Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Neal Stephenson ·

Snow Crash

(romaan aastast 1992)

eesti keeles: «Lumevaring»
Tallinn «Varrak» 2003 (F-sari)

  • F-sari
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
23
4
5
0
0
Keskmine hinne
4.563
Arvustused (32)

Tõsiselt kärtsaka ja laheda algusega raamat. Juba esimese 2,5 lehekylje järel sai mitte just väikese kõhutäie naerda. Mõnevõrra Mangalik keskkond ja tegelased. Peategelane Hiro Protagonist, endine häkker, on pooleldi jaapanlane ja käib ringi kahe samuraimõõgaga. Bad Guy on veelgi värvikam - vaalapyydjast aleuut kes loobib oma oponentide pihta käepärasest materjalist valmistatud harpuune, klaasist nugasid ja sõidab ringi eriliselt karmi Harley''ga, mille kylgkorvis paikneb vene allveelaevalt mahakruvitud tuumalõhkepea. Parasjagu andekas on ka Stephensoni visioon virtual reality tulevikust. Peale selle sisaldub raamatus veel terve hulk head/paremat, näitex huvitavaid mõttekilde religioonide arengust (mis on vahet religioonil ja viirusel?), keelest kui nähtusest (miks on on maailmas nii hullumeelselt palju erinavaid keeli?), jne. Soovitan soojalt.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmselt üks paremaid küberpungi raamat, mida ma viimastel aegadel lugenud olen. Huvitav on see, et kui Gibsonlik visioon oli see, et kellel on info, sellel on raha ja võim, siis "Snow Crash" jagab kübermaailma (Metaverse) ja pärismaailma (Reality) konkreetse joonega kaheks - Hiro Protagonist oli raamatu alguses Reality pizzapoiss, kuid Metaverses oli ta miljonär, omamoodi Samuraiprints, kellel oli oma maja ning kelle kirjutatud koodi kasutasid paljud Metaverse rakendused. Lisaks sellele, tundub, et Neal Stephenson jagab seda arvutimajandust Gibsonist megapalju rohkem, mistõttu on tema paljude tegelaste toimingud oluliselt arusaadavamad. Üldiselt, värk on selles, et korraga nii Metaverses, kui Realitys on hakkanud levima mingi imelik viirus - "Snow Crash" (nimi tuleb sellest valgest mürast, mida on võimalik nautida televiisorist, kui keegi antenni kirvega pooleks kaksab). Selgub, et hackerid, kes on harjunud tegelema binaararvudega ning kelle aju on arenenud algoritmilise mõtlemise poole, lähevad lolliks, kui neile teatavat sorti bitmappi näidata. Pärast selgub, et mittehackeritele on võimalik sama tulemust tekitada mingi veidra medikamendiga (mida kellegil ei ole õnnestunud uurimiseks oma kätte saada, kuna see drug võtab kätte ja selfdestructib, kui keegi autoriseerimata isik seda kiskuma läheb. Üks kloun hakkab seda asja uurima ning kooleb (pisikese klaasnoa torke tagajärjel). Hiro Protagonist jätkab poolelijäänud tegevust ning leiab, et kogu see kamm on mingit moodi seotud baabeli torni müüdiga ning Sumeri kultuuriga. Ajapikku selgub, et, kuigi inimese aju on arvutist erinev, on samas võimalik tõmmata ka paralleele ning et inimest on teatavate piltide ning lausete abil võimalik sundida täitma mingeid toiminguid (nagu programmeerimine). Selgub, et iga inimene oskab kahte keelt, n.ö. sisemine keel ning pindmine keel (see, mida ta räägib). Pindmine keel samal ajal kaitseb inimest häkkimise vastu, kuid kui mängu tuli "Snow Crash", siis jõuavad alumises keeles antud käsud otse kohale ning inimestest saavad normaalsed zombid. Loomulikult olid platsis kohe ka pahad. Raamatu negatiivseks omaduseks võiks lugeda võibolla vaid seda, et ta kippus kohati veidike venima ning oli vahest liiga pikk. Teisest küljest jälle, kui ma seda raamatut teist korda üle lugesin, tundus see pikkus täiesti vastuvõetav või isegi pisut liiga lühike, sest alles siis hakkasin ma aru saama paljudest detailidest, mis esialgu tundusid tähtsusetud. Väga soodne, kuid pisut raske lugemismaterjal.
Teksti loeti inglise keeles

Tõeliselt hoogne ja mõnus tekst, nagu eespool juba mainitud on. Isiklikult meeldis kõige rohkem raamatu algus, kus väga ilusti kirjeldati suurkorporatsioonide poolt juhitavat maailma.

Natuke peaksin selle raamatu kallal siiski norima. Minu jaoks oli natuke imelik on selles teoses osade sõnade kasutus. Nii mõnegi sõna kasutus/tähendus on raamatu väljaandmise ajast muutunud. Samuti oli väga informatiivne ja sisuga tihedalt seotud need pikad arutlused usu tagapõhjast ja selle tekkest, kuid ülejäänud teosega ei sobinud kohe kuidagi kokku.

Sellegi poolest väga hea raamat ja kindlasti kohustuslik lugemisvara cyber-pungi austajatele.

Teksti loeti inglise keeles

P6nevaim cyberpunk yldse vist, mida lugenud olen, kuigi kirjanduslikult mitte nii tugev kui Gibson. Peategelast Hirot on veidi raske ette kujutada - elu pole siiani n2idanud, mismoodi n2eb v2lja musta- ja kollasenahalise inimese ristand - aga see on v2ga eestikeskne mure.Stephensoni yksikaslasised tulevikurula- ja tsiklikirjeldused ajavad suu vett jooksma, v2ga huvitavalt on v6imalik ette kujutada ka Hiro toakaaslase Vitaly Tshernobyli b2ndi The Meltdowns... Ja metaversumit samuti.Ettevaatlikele hoatuseks: raamatut on v2ga raske k2est panna, kui lugemist juba kord alustatud. Ja 2rgu ehmatagu teid lingvistilised spekulatsioonid -- virtuaalse Raamatukoguhoidja jutt on v2ga p6nev.P.S. Kui see oleks viirus, oleks te praegu surnud. M6elge oma turvalisusele ;)
Teksti loeti inglise keeles

Snow Crash on sheff raamat — teravmeelne, tempokas, põneva müsteeriumiga.

Üks osa kirjeldab lähituleviku maailma. Näiteks kohe sissejuhatuseks on 30 lk kirjeldust pitsaveost. Või peatükk, mis kirjeldab USA riigiaparaadi tööd, või peategelase mootorrattaostu. On küll kole pikad loo edasiliikumist aeglustavadpeatükid, aga samas tunned kohe, et kirjanik on omaloodud maailma paberilelaotamist tõsiselt nautinud.

Teine osa koosneb actionist, kiired tagaajamised ulmesõidukitega, plahvatused, hirmkarmide relvadega duellid veidrates tegevuspaikades.

Õnneks ei ole tagaajamised tagaajamiste endi pärast. Kogu möll käib selleks, et päästa maailm uue salapärase viiruse käest, mis saab jagu nii arvutitest, häkkeritest kui lihtinimestest. Mõistatuse lahtiharutamise käigus jõuab peategelane muistse Babülooniani ja avastab üllatavad seosed religiooni, IT ja tervise vahel. See osa raamatust meenutab Polanski Üheksandat väravat või Eco Roosi nime.

Tegelt saaks sellest raamatust vähese vaevaga kolm bestsellerit. Ülalnimetatud kolm peatüki tüüpi vahelduvad kenasti üksteise järel. Loed lihtsalt peatükid kolmeks ja lööd eraldi kaante vahele. See lahendaks ka nende probleemid, kellele 600 lk tervik kohati venima hakkas.

Neile, keda sõna küberpunk peletab, Stephensoni arvutivärk ja virtuaalreaalsus ei ole mingi hägune segapudru, vaid lihtne suht-koht selge ja usutav ka kahendsüsteemis mitte mõtlevale inimesele.

