Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Kurt Vonnegut ·

The Sirens of Titan

(romaan aastast 1959)

eesti keeles: «Titaani sireenid»
Tallinn «Tänapäev» 2000 (Punane raamat)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
6
1
1
0
Keskmine hinne
4.353
Arvustused (17)

Vonnegut viljeleb midagi naivismi taolist, lihtne ja kohati lausa primitiivne stiil ei tähenda aga et temaga väljendavad mõtted algelised oleksid.

Väliselt on "Titaani sireenid" pesuehtne 30-ndate space opera, vähemalt sellisena mina neid ette kujutan. Science on ebaoluline, naiivne, ärritav (Schliemanni hingamine ..aarghh). Peategelasteks kaks meest. Malachi Constant, kel esialgu sujub kõik veatult, satub ühtäkki Winston Niles Rumfoordi alatute manipulatsioonide ohvriks ning teeb läbi absurdsete juhtumiste rada, sattudes vastu oma tahtmist ühelt planeedilt teisele. Rumfoord seevastu, kes ühes oma koeraga muuseas viibib enamjaolt mingis välja vormis, peab end vist jumalaks ja on kas impotent või pervert (või mõlemad korraga) ning seda nii otseses kui ülekantud tähenduses. Raamat on kirev sündmustest, käsitletud teemadest ja lõpeb karmi puändiga - ilmselt on ka Douglas Adams seda lugenud.

Ise lugesin seda tükki esimest korda 1994. a. suvel, vene keeles. Inglise keeles lugedes on raamat igast küljest etem, ka eestikeelset varianti lugedes on mulje rikkam (ilmne vihje sellele, et minu võõrkeeleoskus pole veel mitte perfektne), aga hinde jätan ikkagi kolmeks. Minu meelest puudub siit romaanist Vonnegutile muidu omane humanism, pole meeldivaid tegelasi, on vaid lõikav iroonia.

On ütlemata tore, et 22-aastase pausi järel kirjastajad taas Kurt Vonneguti avastanud on. Vahepealne paus kippus juba piinlikult pikaks venima. Nüüd võiks järgmisena ilmuda "Kassikangas" (Cat`s Cradle), seejärel "Jumal õnnistagu teid, mr. Rosewater" ja seejärel mis iganes.

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Võib arvata jah, et Adams seda lugenud on, mõnusat absurdi on küllaga. Hea küll, natuke see jutt ju kohati venib, eriti mis sõdimisse ja ajude puhastamisse puutub. Aga siiski kena, kui meelde tuletatakse, et Jumalal on täiesti ükskõik, mis Maa peal või kusagil juhtub. Ja et iga manipulaator on omakorda manipuleeritav. Et mitte millelgi pole nagu erilist mõtet. Igatahes pole ideedest puudu, pigem häirib nende üleküllus, aga see käib Vonneguti juurde. Tekib kahtlus, et vana ei kirjuta enda meelest üldse mitte ulmet, vaid et tema jaoks ongi maailm selline.
Teksti loeti inglise keeles

Algul mõtlesin, kahju et raamatut 14 aastaselt ei lugenud, aga kui läbi sai, leidsin, et lugesin täiesti õigel ajal. Noorena poleks vast raamatu sügavast irooniast aru saanud. Irooniast jah, millest kogu see raamat koosnes. Iroonia inimeseks olemisest, elumõttest ja kõige eesmärgipäratusest jne. Inimesed olid kui arutu loomakari. Ei ühtki üllast prototüüpi. Kõike valdav determineeritus ja sinna vahele mahtuv juhuslikkus - sula-lollus. Mõnus. Vanad ja head tuttavad mõtted väljendatuna täielikus kosmose-...odüsseias (?). Ehk kokkuvõttes - nii hea raamat, et soovitaks ka neile, kes ulmekatest lugu ei pea. Just nimelt tolle nihilistliku tasandi pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Jabur, naljakas ja armas. Ideed ideedeks. Aga see pisut nukker-irooniline muhelus mis sellest teosest läbi kumab on ilmselt võrdlemisi kordumatu.
Teksti loeti eesti keeles

Päris omapärane teos (või siis autor, ma polnud ühtegi Vonneguti raamatut enne seda lugenud). Võiks öelda, et suurepärane. Kuid ma ei nautinud seda teost endalegi osalt arusaamatutel põhjustel 100%. Endale arusaadav põhjus on, et ma ei nõustu päriselt kirjaniku filosoofiaga elu mõttetuse kohta. Muidugi võib olla, et 20 aasta pärast olen ma 100% nõus... Mis aga väga meeldis, olid Vonneguti hiilgavad vaimukused ning see, et nendega pole liialdatud. Selles osas tal on talenti tõesti rohkem, kui tänapäeva kildude pildujatel.

Kuna raamat ilmus sarja kujundusega, ei saa midagi enamat nõuda, kuid sobiv oleks olnud nende sireenide kunstiliselt tasemel ja ilus pilt esikaanel. Äkki oleks mõjunud positiivsellt ka müüginumbritele?

