Karel Michal

Kõik ees juba ära räägitud/seletatud, seega ühinen kahe käega Arvi Nikkarevi viimase lausega. Tõesti võimas lugu!!!

Eestikeelse tõlke juures oli tore see, et ka ladina keelne teks oli ära tõlgitud. See tegi osad kohap palju selgemaks. Originaalis seda ju polnud.

Täiendaks isand Nikkarevi selles, et peategelaseks on klooster ja selles valitsev vaimsus, mis väljendub vastavas osas tegutseva kloostriülema kaudu.

Ja kolmanda osa vodevilli-laadse alguse tagamõte jäi mulle täiesti arusaamatuks.

Aga näitena detailirohkuse kohta: täiesti möödaminnes Miller mitte ainult et näeb ette (pahatahtliku) AI tekkimist, vaid annab sellele ka teoloogilise põhjenduse :)

Miller paneb meid mõtlema, et äkki ei ole asjad ikka päris nii mustvalged. Kui religioon kõrvale heidetakse ja selle asemele ei ole võtta midagi samaväärset, mis tasakaalustaks inimeste püüdlusi saavutada võimu teiste inimeste üle, siis ongi tulemuseks teoses kujutatud lõpmatu tsükkel ühest enesehävitusest teiseni.

Asi ise meeldis. Üsna. Meelitavalt mõjus vaba ja loov, kuid mitte rumal lähenemine katoliiklusele, juutlusele, üldse ristiusule. Ülistuslaul inimkonna masohhismile. Ja mõnele, kes eitasid jõuliselt inimkonna vabadust end hukata, hukata lasta ning ise hukkuda.

Jutt meenutas koelt Chestertoni ja Greene`i, kes on kyll ka mõlemad, jah, katoliiklased nii eraelus kui kirjanduses. Ja minu lemmikud. Sõltumata sisust on tekst selline rahulik, voolab tasa ja sujuvalt läbi peo, kyllalt yhtlane kogu raamatu vältel. Hästi tehtud raamat.

Eks ta rääkiski rohkem lootusest. Ennekõike julgusest loota, no matter what. Sest kuritihti nõuab lootmine märksa rohkem julgust kui lootusetus. Muu, ulmeline, on kyll ka vajalik, aga vajalik umbes nii nagu paber. Ilma selleta ei saa kah raamatut teha. Aga paber ei ole peamine. Peamine on hoopis muu.

Ladina tekstide tõlked olid kyll kohati jaburad, isegi nii kesise keeletundmisega kui minul võib selgelt näha, et kui eesti keeles on aed, siis ladinas aiaauk. Oleks võinud ikka mingi inimliku allika leida, leiab ju eestitsi märksa paremaid ladinaraamatuid kui ameerika koolilaste lugemik. Pealegi on meil kenasid ja sõbralikke klassfille kõik kohad täis, ole ainult mees ja kysi. Dantest muidugi rääkimata. Bääh.

Aga AI kohta käiva jupi suutsin silmade vahelt mööda lasta. :(

Tõeliselt hea oli juba varem mainitud masinate halva käitumise selgitamine. Tegelikult paari lausesse kokku võetuna kogu Myrphy seaduste kvintessents. Negatiivse poole pealt - esimest juttu pean parimaks. Selles oli rahulikku kulgu ja mingit kibedat irooniat. Teises oli seda juba vähem ja viimast võib nimetada usutunnistuseks. Teisalt, viimases osas oli siiski ka haaravat suurust ja meeldejäävaid kujundeid, ükskõik mis ma selle kogusõnumist siis ka arvaks. Kuidas sõnu seada - ei tea isegi, saab kloostri vaimu ja muud katoliiklusega seonduvat selle mehe puhul üldse "taustatööks" nimetada? Ilmselt oli suurem osa kirjapandud õhustiku detailidest talle loomulikud teadmised. Mis aga ei takista talle maailma loomise eest siiralt au andmast. Veel - sattusin üht eelarvustust lugedes meenutama, et kuidas kuradi moodi see Dante lause siis "kanoonilisel" kujul oli? Mitte ei mäleta. Mis tähtsust sel on? Mõte on ju selgelt ja õieti edasi antud.