Ohh, ja need tegelased, kellest pea ükski ei ole selgelt positiivne või negatiivne — onu Enzo, ameerika president või ühe peategelase riigiteenistujast ema :-)

Teksti loeti inglise keeles

Jah, ka minul tulid seda suurepärast raamatut lugedes silme ette jaapani animed, näiteks "Ghost in the Shell", "Akira", "Metropolis" ja "Wolf Brigade". Samuti võis teatavaid paralleele tõmmata Johnny Mnemonicu ja Tank Girli filmidega. Võitlus lennukiemalaeva pardal aga meenutas kahjuks Kevin Costneri haletsusväärset käkki "Waterworld". Küberpunk küberpungiks, kõige enam nautisin tohutut hulka erinevaid vidinaid, mida tegelaselt põhiliselt enesekaitseks kasutasid. Aerosool "Liquid Knuckles" ja 15- aastase naiskulleri Y. T. ihusisene viimane võimalus kaitseks vägistamise eest vedasid suunurgad kõrvuni. Vaesestatud uraani sisaldavaid plönne tulistav tuumakuulipilduja "Reason" (I´m sure they`ll listen to Reason, says Fisheye) pani aga lihtsalt oigama. Lahe, tapvalt naljakas, ohtralt actionit sisaldav raamat, mis samas pakkus üsna põhjaliku ülevaate sumeri, babüloonia ja heebrea usundiloost. Viis pluss.
Teksti loeti inglise keeles

mu keskmine hinne autorile on seni kahtlaselt madal, seda tuleks parandada :) kiidetud on eespool juba küll, nuriseks siis, et autor on üsna lõdva sõnakasutusega, jätab sisse väikesi ebaloogilisusi ja ega eriti ilus pole olevikuvormis kirjutatud romani puhul ka see, kui hilisemad sündmused on kohati eespool kui varasemad. aga visioon kaubandusketistunud tulevikumaailmast, deemonitest kubisevast virtuaalsusest ja eelkõige komparatiivse mütoloogia abil tõestatud väide, et viirus = narkootikum = religioon on siiski nii vägevad, et hinnet alla ei hakkaks võtma.
Teksti loeti inglise keeles

Nelja saab see raamat vaid sestap, et syzeekulg on natuke liiga ettearvatav, hollywoodlik. Ja ajaloolised allusioonid pole ka parimate killast. Kõik muu on aga eelviimase peal.
Teksti loeti inglise keeles

Võrratu raamat, naudin senini, kui vahel lugema sattun. Ja levitan mõnuga oma tuttavate hulgas. Karjakaupa värskendavaid ideid ja huvitavaid vaateid, ja seda kõike veel arvestades, et tegemist on ühe cyberpunk`i esikteosega.... :) Juba ainüksi Cosa Nostra Pizza ja onu Enzo on võrratud, aga kogu see kommertsi ja riigi segu ja need mõnusalt jaburad isikud ja tulevikuvisioonid... :))
Omal ajal võrgust Neuromancerit otsides sattusin pidevalt Snowcrashi (ülivõrdes) viidetele, ja lõpuks teda ennast välja tuhnides ei pidanud ka pettuma... Haruldane.

Kaua ma ikka kiita jaksan, lugege ise. Kindel viis.

Teksti loeti eesti keeles

Tegu on õnnestunud seguga koomiksist ja religioonifilosoofiast. Pildikesed tulevikumaailmast on üpriski köitvad. Ehkki arvestades, et peategelaste isad võitlesid II Maailmasõjas, on meie jaos tegu pigem minevikuga - tegevustik tuleks dateerida kuhugi 1970ndatesse või äärmisel juhul 80ndate algusesse (mida tekstis kohati esinevad aastaarvud küll ei toeta). Alternatiivajaloo riiulile teos siiski ei kandideeri, kuna ei räägita sellest, miks ja millal on maailm muutunud niisuguseks nagu ta on.

Kohati kippus küll peale tunne, et Babüloonia ajaloo ja mütoloogia tutvustamisega minnakse pisut liiale, aga enne, kui see tunne jõudis valdavaks muutuda, lõigati jälle mõõgaga paar tegekast tükkideks ja kõik loksus kenasti paika.

Kirjutada autor igatahes oskab. Teksti vürtsitavad ohtrad tabavad võrdlused (deliveraatorid teavad pizzast sama palju kui beduiin liivast, kuul põrkab kuulikindlalt ülikonnalt tagasi nagu käblik verandaukselt jne). Nagu järelsõnast selgub, on Stephenson ka üksjagu programmeerimisega tegelnud, tänu millele ei ole kogu seda küberruumi-asjandust piinavalt valus lugeda nagu mõne teise autori puhul.Minusugustel lugejatel, kelle esimeseks kokkupuuteks küberpungiga oli William Gibsoni "Neuromanceri" eestikeelne tõlge, on küll vaja teatud eneseületamist, et osta raamatupoest raamat, mille tagakaanel esineb sõna "küberpunk", aga antud juhul tasus risk ära.

Teksti loeti eesti keeles

Jube hea raamat: ühtlane stiil ja mõnus lugeda. Usuasjade kirjeldused olid täpselt parajalt annustatud, et ei kippunud tegevuse hoogu segama.

Ainus asi, mis (ka mõnda teist arvustajat vist) häiris, oli II ilmasõja ja Vietnami sõja leierdamine. Tegelaste vanus oli selle jaoks siiski veidi sobimatu. Ameeriklased on piisavalt palju madistanud, et oleks ka mõne sobivamasse ajajärku kuuluva sõja suutnud sinna sobitada.

Plusspunktid selle eest, et suudeti äärmiselt usutavalt tänapäevast ja ilmselt ka tulevast infoühiskonda kirjeldada. Raamat ju kirjutati enne Interneti plahvatuslikku levikut.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav raamat. Kahju ainult, et seda neurolingvistilist poolt nii vähe oli. Selles mõttes, et kõneldi temast peamiselt teoorias. oleks olnud huvitav seda lugeda umbes samamoodi nagu metaversumis toimuvat. Aga see pole kurtmine, kindel viis teosele.
Teksti loeti eesti keeles

Ladus ja huvitavate nüanssidega - mõnevõrra teisiti oli ette kujutatud virtuaalreaalsust kui näiteks Gibson ja Simmons.

Nii põnevalt oli sisse põimitud Piibi-eelse ajastu religioonikirjeldused, et võta kasvõi kätte ja hakka seda lisaks uurima!

Kindlasti oleks raamatule hästi mõjunud, kui seda Maailma päästmist oleks vähem olnud.

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt ryndas Bush Iraaki, et Bagdadi muuseumis leiduvate sumeri muististe abil maailma valitseda, aga kohalikud said asjale pihta ja ryystasid muuseumi ära. Praegusel Ameerika presidendil on Rife,iga mitmeid yhiseid jooni-teksaslane, sygavalt usklik-Rife kyll tegelikult polnud-jne. Einoh, kui nyyd tõsiselt rääkida, siis hea raamat. Lihtsam ja naljakam kui Gibson. Muide, ma poleks uskunud, et kyberpungis maailma päästetakse, arvasin, et sellesse zhanrisse kuuluvate teoste tegelaskujud tegelevad rohkem ellujäämisega. Kommentaariks Toomas aasa arvustusele-tekstis oli ju mainitud, et Hiro Protagonist syndis 1970-ndatel, mil ta isa oli juba suhteliseliselt kõrges vanuses( nagu arvatavasti ka Raven) . Nii et ei mingit alternatiivajalugu, romaani tegevus toimub lähitulevikus. Tõlge oli hea, ehkki peab mainima, et Eestis tuntakse kuulsat Kreeka filosoofi ikkagi Platoni, mitte Plato nime all( sama viga oli ka näiteks Heinleini " Tähesõdalaste" tõlkes) .
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid küberpunki teoseid, mida olen lugenud. Kindlasti annab see silmad ette Gibsoni loomingule. Vahest ainukesena peaksin ma võrdväärseks "Snow Crash"-iga Gibsoni juttu "Burning Chrome".

Erinevalt "Cryptonomicon"-ist algab see raamat ühe kõva pauguga ja läheb nii välja kuni lõpuni. Lugejale ei jäeta ühtegi hingetõmbe pausi, ning kohati võtab tempo lausa silme eest kirjuks. Siiski on seda nauditav lugeda. Soovitan!

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Kyberpunki ma armastan. Aga see siin oli minu jaoks siiski liiga pikk. Materjal ei täida mahtu ära ning stiil pole ka nii hea, et hõredat teksti täidaks.

Huvitav, kas Eco käib ka tõsistele kabalistidele närvidele? :P Sumeriasjandusest ei jaga Stephenson igatahes muhvigi. Esimese pool lehte tundus teooria huvitav, siis kiskus aga yrgplämaks. Reformaator Enlil ja sumeri alfabeet, my ass. Ma saan aru, et iga kitsa valdkonna petsjalist kobiseb, kui mingi termin valesti kirjutatakse, kuid vaene Mesopotaamia (sumerid-babyloonlased-assyyrlased) jääb millegipärast kõigile pidevalt jalgu. Ja kui relvade või rulade puhul näevad kirjanikud enamasti detailidega vaeva, siis nii obskuursete teemade puhul piisab 1930ndatel väljaantud lasteraamatust. Urr. :)

Ma saan aru, et Stephensonile ei meeldi Yhendriikide valitsus. Aga see on tema isiklik probleem. Who cares? Ja paraku on mul ka sedavõrd vilets huumorimeel, et peategelase nimetamine Protagonistiks on minu jaoks umbes sama kui kutsuda teda Öäkiks - taolise võluva stiilivõttega omandab tekst sujuvalt paskvilli lõhna. Ning sellest tahtlikult mööda lugeda on võimalik, kuid raske.