Teksti loeti eesti keeles

Heatasemeline huumor. Yks lo~busamaid asju, mis viimasel ajal ka"tte on sattunud. Pratchettist rohkem on seal nalja ja iroonia kindlasti, Leiberil on nii naljakad vaid yxikud jutud ja Adamsi naljakamad teosed said ka juba kole ammu läbi loetud. Teos on täis märkso~masid, nalju, mis hiljem ka teosevälisena naerma ajavad (juba tykk aega naerame näiteks säärast so¤a, nagu suuskurlangevarjur, kuigi siin tuleb suured tänuso¤ad o"elda to~lkijale), ja sellist vaiksemat irooniat, mille yle vo~ib vaikselt vuntsi muiata. Ja ega huumor pole sel ju sugugi ainsaks v``rtuseks. Tuleb meelde, kuidas yhikatoas Tallinnast kaasa toodud raamatuid jagasime. Mina, kui kiirem inimene tahtsin kolme raamatut, olles no~us ära andma viad yhe. Oh seda teadmatust - ma jätsin lugemiseks omale Clarke odyssseiade kolmanda osa, andes sireenid naabritele lugeda. Aga mis parata - hiljem olen seda korralikult nautinud. Seni on see parim Vonnegut, mida olen lugenud, seni oli kergelt poolehoidev suhtumine tekkinud just tänu Cat`s Cradle`le ja Slaughterhausele, sellal kui Eine oli mind ettevaatlikuks muutnud.Hea huumori saabumise meie kodusele pinnale kiidan alati heaks. Olgu ta siis ulme vo~i ei. Aga kui on tegemist hea ja hummorika ulmega, siis seda parem! Huumori ko~rval ka ulmest. "Titaani sireenid" on Vonneguti teosesist ulmelisim, ja kuigi ta ehk polegi niivo~rd selle ala kirjanik, tundub siiski, et kui ta tahaks, oskaks ta sel alal häid teoseid produtseerida. Nii et igati viievääriline teos, mille lugemist ma ei kahetse. Ahjaa, yx pisiki pisiasjake ja"i to~lke juures ha"irima. Nimelt Merkuurile so~itev kosmoselaev, kus arutati mingit "O~nnetute" nimelist teost, kus keegi kyynlajalgu varastab. See teos vo~ib ju ingliskeelsena o¤netute moodi ko~lada, aga meie oma eesti keeles on see raamat ta"iesti olemas ja kannab nime "Hyljatud"! See pisike apsakas ei riku siiski lo~gemismo¤u...
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldi see raamat. Ja rangelt võttes on taas tegemist juhtumiga, kus ulme on teoses kõrvaline, vaid hämar-sürrealistlik vahend illustreerimaks autori vaateid kirjeldatavale probleemile. Autor ei hooli sellest, kas tema kirjeldatul ka mingit alust on, inimkond tema nägemuses on tölp soos sumpav kari, kellele tuleb koht kätte näidata. Isegi loodus näitab inimkonnale koha kätte! ("… ja siis avastati mis-nad-nüüd-olidki-lehtrid, mis nagu ütlesid inimestele, et "kas te tõesti arvasite, et te siit kuhugi lähete?"…" (tsitaat mälu järgi). ) Ja kuna mulle inimvihkajad põhimõtteliselt ei meeldi, hakkab ka kõnealune raamat mulle vastu. Naljaks ja nauditavalt terav ta ju tõesti on nagu ma naeran ka naljade üle stiilis "SS-ohvitser kinkis pojale sünnipäevaks püssi ja 30 juuti märkilaskmiseks". Otsisin näite meelega - autori suhtumine inimsusse on sellel tasemel, peegeldades tolleaegse Ameerika olusid - makartism, aatomisõjaoht jne. Hetkeks paneb suunurga ehk võbelema kirjeldus tollest koeraga jumalast, juhuslike arvudega börsil võitjast või infantiilsest karjast rahumeelses tulevikuühiskonnas. Ons kirjeldatu see, mis autoril pakkuda? Hoidku omale. Mida ta üldse pakub? Heategevuse illusiooni, mõttetut vegeteerimist mõttetutes paikades. Suuruse kisub ta maha ja mõnitab korralikult läbi, ainus lunastus on surmas. Ja mulle ei meeldi ka patoloogilised virisejad.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat kuulub minu arust Vonneguti parimate pärlite sekka. Midagi niiiii iroonilist teised ei oskagi. Ja ei ole see iroonia tal mitte lambist võetud, vaid päris ära põhjendatud. Ja kui kogu raamatu point kord selgeks saab, tekib korralik paranoia. Mina hindan kirjanikke ja teoseid, kes panevad su sama mustri järgi ka kõiges muus samu järeldusi nägema.
Teksti loeti eesti keeles

Aga Vonneguti raamatutega on mul ikka nii olnud et kõigepealt ma vihastan.Et mix ei ole happy end`i ja selliseid väärtusi nagu ikka-ammu paika pandud ja hea tegelase loogilisele tegevusele järgneb ebaloogiline prohmakas.Aga see on ju tore ! Raamatu iroonia ja pointi arusaamise järel tekkiv tahtmine trükis aknast laia kaarega välja lennutada on igati väärt adrenaliini- ja ideedevoogu mis tekib.Ja tegelikult inimesed ongi sellised. Aamen.
Teksti loeti eesti keeles