Nii et siis üks visioon, mille aeg on seni küll õnneks valeks tunnistanud, kuid kui mõelda, et Kuuba raketikriis oli kirjutamise ajal veel ees, ei saa autorit kuidagi ebaadekvaatsetes eeldustes või ülearenenud ohutajus süüdistada. Oma taustast lähtuvalt vormis ta oma vastutustunde selleks raamatuks. Me võime teenida teisi jumalaid, kuid see ei peaks takistama tunnustamast väärtusi, olgugi need kohati erinevad omasekssaanutest.

Ainus, mida ma saaksin “Leibowitzile” ette heita on see, et see tahab olla vist veidi targem raamat, kui tavaliselt üks raamat olla saab. Noh, et õige pisut liiga pateetiline ja ehk liiga palju mõttetihedust ja ideede edasiarendusi läbi sajandite... Mitte et ma eelistaks mingit Leibowitz-light versiooni aga võib-olla tahtis autor tõesti ühes raamatus liiga palju saavutada.

Katoliiklus? Mina ei pea “Leibowitzi” kindlasti propagandaks ega arva ka, et katoliiklust oleks siin kuidagi idealiseeritud. Katoliiklik organisatsioon, nii ideeline kui strukturaalne, on selle romaani temaatiline aines, mida kasutades autor oma jutustust arendab. Autor fantaseerib, et mis siis kui pärast tuumasõda oleks katolik kirik (esialgu) ainus organisatsioon, mis suudab pakkuda kaose asemele korda ja säilitada mingi järjepidevus kadunud maailmaga. Võib-olla alles viimases osas (kõige müstilisemas) on tunda rõhutatumat autoripositsiooni. Seda enam, et autori tahtel polegi valida muu kui hullunud rahvavaenulike poliitikute ning kiriku vahel. Ning arvestagem, et maniakaalseks pöörab ka see läänemaailm, kus katoliiklus on olnud üle tuhande aasta valitsev religioon või õigemini ainus lubatud ja riiklik religioon. Vabamõtlemisega olid selles tulevikumaailmas vist lood kehvasti?

Romaan on kirjutatud tuumahirmu ajastul ja selle põhiteljeks on teaduse ja usu kõrvutamine. Sõdu peetakse ikka vastavalt teaduse ja tehnika arengutasemele. Poliitika ja teadus käivad läbi spiraalse arengutee jõudes jälle enesehävitamiseni, kirik üritab alles hoida mingit iidset vaimsust, kuid muutub ka ise enesehävitusliku tehnoloogia säilitajaks... Aga sel romaanil on veel väga-väga palju tõlgendamistasandeid. Ilmselt oli “Leibowitzi” viimane osa ka Simmonsi inspireerijaks Hüperioni maailma ülesehitamisel, eriti just katoliikluse leviku kirjeldamisel ilmaruumis.

Ei saa puudutamata jätte ka tõlget, millel eelarvustajad on palju peatunud. Minu meelest oli tõlge väga hea – selge ja puhas eesti keel, tegelaste kõnekasutus andis edasi nii nende intelligentsustaset kui ka varjatud ja peenet irooniat. Kõik selle, ühesõnaga, mille kohta autor remarke ei teinud. Ma ei pea õigeks, et mõnede ilukirjanduslike fraaside tõlkeid peaks lugema “kanoonilisteks”. Miks peaks tõlkija leppima konarlikuma variandiga, kui ta ise suudab mugavama leida? Piibel, Shakespeare, Dante – mis on nende eestikeelne “kanooniline” variant? Ka inglise keeles eksisteerib väga mitmeid Dante tõlkeid.

“Viie” suhtes pole mingeid kahtlusi, kindlasti üks ulmeajaloo klassikaid ja oluline tõlke ja avaldamissündmus F-sarja kontekstis.