Muidu on Stephensonil ideid kyll, fabuleerida ta täitsa oskab ja tulemus pole yldse paha. Aga mitte briljantne. Ei vapusta. (Ehk peaks kunagi inglises lugema, äkki aitab? Naah...)

P.S. Vaatasin jutu yle ja tõesti, Plato-sarnased toimetamisvead häirisid kah lugemist. Asherah:Asherahit saab ju käänata ainult inimene, kes inglise keelest suuremat ei tea - vähemalt mitte seda, et sõnalõpuline h ei hääldu. Seevõrra on inglise tekst muidugi sujuvam. Eks kunagi sirvin yle, ehk arvamus ikkagi paraneb.

P.P.S. Takkajärgi mõeldes leidsin vist yhe asja, mis mind Stephensoni juures segab. Minu jaoks eristub kyberpunk muust (ulme)kirjandusest eelkõige selles kirjeldatava attitude`i poolest, ses mõttes on erisus psyhholoogiline. Lew Bergi moodi ringi tatsamine, imepyssidest täristamine ja "mutisitt!" karjumine võiks ju ka kyberpunk olla, aga ei ole. Psyhholoogilisest sygavusest jääb puudu. Siin samuti. Kui Gibson - eriti "Pattern Recognition"-is - on harukordselt sygav isegi tavakirjanduse parimatega võrreldes, hoolimata tehniliste vidinate olemasolust või puudumisest, siis Stephensoni karakterid on lapikud kut lestakala. No ei ole neis sees midagi, rebid tapeedi katki ja tuleb liimine täissoditud tellissein vastu. Ilmselt selles asi ongi. Maitse-eelistus muidugi.

P.P.P.S. Miks ma kogu aeg "Stephenson"-i asemel "Gaiman" kirjutan, nii et tykk aega hiljem parandama pean? Mingi freudism vist. :P

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult oleksin mingi hetk hindeks koguni "kahe" pannud, aga raamatu lõpuosa kujunes oodatust pisut paremaks.

Ilmselt üks põhjustest, miks ma Stephensoni üllitist eelpoolkõnelejatega võrreldes madalamalt hindan, on asjaolu, et ma ei ole just kõige suurem küberpungi sõber. Samas on selleski þanris esinenud mulle meeldinud tekste, mistõttu loen jõudumööda küberpunki edasi.

"Lumevaringu" puhul häiris mind tõsiselt see, kuivõrd naeruväärseks päris paljud asjad olid tehtud (no näiteks see Ameerika Ühendriikide ja selle salateenistuse teema, see sumerite sissetoomine oli ka nii ilmselgelt pseudoteaduslik). Ka jättis suhteliselt ebaloomuliku või veidra mulje mõningate tegelaste käitumine erinevates situatsioonides (selle rulahundi mõttekäigud ja teod olid vahel päris "huvitavad"). Mõistagi on see suure tõenäosusega taotluslik, aga kuna mind jätsid autori miskid isiklikud arveteõiendamised suhteliselt ükskõikseks, siis jäi asi vahepeal väga igavaks. Eriti närb oligi raamatu keskmine osa, kus ma isegi kaalusin teose pooleli jätmist. Õnneks või kahjuks ma seda tavaliselt siiski ei tee ja lõpuosa oli tõesti kuidagi loetavam. Ja olgem ausad, Stephensonil oli ka mitmeid päris vaimukaid leide ja mõttearendusi. Kuna neist on juba eespool pikalt-laialt räägitud, ei hakka neid üle kordama.

Kokkuvõttes siiski hindeks selline nõrk keskmine ja on küllaltki tõenäoline, et seda raamatut ma uuesti üle enam lugeda ei viitsi.

Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga sellele raamatule peab ikka "5" ära panema, niivõrd läbimõeldud, mitmekihiline ja uudne oli see. Nõus muidugi - detailidega laseb NS kohati üle jala ja teinekord tundub mõni situatsioon paljalt pila või efekti pärast kokku traageldatud olevat, kuid see ei häiri lugemisel kuigivõrd. Muidugi on maailm pisut mangalik ja väga raske on seda Clarke`i või kasvõi Simmonsi visioonide kõrval väga tõsiselt võtta, samas kui -- arvestades just, et NS raamatu tegevus peaks meile ajaliselt "lähemal" olema -- paljude tehnoloogiate arengu tänast seisu vaadates on mainitud kahe mehe maailmad puhas spekulatsioon, sellal kui NS kirjeldab asju, mille puhul oleks raske selgitada, miks ei lähe nii, nagu tema ette näeb. Ehk loob selle mulje too pisut kerglane, pidevalt muigega suunurgas toon, millega autor oma lugu jutustab ja mis muidugi sellele teisalt tõeliselt kasuks tuleb? Lisaks sellele aga, et lugeda oli lihtsalt hea, panen hinde suuresti ka just tolle tohutu taustatöö eest, mis loo nauditavaks tervikuks köidab.
Teksti loeti inglise keeles

Näiteks Gibsoni “Idoruga” võrreldes tekib mulje, et Stepehenson esindab küberpungi märulikumat suunda ja Gibson esindab vaoshoitumat ja akadeemilisemat. “Idoru” sisust aga ma suurt midagi enam ei mäleta, “Snow Crashi” sisu ja maailm aga jäävad vist üsna pikaka ajaks meelde.

Koomiksi ehk graphic novel’i stilistika on selles raamatus tugevalt äratuntav. Koomiksi jaoks on vajalikud väga võimsad, originaalse visuaalsuse ja väliste tunnustega tegelased ja neid siin jagub, alustades Ravenist. Koomiksi võttestikust on ilmselt tingitud ka teatav filmilikkus, mille kohta ei oskagi öelda, on see mõeldud paroodiana või mitte. Või kuidas suhtuda üldse näiteks manifesteerivasse poliitilisesse korrektsusesse, et peategelasteks on neeger ja tütarlaps? Tõsi, väga imelik neeger ja üsna ebatavaline tüdruk.

Ilmselt on raamatu suurimateks plussideks ikkagi see sumeriasjadnus, metaversum, maffia ja USA föderaalvalitsus. Tõtt-öelda ei saa ma hästi aru eelarvustaja köbisemisest, et Sumeri-temaatika pole akadeemiliselt pädev jms. Võib-olla ei juhtutud tähele panema, et tegu on ilukirjandusega. Stephenson tõlgendas ja kasutas Sumeri ainest nii, nagu tal vaja oli ja nagu ta ise tahtis. Pealegi on tegu pungiga, stiiliga, millele mõningane vabadus, hoolimatus ja pöörasus autentse ainega ümberkäimisel on võrdlemisi omane.Satiir USA valitsuse aadressil on üks raamatu parimaid kohta ja see pole autori isiklik probleem, vaid kogu vaba maailma probleem. Selline skisoidne friiklus on kujunendu tõhusa riigi tunnuseks. Metavresumist ainult niipalju, et Lukjanenko on ilmselt ma Deeptowni Stephensoni pealt maha viksinud...

Maffia ja pizza delivery... Geniaalne. Muide, paaris kohas on otsesed viited “Ristiisale”. Ja autor sõnum on üsna selge: maffiast on tegelikult rohkem kasu kui riigist.

“Snow Crash” on kindlasti “viit” väärt. Terav ja päevakajaline raamat. Oleks võinud pikem olla aga sellest veast sai Stephenson vist isegi aru ja järgnevad asjad ongi tal juba härjalt paksemad.

Teksti loeti eesti keeles

Alustaks positiivsest. Tegu on üle tüki aja raamatuga, mille suutsin pikemaajalist puhkust võtmata või hambaid kiristamata lõpuni lugeda, ehkki tõe huvides tuleb tunnistada, et alates 300ndast leheküljest, mil romaani tegevus moondus tormakaks actioniks, teatud sellesuunalised raskused siiski ilmnesid.

Romaani süzhee on lihtne, kellelgi on midagi kahtlast plaanis ja romaani peategelaste eesmärgiks on välja selgitada plaani taga seisev isik (organisatsioon) ning plaan nurjata. Keskmisest huvitavam on plaani realiseerimise skeem ja selle võimalikuks tegev "teooria" - aga sündmustest ette rutates - plaani taga seismas leiame jällegi sisuliselt vana hea hullu teadlase.