Selle lugemine oli masohhistlik eksperiment lugeja ajuga, mis mingist uudsuse seisukohast oli perverssel kombel nauditav. Huvitav oleks raamatusse mingite sildikestega ära märkida, mis hetkel igale lugejale kohale jõuab, et mõtet ei ole ja lahendust ei tule..Mulle vist meeldivad raamatud ja filmid mis kinniroostetanud katuse paigast lahti loksutavad ja sõitma panevad. Meenus hiljuti nähtud Alejandro Jodorowsky "The Holy Mountain" - osad inimesed näevad selles mingit religioosset sõnumit aga minu jaoks oli tegemist täiusliku absurdiga.
Teksti loeti vene keeles

The Sirens of Titan on satiirilis-humooriline ulmelugu. Mõnda aega enne loo algust on jõukas Ameerika härrasmees Winston Niles Rumfoord koos oma koera Kazakiga sattunud kosmoseõnnetusse. Fenomen nimega kronosünklastiline infundibulum muutis nad üle Päikesesüsteemi laiali laotatud lainekimbuks, kuid andis neile võimaluse ka materialiseeruda neis kohtades ja aegadel, millega nende lained ristuvad.
 
Üheks selliseks kohaks on Rumfoordi mõisamaja, kuhu ta ühel päeval kutsub materialiseerumise ajaks külla maailma kõige rikkama mehe, Malachi Constanti. Ilma pikema jututa teatab Rumfoord Malachile, et tulevikus ootab teda reis Marsile, Merkuurile, tagasi Maale ja lõpuks Titaanile (lisaks veel lapse saamine Rumfoordi naise Beatrice'iga). Kuna ei Malachi ega Beatrice ei ole sellest mõttest vaimustatud, otsustavad nad sellist saatust iga hinna eest vältida...
 
Ma aeg-ajalt ikka avastan, et raamatute üle lugemisel on täiesti omaette väärtus. "Titaani sireenid" oli mul ju tegelikult juba pärast maakeelse tõlke ilmumist 2000. aastal loetud ning ka siis vähemalt paar korda. Nüüd aga, kindlasti rohkem kui kümme aastat hiljem, pakkus originaalkeeles versiooniga tutvumine jällegi ühe üsna uue perspektiivi.
 
Sest üldiselt oli mälestus sellest raamatust kui millestki natuke kergekaalulisest, eriti Vonneguti selliste kuulsamate teoste (ja maakeeles Valda Raua tehtud legendaarsete tõlgete) nagu "Tapamaja, korpus viis" või "Tšempionide eine" kõrval. Mingis mõttes võib sellise hinnanguga küll praegugi nõustuda, aga tegelikult peidab see petlikult lihtne lugu endas palju rohkem.
 
Kui kergusest rääkida, siis on tõsi, et üksteisele järgnevate jaburate seikluste rida erinevatel planeetidel on nagu otse 30ndate või 40ndate pulp-stiilis ulmest laenatud. Sarnaseid stiilielemente on siin veel, nagu näiteks asjaolu, et Marsi armee kasutab sõna otseses mõttes "lendavaid taldrikuid", hapnikupallide abil vaakumis ringi jalutamine või paradiisisarnane kliima Titaanil.
 
Siiski on kõik need asjad Vonneguti käes vaid humoorikad dekoratsioonid ning on ilmselge, et ta ei võta midagi sellest tõsiselt. Loo arenedes aga hakkab kõige selle tagant paistma elu, universumi ja kõige mõte, mis on teostatud kuidagi palju võimsamalt, kui Douglas Adamsi kuulus 42 raamatus "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas" (Adams on muuseas "Titaani sireene" välja toonud olulise mõjuna sellele).
 
Selles kõiges on mingit täiuslikku kierkegaardlikku absurdismi, alates Malachi ja Beatrice saatusest edasi Rumfoordi omani, sealt inimkonna omani ja lõpuks ka Tralfamadore saadiku Salo ja tema ülesande omani. Igasugune universumi mõte on hoomamatu ja küsimus on ainult selles, kas kõigil olemuslikult tühistel püüdlustel võib üldse mingi väärtus olla. Siin on veel eriti rõõmustav, et Vonnegut ei lange nihilismi vaid lõpetab loo üllatavalt soojalt.
 
Ning kõik see laotatakse lugeja ette ühe tervikliku loona, ainult minimaalsete kõrvalepõigete ja laialivajumistega, mille ülekülluse poolest Vonnegut teinekord tuntud on. See lugu on lisaks ka kõvasti universaalsem ja vähem Ameerika-keskne. Ma ei vaidleks kindlasti vastu, kui keegi mõnda teist Vonneguti teksti tema parimaks tööks peab. Minule aga meeldib see siin praegusel hetkel kindlasti kõige rohkem.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:

