vägagi vettpidav. Cordelia avastab pikapeale, et Aral Vorkosigan (tuntud ka kui Komarri lihunik) pole üldsegi mingi põrunud mõrtsukas. Aral leiab aga, et pole need beetalased nii õrnakesed midagi... ka märkab Aral, et Cordelia on läbi ja lõhki sõjaväelane ning siiski on ta samas täisvereline naine. Selge, et kahe säherduse tugeva isiku vahel tekib ka tugevaid tundeid, kui õnnelik lõpp jõuab kätte siiski alles 300 lehekülje möödudes...

Romaani võlu on eelkõige selles, et suhteliselt algaja autor on suutnud kõik lahtised otsad loogiliseks tervikuks sõlmida. Tunded, tegelaste käitumine ning see karmvärvikas maailm on ääretult usutav. Eriline pluss autorile on ka see, et antud kosmoseooperis on iga surm ja kaotus traagika... kena on nautida küpset ja elukogenud kosmoseooperit.

Milady poolt mainitud psühhiaater on muidugi klass omaette... antud psühhiaatrile andis mõnusalt tabava ametialase hinnangu üks Barrayari eriteenistuse äss!

Soovitan kindlasti lugeda!!!

Teksti loeti vene keeles

Ei saa aru, mis eelpoolkirjutanuid antud raamatu juures võlus. Võib-olla on viga minus (ei ole lihtsalt eriline kosmoseooperite sõber), ent mulle tundus kogu tegevus väga üheülbalise ja tuhat korda loetuna. Otsekui tüüpiline ameerika action-film. Ainsa huvitava aspektina võiks ära märkida intriige Barrayari poliitilises eliidis.Oleks tegemist filmiga, paneksin talle kindlasti kõrgema hinde, kuid raamat peaks minu arvates pelga "actioni" asemel olema pisut komplitseeritum, et anda edasi seda, mida kinolinal edasi anda ei saa.
Teksti loeti vene keeles

Jõudsisin siis lugemisega sarja algusesse. Eelnevad arvustused on nii põhjalikud, et raske on midagi lisada. Ühinen täielikult esimese kolmega, hea oli lugeda.
Teksti loeti vene keeles

See, et Bujold kirjutab nii et meeldiks, peaks nüüdseks vist selge olema. Peategelased tehakse sümpaatsed ja mitmeplaanilised, raamatud on kirjutatud ladusalt, isegi teravmeelselt. Bujoldil on ka üks suur anne, see on võime panna oma raamatutesse drive, mis sunniks lugejat lehti keerama. Lõppude lõpuks on lugeja konksutamine ka see, et tema looming on sisuliselt üks suur sari, kusjuures iga raamat on ka üksikteosena loetav. Kõik see on toonud kaasa õigustatud lugejamenu.

"Shards of Honor", Bujoldil esimesena valminud kuid mitte esimesena ilmunud romaan, mis kuni 90ndate alguseni oli kõige viletsamini müüv kirjaniku teos, kujutab endast ideaalset sissejuhatust Bujoldi universumisse. Selles tulevikumaailmas kemplevad galaktilise võimu pärast kaks poliitilist rezhiimi - meie mõistes keskaegne, au ja subordinatsiooni esikohale seadev militaarne Barrayar (paljude kosmoseooperite klishee) ning tänapäevane, demokraatlik Beta. Pole vist raske näha, et üks esindab n.-ö. mehelikku ühiskonda, teine naiselikku. Ja mitte ainult sellepärast, et Betas on naistel militaarkarjääri võimalusi ja Barrayaris seda pole. Kogu oma kramplikkusest hoolimata on Barrayari ühiskond loogilisem, vandenõud lahendatakse stiilis - pole inimest, pole ka probleemi; arenenud Betal tuleb eksinut ümber kasvatama spetsialistide armaada ja kellelgi omaette olla ei lasta. On meeldiv, et autor palli selgelt ühte väravasse ei peksa.

"Shards of Honor" on kaugel täiuslikkusest. Nimetaksin kohe ära gaasipedaaliga jõnksutamise - algus (esimesed 100 lk.) on väga hea, edasi (seiklused Escobari-Barrayari konflikti ajal) kaob tõmme kuidagi ära, Cordelia kojunaasmist ja sealt lahkumist puudutav osa on taas väga hea, kuid kõik see tekst, mis sellele järgneb (viimased 40 lk.) üsna üleliigne. Samas ei taha ma eriti kriitiline olla, sest raamatut oli tõesti hea lugeda ning ka meeldis ta mulle rohkem kui sama autori "The Vor Game". Viis miinus.

Teksti loeti inglise keeles

Esiteks ei tahaks kohe kuidagi uskuda, et tegemist on autori debüütromaaniga, niivõrd hästi on kirjutatud. Samas osadele on antud oskus niimoodi kirjutada, osad aga ilmselt ei kirjuta midagi sellist kunagi kokku, kui palju nad ka seda ei üritaks. Tegemist on teosega, mida kätte võttes võin mina õhtu kadunuks lugeda. No kohe kuidagi ei õnnestu raamatut käest panna enne, kui uni võimust võtab või raamat läbi saab. Sama kehtib ka muude selle sarja raamatute kohta või vähemalt enamuse kohta nendest.

Mida selle sarja kohta aga üldisemalt öelda võib on see, et enamust sarja kuuluvatest raamatutest olen korduvalt üle lugenud ja plaanin neid veel korduvalt üle lugeda. Nad lihtsalt on nii head.

Teksti loeti vene keeles

Andri väljendab kõige täpsemalt endagi peas tekkinud mõtet: Bujold kirjutab nagu autokooli õpilane esimeses sõidutunnis. Vahepeal annab gaasi, siis kohe jälle jõnksutab nii, et tahaks vägisi lehekülgi edasi lapata.

Romaan on debüüti arvestades tõesti väga hea, vahepealsed tempo mahavõtmised suuremat kahju ei tekita. Eriti tahaks aga ära märkida epiloogi. Sisusse mitte eriti puutuv, jah, loomulikult samas maailmas toimuv, kuid täiesti suvaliste tegelastega 10 leheküljeline lõpp annab tegelikult täiesti iseseisva novelli mõõdu välja. Cordeliast ja Aramist, Beta Colonyst ja Barrayarist juttu ei tehta, selle asemel kirjeldatakse kahte escobarlast, kes tegelevad kosmoses lahingu jälgede likvideerimise, laipade kokkukorjamise ja tuvastamisega. Terav, hingekraapiv puänt jätab tegelikult kogu romaanist tagantjärgi mõeldes hea mulje. Seega võib hinnet "neli" tegelikult lugeda ka "viieks", miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Ei hakka keerutama: emotsionaalsel tasemel paneks asjale hindeks viie, kuid objektiivsetel kaalutlustel tuleb siiski leppida neljaga. Miks? Sellepärast, et liiga palju klisheesi, liiga palju deus ex machinat. Samas on jutt kahtlemata huvitav.