Romaan on põhiolemuselt karikatuurne. Seda nii tegelaste (romaani kolm keskset tegelast (Hiro, (15-aastane!) YT, Raven) on sisuliselt üleloomulike võimete ja kõikvõimalike gadgetitega varustatud superkangelased) kui ka lugeja silme ette manatud ühiskonnakorralduse osas (see ei ole eriti tõsiseltvõetav - parasiitidest koosnev ühiskond? - aga ma ei usu eriti, et autorgi seda surmtõsiselt mõelnud on). Jääb mulje, et tegevus toimub meie kaasajal (ca 30-nene Hiro oli sündinud 70ndate alguses) ja ulmekirjanikele omaselt ilmestab teksti esiteks laiemas plaanis jõhkralt ülehinnatud tehniline progress (no ei ole neid romaanis kirjeldatud imevidinaid ei praegu ega ka lähiajal tulemas) ja teisalt anakronismid - virtuaalne raamatukoguhoidja, kellele on arusaamatud riistvara ja tarkvara mõisted, videomaki kasutusjuhendiga seotud nali, viide Bart Simpsoni kujutisega t-särkidele.

Antud hinde taga on kaks asjaolu, esiteks pinnapealsed ja minimaalselt intrigeerivad tegelaskujud ja teiseks ebaühtlane süzhee stiilis tera actionit, tera targutusi.

Pakun, et romaan on hingelähedane inimestele, kes kasutavad usinalt kõikvõimalikke interneti kommunikatsiooniteenuseid ja omavad märkimisväärset praktikat arvutimängude alal. Kahjuks ei tule ka huvi koomiksite ja animatsioonide vastu, sest iseäranis viimase romaniseeringut see raamat suuresti meenutabki.

P.S. Raamatu tõlkijaks on inimene, keda peetakse antud ala meistriks Eestis, seda enam hämmastab sõnaleid "pask" väljendi "shit" vastena ning mõistete "boifrend" ja "girlfriend" paralleelne esinemine (peaaegu et ühel ja samal leheküljel).

Teksti loeti eesti keeles

Noh, eelarvustajad on kõik juba pikalt ja laialt ära seletanud ning ma kardan, et ei oska enam midagi tarka lisada. Hea raamat, aga mitte väga hea. Häiris kohutavalt see, kuidas autor tegeleastele just vajalikul hetkel mingi imevidina andis, et need mingisugusest jamast puhtalt pääseksid. Samuti hakkas lõpuks pinda käima see Babüloonia liin - ükskõik kui väga ma ka ei pinguta, seda keeleviiruse jama ma uskuma ikka ei hakka. Tore raamat, puhas ajaviide. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Olen täheldanud, et inimesed, kes on “SC”’d lugenud jagunevad kaheks – need kes seda taevani kiidavad ja need keda see üsna külmaks jätab. Päris sellist, kes raamatu sügavale mutta tambiks ja seda ulmekirjanduse häbiplekiks nimetaks paugust küll ei meenu. Ja kurat, ise oleksin kindlasti esimene, kes sellisele väitele tuliselt vastu vaidleks. Ometigi ei kuulu ma mitte sellesse esimesse, vaid teise gruppi. Raamat on hea, kuid ei suuda köita. Ei võõras ega ka emakeeles. Kordan lauset, mida ma mitmel korral olen selle teose austajatele öelnud: “Mulle ei lähe korda ühe pitsapoisi läbielamised ja hingeelu, olgu ta nii kõrgtehnoloogiline kui tahes.”. Ja justnimelt sellel tasemel kogu raamat ongi kirjutatud. Veel kindlasti üks märksõnadest on koomiksilikkus, mis mind kaunikesti külmaks jätab. Mida Strephenson väga hästi oskab on verbaalsete piltide joonistamine, kuid nagu juba öeldud, ei ärata see erilist vaimustust. Kindlasti ei saa nende piltide joonistamist talle pahaks panna, sest Stephenson on ju ise järelsõnas lausa maininud, et tahtis kõigepealt koomiksit teha. Ehk olekski ta koomuskina parem. Kärtsu ja mürtsu saab seal piisavalt, et visuaalset poolt ära kanda. Mis puutub aga sisusse, siis... nojah. Päris aus olles jättis see üsna abitu mulje. Ideid nagu oleks, aga midagi mõistlikku nendega peale hakata justkui ei osata. Eriti, mis puudutab kandvaid ideid. Kogu see sumeri ja viiruse värk. No andke kannatust, kogu fabuleerimine jäi umbes keskkoolipoisi tasemele. Olgu kõik see kompott küber ja punk ja mis kõik veel,aga õõnsaks kõnekõminaks kogu sibelemine ja teemaarendus jääbki. Detailid olid muidugi mõnusad ja selle eest kiitus. Kuulipritsile “Reason” nimeks panna, noh selleks peab nutti olema. Pahalane oli sümpaatne, mis sellest rääkidagi. Lausa hektarite viisi sümpaatsem, kui positiivne kangelane. Hiro aga oli tüüpiline praegusaja yankee. Hoolimata oma eksootilisest päritolust on tegemist kaunikesti piiratud mõttemaailmaga ja üsna fantaasiavaba tegelasega – ehk siis pitsapoisiga. Emotsioone ei tekitanud ka naissoost päätegelane (hoolimata raamatu mitmekordsest lugemisest ei tule mulle ta nimi meelde, sellevõrra õlgukehitama panev oli ta. Oli miskised kaks tähte, a las ta jääb). Maffia ja riik – siin ei ole kah midagi uut. Kui maffia seadustada oleks ta selgelt riikliku struktuuriga ja ega ta töötaks sugugi paremini, kui seda teeb riik. Vähemalt mina küll ei avastanud teosest tõendeid suurema haldussuutlikkuse kohta peale mõttetu maneeritsemise. OK, selle farsiga võrreldes, mida seal Yankistan kujutas oli ta muidugi tegija. Ja mister Wu’st ma ei räägigi, ehkki tema oli selgelt kogu pundi usutavaim ja meeldivaim tegelane. Ehk on ülekohtune Stephensoni liigses utreerimises süüdistada, täitsa võimalik, et see tema taotlus oligi. Paraku ei saa teda sellisena kuidagi tõsiselt võtta. Oijah ja kindlasti mitte least ei ole see lugu, kuis käis pidevalt äge põdemine, et aleuuti ei saa kutuks teha, kuna ta pisikest tuumakat kaasas tassib. My Ass! Kui asi lõpuks ikka ära tehti oli tulemus nagu oleks valge hiir kuskil veidi sooja õhku seedetraktist välja lasknud ja asi vossem.Resümeerikski sedasi, et kui raamatut, mis kirjutet mitte koomuskina, vaid tõsisena ja teda säändsena kuidagi võtta ei saa, pole mul põhjust mitte temale üle rahuldava panna. Gibsonit usun, aga Stephensoni kindlasti mitte.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

1. Kuna raamat on kirjutatud nii ammu, siis paljud süþeeliinid tänasele lugejale rohkemaks kui ajaloolise alternatiivse ulme valda jäävaks ei küüni. Vietnami veteranlus, aatompommid Jaapani pihta, peategelaste sünniaastad (no nad ju vanemad kui ma praegast ja maailm ju ikka täitsa teistsugune...) ei hakka aga siiski väga hammastega lugemisnärvi külge, sest paganama hästi kirjutatud.2. Vilusuufiline külg on asjatundlik. Peale seda laviinitäit alternatiivajaloolist populaarteaduslikku menukirjandust (tekkeloo hoidjatest kuni David Icke`ini), mis eesti keeleruumi on tunginud, täitsa kobe versioon teadvusviiruste kohta. Kahjuks kohati ka paikapidav, kuigi mitte just täpselt "Lumevaringus" kirjeldatud seostele vastavalt.3. Kirjanduslik tase - üle tavamenukite keskmise. Hea panoraam, talutavad karakterid, hea menuki tasemel tegevusliinid. Väärtkirjanduse hulka ei kuulu, aga noorsoole soovitada võib - nad ei riku sellise raamatuga oma kirjanduslikku väljaarenemata maitsemeelt ära. See on tase, millest allapoole kirjutatut enam vastavas kategoorias ilmuda lasta ei tohiks.
Teksti loeti eesti keeles

Väga palju huvitavaid mõttekäände, huvitavaid lahendusi. Näiteks meeldis mulle, kuidas rottkoeri? juhiti, koera vaatenurgast. Rottkoerad olid valvesüsteemi jaoks tavalisestest koertest tehtud ründajad/küborgid. "pahad inimesed tahtsid heale tüdrukule liiga teha ja selle ärahoidmiseks tuli teha nendega koledaid asju", "unustas, et ei suuda üle müüri hüpata" jne.
Teksti loeti eesti keeles

Aga vot mulle meeldis. Pole eriti piiblit ja usku uurinud, nii et mis iganes vead tal seal olid, mind eriti segada ei saanud, eks ole. Manga stiil kah ei häiri - isegi mingit mangat siit-sealt loetud, nii et tema tegelaskujud tundusid kohe südamelähedased, teistsugused ja, noh, lahedad. Kuigi paaris kohas jäin passima, et millal tegevus edasi liigub, oli seda tegevust küllaltki, et meeli köita algusest lõpuni ja üldse tundus, et kuidagi vara sai otsa. Olevikus toimuv tegevus jäi paaris kohas silma segavana, kuid kui tegevus huvitavamaks läks kadus ka probleem. Nii et mille kallal ikka vinguda, kui tegelikult teos ikka meeldis ja suure huviga sai loetud? 5, 5 ja ei midagi vähemat.
Teksti loeti eesti keeles

Iiri ühepajatoit.