Nagu kord juba mainitud, on tegemist sarjaga Aftermath, mida Dave Hutchinson ja Adam Roberts on kordamööda kirjutanud. Et siis tegevuspaik on sama, umbes sada aastat pärast Inglismaad väga põhjalikult rüüstanud meteoriiditabamusi. Ent kumbki autor veab oma tegelasi, Robertsi peategelaseks on 13-aastane epileptik Davy.
Tegelasi on muidugi veel, seejuures suht tarbetuid. Olustikku tutvustavad nad küll, näiteks vanamees, kes pargasega kaupa mööda Thames'i toimetab. Mootoreid pole kusagilt võtta, purjed ei toimi, nii tulebki pargast köiega ülesvoolu järel vedada või allavoolu liikudes pidurdada. Kirjeldatud on seda tööd pikalt, süžee kohalt on vanameest vaja aga ainult selleks, et ta ootamatul kombel oma pargasest laiba leiaks. Pikalt on juttu ka sõjaka naiskogukonna liidri raskest elust - et ta siis saaks Davyle mõned targad sõnad öelda.
Stiil mulle kohati meeldis, selline rahuliku vooluga ja rustikaalne, mille vahele autor poetab kolmest ühesõnalisest lausest cliffhangeri. Kordusi on siiski paljuvõitu. Saab Davy noole selga, väga valus on, eriti kui seda noolt kasutatakse abivahendina, et ta evakueerimiseks hobuse selga tõsta. Ja siis on kaks nädalat ikka väga valus, enne kui natukene juba liigutada saab...
Nii et olustik on, stiil on, ainult intriig on kuidagi tobe.
Teksti loeti inglise keeles

Eks see sari ju ebaühtlane ole. Ning mida mahukam osa, seda enam on seal täitematerjali. Antud juhul on püütud süstematiseerida loitsude olemust, koostist ning umbes nagu sedagi, millise elementaali mõju all olija milliseid loitse suudab kokku panna.
Siis on hulk vähetähtsaid intriige ja lõpuks pikk kirjeldus pealahingust. Autor pole peategelaste arenguga väga kiirustanud, aga kaheksandas osas on Boxxy võimed juba jumalikele suhteliselt lähedal. No ja siis tuleb talle ka väärilisi vastaseid otsida. Aga kui omadusi, oskusi, loitse ja relvi on peaaegu lõputult, võivad need segi minna, täpsemalt, lugejal võib tekkida küsimus, et kas tüübil siis selle olukorra lahendamiseks paremaid vahendeid ei olnud. Ja ei viitsi ka tagasi lapata, et vaadata, mis oskused, omadused jms Boxxyl on. Neid loetelusid pole liiga palju, sest iga kord võtavad need enda alla mitu lehekülge.
Ei soovita, aga minu jaoks on see lahedalt mitte-deep ajaviide lõunauinakule eelnevaks veerandtunniks.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG romaan pika sarja keskelt, seega pole põhjust mingit kunstilist sügavust oodata. Samas on autor tänuväärsel moel võtnud vaevaks kogu sarjas valitsevaid jõuvahekordi lahti seletada.
Fantasys on väga sageli probleemiks jõudude tasakaalustamine nii, et mõlemal vaenupoolel oleks võiduvõimalus. Seepärast toimub tegevus reeglina tulirelvade-eelsel ajal. Ent keerukas võib olla ka usutavalt kirjeldada tule-elementaalile toetuva warriori võitlust jää-elementaalile toetuva wizardiga.
Niisiis, Boxxy koos oma familiaaridega ründab üheksa kaitseliiniga kindlust, igaüks neist familiaaridest satub kokku võimalikult ebasobiva vastasega ja nii ongi võimalus kirjeldada, millised loitsud kelle vastu kuidas mõjuvad. Familiaarid saavad kõvasti rappida, aga teevad oma töö ära ja koguvad rohkesti punkte, et jõuda järgmisele tasemele. (Mitte level up, kuigi see võib olla eelduseks, vaid rank up.) Et siis succubusest, kel varasemast nii- ja naasugused oskused ja omadusest, saab džinn jne. Selline kulissidetaguse mehhaanika äraseletamine tegi romaani minu jaoks täiesti loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Kolmas osa sarjast "Aftermath". Mõne aasta eest kirjutas Hutchinson esimese osa "Shelter", siis lisas Adam Roberts samasse maailma teise osa "Haven" ja Hutchinson jätkas kolmandaga. Meenutuseks: umbes 80 aasta eest tabasid Maad suuremat sorti meteoriidid ja lõhkusid palju asju ära, näiteks Londoni ning hulga muid asulaid, igasugune taristu ei tööta, ringi liigutakse hobuste ja jalgratastega.
Nagu varemgi öeldud, meeldib mulle Hutchinsoni rahulik jutustamisviis: ka ootamatud sündmused lihtsalt juhtuvad, ilma mingite eelnevate ohumärkide või hilisema juubeldamiseta. Üldse on sündmused, kirjeldused ja dialoogid minu jaoks sobivalt tasakaalus.
Allesjäänud tsivilisatsiooni üks tugipunkte on Plymouthi endine mereväebaas, sealt lähetatakse eriagent Adam uurima, mis toimub mujal, näiteks Oxfordis. Ja ühtlasi korda looma, kui kusagil mingit jama märkab. Jamasid selles segases maailmas muidugi jätkub ja Adam lahendab neid omal kombel. Näiteks kui talle tundub, et linnakeses on võimust võtmas maffia, avastab linnarahvas ühel hommikul, et peaväljakule on rivistatud mõnikümmend paremat jalga. Ülejäänud kehaosasid ei leitagi, aga maffia kaob linnast nagu võluväel.
On umbes kolm asja, mille vajalikkust Hutchinson rõhutab. Kuninglik merevägi - sest seal on alati väga mitmekülgsete oskustega inimesi, ükski töö ei jää tegemata. Siis vanad ülikoolid, mis säilitavad teadmisi ja jäävad ka segastel aegadel neutraalseks. Ning vanad perekonnad: kui ühe liikmed on 150 aastat töötanud politseis ja teised niisama kaua otsinud teid hõlpsamaks rikastumiseks, siis lapsed on ju maast-madalast koos mänginud, konflikti tekkides klaaritakse omavahel, uustulnukaid, kes politsei või kuritegevusega liitunud alles 15 aasta eest, ei saa ju usaldada.
Veel üks detail sarja kohta: kui Dave kirjutatud osades on peategelaseks Adam, superman, kes ei suuda oma tapjainstinkti alati taltsutada, siis Adami kirjutatud osas on peategelaseks hädine epileptik Dave, kel ellujäämisega suuri raskusi.
Teksti loeti inglise keeles