Lisan omalt poolt juurde, et kogu raamat baseerub kahe kultuuri kokkupõrkel. Beetalased on justkui tänapäeva "tolerantsest" kuid dekadentlikust ühiskonnast välja astunud, barrajaraanid on aga pärit sellisest viktoriaanlikust ühiskonnast, kus soorollid, ühiskondlik positsioon, autunnetus ning pikaajalised traditsioonid on määravaks elukorralduse osaks. Ühte juhib president, keda kutsutakse Steady Freddy (kelle nime mainides absoluutselt iga viimane kui beetalane peab vajalikuks lisada, et tema pole Freddy poolt hääletanud), teist ainuvalitsejast monarh. Muide, barrajaraanid on valdavalt Vene päritolu kolonistid, mistõttu neil on tihtipeale sellised nimed nagu Ivan ja Pjotr. Ka paljud detailid viitavad justkui tsaarivenemaa aegsetesse kommetesse. Naljakas on muide see, et aadlikute siniverelisust näitab eesliide Vor, mis muide tähendab idanaabrite keeli varast.

Kogu see kultuuride kokkupõrge toimub omakorda kahel tasemel: tsivilisatsioonide tasemel, mis eskaleerub lõpuks kokkupõrkeks Escobari juures ning isikute tasemel, mis loomulikult toimub Aral Vorkosigani ja Cordelia omavahelistes suhetes.

Aral ja Cordelia kohtuvad mitte just kõige romantilisemate asjaolude tõttu ja sisuliselt on nad eri vaenutseva poole esindajad, kes on sunnitud teineteist aitama, et planeedilt, kuhu nad on sattunud plehkat teha. Ühesõnaga on tegu vana hea klisheeepisoodiga. Ajapikku õpivad nad teineteist paremini tundma ja ... noh, üks asi viib teiseni ning lõpuks palub Aral Vorkosigan Cordeliat oma prouaks. Loomulikult mahuv kogu nende stoori sisse ka üks väike lõbus sõda, mis on korraldatud jälgede segamiseks ühele hoopis küünilisemale ettevõtmisele.

Kogu selle asja juures jäi mul mulje, et üks kahest, kas kirjanikuproua tõsiselt üritas beetalasi kujutada ette beetalasi kui silmaklappidega mölakaid või lihtsalt kukkus see tal nii välja, kuid kui võrrelda Barrayari ja Beta kultuure, siis valiks vähemasti mina küll iga kell esimese kasuks. Asi nimelt selles on, et esimestel on karm käitumiskoodeks, kus ühiskonnas on terve pinu erinevaid keelde ja käske. Kuid kõik mis pole keelatud on seal lubatud ning sellelt planeedilt pärit kodanikud suudavad üsna edukalt teisi kultuure mõista ning nendesse sisse elada. Beetalaste ühiskonnas seevastu on ametlikult lubatud terve kuhi erinevaid asju, aga sealses ühiskonnas kipub nii olema, et mis pole lubatud on keelatud. Seetõttu ei suuda nad mõista paljusi asju ning katsuvad kohe kogu maailma oma nägemust mööda ümber majandada. Selles suhtes on see ühiskond väga sarnane tänapäeva USA-ga, kus riik ja ühiskonda on valmas kasvõi relvaähvardusel oma maailmavaadet, väärtushinnangui ja eetika- ning moraalinorme eksportima. Mis nagu ka selles raamatus ei saada tavaliselt edu. Muide, ka beetalaste suhtumine religiooni kipub olema ühendriiklik, kus ametlikult justkui riigireligiooni pole, kuid kus vanajumal topib oma nina iga viimase kui tegelase magamistuppa. Teise poole kodanikud olid seevastu valdavalt ateistid.

Kõike kokku võttes on tegu siiski väga hea algusega. Oli ju tegu siiski Bujoldi ühe esimese üllitisega. Iga ulmiku jaoks peaks see sari olema kohustusliku kirjanduse nimekirjas.

Teksti loeti inglise keeles

Sarja esimene osa on nüüd edukalt eesti keeles olemas(ehkki kõlakate järgi püüdsid teatud elitaarliteraadid "Varrakule" mõista anda, et Bujoldit pole maakeelde vaja, mis õnneks edutuks jäi) ja võib öelda, et tegu igati hea ning sümpaatse raamatuga. Eelmised arvustajad on juba nii palju rääkinud, et raske oleks midagi lisada, ütleks vaid, et paljusid Pronto mainitud seiku ma siit romaanist ei leidnud, ilmselt ilmnevad need järgmistes raamatutes. Ühtaegu lõbus ning traagiline romaan, karaktereid tuleb tõesti kiita ja psühhiaatri tegevus oli klass omaette. Epiloogis avaldusid huvitaval moel mõtted sõjast, milletaolisi suudab paberile panna ilmselt vaid naiskirjanik... täpsemalt see, kui palju energiat kulub inimese kasvatamiseks, kes sõjas ühe hetkega surma saab.
Teksti loeti eesti keeles

kaks märksõna: loetav ja tädilik. loetav tähendab ilmselt seda, et pingutama ei pea, väga vastu ei hakka, kolmeks-neljaks tunniks jätkub tegevust ja kahtlemata on võimalik need tunnid ka sisutumalt ära kulutada. tädilik on see naisautoritele pahatihti omane romantiline ninnunännutamine. antud juhul mitte nüüd nii väsitav, kui sel tädi Annel, kes lohedest kirjutab. aga umbes niiviisi tädilik, nagu see tädi Agatha, kes krimkasid kirjutas. ka stiil kuulub sellesse aega või varajasemasse: tubli 19. sajandi kirjandus, võiks öelda. sisu kuulub igihaljaste klisheede hulka ja kõige originaalsem osa on õigustatult jõudnud eestikeelse väljaande kaanele - no need vereimejad pallikesed võõrlooduse esindajatena.

kahtlemata saab kehvemini ja tehaksegi tihti kehvemini, sestap siis tugev kolm.

ps - olgu igaks juhuks öeldud, et vähemalt minu käest pole Bujoldi avaldamise või mitteavaldamise asjus keegi kunagi nõu küsinud. kui aga oleks küsinud, oleksin pigem pooldavalt suhtunud: sain vähemalt teada, millega tegemist; kunagi proovisin vene keeles alustada, aga liiga igav tundus, nüüd aga selgus, et nii hull ei olegi.

Teksti loeti eesti keeles

Hinde panen tugevama kui eelarvustajal, arvamus teosest kui tervikust aga langeb kõige rohkem MK omaga kokku. Ühelt poolt on mul väga hea meel, et see teos eesti keeles olemas on, teisalt on mul raske pidada seda millekski ideaalseks. Alustaks võib-olla sellest viimasest kümnest lehest -- ühelt poolt sümpaatne, et kogu sellele ohvriterohkele jamale (ma mõtlen selle määratluse all sõda) antakse nii hoopist teine ja väga inimlik vaatenurk, samas... milleks kurat seda vaja oli? Just nagu lugeja ei teaks, et sõjas saab inimesi surma? Ilus ja ülev, natuke nukker -- kahtlemata. Hästi teostatud ka kahtlemata, aga... tädilik. Justkui autor häbeneks, mida ta just kokku kirjutas. Vaieldamatult oli põnev lugeda, nii esimesel kui teisel korral, kuigi just teine kord tõi vead väga teravalt esile. Jah, raamat on täis klisheesid, liiga palju deus ex machinat. Ometi kompenseerib seda teatud lahedus, mõnus huumor ja heas mõttes mittetõsiseltvõetavus, mis tekitab kindlustunde, et küllap peategelased õnnelikku lõppu välja lohistatakse -- mida muud sa ühelt healt raamatult ootad... Panin siia nimme kolm punkti, tähistamaks kahevahelolekut -- see raamat meeldib mulle vaatamata kõigile vigadele.