Tuleb lapsepõlv meelde. Seiklusjutte maalt ja merelt.
Jules Verne, Nahksukk ...
Tibake Chandlerit kah.
Ma lugesin Da Vinci koodi kah siit, siis vaatasin aastarve ja sain aru, et mitte Stephenson ei ole Dan Browni lugenud, vaid vastupidi.
Kas ta siis mõtles ise välja selle, et tuleb sisse panna pikk ja segane teooria antiigist ja alusmüütidest?
Ah’ükskõik.
Siit ja sealt miskit lihtsat ja ilusat veel...
Kui nüüd bitid, kahendsüsteem ja virtuaalia lisada – ongi küberpunk valmis?

Maitsev oli, mina ei lasknud ennast häirida Platodest ja mittehäälduvatest haadest. On nigu on.
Ja vajadust, minna Fenimore Cooperile pidama loengut irokeeside ja mohikaanlaste etnograafiast, ei ole mul kunagi olnud.
Einoh, miks ta maitsev ei peaks olema, kõik söödavad asjad ju, mis kokku pandud.
Tervik on enamat kui üksikosade summa.

Teksti loeti eesti keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:

Nagu kord juba mainitud, on tegemist sarjaga Aftermath, mida Dave Hutchinson ja Adam Roberts on kordamööda kirjutanud. Et siis tegevuspaik on sama, umbes sada aastat pärast Inglismaad väga põhjalikult rüüstanud meteoriiditabamusi. Ent kumbki autor veab oma tegelasi, Robertsi peategelaseks on 13-aastane epileptik Davy.
Tegelasi on muidugi veel, seejuures suht tarbetuid. Olustikku tutvustavad nad küll, näiteks vanamees, kes pargasega kaupa mööda Thames'i toimetab. Mootoreid pole kusagilt võtta, purjed ei toimi, nii tulebki pargast köiega ülesvoolu järel vedada või allavoolu liikudes pidurdada. Kirjeldatud on seda tööd pikalt, süžee kohalt on vanameest vaja aga ainult selleks, et ta ootamatul kombel oma pargasest laiba leiaks. Pikalt on juttu ka sõjaka naiskogukonna liidri raskest elust - et ta siis saaks Davyle mõned targad sõnad öelda.
Stiil mulle kohati meeldis, selline rahuliku vooluga ja rustikaalne, mille vahele autor poetab kolmest ühesõnalisest lausest cliffhangeri. Kordusi on siiski paljuvõitu. Saab Davy noole selga, väga valus on, eriti kui seda noolt kasutatakse abivahendina, et ta evakueerimiseks hobuse selga tõsta. Ja siis on kaks nädalat ikka väga valus, enne kui natukene juba liigutada saab...
Nii et olustik on, stiil on, ainult intriig on kuidagi tobe.
Teksti loeti inglise keeles

Eks see sari ju ebaühtlane ole. Ning mida mahukam osa, seda enam on seal täitematerjali. Antud juhul on püütud süstematiseerida loitsude olemust, koostist ning umbes nagu sedagi, millise elementaali mõju all olija milliseid loitse suudab kokku panna.
Siis on hulk vähetähtsaid intriige ja lõpuks pikk kirjeldus pealahingust. Autor pole peategelaste arenguga väga kiirustanud, aga kaheksandas osas on Boxxy võimed juba jumalikele suhteliselt lähedal. No ja siis tuleb talle ka väärilisi vastaseid otsida. Aga kui omadusi, oskusi, loitse ja relvi on peaaegu lõputult, võivad need segi minna, täpsemalt, lugejal võib tekkida küsimus, et kas tüübil siis selle olukorra lahendamiseks paremaid vahendeid ei olnud. Ja ei viitsi ka tagasi lapata, et vaadata, mis oskused, omadused jms Boxxyl on. Neid loetelusid pole liiga palju, sest iga kord võtavad need enda alla mitu lehekülge.
Ei soovita, aga minu jaoks on see lahedalt mitte-deep ajaviide lõunauinakule eelnevaks veerandtunniks.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG romaan pika sarja keskelt, seega pole põhjust mingit kunstilist sügavust oodata. Samas on autor tänuväärsel moel võtnud vaevaks kogu sarjas valitsevaid jõuvahekordi lahti seletada.
Fantasys on väga sageli probleemiks jõudude tasakaalustamine nii, et mõlemal vaenupoolel oleks võiduvõimalus. Seepärast toimub tegevus reeglina tulirelvade-eelsel ajal. Ent keerukas võib olla ka usutavalt kirjeldada tule-elementaalile toetuva warriori võitlust jää-elementaalile toetuva wizardiga.
Niisiis, Boxxy koos oma familiaaridega ründab üheksa kaitseliiniga kindlust, igaüks neist familiaaridest satub kokku võimalikult ebasobiva vastasega ja nii ongi võimalus kirjeldada, millised loitsud kelle vastu kuidas mõjuvad. Familiaarid saavad kõvasti rappida, aga teevad oma töö ära ja koguvad rohkesti punkte, et jõuda järgmisele tasemele. (Mitte level up, kuigi see võib olla eelduseks, vaid rank up.) Et siis succubusest, kel varasemast nii- ja naasugused oskused ja omadusest, saab džinn jne. Selline kulissidetaguse mehhaanika äraseletamine tegi romaani minu jaoks täiesti loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Kolmas osa sarjast "Aftermath". Mõne aasta eest kirjutas Hutchinson esimese osa "Shelter", siis lisas Adam Roberts samasse maailma teise osa "Haven" ja Hutchinson jätkas kolmandaga. Meenutuseks: umbes 80 aasta eest tabasid Maad suuremat sorti meteoriidid ja lõhkusid palju asju ära, näiteks Londoni ning hulga muid asulaid, igasugune taristu ei tööta, ringi liigutakse hobuste ja jalgratastega.
Nagu varemgi öeldud, meeldib mulle Hutchinsoni rahulik jutustamisviis: ka ootamatud sündmused lihtsalt juhtuvad, ilma mingite eelnevate ohumärkide või hilisema juubeldamiseta. Üldse on sündmused, kirjeldused ja dialoogid minu jaoks sobivalt tasakaalus.
Allesjäänud tsivilisatsiooni üks tugipunkte on Plymouthi endine mereväebaas, sealt lähetatakse eriagent Adam uurima, mis toimub mujal, näiteks Oxfordis. Ja ühtlasi korda looma, kui kusagil mingit jama märkab. Jamasid selles segases maailmas muidugi jätkub ja Adam lahendab neid omal kombel. Näiteks kui talle tundub, et linnakeses on võimust võtmas maffia, avastab linnarahvas ühel hommikul, et peaväljakule on rivistatud mõnikümmend paremat jalga. Ülejäänud kehaosasid ei leitagi, aga maffia kaob linnast nagu võluväel.
On umbes kolm asja, mille vajalikkust Hutchinson rõhutab. Kuninglik merevägi - sest seal on alati väga mitmekülgsete oskustega inimesi, ükski töö ei jää tegemata. Siis vanad ülikoolid, mis säilitavad teadmisi ja jäävad ka segastel aegadel neutraalseks. Ning vanad perekonnad: kui ühe liikmed on 150 aastat töötanud politseis ja teised niisama kaua otsinud teid hõlpsamaks rikastumiseks, siis lapsed on ju maast-madalast koos mänginud, konflikti tekkides klaaritakse omavahel, uustulnukaid, kes politsei või kuritegevusega liitunud alles 15 aasta eest, ei saa ju usaldada.
Veel üks detail sarja kohta: kui Dave kirjutatud osades on peategelaseks Adam, superman, kes ei suuda oma tapjainstinkti alati taltsutada, siis Adami kirjutatud osas on peategelaseks hädine epileptik Dave, kel ellujäämisega suuri raskusi.
Teksti loeti inglise keeles