Selline paralleelosa - ja sellisena on ehk ka autoril olnud lihtsam kirjutada. Pole siin Boxxyt ega tema deemonitest familiaaride kõlvatusi, on ainult väike Fizzy oma pürgimustega ikka paremaks meistriks saada. Hetkel on ta mithrilist golem ja juhuslikkuse jumala paladin... Meeldival kombel on püütud ühendada füüsikat ja loitsusid, nii et paralleelselt ürgelementidele tuginevatele needustele on mängus ka elekter ja magnetism.
Oma võlu lisandub nende jaoks, kes vene keelt vähemalt sõimusõnade tasemel valdavad. Mul on kahtlane tunne, et autoril pole nende gradatsioon päris paigas, kuid naljakas on ikkagi.
Et siis suht lahe lorament, aga ega enamat ei saagi ju LitRPG puhul loota.
Teksti loeti inglise keeles

13. Laundry sarja kuuluv raamat, tuleval aastal pidi veel üks ilmuma. Kuigi mõtted kipuvad juba nüüd otsa saavat.
Naguteada, pääsevad vastikud, jumala staatusele pretendeerivad olevused Maale matemaatiliste võrrandite, aga ka inimohvreid toovate kultusrühmade loitsude kaudu. Organisatsioon koodnimega Laundry peaks selliseid sissetunge ära hoidma. Ligi 30 aastat tagasi hakkas üliagar ametnik kahtlustama D&D huvilisi koolipoisse - et kah pöörduvad imelike nimedega olevuste poole ja manavad ja suhtlevad kuidagi šifreeritult. Poisid eraldatakse ühiskonnast, teised lastakse hiljem lahti, aga mängujuht saab "eluaegse" laagrist, kust pääsemine on nii füüsiliste kui maagiliste vahenditega võimatuks tehtud. Aga 28 aastaga õpib nii mõndagi ning kogu selle ajaga on mees välja mõelnud AD&D mänge, mille sisu sarnaneb kahtlaselt sarja viimastes osades toimunuga.
Sõidab siis mees mänguhuviliste kokkutulekule ja seal tuleb tal kokku puutuda pigem LARPi kui lauamänguga. Hea küll, kõik teised süüakse ära või saavad muul kombel piinarikkalt otsa, poiss ja tüdruk (mõlemad küll juba neljakümnendates) pääsevad enam-vähem terve nahaga ja võetakse Laundrysse tööle, vihjatakse ka, et nende isiklik elu võib saada õnneliku pöörde.
Lahja, niisiis, ja vähemalt üks asi tekitab ajateljel segadust: et kui need ja need asjad on juba juhtunud, siis on see tüüp juba surma saanud ja tema tiitel on teisele üle läinud.
Et raamat vähemalt eemalt vaadates romaanina paistaks, on samade kaante vahele pistetud 2009. aastast pärit jutt Overtime, mis on küll tore ja seni (vist) ainult ajakirjas ilmunud, kuid ei oma põhitekstiga mingitki seost.
Teksti loeti inglise keeles

Kohati naljakas, aga siiski jabur ajarännulugu. Võimalik moraal: ei tohiks viia kaasaegseid leiutisi aega, kus nendeni jõudmiseni kuluks veel sajandeid.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu, mida peaks vist kaks korda lugema.
Üks liin on droogidisainerist: mehest, kes loob uusi ja huvitavaid hallutsinogeene ja ühtlasi videoid/muusikat, mis elamust võimendaksid. On küll vihjatud, et nooruses oli tal seepärast pahandusi, kui nüüdseks on ta väga, väga hinnatud kunstnik. Oma geenidest lasi ta endale tekitada nn tütre, kes hiljem otsustab saada armukeseks, ta on ära näinud kõik vaatamaisväärsused maal (ja vist ka Kuul), ostnud mõned kultuuriajaloo kõige kallimad maalid ja laseb end vahel mõneks ajaks kunstlikku koomasse panna.
Ning vahepeal on lõigud Stonehenge'i uurinud veidrikest ja nende oletustest. Kokkuvõttega: Stonehenge on nii suur peegel, et igaüks näeb seal enda teooria peegeldust.
Hea küll, ärkab droogidisainer järjekordsest koomast, talle ei meeldi tütre/armukese järjekordne boyfriend, keda ta peab luuseriks (aga kellel veab), ja loomulikult koondub kõik Stonehenge'is ühte bad tripi. Mitte Kesey-Leary sitiilis, aga ikka tõsiselt bad trippi.
Aga miks kaks korda lugeda? Enne oma viimast pooleaastast koomat nägi peategelane tulevasi sündmusi ilmselt ette, läks nö eest ära selleks ajaks. Mis asetab tegevuse mõneti teise valgusse.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei taha öelda, et autor kirjutada ei oska, aga pärast sissejuhatust kipub asi minema skemaatiliseks. Umbes nagu vaidleks noor Karl Marx Ayn Randiga. Järeldus on küll õige, kuid selline, mida vaid harva söandatakse välja öelda: selleks, et inimkonna elu kekmsiselt mugavamaks muutuks, on paratamatult vaja sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist. (Piltlikult ja üldse mitte jutust võetuna: ka need, kelle töönädal on 75 tundi, saavad endale lõpuks külmiku ja teleka.)
Teksti loeti inglise keeles