-----

17.06.2012:
Hm... mis mulle küll meeldida võis? Mäletan raamatust 1 head ideed -- "korjame kõik mädamunad ühte korvi ja siis laseme korvil kukkuda"... Siis mäletan lõpulehekülgi... kogu sellest armuloost mäletan vaid saapaid, aga sellepärast, et seda korratakse selles ja hilisemates raamatutes... Ja siis mäletan, et oh-perse, kui idiootlik oli see imerelv, mille abil sõda võideti... Hindest pall maha.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Minu esimene kokkupuude tunnustatud ja tuntud Ameerika kirjanikuga. Auasalt öeldes olin ma lugema asudes mitmel erineval põhjusel kergelt skeptiline ning paar esimest peatükki näisid mu arvamust kinnitavat - naisautori kosmoseooper ammu kulunud butafooria ja lahendustega, mille peategelaseks on naine, pidev tundlemine ja halamine, kui kurjad ja pahad mehed on. Siis läks asi natuke paremaks ning kuni lõpuni oli isegi parasjagu põnev. Kindlasti pole minu arust tegu väärtkirjandusega, kuid piisavalt hea meelelahutusena on selle avaldamine igati õigustatud. Jääb üle vaid loota, et sarja ilmutatakse edasi ning selle tase ei vaju lõpupoole ära. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Olen ka varem mõnda kosmoseooperit lugema sattunud ja nende üldisel taustal on tegu kindlasti üle keskmise teosega, mille läbilugemist kahetseda ei ole põhjust. Teisalt ei saanud mina siit küll mingit erilist lugemiselamust. Positiivselt mõjus raamatu alguseks olev võõrplaneedi-episood, ülejäänu kohta tuleb aga öelda et liiga vähe kosmost ja liiga palju ooperit...
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin jupp aega, kas panna tugev 2 või nõrk 3 ja lõpuks sai siinsete paljude viite tasakaalustamiseks puuduliku kasuks otsustatud.
Võimalik, et minu kui naisterahva käes töötab see raamat kuidagi teisiti kui meeslugeja pihus, aga niipea, kui ma pihta sain, et asi kisub armulooks (ja sellele sai pihta väga ruttu) kaotasin ära ka võime näha selles raamatus midagi muud kui ülekolmekümnese naise masturbatsioonifantaasiat.

Keeleliselt ja tegevustiku tiheduselt jookseb raamat mu ette ju päris kenasti, aga tegelased (kes on täielikud klišeed) käituvad nagu seebiseriaalis. Eelpool on kõvasti kiidetud kahe erineva ühiskonnakorralduse sisulisi loogikaid ja erinevusi. Ilmselt need ka on tõesti kõige paremad osad raamatust. Paraku jooksid just nood momendid mul üldise rahmeldamise käigus kahe silma vahelt väga vähe jälgi jättes läbi ja meelde jäi ikkagi see, kuidas hingehaavadega, uhke ning auväärne sõdalasmees ja intellektuaalne, elus haiget saanud, aga tugeva selgrooga Cordelia läbi raskuste ühise tuleviku poole tüürivad.
Ma isegi kõhkleksin tunnistamast, et tegu on ulmeromaaniga. Pigem näen teoses kosmosesse viidud sündmustikuga vana kooli naistekat. Aja tapmiseks lugeda ju võib, aga pool aega on see ikka üsna piinlik tegevus.

Teksti loeti eesti keeles

Mõnedel andmetel on selle raamatu näol tegu Miles Vorkosigani sarja eellooga, mis koosneb kahest raamatust (lisaks sellele veel "Barrayar") ja mida on nimetatud Cordelia Naismithi sarjaks.

Mulle meeldivad kosmoseooperid, aga mulle ei meeldi seebiooperid. See raamat on kahjuks rohkem teine kui esimene. Lisaks on raamat kirjutatud minu jaoks liiga naivistlik-roosas keeles. Paljukiidetud poliitiline liin jättis ka soovida. Liga palju küsitavusi, liiga sirgjooneline ja mustvalge.
Kuna tegu on sissejuhatusega ja autori esimese teosega, siis loodetavasti läheb edaspidi paremaks. Nõrk kolm.

(Huvitav, mispärast see raamat ikkagi paljudele meesterahvastele nii hirmsasti meeldib, kui minu naiseliku loogika järgi ei peaks nad seda silma otsaski sallima? Väga intrigeeriv...)

Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu (kas tõesti 10 aastat tagasi?) sõber kinkis selle raamatu, aga jäi mingil põhjusel seisma. Ja kui ma siis vahepeal seda kätte võtta üritasin, aga veidi eeltööd tegin ning sain teada, et tegemist on mingi üüratupika sarja avalooga... jäi jälle seisma, sest "Varrak" on ju teada-tuntud sarjade poolelijätja. Aga nüüd kui lugemata raamatute kogumikus oli valida ühe Soome ulmekirjaniku kogumiku ja selle vahel ning esimene osutus paari lehekülje järel surmigavaks, võtsin ikkagi "Au riismed" ette.
 
Pean ütlema, et meeldis ja lugemist ei kahetse. Aga siinsest suurest kiidulaulust ei saa küll suuremas osas aru. Jah, raamat oli hoogne ja loetav, kuigi natuke nagu ameeerika mäed - vaevaliselt üles ja hooga alla. Ehk siis minu jaoks oli seikluslik ja actioni osa väga mõnus ja lahe kuid need poliitlised intriigid... üldse ei läinud peale. Miks, ei oska isegi täpselt öelda, aga kuidagi konarlik oli kogu see osa. Ja ebausutav. Samas loen siit, et paljudele meeldis just see ning actioni osa jättis külmaks. Nojah, igaühele oma.
 
Hinne neli tulebki peamiselt loetavuse eest, samas puudusid romaanis igasugused uued ideed ja nii-öelda suurem pilt. Nii et võib-olla hindan isegi leebemalt kui tavaliselt, sest enamasti otsin ulmeromaanist just ideid. Kuid jah - loetav ta oli ning põnev ka, nii et lugemist ma kindlasti ei kahetse ning ajaviide oli olemas. Aga kas loeksin seda raamatut ka teist korda? Vaevalt. Järgesid? Vist jah, sest mingil seletamatul põhjusel on minu kogus ka "Barrayar", nii et vähemalt selle loen läbi ja siis otsustan, kas jätkan.
Teksti loeti eesti keeles

"Au riismed" on üsna klassikaline ulmeseiklus, kerge romantilise tooniga. Täpselt määratlemata tulevikus on inimkond asustanud hulga planeete, tänu "ussiurgeteks" kutsutavatele anomaaliatele, mis võimaldavad teatud kohtadest teistesse "hüpata" valguse kiirusest tunduvalt kiiremini. Reisimine planeetide vahel on siiski aeglane ja kallis ning sajandite jooksul on planeetidel kujunenud väga eriilmelised kultuurid.
 