Kirikust ja selle kujutamisest. Milleri põhisõnum näib olevat, et esiteks ajab kirik hoolimata oma tuhandetest libastumistest, kompromissidest ja sisevastuoludest siiski õiget asja ning teiseks ei loe Aeg sellele organisatsioonile põhimõtteliselt suurt midagi. Esimese üle võib vaielda ja jäädagi vaidlema; teine on ilmselt tõsiasi.

Ma olen väga kaugel arvamisest, nagu oleks teos propagandistlik. Niimoodi võib minu meelest arvata vaid inimene, kes pole elus ühtegi tõeliselt propagandistlikku kirjatööd lugenud. Iga inimese võõrandamatu põhiõigus on luua kunsti oma maailmapildist lähtuvalt - ning just seda Miller ka teinud on. Üleüldse on peavoolu kirikud ning loogiliselt siis katoliku oma eriti kõiksuguste lauspropagandistlike võtete rakendamisel ettevaatlikumad, kui väiksemad sektid. Esiteks pole seda neile eriti vaja (roomakatoliku kirikusse kuulub ikkagi üle 1,2 miljardi inimese, rohkem kui viiendik inimkonnast) ja teiseks peavad suuremad organisatsioonid paratamatult olema mõõdukamad ning konservatiivsemad kui väiksemad. Mis muidugi ei tähenda, et katoliku kiriku sees poleks gruppe, mida iseloomustab sõna "fanatism" selle halvimas tähenduses. Inimestel on komme otsustada asjade üle isiklike kogemuste alusel. Kui ollakse isiklikult tuttav riivatu ning silmakirjaliku "vaimulikuga", siis arvatakse, et kogu kirik on tegelikult silmakirjalik. Kui õnnekombel õnnestub olla mõne teistsuguse inimese tuttav või õpilane, nähakse tavaliselt ka kiriku neid omadusi, millest meile jutustavad Miller ja Chesterton. Loomulikult on religiooni ja teaduse vastandamine mõttetu. Need on inimmõtte erinevad dimensioonid. Kirjeldades kolmemõõtmelist objekti me ei hakka ju ometi vastandama laiust ja kõrgust???

Romaani mõistmiseks peaks peale juba eelnevalt nimetatud omaduste olema ka elementaarsed teadmised ajaloost. Kaasarvustaja Velbul näiteks näivad need puuduvat.

Tõlkest: nähtavasti peab igal tõlikjal elus ette tulema mõni fopaa, mille järgi teda teatakse pärast vaata et rohkemgi, kui kõigi nende tuhandete õnnestunud lehekülgede järgi, mis ta kirja on pannud. Eva Lutsu jääb alati saatma üks teatud spinninguratas, Tanel Rõigast Okkama habemenuga ning Juhan Habichtit kantileen. Misteha, misteha.

Leibowitzi näol on tegu n.-ö. programmilise teosega, kus autoril on edastada konkreetne sõnum. S.o., et inimesed on ilma religioosse ärkamiseta programmeeritud (kes programmeeris ja miks?) end hävitama, andke ainult vahendid. Ja kui ka pole tegu usupropagandaga (ehkki kõiki usutegelasi on antud juhul kujutatud tõesti rõhutatult positiivsetena), siis vaenulikkus ilmaliku elu ja eriti progressi vastu paiskub teosest iga nurga pealt välja küll.

Mul on raske samastuda autori ja inimestega, kes soovivad kõige taga näha grandioosseid skeeme ja nendele oma teoseid üles ehitada, kuid kahtlemata on sõnumteostel üks eelis selliste teoste ees, mis üheselt mõistetavat sõnumit ei edasta - nad jäävad lugejale meelde - ja see on arvatavasti ka peamine põhjus, miks ülimalt tagasihoidliku produktsiooniga Miller ulmeklassikute Olymposel nagu polt istub.