Autor ei anna omalpoolt toimuvale tausta, laseb seda teha tegelastel endil (ja selline stiil mulle teadagi meeldib). Tegelased ei räägi enesestmõistetavatest asjadest. (Kui keegi ütleb, et nüüd tuleb minna Frankie juurde, siis ei hakka ju keegi täpsustama, kes on Frankie.) Tegelaste omavahelist juttu ei saa alati usaldada, sest sageli on nad mingi droogi mõju all. Võib siiski aimata, et Venemaa on Saksamaaga sõjas, aga Brüsselis asuv Euroopa juhtkond ei oska seisukohta võtta, kusagil - Kuu peal? - on koloonia, mille varustamist venelased blokeerivad, tegutseb vähemalt üks, tõenäoliselt kaks juutide maailmavalitsemise eesmärgiga salaorganisatsiooni ja maailma kõige edukamad (koos teenindava personaliga) on ankurdanud oma kunstsaare Vahemerre).
Naguöeldud, võib suur osa sellest olla vaid osa tegelaste hallukatest.
Minu jaoks kõige meeldivam oli muusikaga seotud episood, vana rockeri jõuetu viha, kui tema bänd tahab hakata raha nimel teknot tegema. (Ma olen mõnel korral sattunud bändide esinemiseelsesse lavatagusesse, aga mitte kunagi olukorda, kus palgamõrtsukat valmistatakse ette salakavala juudiliidri mõrvamiseks.)
Üldiselt jääb mulje, et pikemast romaanist on võetud lehekülgedepakke, mitte peatükke, vaid täiesti suvalisi. Sest iga kord, kui lugejal tekib tunne, et ta saab aru, mis toimub, läheb kirjeldus mujale, teiste tegelaste juurde.
Kokkuvõttes: suurepärane küberpunk, äärmiselt nauditav lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Keskeakriisis mees on tööl juba nii uimaseks jäänud, et saadetakse koos naisega firmale kuuluvale saarekesele taastuma. Osa saarest ongi puhkekompleks, aga osa nagu midagi muud, kõrvalisi sinna ei lasta.
Mees magab vale naisega, sukeldub vales kohas, näeb asju, mida ei peaks nägema. Kõige selle tõttu saab temast amfiibinimene.
Teksti loeti inglise keeles

Pärast jumala surma mõnekümne aasta eest tekib maa peal tohutu kaos, katedraalis elavad nunnad lähevad väga kiimaliseks ja ühtuvad katedraalis leiduvate kivikujudega. Mõned neist kujudest kujutavad inimesi (pühakuid vms), mõned mitte. Igatahse sünnivad lihast ja kivist järeltulijad, kes kuulutatakse ebarditeks, kui katedraali saabub totter paksuke, kes olevat tundnud kutset piiskopiks hakata - kõigepealt laseb ta katedraali aknad kinni katta, et väljas valitsev kaos sisse ei pääseks.
Hästi kirjutatud jamps, mumeelest.
Teksti loeti inglise keeles

Sellesse juttu sisse minna on palju lihtsam (tõsi, mõningad eeldused peavad selleks olema) kui kirjeldada, millest see räägib.
Tegevuskohaks Ameerika suurlinn, aga kuna vastikud sino-sovietid on selle vastu maha pidanud juba mitu "sõjalist erioperatsiooni", siis on linn kannatada saanud. Veel on elus mõned juhuslikud tsivilistid, peamiselt aga tänavakambad, mis on harjunud enda eest seisma (ja üksteist reeglina ei salli). Siis tekib kusagilt miski uus kamp, mille liikmed on nii suured, et trambivad maju puruks. (400 ei näita mitte hulka, vaid linna piirkonda.)
Vaenulikud jõugud ühinevad, muudavad hiiglased kuidagi tavaliste inimeste suurusteks ja tapavad ära, ise muidugi samuti ohvreid kandes.
Keelepruuk on mõnus, jõukude nimed on toredad - ja keda siis ikka nii väga huvitab, mis ja miks juhtus...
Teksti loeti inglise keeles