Lugu ise algab, kui uurimislaev Beeta Koloonia liberaalse heaoluühiskonnaga planeedilt uurib parasjagu ühte vähetuntud planeeti - kuid langeb siis äkitselt Barrayari, vanamoelise ja hierarhilis-militaristliku kultuuriga planeedi sõjalaeva rünnaku alla. Pärast mõningast segadust jääb planeedile lõksu Beeta uurimisrühma juht Cordelia Naismith, kuid temaga koos ka Barrayari komandör Aral Vorkosigan, kes on sattunud vandenõu ohvriks.
 
Nagu mõne aja pärast selgub, on väike ja tundmatu planeet just sellise "ussiurke" läheduse tõttu üks oluline komponent parasjagu planeeritavas suuremas kosmosesõjas. Kuid hoolimata sellest, et säärases sõjas jääksid Naismith ja Vorkosigan teine teisele poole rindejoont, on neil vähemalt  hetkel vaja koostööd teha, et üks saaks taasliituda oma meeskonnaga - ja teine saaks hävitada vandenõulased.
 
"Au riismed" sai mul esimest korda loetud üsna kohe peale selle tõlkes ilmumist ning kuna kirjastus Varrak avaldas sarja (peaaegu) kõik järgnevad raamatud tõlkes toreda regulaarsusega umbes raamat aastas, siis need loomulikult ka. Kui kõigile neile tagasi vaadata, siis on seal kindlasti paremaid teoseid kui "Au riismed", kuid üle olen ma huvitaval kombel kõige rohkem lugenud just seda.
 
Esimese hooga ei oleks ma enne seekordset lugemist osanudki kohe vastata miks, sest kindlasti ei tee see raamat ju midagi keerulist või ennenägematut. Kunagi õrnas eas lugesin ma päris palju romantikakirjandust ja klassikaline "vaenlastest armastajateks" teema hakkab mulle hästi silma - kuid kes sellest siin hiljemalt esimese peatüki lõpuks aru ei saa, peab olema küll metsas koos huntidega kasvanud.
 
Ulmeline pool pole siin samuti midagi raputavat, kuigi kosmosesõja kulgu suunavad pöörded, reetmised ja topeltmängud on hästi ja andekalt tehtud. Ka tulevastes raamatutes on näha, et klassikalised spiooni- ja detektiivilood on kindlasti olnud autori eeskujude ja mõjude hulgas. Samuti meeldib mulle see, kuidas Beeta esmapilgul ülipehmel heaoluühiskonnal on ka oma kägistav haare olemas.
 
Kuid lõpuks olin ma siiski kindel, et ma loen seda kõike peamiselt peategelaste pärast, sest Cordelia ja Aral on kuidagi lihtsalt hirmus sümpaatsed. Positiivsed. Normaalsed, nii palju, kui neile kaela sadanud olukorrad seda üldse võimaldavad. Jah, vahest ei toimu siin loos tervikuna midagi põrutavat, kuid kõik mis toimub on asjatundlikult tehtud ja kõige selle juures veel hästi armas ka.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:

Nagu kord juba mainitud, on tegemist sarjaga Aftermath, mida Dave Hutchinson ja Adam Roberts on kordamööda kirjutanud. Et siis tegevuspaik on sama, umbes sada aastat pärast Inglismaad väga põhjalikult rüüstanud meteoriiditabamusi. Ent kumbki autor veab oma tegelasi, Robertsi peategelaseks on 13-aastane epileptik Davy.
Tegelasi on muidugi veel, seejuures suht tarbetuid. Olustikku tutvustavad nad küll, näiteks vanamees, kes pargasega kaupa mööda Thames'i toimetab. Mootoreid pole kusagilt võtta, purjed ei toimi, nii tulebki pargast köiega ülesvoolu järel vedada või allavoolu liikudes pidurdada. Kirjeldatud on seda tööd pikalt, süžee kohalt on vanameest vaja aga ainult selleks, et ta ootamatul kombel oma pargasest laiba leiaks. Pikalt on juttu ka sõjaka naiskogukonna liidri raskest elust - et ta siis saaks Davyle mõned targad sõnad öelda.
Stiil mulle kohati meeldis, selline rahuliku vooluga ja rustikaalne, mille vahele autor poetab kolmest ühesõnalisest lausest cliffhangeri. Kordusi on siiski paljuvõitu. Saab Davy noole selga, väga valus on, eriti kui seda noolt kasutatakse abivahendina, et ta evakueerimiseks hobuse selga tõsta. Ja siis on kaks nädalat ikka väga valus, enne kui natukene juba liigutada saab...
Nii et olustik on, stiil on, ainult intriig on kuidagi tobe.
Teksti loeti inglise keeles