Selline paralleelosa - ja sellisena on ehk ka autoril olnud lihtsam kirjutada. Pole siin Boxxyt ega tema deemonitest familiaaride kõlvatusi, on ainult väike Fizzy oma pürgimustega ikka paremaks meistriks saada. Hetkel on ta mithrilist golem ja juhuslikkuse jumala paladin... Meeldival kombel on püütud ühendada füüsikat ja loitsusid, nii et paralleelselt ürgelementidele tuginevatele needustele on mängus ka elekter ja magnetism.
Oma võlu lisandub nende jaoks, kes vene keelt vähemalt sõimusõnade tasemel valdavad. Mul on kahtlane tunne, et autoril pole nende gradatsioon päris paigas, kuid naljakas on ikkagi.
Et siis suht lahe lorament, aga ega enamat ei saagi ju LitRPG puhul loota.
Teksti loeti inglise keeles

13. Laundry sarja kuuluv raamat, tuleval aastal pidi veel üks ilmuma. Kuigi mõtted kipuvad juba nüüd otsa saavat.
Naguteada, pääsevad vastikud, jumala staatusele pretendeerivad olevused Maale matemaatiliste võrrandite, aga ka inimohvreid toovate kultusrühmade loitsude kaudu. Organisatsioon koodnimega Laundry peaks selliseid sissetunge ära hoidma. Ligi 30 aastat tagasi hakkas üliagar ametnik kahtlustama D&D huvilisi koolipoisse - et kah pöörduvad imelike nimedega olevuste poole ja manavad ja suhtlevad kuidagi šifreeritult. Poisid eraldatakse ühiskonnast, teised lastakse hiljem lahti, aga mängujuht saab "eluaegse" laagrist, kust pääsemine on nii füüsiliste kui maagiliste vahenditega võimatuks tehtud. Aga 28 aastaga õpib nii mõndagi ning kogu selle ajaga on mees välja mõelnud AD&D mänge, mille sisu sarnaneb kahtlaselt sarja viimastes osades toimunuga.
Sõidab siis mees mänguhuviliste kokkutulekule ja seal tuleb tal kokku puutuda pigem LARPi kui lauamänguga. Hea küll, kõik teised süüakse ära või saavad muul kombel piinarikkalt otsa, poiss ja tüdruk (mõlemad küll juba neljakümnendates) pääsevad enam-vähem terve nahaga ja võetakse Laundrysse tööle, vihjatakse ka, et nende isiklik elu võib saada õnneliku pöörde.
Lahja, niisiis, ja vähemalt üks asi tekitab ajateljel segadust: et kui need ja need asjad on juba juhtunud, siis on see tüüp juba surma saanud ja tema tiitel on teisele üle läinud.
Et raamat vähemalt eemalt vaadates romaanina paistaks, on samade kaante vahele pistetud 2009. aastast pärit jutt Overtime, mis on küll tore ja seni (vist) ainult ajakirjas ilmunud, kuid ei oma põhitekstiga mingitki seost.
Teksti loeti inglise keeles

Kohati naljakas, aga siiski jabur ajarännulugu. Võimalik moraal: ei tohiks viia kaasaegseid leiutisi aega, kus nendeni jõudmiseni kuluks veel sajandeid.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu, mida peaks vist kaks korda lugema.
Üks liin on droogidisainerist: mehest, kes loob uusi ja huvitavaid hallutsinogeene ja ühtlasi videoid/muusikat, mis elamust võimendaksid. On küll vihjatud, et nooruses oli tal seepärast pahandusi, kui nüüdseks on ta väga, väga hinnatud kunstnik. Oma geenidest lasi ta endale tekitada nn tütre, kes hiljem otsustab saada armukeseks, ta on ära näinud kõik vaatamaisväärsused maal (ja vist ka Kuul), ostnud mõned kultuuriajaloo kõige kallimad maalid ja laseb end vahel mõneks ajaks kunstlikku koomasse panna.
Ning vahepeal on lõigud Stonehenge'i uurinud veidrikest ja nende oletustest. Kokkuvõttega: Stonehenge on nii suur peegel, et igaüks näeb seal enda teooria peegeldust.
Hea küll, ärkab droogidisainer järjekordsest koomast, talle ei meeldi tütre/armukese järjekordne boyfriend, keda ta peab luuseriks (aga kellel veab), ja loomulikult koondub kõik Stonehenge'is ühte bad tripi. Mitte Kesey-Leary sitiilis, aga ikka tõsiselt bad trippi.
Aga miks kaks korda lugeda? Enne oma viimast pooleaastast koomat nägi peategelane tulevasi sündmusi ilmselt ette, läks nö eest ära selleks ajaks. Mis asetab tegevuse mõneti teise valgusse.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei taha öelda, et autor kirjutada ei oska, aga pärast sissejuhatust kipub asi minema skemaatiliseks. Umbes nagu vaidleks noor Karl Marx Ayn Randiga. Järeldus on küll õige, kuid selline, mida vaid harva söandatakse välja öelda: selleks, et inimkonna elu kekmsiselt mugavamaks muutuks, on paratamatult vaja sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist. (Piltlikult ja üldse mitte jutust võetuna: ka need, kelle töönädal on 75 tundi, saavad endale lõpuks külmiku ja teleka.)
Teksti loeti inglise keeles

Autor ei anna omalpoolt toimuvale tausta, laseb seda teha tegelastel endil (ja selline stiil mulle teadagi meeldib). Tegelased ei räägi enesestmõistetavatest asjadest. (Kui keegi ütleb, et nüüd tuleb minna Frankie juurde, siis ei hakka ju keegi täpsustama, kes on Frankie.) Tegelaste omavahelist juttu ei saa alati usaldada, sest sageli on nad mingi droogi mõju all. Võib siiski aimata, et Venemaa on Saksamaaga sõjas, aga Brüsselis asuv Euroopa juhtkond ei oska seisukohta võtta, kusagil - Kuu peal? - on koloonia, mille varustamist venelased blokeerivad, tegutseb vähemalt üks, tõenäoliselt kaks juutide maailmavalitsemise eesmärgiga salaorganisatsiooni ja maailma kõige edukamad (koos teenindava personaliga) on ankurdanud oma kunstsaare Vahemerre).
Naguöeldud, võib suur osa sellest olla vaid osa tegelaste hallukatest.
Minu jaoks kõige meeldivam oli muusikaga seotud episood, vana rockeri jõuetu viha, kui tema bänd tahab hakata raha nimel teknot tegema. (Ma olen mõnel korral sattunud bändide esinemiseelsesse lavatagusesse, aga mitte kunagi olukorda, kus palgamõrtsukat valmistatakse ette salakavala juudiliidri mõrvamiseks.)
Üldiselt jääb mulje, et pikemast romaanist on võetud lehekülgedepakke, mitte peatükke, vaid täiesti suvalisi. Sest iga kord, kui lugejal tekib tunne, et ta saab aru, mis toimub, läheb kirjeldus mujale, teiste tegelaste juurde.
Kokkuvõttes: suurepärane küberpunk, äärmiselt nauditav lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Keskeakriisis mees on tööl juba nii uimaseks jäänud, et saadetakse koos naisega firmale kuuluvale saarekesele taastuma. Osa saarest ongi puhkekompleks, aga osa nagu midagi muud, kõrvalisi sinna ei lasta.
Mees magab vale naisega, sukeldub vales kohas, näeb asju, mida ei peaks nägema. Kõige selle tõttu saab temast amfiibinimene.
Teksti loeti inglise keeles

Pärast jumala surma mõnekümne aasta eest tekib maa peal tohutu kaos, katedraalis elavad nunnad lähevad väga kiimaliseks ja ühtuvad katedraalis leiduvate kivikujudega. Mõned neist kujudest kujutavad inimesi (pühakuid vms), mõned mitte. Igatahse sünnivad lihast ja kivist järeltulijad, kes kuulutatakse ebarditeks, kui katedraali saabub totter paksuke, kes olevat tundnud kutset piiskopiks hakata - kõigepealt laseb ta katedraali aknad kinni katta, et väljas valitsev kaos sisse ei pääseks.
Hästi kirjutatud jamps, mumeelest.
Teksti loeti inglise keeles