Kui kirjanduslikust seisukohast teost lahata, siis esimene osa, mis tuletas kunagi loetud Geza Gardonyi "Jumala orje" meelde (ja kardetavasti põhiliselt sellepärast, et viimane on vist ainus kloostrielu kujutav raamat, mida ma olen lugenud), on lihtsalt super; teine osa korralik, kuid kolmandas osas on autoril lõppenud jaks ning tulemuseks on stilistiline segapudru ühes patoloogilise jutlustamisega. Kogu see sonimine teemal, et eutanaasia on väär("andke kassile võimalus väärikalt surra!"), kas tõesti ei olnud millelegi muule keskenduda, kui romaanis ümberringi lõhkevad tuumapead? Iseäranis irooniline on, et aeg tegi autori tõekspidamistes ilmselt teatud korrektiivid, sest just oma käe läbi Walter J. Miller lõpuks teise ilma läks.

Antud hinnet on mul (enda jaoks) lihtne põhjendada, sest paljulubavalt alanud romaan murdub iseenese raskuse all. Miller tahab öelda midagi lõplikku selle kohta, mille kohta ammendavat vastust ei ole ning suutäis jääb kurku kinni. Kuid romaani eesti lugejale vahendanud kirjastust tuleb siinkohal küll kiita, sest tegu on ulme kontekstis vaieldamatult olulise teosega, millesarnaseid võiks hoopis rohkem tõlkida.

Romaani esimene osa on kindlalt minu lemmik – kogu see hävinenud maailm on ise juba põnev. Postapokalüptilisi maailmu kujutatakse liiga tihti mõnikümmend aastat pärast hukku, kus inimesed kombineerivad endale pesumasinatest generaatoreid ja gaasimaskid kasvavad puu otsas. Selleks ajaks, kui vend Francis aga oma paastulaagrisse saadetakse, on hävingust möödas tubli 700 aastat ja kõik peale üksikute reliikviate ja betooni sisse peidetud raudlattide on ammu tolmuks pudenenud. Koos kõige muuga on täiesti mõistmatuks muutunud ka hävingueelne maailm, selle mõttelaadid ja inimesed. Teiseks muhedaks aspektiks oli kindlasti kogu see inimelu mõttetus pikas perspektiivis – enda elust 10, 20 või 50 aastat paarile paberilehele pühendamine oli väärtuslikum kui miski muu.

Teine osa oli aga konkreetselt igav. Teine osa on ka põhjuseks, miks ma sellele teosele ei saa anda hinnet „5“. Esimene osa köitis oma maailmaga, viimane osa oma põnevusega, kuid keskmises osas tembutas paar mitte eriti sümpaatset tüüpi ringi ja keegi leiutas dünamo.

Kolmandas osas ei olnud minu jaoks kõige põnevamaks mitte siiski tuumasõja või tuumahävingu ootus, vaid probleem, mis on meil ka tänapäeval täiesti olemas. Nimelt – kuidas tuleb usk toime probleemidega, mille kohta ei ole piibli „Korduma Kippuvate Küsimuste“ rubriigis vastuseid. Samuti ka küsimus, kas inimkond on õppimisvõimetult loll, isegi kui teab oma tegude tagajärgi.

Kiidan veel kord kogu ideestikku ja probleemide käsitlust, kuid toon välja ka mind kõige rohkem häirima jäänud külje – venis natuke. Esimest osa lugedes tegin veel nalja, et „kui lõigu keskel läheb igavaks, siis lõigu lõpus on jälle mõni põnev detail“, siis keskel oli igavat dialoogi ja lõpupoole venivat monoloogi veidi liiga palju. Ei julgeks sellist raamatut algajale ulmikule soovitada – selle lugemine võtab omajagu aega ja seedimist.

Tahaksin veel siinkohal kiita Juhan Habichti. Eelistan alati teoseid lugeda originaalkeeles, kuid kui mul on 13 aastat tagasi loetud teose sõnastus meeles ja see kõlas minu jaoks originaalist paremini, siis müts maha ja sügav kummardus.