Eks see sari ju ebaühtlane ole. Ning mida mahukam osa, seda enam on seal täitematerjali. Antud juhul on püütud süstematiseerida loitsude olemust, koostist ning umbes nagu sedagi, millise elementaali mõju all olija milliseid loitse suudab kokku panna.
Siis on hulk vähetähtsaid intriige ja lõpuks pikk kirjeldus pealahingust. Autor pole peategelaste arenguga väga kiirustanud, aga kaheksandas osas on Boxxy võimed juba jumalikele suhteliselt lähedal. No ja siis tuleb talle ka väärilisi vastaseid otsida. Aga kui omadusi, oskusi, loitse ja relvi on peaaegu lõputult, võivad need segi minna, täpsemalt, lugejal võib tekkida küsimus, et kas tüübil siis selle olukorra lahendamiseks paremaid vahendeid ei olnud. Ja ei viitsi ka tagasi lapata, et vaadata, mis oskused, omadused jms Boxxyl on. Neid loetelusid pole liiga palju, sest iga kord võtavad need enda alla mitu lehekülge.
Ei soovita, aga minu jaoks on see lahedalt mitte-deep ajaviide lõunauinakule eelnevaks veerandtunniks.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG romaan pika sarja keskelt, seega pole põhjust mingit kunstilist sügavust oodata. Samas on autor tänuväärsel moel võtnud vaevaks kogu sarjas valitsevaid jõuvahekordi lahti seletada.
Fantasys on väga sageli probleemiks jõudude tasakaalustamine nii, et mõlemal vaenupoolel oleks võiduvõimalus. Seepärast toimub tegevus reeglina tulirelvade-eelsel ajal. Ent keerukas võib olla ka usutavalt kirjeldada tule-elementaalile toetuva warriori võitlust jää-elementaalile toetuva wizardiga.
Niisiis, Boxxy koos oma familiaaridega ründab üheksa kaitseliiniga kindlust, igaüks neist familiaaridest satub kokku võimalikult ebasobiva vastasega ja nii ongi võimalus kirjeldada, millised loitsud kelle vastu kuidas mõjuvad. Familiaarid saavad kõvasti rappida, aga teevad oma töö ära ja koguvad rohkesti punkte, et jõuda järgmisele tasemele. (Mitte level up, kuigi see võib olla eelduseks, vaid rank up.) Et siis succubusest, kel varasemast nii- ja naasugused oskused ja omadusest, saab džinn jne. Selline kulissidetaguse mehhaanika äraseletamine tegi romaani minu jaoks täiesti loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Kolmas osa sarjast "Aftermath". Mõne aasta eest kirjutas Hutchinson esimese osa "Shelter", siis lisas Adam Roberts samasse maailma teise osa "Haven" ja Hutchinson jätkas kolmandaga. Meenutuseks: umbes 80 aasta eest tabasid Maad suuremat sorti meteoriidid ja lõhkusid palju asju ära, näiteks Londoni ning hulga muid asulaid, igasugune taristu ei tööta, ringi liigutakse hobuste ja jalgratastega.
Nagu varemgi öeldud, meeldib mulle Hutchinsoni rahulik jutustamisviis: ka ootamatud sündmused lihtsalt juhtuvad, ilma mingite eelnevate ohumärkide või hilisema juubeldamiseta. Üldse on sündmused, kirjeldused ja dialoogid minu jaoks sobivalt tasakaalus.
Allesjäänud tsivilisatsiooni üks tugipunkte on Plymouthi endine mereväebaas, sealt lähetatakse eriagent Adam uurima, mis toimub mujal, näiteks Oxfordis. Ja ühtlasi korda looma, kui kusagil mingit jama märkab. Jamasid selles segases maailmas muidugi jätkub ja Adam lahendab neid omal kombel. Näiteks kui talle tundub, et linnakeses on võimust võtmas maffia, avastab linnarahvas ühel hommikul, et peaväljakule on rivistatud mõnikümmend paremat jalga. Ülejäänud kehaosasid ei leitagi, aga maffia kaob linnast nagu võluväel.
On umbes kolm asja, mille vajalikkust Hutchinson rõhutab. Kuninglik merevägi - sest seal on alati väga mitmekülgsete oskustega inimesi, ükski töö ei jää tegemata. Siis vanad ülikoolid, mis säilitavad teadmisi ja jäävad ka segastel aegadel neutraalseks. Ning vanad perekonnad: kui ühe liikmed on 150 aastat töötanud politseis ja teised niisama kaua otsinud teid hõlpsamaks rikastumiseks, siis lapsed on ju maast-madalast koos mänginud, konflikti tekkides klaaritakse omavahel, uustulnukaid, kes politsei või kuritegevusega liitunud alles 15 aasta eest, ei saa ju usaldada.
Veel üks detail sarja kohta: kui Dave kirjutatud osades on peategelaseks Adam, superman, kes ei suuda oma tapjainstinkti alati taltsutada, siis Adami kirjutatud osas on peategelaseks hädine epileptik Dave, kel ellujäämisega suuri raskusi.
Teksti loeti inglise keeles

Selline paralleelosa - ja sellisena on ehk ka autoril olnud lihtsam kirjutada. Pole siin Boxxyt ega tema deemonitest familiaaride kõlvatusi, on ainult väike Fizzy oma pürgimustega ikka paremaks meistriks saada. Hetkel on ta mithrilist golem ja juhuslikkuse jumala paladin... Meeldival kombel on püütud ühendada füüsikat ja loitsusid, nii et paralleelselt ürgelementidele tuginevatele needustele on mängus ka elekter ja magnetism.
Oma võlu lisandub nende jaoks, kes vene keelt vähemalt sõimusõnade tasemel valdavad. Mul on kahtlane tunne, et autoril pole nende gradatsioon päris paigas, kuid naljakas on ikkagi.
Et siis suht lahe lorament, aga ega enamat ei saagi ju LitRPG puhul loota.
Teksti loeti inglise keeles

13. Laundry sarja kuuluv raamat, tuleval aastal pidi veel üks ilmuma. Kuigi mõtted kipuvad juba nüüd otsa saavat.
Naguteada, pääsevad vastikud, jumala staatusele pretendeerivad olevused Maale matemaatiliste võrrandite, aga ka inimohvreid toovate kultusrühmade loitsude kaudu. Organisatsioon koodnimega Laundry peaks selliseid sissetunge ära hoidma. Ligi 30 aastat tagasi hakkas üliagar ametnik kahtlustama D&D huvilisi koolipoisse - et kah pöörduvad imelike nimedega olevuste poole ja manavad ja suhtlevad kuidagi šifreeritult. Poisid eraldatakse ühiskonnast, teised lastakse hiljem lahti, aga mängujuht saab "eluaegse" laagrist, kust pääsemine on nii füüsiliste kui maagiliste vahenditega võimatuks tehtud. Aga 28 aastaga õpib nii mõndagi ning kogu selle ajaga on mees välja mõelnud AD&D mänge, mille sisu sarnaneb kahtlaselt sarja viimastes osades toimunuga.
Sõidab siis mees mänguhuviliste kokkutulekule ja seal tuleb tal kokku puutuda pigem LARPi kui lauamänguga. Hea küll, kõik teised süüakse ära või saavad muul kombel piinarikkalt otsa, poiss ja tüdruk (mõlemad küll juba neljakümnendates) pääsevad enam-vähem terve nahaga ja võetakse Laundrysse tööle, vihjatakse ka, et nende isiklik elu võib saada õnneliku pöörde.
Lahja, niisiis, ja vähemalt üks asi tekitab ajateljel segadust: et kui need ja need asjad on juba juhtunud, siis on see tüüp juba surma saanud ja tema tiitel on teisele üle läinud.
Et raamat vähemalt eemalt vaadates romaanina paistaks, on samade kaante vahele pistetud 2009. aastast pärit jutt Overtime, mis on küll tore ja seni (vist) ainult ajakirjas ilmunud, kuid ei oma põhitekstiga mingitki seost.
Teksti loeti inglise keeles

Kohati naljakas, aga siiski jabur ajarännulugu. Võimalik moraal: ei tohiks viia kaasaegseid leiutisi aega, kus nendeni jõudmiseni kuluks veel sajandeid.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu, mida peaks vist kaks korda lugema.
Üks liin on droogidisainerist: mehest, kes loob uusi ja huvitavaid hallutsinogeene ja ühtlasi videoid/muusikat, mis elamust võimendaksid. On küll vihjatud, et nooruses oli tal seepärast pahandusi, kui nüüdseks on ta väga, väga hinnatud kunstnik. Oma geenidest lasi ta endale tekitada nn tütre, kes hiljem otsustab saada armukeseks, ta on ära näinud kõik vaatamaisväärsused maal (ja vist ka Kuul), ostnud mõned kultuuriajaloo kõige kallimad maalid ja laseb end vahel mõneks ajaks kunstlikku koomasse panna.
Ning vahepeal on lõigud Stonehenge'i uurinud veidrikest ja nende oletustest. Kokkuvõttega: Stonehenge on nii suur peegel, et igaüks näeb seal enda teooria peegeldust.
Hea küll, ärkab droogidisainer järjekordsest koomast, talle ei meeldi tütre/armukese järjekordne boyfriend, keda ta peab luuseriks (aga kellel veab), ja loomulikult koondub kõik Stonehenge'is ühte bad tripi. Mitte Kesey-Leary sitiilis, aga ikka tõsiselt bad trippi.
Aga miks kaks korda lugeda? Enne oma viimast pooleaastast koomat nägi peategelane tulevasi sündmusi ilmselt ette, läks nö eest ära selleks ajaks. Mis asetab tegevuse mõneti teise valgusse.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei taha öelda, et autor kirjutada ei oska, aga pärast sissejuhatust kipub asi minema skemaatiliseks. Umbes nagu vaidleks noor Karl Marx Ayn Randiga. Järeldus on küll õige, kuid selline, mida vaid harva söandatakse välja öelda: selleks, et inimkonna elu kekmsiselt mugavamaks muutuks, on paratamatult vaja sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist. (Piltlikult ja üldse mitte jutust võetuna: ka need, kelle töönädal on 75 tundi, saavad endale lõpuks külmiku ja teleka.)
Teksti loeti inglise keeles