Sellesse juttu sisse minna on palju lihtsam (tõsi, mõningad eeldused peavad selleks olema) kui kirjeldada, millest see räägib.
Tegevuskohaks Ameerika suurlinn, aga kuna vastikud sino-sovietid on selle vastu maha pidanud juba mitu "sõjalist erioperatsiooni", siis on linn kannatada saanud. Veel on elus mõned juhuslikud tsivilistid, peamiselt aga tänavakambad, mis on harjunud enda eest seisma (ja üksteist reeglina ei salli). Siis tekib kusagilt miski uus kamp, mille liikmed on nii suured, et trambivad maju puruks. (400 ei näita mitte hulka, vaid linna piirkonda.)
Vaenulikud jõugud ühinevad, muudavad hiiglased kuidagi tavaliste inimeste suurusteks ja tapavad ära, ise muidugi samuti ohvreid kandes.
Keelepruuk on mõnus, jõukude nimed on toredad - ja keda siis ikka nii väga huvitab, mis ja miks juhtus...
Teksti loeti inglise keeles

Pikapeale läheb ikka tüütuks. Autor ei raatsi oma tegelastekambast loobuda ja pühendab neile palju lehekülgi. Täpsemalt siis sellest, mis oskusi ja leveleid keegi vahepeal juurde saab ning milliseid omadusi see kaasa toob ja kuidas atribuudid kasvavad.
Tõsi küll, peategelane saab mõneks ajaks surma, aga kuna ta sündis puust kastina, siis ei saa see ju lõplik olla.
Teksti loeti inglise keeles

Rucker on kirjutanud palju häid tekste, kindlasti jääb küberpungi ajalukku romaan Wetware oma järgedega ning toredaid lühijutte on samuti. Aga seesinane oleks võinud ka kirjutamata jääda - või vähemalt ei leia ma ainsatki põhjendust, miks pidanuks see ilmuma küberpungi kogumikus.
Teksti loeti inglise keeles

Kui suuremal osal peegelpäikseprillide autoritel on rõhk ideedel (pluss ehk natuke slängi), siis Queen of Cyberpunk on võtnud ka keeleuuenduse (?) täie rauaga ette. Mõned mõtted on jõudnud Gibsoni esimesse triloogiasse, mõned veel sinna-tänna. Minu jaoks oli kõige nauditavam jälgida, kuidas visandist (milleks seda juttu võib ju pidada) kasvas aastatega välja midagi nii lahedat nagu romaan Synners
Teksti loeti inglise keeles

Pronto kiidusõnadega jääb vaid nõustuda. Lugu meenus aga seepärast, et mis ca 40 aastat tagasi oli põnev hüpotees, on nüüdseks samahästi kui reaalsus. Et inimmõistus uurib tehismõistust ja vastupidi, aga on saanud selgeks, kummal poolel on selles mängus tugevamad kaardid.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmise arvustuse kirjutamise ajal võis see lugu tõesti tunduda teismelise poisi huvitava, kuid naiivsevõitu katsetusena. Nüüd aga, eriti kui asendada dirižaabel drooniga ja teisendada lubatud dirižaablite mass kaasaegseteks droonideks, tundub lugu lausa hirmuäratavalt ettenägelikuna.
Riikide vahel toimuvad droonide sõjad, mis kestavad paarist tunnist mõne päevani. Droonijuhid ei ole vahetus läheduses, vaid teevad oma tööd kasvõi teiselt poolt maakera. Paremad droonijuhid saavad hakkama ka viie drooni üheaegse juhtimisega. Sõda käib antud juhul maailma suurima päikeseelektrijaama pärast: kaheksakümne miili jagu päikesepaneele. Tsiviilelanike pihta ei tohi lasta, ÜRO analoog karistab reeglite vastu eksinud. Isegi USA - Hiina konflikt Tiibeti pärast on realistlik.
Jah, natuke on paratamatut naiivsust. Esimese maailmasõja lendurite autunnet: täna lasid sina minu alla, minu kord on seega joogid välja teha. Siis see rohkem keskaega kuuluv, totaalset sõda välistav mõtteviis, et maa ja inimesed on vajalik ressurss, mida ei tohiks hävitada, ja konflikti lahendavad valitsejad või nende valitud eestvõitlejad omavahel (ning ÜRO kinnitab tulemused).
Avalõigus on küll kinnitatud (võimalik, et see on hiljem lisatud, mul on see '93 aasta versioon), et kui maa elanikkond jõuab 20 miljardini, algavad uuesti totaalsed, ajaloos tagsi paiskavad sõjad.
 
Teksti loeti inglise keeles

Iga järgmise osaga venib miinus pikemaks, aga hinnet madalamaks võtta pole ka nagu mõtet. Võtsin ette meelelahutuseks ja meelelahutust see ju ka pakkus.
Kui intriigide lahendused on naljakad ja leidlikud (kohati), siis nõuab nende ette valmistamine muidugi liiga palju tekstiruumi. Juba loetelud Boxxy/Kiera oskustest, omadustest, atribuutidest, loitsudest jms võtavad terveid lehekülgi. Ning kõiki neid on nii palju, et lugejal on väga raske ennustada, mida neist järgmise konflikti puhul kasutada võidakse. Liiatigi ei lase autor "headel" (mis on muidugi suhteline mõiste) otsa saada, isegi kui neile pole just palju tegemisi antud.
Või, noh, deemonitest familiaarid ei saagi ju surma saada, piisab lihtsast loitsust, et nad teispoolsusest tagasi ilmuksid. Surematu ja hävimatu on ka pealkirjas mainitud Teresa, tõe ja õigluse jumalanna. Jumalate karistamine on jumalate endi vaheline asi, ometi on ka Boxxyl oluline roll, kui Teresat sunnitakse oma pettusi ja valesid avalikult tunnistama. Igatahes saab inimeste ja haldjate vaheline sõda selleks korraks läbi ja ilmselt algab järgmine osa väiksemate intriigide lahendamisega - mis aga loodetavasti suurteks kasvavad...
Teksti loeti inglise keeles

Sarja arenedes lähevad romaanid ikka pikemaks, järelsõnas kurdab autor liiatigi, et ei pööranud kõigile tegelastele võrdselt tähelepanu. Aga kõik need võitluste kirjelduse: kangelane kangelase vastu, neli nelja vastu, 5K armee 20K armee vastu võtavad enda alla tõesti tüütult palju lehekülgi, eriti kui ei le eelnevat ülevaadet kummagi poole võimalustest. Isegi kui meie lemmik Boxxy (everybody loves big chests) peale järjekordset kaklust oma lisandunud leveleid, oskusi ja omadusi üle vaatab, kulub selleks terveid lehekülgi.
Tema ise ei saa Boxxy küll eriti olla. Haldjate juures elades veedab ta suurema osa ajast väga sõbraliku ja entusiastliku kass-tüdrukuna (inimesesuurune, aga kassi kõrvade ja sabaga), kes kangesti tahab luurajaks õppida. Ja veidi aega isand Sandmanina, kes puhastab linna kurjategijatest ja asotsiaalidest, ent pakub raha eest oma teeneid ka siis, kui vaenulikud inimesed haldjaid ründama hakkavad. Lisaks muule on ta veel "emme" viiele väga noorele drüaadile (antud juhul on need ühtaegu hiigelpuud ja naisolevused).
Kokkuvõttes, lugu kippus tükati igavaks ja kuigi autor oli seda ilmselt mõnuga kirjutanud, venis miinus ikka pikemaks. Aitab küll sellest sarjast, otsustasin. Võtsin ette ühe oma lemmikautori aeglaselt kulgeva postapo, siis tundmatu austraallase küberpungi, aga kumbki ei köitnud ja üha sagedamini mõtlesin, et mis ikkagi Boxxyst edasi sai...
Teksti loeti inglise keeles

See ei ole raamat - või sari - mida lapselastele unejutuna ette lugeda. Liiga palju humoorikat nö adulti. Et siis lõbus lugemine, mida on raske käest panna, hoolimata kordustest ja omaduste-võimete tabelitest. Sageli juhtub, et kangelane saab liiga kiiresti oma tasemed kätte ja siis pole enam eriti kuhugi areneda, kuigi autor tahaks veel viis järge kirjutada. See ei käi ainult LitRPG kohta, aga ka see, kes kirjutas dozore ja kelle nime pole praegu sünnis nimetada, lasi oma kangelasel liiga kiiresti tipu lähedusse tõusta. Ilievi maailmas ongi see õnnestunud võte, et teatud tasemeni jõudes tuleb ümber kvalifitseeruda. Boxxy võib olla mimicuna ja warlockina maksimumini tõusnud, aga peab nüüd käsitöölisena või doppelgängnerina üsna algusest alustama. Kolmes esimeses osas esines ta omaette tegutseva monstrumina, järgmistes peab ta hakkama inimühiskonda sulanduma. Karta on, et ma jään tema seiklusi jälgima, kuigi peaksin lugema midagi hoopis muud...
Teksti loeti inglise keeles