Pikapeale läheb ikka tüütuks. Autor ei raatsi oma tegelastekambast loobuda ja pühendab neile palju lehekülgi. Täpsemalt siis sellest, mis oskusi ja leveleid keegi vahepeal juurde saab ning milliseid omadusi see kaasa toob ja kuidas atribuudid kasvavad.
Tõsi küll, peategelane saab mõneks ajaks surma, aga kuna ta sündis puust kastina, siis ei saa see ju lõplik olla.
Teksti loeti inglise keeles

Rucker on kirjutanud palju häid tekste, kindlasti jääb küberpungi ajalukku romaan Wetware oma järgedega ning toredaid lühijutte on samuti. Aga seesinane oleks võinud ka kirjutamata jääda - või vähemalt ei leia ma ainsatki põhjendust, miks pidanuks see ilmuma küberpungi kogumikus.
Teksti loeti inglise keeles

Kui suuremal osal peegelpäikseprillide autoritel on rõhk ideedel (pluss ehk natuke slängi), siis Queen of Cyberpunk on võtnud ka keeleuuenduse (?) täie rauaga ette. Mõned mõtted on jõudnud Gibsoni esimesse triloogiasse, mõned veel sinna-tänna. Minu jaoks oli kõige nauditavam jälgida, kuidas visandist (milleks seda juttu võib ju pidada) kasvas aastatega välja midagi nii lahedat nagu romaan Synners
Teksti loeti inglise keeles

Pronto kiidusõnadega jääb vaid nõustuda. Lugu meenus aga seepärast, et mis ca 40 aastat tagasi oli põnev hüpotees, on nüüdseks samahästi kui reaalsus. Et inimmõistus uurib tehismõistust ja vastupidi, aga on saanud selgeks, kummal poolel on selles mängus tugevamad kaardid.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmise arvustuse kirjutamise ajal võis see lugu tõesti tunduda teismelise poisi huvitava, kuid naiivsevõitu katsetusena. Nüüd aga, eriti kui asendada dirižaabel drooniga ja teisendada lubatud dirižaablite mass kaasaegseteks droonideks, tundub lugu lausa hirmuäratavalt ettenägelikuna.
Riikide vahel toimuvad droonide sõjad, mis kestavad paarist tunnist mõne päevani. Droonijuhid ei ole vahetus läheduses, vaid teevad oma tööd kasvõi teiselt poolt maakera. Paremad droonijuhid saavad hakkama ka viie drooni üheaegse juhtimisega. Sõda käib antud juhul maailma suurima päikeseelektrijaama pärast: kaheksakümne miili jagu päikesepaneele. Tsiviilelanike pihta ei tohi lasta, ÜRO analoog karistab reeglite vastu eksinud. Isegi USA - Hiina konflikt Tiibeti pärast on realistlik.
Jah, natuke on paratamatut naiivsust. Esimese maailmasõja lendurite autunnet: täna lasid sina minu alla, minu kord on seega joogid välja teha. Siis see rohkem keskaega kuuluv, totaalset sõda välistav mõtteviis, et maa ja inimesed on vajalik ressurss, mida ei tohiks hävitada, ja konflikti lahendavad valitsejad või nende valitud eestvõitlejad omavahel (ning ÜRO kinnitab tulemused).
Avalõigus on küll kinnitatud (võimalik, et see on hiljem lisatud, mul on see '93 aasta versioon), et kui maa elanikkond jõuab 20 miljardini, algavad uuesti totaalsed, ajaloos tagsi paiskavad sõjad.
 
Teksti loeti inglise keeles

Iga järgmise osaga venib miinus pikemaks, aga hinnet madalamaks võtta pole ka nagu mõtet. Võtsin ette meelelahutuseks ja meelelahutust see ju ka pakkus.
Kui intriigide lahendused on naljakad ja leidlikud (kohati), siis nõuab nende ette valmistamine muidugi liiga palju tekstiruumi. Juba loetelud Boxxy/Kiera oskustest, omadustest, atribuutidest, loitsudest jms võtavad terveid lehekülgi. Ning kõiki neid on nii palju, et lugejal on väga raske ennustada, mida neist järgmise konflikti puhul kasutada võidakse. Liiatigi ei lase autor "headel" (mis on muidugi suhteline mõiste) otsa saada, isegi kui neile pole just palju tegemisi antud.
Või, noh, deemonitest familiaarid ei saagi ju surma saada, piisab lihtsast loitsust, et nad teispoolsusest tagasi ilmuksid. Surematu ja hävimatu on ka pealkirjas mainitud Teresa, tõe ja õigluse jumalanna. Jumalate karistamine on jumalate endi vaheline asi, ometi on ka Boxxyl oluline roll, kui Teresat sunnitakse oma pettusi ja valesid avalikult tunnistama. Igatahes saab inimeste ja haldjate vaheline sõda selleks korraks läbi ja ilmselt algab järgmine osa väiksemate intriigide lahendamisega - mis aga loodetavasti suurteks kasvavad...
Teksti loeti inglise keeles