Autor ei anna omalpoolt toimuvale tausta, laseb seda teha tegelastel endil (ja selline stiil mulle teadagi meeldib). Tegelased ei räägi enesestmõistetavatest asjadest. (Kui keegi ütleb, et nüüd tuleb minna Frankie juurde, siis ei hakka ju keegi täpsustama, kes on Frankie.) Tegelaste omavahelist juttu ei saa alati usaldada, sest sageli on nad mingi droogi mõju all. Võib siiski aimata, et Venemaa on Saksamaaga sõjas, aga Brüsselis asuv Euroopa juhtkond ei oska seisukohta võtta, kusagil - Kuu peal? - on koloonia, mille varustamist venelased blokeerivad, tegutseb vähemalt üks, tõenäoliselt kaks juutide maailmavalitsemise eesmärgiga salaorganisatsiooni ja maailma kõige edukamad (koos teenindava personaliga) on ankurdanud oma kunstsaare Vahemerre).
Naguöeldud, võib suur osa sellest olla vaid osa tegelaste hallukatest.
Minu jaoks kõige meeldivam oli muusikaga seotud episood, vana rockeri jõuetu viha, kui tema bänd tahab hakata raha nimel teknot tegema. (Ma olen mõnel korral sattunud bändide esinemiseelsesse lavatagusesse, aga mitte kunagi olukorda, kus palgamõrtsukat valmistatakse ette salakavala juudiliidri mõrvamiseks.)
Üldiselt jääb mulje, et pikemast romaanist on võetud lehekülgedepakke, mitte peatükke, vaid täiesti suvalisi. Sest iga kord, kui lugejal tekib tunne, et ta saab aru, mis toimub, läheb kirjeldus mujale, teiste tegelaste juurde.
Kokkuvõttes: suurepärane küberpunk, äärmiselt nauditav lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Keskeakriisis mees on tööl juba nii uimaseks jäänud, et saadetakse koos naisega firmale kuuluvale saarekesele taastuma. Osa saarest ongi puhkekompleks, aga osa nagu midagi muud, kõrvalisi sinna ei lasta.
Mees magab vale naisega, sukeldub vales kohas, näeb asju, mida ei peaks nägema. Kõige selle tõttu saab temast amfiibinimene.
Teksti loeti inglise keeles

Pärast jumala surma mõnekümne aasta eest tekib maa peal tohutu kaos, katedraalis elavad nunnad lähevad väga kiimaliseks ja ühtuvad katedraalis leiduvate kivikujudega. Mõned neist kujudest kujutavad inimesi (pühakuid vms), mõned mitte. Igatahse sünnivad lihast ja kivist järeltulijad, kes kuulutatakse ebarditeks, kui katedraali saabub totter paksuke, kes olevat tundnud kutset piiskopiks hakata - kõigepealt laseb ta katedraali aknad kinni katta, et väljas valitsev kaos sisse ei pääseks.
Hästi kirjutatud jamps, mumeelest.
Teksti loeti inglise keeles

Sellesse juttu sisse minna on palju lihtsam (tõsi, mõningad eeldused peavad selleks olema) kui kirjeldada, millest see räägib.
Tegevuskohaks Ameerika suurlinn, aga kuna vastikud sino-sovietid on selle vastu maha pidanud juba mitu "sõjalist erioperatsiooni", siis on linn kannatada saanud. Veel on elus mõned juhuslikud tsivilistid, peamiselt aga tänavakambad, mis on harjunud enda eest seisma (ja üksteist reeglina ei salli). Siis tekib kusagilt miski uus kamp, mille liikmed on nii suured, et trambivad maju puruks. (400 ei näita mitte hulka, vaid linna piirkonda.)
Vaenulikud jõugud ühinevad, muudavad hiiglased kuidagi tavaliste inimeste suurusteks ja tapavad ära, ise muidugi samuti ohvreid kandes.
Keelepruuk on mõnus, jõukude nimed on toredad - ja keda siis ikka nii väga huvitab, mis ja miks juhtus...
Teksti loeti inglise keeles

Pikapeale läheb ikka tüütuks. Autor ei raatsi oma tegelastekambast loobuda ja pühendab neile palju lehekülgi. Täpsemalt siis sellest, mis oskusi ja leveleid keegi vahepeal juurde saab ning milliseid omadusi see kaasa toob ja kuidas atribuudid kasvavad.
Tõsi küll, peategelane saab mõneks ajaks surma, aga kuna ta sündis puust kastina, siis ei saa see ju lõplik olla.
Teksti loeti inglise keeles

Rucker on kirjutanud palju häid tekste, kindlasti jääb küberpungi ajalukku romaan Wetware oma järgedega ning toredaid lühijutte on samuti. Aga seesinane oleks võinud ka kirjutamata jääda - või vähemalt ei leia ma ainsatki põhjendust, miks pidanuks see ilmuma küberpungi kogumikus.
Teksti loeti inglise keeles

Kui suuremal osal peegelpäikseprillide autoritel on rõhk ideedel (pluss ehk natuke slängi), siis Queen of Cyberpunk on võtnud ka keeleuuenduse (?) täie rauaga ette. Mõned mõtted on jõudnud Gibsoni esimesse triloogiasse, mõned veel sinna-tänna. Minu jaoks oli kõige nauditavam jälgida, kuidas visandist (milleks seda juttu võib ju pidada) kasvas aastatega välja midagi nii lahedat nagu romaan Synners
Teksti loeti inglise keeles

Pronto kiidusõnadega jääb vaid nõustuda. Lugu meenus aga seepärast, et mis ca 40 aastat tagasi oli põnev hüpotees, on nüüdseks samahästi kui reaalsus. Et inimmõistus uurib tehismõistust ja vastupidi, aga on saanud selgeks, kummal poolel on selles mängus tugevamad kaardid.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmise arvustuse kirjutamise ajal võis see lugu tõesti tunduda teismelise poisi huvitava, kuid naiivsevõitu katsetusena. Nüüd aga, eriti kui asendada dirižaabel drooniga ja teisendada lubatud dirižaablite mass kaasaegseteks droonideks, tundub lugu lausa hirmuäratavalt ettenägelikuna.
Riikide vahel toimuvad droonide sõjad, mis kestavad paarist tunnist mõne päevani. Droonijuhid ei ole vahetus läheduses, vaid teevad oma tööd kasvõi teiselt poolt maakera. Paremad droonijuhid saavad hakkama ka viie drooni üheaegse juhtimisega. Sõda käib antud juhul maailma suurima päikeseelektrijaama pärast: kaheksakümne miili jagu päikesepaneele. Tsiviilelanike pihta ei tohi lasta, ÜRO analoog karistab reeglite vastu eksinud. Isegi USA - Hiina konflikt Tiibeti pärast on realistlik.
Jah, natuke on paratamatut naiivsust. Esimese maailmasõja lendurite autunnet: täna lasid sina minu alla, minu kord on seega joogid välja teha. Siis see rohkem keskaega kuuluv, totaalset sõda välistav mõtteviis, et maa ja inimesed on vajalik ressurss, mida ei tohiks hävitada, ja konflikti lahendavad valitsejad või nende valitud eestvõitlejad omavahel (ning ÜRO kinnitab tulemused).
Avalõigus on küll kinnitatud (võimalik, et see on hiljem lisatud, mul on see '93 aasta versioon), et kui maa elanikkond jõuab 20 miljardini, algavad uuesti totaalsed, ajaloos tagsi paiskavad sõjad.
 