Poliitiline ebakorrektsus on endiselt vägagi nauditav. Kui selgub, et üks demonessidest on androgüün, koguneb seksi ehk liigagi palju, aga ikka parem kui erektor. Pärast paari õnnestunud operatsiooni - või õigemini juba alates linnakese hävitamisest - tekib kodanik Morningwoodile väga võimekas vastane ja nii ta suuremast osast oma võimetest ilma jääbki. Aga olekski ju igav, kui kõik aina ülesmäge läheks. Tuleb ümber kvalifitseeruda käsitöömeistriks, tõrksaks õpetajaks lillade patsikestega goblin, kelle isa ja venna ta hiljaaegu nahka pani. Kohtumine kaose, kokkusattumuste, õnne ja ebaõnne jumalaga on samuti tore ja meenutas mulle miskipärast Sheckleyd.
Ei soovita kellelegi, aga ise kavatsen ka järgmist osa nautida.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG kokkupanekuks on mitmeid võimalusi. Tegevus võib toimuda paralleelselt reaalsuses ja virtuaalsuses ning see, kes on ühel pool sõber, võib teisel pool osutuda vaenlaseks vms. Muidugi võib kõik juhtuda ainult virtuaalsuses, aga ka siis on abiks, kui toimub mingi suhtlus seiklejate ja labürindi genereeritud kollide vahel, mitte lihtsalt NPC-de tuim nottimine. Peategelas(t)e võimete ja oskuste kasvu dokumenteerimine on ilmselt vajalik, jääb autori otsustada, kui põhjalikult ta seda teeb - väga kerge on arvuderägastikuga lugeja huvi hajutada.
 
Mida on siis sedapuhku teisiti tehtud? Peategelane pole õnneotsija või (tavamõttes) kangelane, vaid dungeoni genereeritud vastane eriti äpardlikele seiklejatele - ent ajapikku õnnestub tal dungeoni mõju alt vabaneda ja omandada vaba tahe. Teiseks on ta - eriti alguses - nii loll, et vajab pidevat autoripoolset kommenteerimist. Tema enda eksistentsiaalsed küsimused on: Kas see on söödav? Mõned raudesemed ei ole. Veel tähtsam küsimus: Kui on söödav, kas see on maitsev? Jällegi, seiklejad, st inimesed, on, aga puud mitte eriti. Oskuste kasv? Autor on kuhjanud kokku erakordselt põhjaliku komplekti oskustest, võimetest, lisahüvitistest jms, mis teevad võimalikuks järgmised oskused, loitsud jne. See võib tunduda tüütu, aga on samas ka üsna naljakas, eriti kui kujutada ette lugejat, kes pole mingil kujul D&D-ga varem kokku puutunud.
 
Peategelane ise oli vähemalt minu jaoks üsna üllatav. Kindlasti mitte ükski neist, kelle hulgast mängija väga paljudes mängudes saab oma kangelaseks valida: ei ole paladin ega druiid ega vibukütt ega... jne. Antud juhul on peategelaseks mimic, kelle esimeseks familiariks on succubus ja - juba romaani lõpuosas, kui ta võimed on oluliselt arenenud - teiseks familiariks fiend. Mõlemad nagu mõnest animest pärit: rinnakad ja väga napilt riides naisdeemonid.
 
Tarbetu kõrvalepõige: vägaammusel ajal, kui 286 oli tehnika viimane sõna, aga ka XT ajas asja ära, tundus Rogue kõige põnevama mänguna - kuni Nethacki tulekuni. Arvestatav hulk tunde kulus labürintides hulkumisele ja üksainus kord elus tundus mulle, et ees paistab kauaotsitud Yendori amulett. Aga ei, loomulikult oli see mimic...
Niisiis, peategelane on pealtnäha puust kast või kirst, kelle üks omadusi on kannatlikkus, võime päevade kaupa liikumatult paigal istuda ja seiklejaid oodata, sest kui mõni neist peaks optimistlikult kaane avama, leiab ta eest suure hulga väga teravaid hambaid... Kujumuutmise oskus areneb vähehaaval: et jalad alla võtta, kolme kombitsaga mõõkasid keerutada, kasvatada endale pimedas nägevad silmad jne. Igatahes, kui alguses on tegemist läbinisti rumala ja süüdimatu tegelasega, siis osa lõpuks, kolme kuu vanusena, on ta 33. leveli mimic ja ühtlasi 22. leveli warlord ning äsja hävitanud umbes 8000 elanikuga inimasula - mitte küll niivõrd ise, kui familiaridele käske jagades.
 
Kokkuvõttes: tegemist on sarjaga Everybody Loves Large Chests, mis on iga osa kaanele ka suurte tähtedega kirjutatud. Neid osasid on praeguse seisuga umbes üksteist. Ja Morningwood on antud juhul peategelase nimi: Boxxy T. Morningwood. Familiarid käivad peale, et tal võiks olla nimi. Kas nimi on midagi maitsvat? küsib ta. Jah, kinnitavad familiarid. Ja itsitavad tükk aega, kui miski random (või mitte päris random) generator talle sellise nime annab. Kusjuures puust kast, isegi kui ta võib soovi korral jalad alla võtta, on loomulikult (või vähemalt esimeses osas) täiesti aseksuaalne. Kuigi nii sarja kui avaosa nimi sisaldavad mõningat mitmetimõistetavust.
 
Millegi võrrelda? Mitmedki Pratchettid pole (isegi originaalis, tõlgetest pole mõtet rääkida) kaugelti nii naljakad. Samas ka mitte nii verised. Kui ma Murderbotiga tutvudes hindasin seda miinusega viiega, siis päris samal tasemel Boxxy ei ole. Aga seda lugu ette võttes ma ei tahtnudki midagi muud kui lõbusat paari-õhtu-lugemist ja just selle ma saingi. Olgu siis plussiga neli, ja vähemalt ühe järje loen ma veel.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei hakka siinkohal sisu ümber jutustama või arutama ulme ja maagilise realismi vahekorra üle teoses. Tahaksin lihtsalt rõhutada, et tegemist on kohalikus mastaabis tippkirjandusega. Romaan võiks olla lausa kohustuslik lugemine neile, kes kirjutamise teekonnal esimesed sammud juba astunud - algajatel, kes ise ka veel ei tea, mida teevad, pole sellest kasu. Aga mumeelest on õpetlik, kui põhjalikult peaks autor oma kirjeldatavat maailma tundma ja kui hoolikalt valima just selle loo jutustamiseks kõige õigema vaatenurga.
Nii mulle tundubki, et autoril oleks õigem jääda endale lähedaste teemade juurde ja loobuda tellimustöödest.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjeldatud maailmas on palju maagiat. See on ka mõlema autori jaoks kodune teema - Kadrey Sandman Slimi sarjas oli alatasa kõrvaldada zombisid, deemoneid ja muud sellist klientuuri. Kadrey stiili ma arvan tundvat, ikkagi üle tosina romaani loetud, ja neid stiilinäiteid leiab ka sellest raamatust, kuni ühe positiivset üllatust märkiva hüüatusena. Nii et sündmused arenevad kohati üsna loogiliselt. Khaw karjäär sai alguse arvutimängude stsenaristina, hiljem on lisandunud raamatuid, aga tundub, et see algus jättis oma jälje. No et mänguloogika on veidi teine, üleminekud ühest situatsioonist teise võivad toimuda äkilisemalt, eriti nn "liivakastides".
Selles loos saavad tegelased sageli surma ja äratatakse ellu, süüakse ära, seestuvad või juhtub midagi veel hullemat. Vereohvrid vahel aitavad, vahel aga teevad asja hullemaks. Nii et värvikaid episoode piisab.
Sisu keerleb suuresti selle ümber, et peategelannal - vabakutselisel esoteeriliste probleemide lahendajal - on olnud rasked ajad. Lihtsaid töid ei pakuta, keeruliste eest ei taheta väärilist hinda maksta jne. Tuleb talle pähe endale kaitseingel manada. Läheb hangib raamatu (haruldus, muidugi!) kus sellekohane õpetus. Paraku saab ta õige manuskripti asemel võltsingu ja olevus, mis manamise peale ilmub, on kõike muud kui ingel. Ning kõik vihjab sellele, et olevusest vabanemise vältimatuks eelduseks on esilemanaja surm.
Positiivse poole pealt võib mainida näiteks peategelanna teadmisi psühhotroopsete ainete vallas. Mitte nii positiivne on see, et minu arvates on Khaw'le on kirjutamise käigus meelde tulnud, et tema koduses malaisia folklooris on veel mõni vastik elukas, veel mõni kaval lõks surelike jaoks, veel mõni loits, mis võiks kaasa tuua maailmalõpu. Ja mulle üldiselt ei meeldi, kui mängureeglid poole mängu pealt muutuvad.
Teksti loeti inglise keeles