Teksti loeti inglise keeles

Iga järgmise osaga venib miinus pikemaks, aga hinnet madalamaks võtta pole ka nagu mõtet. Võtsin ette meelelahutuseks ja meelelahutust see ju ka pakkus.
Kui intriigide lahendused on naljakad ja leidlikud (kohati), siis nõuab nende ette valmistamine muidugi liiga palju tekstiruumi. Juba loetelud Boxxy/Kiera oskustest, omadustest, atribuutidest, loitsudest jms võtavad terveid lehekülgi. Ning kõiki neid on nii palju, et lugejal on väga raske ennustada, mida neist järgmise konflikti puhul kasutada võidakse. Liiatigi ei lase autor "headel" (mis on muidugi suhteline mõiste) otsa saada, isegi kui neile pole just palju tegemisi antud.
Või, noh, deemonitest familiaarid ei saagi ju surma saada, piisab lihtsast loitsust, et nad teispoolsusest tagasi ilmuksid. Surematu ja hävimatu on ka pealkirjas mainitud Teresa, tõe ja õigluse jumalanna. Jumalate karistamine on jumalate endi vaheline asi, ometi on ka Boxxyl oluline roll, kui Teresat sunnitakse oma pettusi ja valesid avalikult tunnistama. Igatahes saab inimeste ja haldjate vaheline sõda selleks korraks läbi ja ilmselt algab järgmine osa väiksemate intriigide lahendamisega - mis aga loodetavasti suurteks kasvavad...
Teksti loeti inglise keeles

Sarja arenedes lähevad romaanid ikka pikemaks, järelsõnas kurdab autor liiatigi, et ei pööranud kõigile tegelastele võrdselt tähelepanu. Aga kõik need võitluste kirjelduse: kangelane kangelase vastu, neli nelja vastu, 5K armee 20K armee vastu võtavad enda alla tõesti tüütult palju lehekülgi, eriti kui ei le eelnevat ülevaadet kummagi poole võimalustest. Isegi kui meie lemmik Boxxy (everybody loves big chests) peale järjekordset kaklust oma lisandunud leveleid, oskusi ja omadusi üle vaatab, kulub selleks terveid lehekülgi.
Tema ise ei saa Boxxy küll eriti olla. Haldjate juures elades veedab ta suurema osa ajast väga sõbraliku ja entusiastliku kass-tüdrukuna (inimesesuurune, aga kassi kõrvade ja sabaga), kes kangesti tahab luurajaks õppida. Ja veidi aega isand Sandmanina, kes puhastab linna kurjategijatest ja asotsiaalidest, ent pakub raha eest oma teeneid ka siis, kui vaenulikud inimesed haldjaid ründama hakkavad. Lisaks muule on ta veel "emme" viiele väga noorele drüaadile (antud juhul on need ühtaegu hiigelpuud ja naisolevused).
Kokkuvõttes, lugu kippus tükati igavaks ja kuigi autor oli seda ilmselt mõnuga kirjutanud, venis miinus ikka pikemaks. Aitab küll sellest sarjast, otsustasin. Võtsin ette ühe oma lemmikautori aeglaselt kulgeva postapo, siis tundmatu austraallase küberpungi, aga kumbki ei köitnud ja üha sagedamini mõtlesin, et mis ikkagi Boxxyst edasi sai...
Teksti loeti inglise keeles

See ei ole raamat - või sari - mida lapselastele unejutuna ette lugeda. Liiga palju humoorikat nö adulti. Et siis lõbus lugemine, mida on raske käest panna, hoolimata kordustest ja omaduste-võimete tabelitest. Sageli juhtub, et kangelane saab liiga kiiresti oma tasemed kätte ja siis pole enam eriti kuhugi areneda, kuigi autor tahaks veel viis järge kirjutada. See ei käi ainult LitRPG kohta, aga ka see, kes kirjutas dozore ja kelle nime pole praegu sünnis nimetada, lasi oma kangelasel liiga kiiresti tipu lähedusse tõusta. Ilievi maailmas ongi see õnnestunud võte, et teatud tasemeni jõudes tuleb ümber kvalifitseeruda. Boxxy võib olla mimicuna ja warlockina maksimumini tõusnud, aga peab nüüd käsitöölisena või doppelgängnerina üsna algusest alustama. Kolmes esimeses osas esines ta omaette tegutseva monstrumina, järgmistes peab ta hakkama inimühiskonda sulanduma. Karta on, et ma jään tema seiklusi jälgima, kuigi peaksin lugema midagi hoopis muud...
Teksti loeti inglise keeles

Poliitiline ebakorrektsus on endiselt vägagi nauditav. Kui selgub, et üks demonessidest on androgüün, koguneb seksi ehk liigagi palju, aga ikka parem kui erektor. Pärast paari õnnestunud operatsiooni - või õigemini juba alates linnakese hävitamisest - tekib kodanik Morningwoodile väga võimekas vastane ja nii ta suuremast osast oma võimetest ilma jääbki. Aga olekski ju igav, kui kõik aina ülesmäge läheks. Tuleb ümber kvalifitseeruda käsitöömeistriks, tõrksaks õpetajaks lillade patsikestega goblin, kelle isa ja venna ta hiljaaegu nahka pani. Kohtumine kaose, kokkusattumuste, õnne ja ebaõnne jumalaga on samuti tore ja meenutas mulle miskipärast Sheckleyd.
Ei soovita kellelegi, aga ise kavatsen ka järgmist osa nautida.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG kokkupanekuks on mitmeid võimalusi. Tegevus võib toimuda paralleelselt reaalsuses ja virtuaalsuses ning see, kes on ühel pool sõber, võib teisel pool osutuda vaenlaseks vms. Muidugi võib kõik juhtuda ainult virtuaalsuses, aga ka siis on abiks, kui toimub mingi suhtlus seiklejate ja labürindi genereeritud kollide vahel, mitte lihtsalt NPC-de tuim nottimine. Peategelas(t)e võimete ja oskuste kasvu dokumenteerimine on ilmselt vajalik, jääb autori otsustada, kui põhjalikult ta seda teeb - väga kerge on arvuderägastikuga lugeja huvi hajutada.
 
Mida on siis sedapuhku teisiti tehtud? Peategelane pole õnneotsija või (tavamõttes) kangelane, vaid dungeoni genereeritud vastane eriti äpardlikele seiklejatele - ent ajapikku õnnestub tal dungeoni mõju alt vabaneda ja omandada vaba tahe. Teiseks on ta - eriti alguses - nii loll, et vajab pidevat autoripoolset kommenteerimist. Tema enda eksistentsiaalsed küsimused on: Kas see on söödav? Mõned raudesemed ei ole. Veel tähtsam küsimus: Kui on söödav, kas see on maitsev? Jällegi, seiklejad, st inimesed, on, aga puud mitte eriti. Oskuste kasv? Autor on kuhjanud kokku erakordselt põhjaliku komplekti oskustest, võimetest, lisahüvitistest jms, mis teevad võimalikuks järgmised oskused, loitsud jne. See võib tunduda tüütu, aga on samas ka üsna naljakas, eriti kui kujutada ette lugejat, kes pole mingil kujul D&D-ga varem kokku puutunud.
 
Peategelane ise oli vähemalt minu jaoks üsna üllatav. Kindlasti mitte ükski neist, kelle hulgast mängija väga paljudes mängudes saab oma kangelaseks valida: ei ole paladin ega druiid ega vibukütt ega... jne. Antud juhul on peategelaseks mimic, kelle esimeseks familiariks on succubus ja - juba romaani lõpuosas, kui ta võimed on oluliselt arenenud - teiseks familiariks fiend. Mõlemad nagu mõnest animest pärit: rinnakad ja väga napilt riides naisdeemonid.
 
Tarbetu kõrvalepõige: vägaammusel ajal, kui 286 oli tehnika viimane sõna, aga ka XT ajas asja ära, tundus Rogue kõige põnevama mänguna - kuni Nethacki tulekuni. Arvestatav hulk tunde kulus labürintides hulkumisele ja üksainus kord elus tundus mulle, et ees paistab kauaotsitud Yendori amulett. Aga ei, loomulikult oli see mimic...
Niisiis, peategelane on pealtnäha puust kast või kirst, kelle üks omadusi on kannatlikkus, võime päevade kaupa liikumatult paigal istuda ja seiklejaid oodata, sest kui mõni neist peaks optimistlikult kaane avama, leiab ta eest suure hulga väga teravaid hambaid... Kujumuutmise oskus areneb vähehaaval: et jalad alla võtta, kolme kombitsaga mõõkasid keerutada, kasvatada endale pimedas nägevad silmad jne. Igatahes, kui alguses on tegemist läbinisti rumala ja süüdimatu tegelasega, siis osa lõpuks, kolme kuu vanusena, on ta 33. leveli mimic ja ühtlasi 22. leveli warlord ning äsja hävitanud umbes 8000 elanikuga inimasula - mitte küll niivõrd ise, kui familiaridele käske jagades.
 
Kokkuvõttes: tegemist on sarjaga Everybody Loves Large Chests, mis on iga osa kaanele ka suurte tähtedega kirjutatud. Neid osasid on praeguse seisuga umbes üksteist. Ja Morningwood on antud juhul peategelase nimi: Boxxy T. Morningwood. Familiarid käivad peale, et tal võiks olla nimi. Kas nimi on midagi maitsvat? küsib ta. Jah, kinnitavad familiarid. Ja itsitavad tükk aega, kui miski random (või mitte päris random) generator talle sellise nime annab. Kusjuures puust kast, isegi kui ta võib soovi korral jalad alla võtta, on loomulikult (või vähemalt esimeses osas) täiesti aseksuaalne. Kuigi nii sarja kui avaosa nimi sisaldavad mõningat mitmetimõistetavust.
 
Millegi võrrelda? Mitmedki Pratchettid pole (isegi originaalis, tõlgetest pole mõtet rääkida) kaugelti nii naljakad. Samas ka mitte nii verised. Kui ma Murderbotiga tutvudes hindasin seda miinusega viiega, siis päris samal tasemel Boxxy ei ole. Aga seda lugu ette võttes ma ei tahtnudki midagi muud kui lõbusat paari-õhtu-lugemist ja just selle ma saingi. Olgu siis plussiga neli, ja vähemalt ühe järje loen ma veel.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei hakka siinkohal sisu ümber jutustama või arutama ulme ja maagilise realismi vahekorra üle teoses. Tahaksin lihtsalt rõhutada, et tegemist on kohalikus mastaabis tippkirjandusega. Romaan võiks olla lausa kohustuslik lugemine neile, kes kirjutamise teekonnal esimesed sammud juba astunud - algajatel, kes ise ka veel ei tea, mida teevad, pole sellest kasu. Aga mumeelest on õpetlik, kui põhjalikult peaks autor oma kirjeldatavat maailma tundma ja kui hoolikalt valima just selle loo jutustamiseks kõige õigema vaatenurga.
Nii mulle tundubki, et autoril oleks õigem jääda endale lähedaste teemade juurde ja loobuda tellimustöödest.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjeldatud maailmas on palju maagiat. See on ka mõlema autori jaoks kodune teema - Kadrey Sandman Slimi sarjas oli alatasa kõrvaldada zombisid, deemoneid ja muud sellist klientuuri. Kadrey stiili ma arvan tundvat, ikkagi üle tosina romaani loetud, ja neid stiilinäiteid leiab ka sellest raamatust, kuni ühe positiivset üllatust märkiva hüüatusena. Nii et sündmused arenevad kohati üsna loogiliselt. Khaw karjäär sai alguse arvutimängude stsenaristina, hiljem on lisandunud raamatuid, aga tundub, et see algus jättis oma jälje. No et mänguloogika on veidi teine, üleminekud ühest situatsioonist teise võivad toimuda äkilisemalt, eriti nn "liivakastides".
Selles loos saavad tegelased sageli surma ja äratatakse ellu, süüakse ära, seestuvad või juhtub midagi veel hullemat. Vereohvrid vahel aitavad, vahel aga teevad asja hullemaks. Nii et värvikaid episoode piisab.
Sisu keerleb suuresti selle ümber, et peategelannal - vabakutselisel esoteeriliste probleemide lahendajal - on olnud rasked ajad. Lihtsaid töid ei pakuta, keeruliste eest ei taheta väärilist hinda maksta jne. Tuleb talle pähe endale kaitseingel manada. Läheb hangib raamatu (haruldus, muidugi!) kus sellekohane õpetus. Paraku saab ta õige manuskripti asemel võltsingu ja olevus, mis manamise peale ilmub, on kõike muud kui ingel. Ning kõik vihjab sellele, et olevusest vabanemise vältimatuks eelduseks on esilemanaja surm.
Positiivse poole pealt võib mainida näiteks peategelanna teadmisi psühhotroopsete ainete vallas. Mitte nii positiivne on see, et minu arvates on Khaw'le on kirjutamise käigus meelde tulnud, et tema koduses malaisia folklooris on veel mõni vastik elukas, veel mõni kaval lõks surelike jaoks, veel mõni loits, mis võiks kaasa tuua maailmalõpu. Ja mulle üldiselt ei meeldi, kui mängureeglid poole mängu pealt muutuvad.
Teksti loeti inglise keeles