Sarja arenedes lähevad romaanid ikka pikemaks, järelsõnas kurdab autor liiatigi, et ei pööranud kõigile tegelastele võrdselt tähelepanu. Aga kõik need võitluste kirjelduse: kangelane kangelase vastu, neli nelja vastu, 5K armee 20K armee vastu võtavad enda alla tõesti tüütult palju lehekülgi, eriti kui ei le eelnevat ülevaadet kummagi poole võimalustest. Isegi kui meie lemmik Boxxy (everybody loves big chests) peale järjekordset kaklust oma lisandunud leveleid, oskusi ja omadusi üle vaatab, kulub selleks terveid lehekülgi.
Tema ise ei saa Boxxy küll eriti olla. Haldjate juures elades veedab ta suurema osa ajast väga sõbraliku ja entusiastliku kass-tüdrukuna (inimesesuurune, aga kassi kõrvade ja sabaga), kes kangesti tahab luurajaks õppida. Ja veidi aega isand Sandmanina, kes puhastab linna kurjategijatest ja asotsiaalidest, ent pakub raha eest oma teeneid ka siis, kui vaenulikud inimesed haldjaid ründama hakkavad. Lisaks muule on ta veel "emme" viiele väga noorele drüaadile (antud juhul on need ühtaegu hiigelpuud ja naisolevused).
Kokkuvõttes, lugu kippus tükati igavaks ja kuigi autor oli seda ilmselt mõnuga kirjutanud, venis miinus ikka pikemaks. Aitab küll sellest sarjast, otsustasin. Võtsin ette ühe oma lemmikautori aeglaselt kulgeva postapo, siis tundmatu austraallase küberpungi, aga kumbki ei köitnud ja üha sagedamini mõtlesin, et mis ikkagi Boxxyst edasi sai...
Teksti loeti inglise keeles

See ei ole raamat - või sari - mida lapselastele unejutuna ette lugeda. Liiga palju humoorikat nö adulti. Et siis lõbus lugemine, mida on raske käest panna, hoolimata kordustest ja omaduste-võimete tabelitest. Sageli juhtub, et kangelane saab liiga kiiresti oma tasemed kätte ja siis pole enam eriti kuhugi areneda, kuigi autor tahaks veel viis järge kirjutada. See ei käi ainult LitRPG kohta, aga ka see, kes kirjutas dozore ja kelle nime pole praegu sünnis nimetada, lasi oma kangelasel liiga kiiresti tipu lähedusse tõusta. Ilievi maailmas ongi see õnnestunud võte, et teatud tasemeni jõudes tuleb ümber kvalifitseeruda. Boxxy võib olla mimicuna ja warlockina maksimumini tõusnud, aga peab nüüd käsitöölisena või doppelgängnerina üsna algusest alustama. Kolmes esimeses osas esines ta omaette tegutseva monstrumina, järgmistes peab ta hakkama inimühiskonda sulanduma. Karta on, et ma jään tema seiklusi jälgima, kuigi peaksin lugema midagi hoopis muud...
Teksti loeti inglise keeles

Poliitiline ebakorrektsus on endiselt vägagi nauditav. Kui selgub, et üks demonessidest on androgüün, koguneb seksi ehk liigagi palju, aga ikka parem kui erektor. Pärast paari õnnestunud operatsiooni - või õigemini juba alates linnakese hävitamisest - tekib kodanik Morningwoodile väga võimekas vastane ja nii ta suuremast osast oma võimetest ilma jääbki. Aga olekski ju igav, kui kõik aina ülesmäge läheks. Tuleb ümber kvalifitseeruda käsitöömeistriks, tõrksaks õpetajaks lillade patsikestega goblin, kelle isa ja venna ta hiljaaegu nahka pani. Kohtumine kaose, kokkusattumuste, õnne ja ebaõnne jumalaga on samuti tore ja meenutas mulle miskipärast Sheckleyd.
Ei soovita kellelegi, aga ise kavatsen ka järgmist osa nautida.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG kokkupanekuks on mitmeid võimalusi. Tegevus võib toimuda paralleelselt reaalsuses ja virtuaalsuses ning see, kes on ühel pool sõber, võib teisel pool osutuda vaenlaseks vms. Muidugi võib kõik juhtuda ainult virtuaalsuses, aga ka siis on abiks, kui toimub mingi suhtlus seiklejate ja labürindi genereeritud kollide vahel, mitte lihtsalt NPC-de tuim nottimine. Peategelas(t)e võimete ja oskuste kasvu dokumenteerimine on ilmselt vajalik, jääb autori otsustada, kui põhjalikult ta seda teeb - väga kerge on arvuderägastikuga lugeja huvi hajutada.
 
Mida on siis sedapuhku teisiti tehtud? Peategelane pole õnneotsija või (tavamõttes) kangelane, vaid dungeoni genereeritud vastane eriti äpardlikele seiklejatele - ent ajapikku õnnestub tal dungeoni mõju alt vabaneda ja omandada vaba tahe. Teiseks on ta - eriti alguses - nii loll, et vajab pidevat autoripoolset kommenteerimist. Tema enda eksistentsiaalsed küsimused on: Kas see on söödav? Mõned raudesemed ei ole. Veel tähtsam küsimus: Kui on söödav, kas see on maitsev? Jällegi, seiklejad, st inimesed, on, aga puud mitte eriti. Oskuste kasv? Autor on kuhjanud kokku erakordselt põhjaliku komplekti oskustest, võimetest, lisahüvitistest jms, mis teevad võimalikuks järgmised oskused, loitsud jne. See võib tunduda tüütu, aga on samas ka üsna naljakas, eriti kui kujutada ette lugejat, kes pole mingil kujul D&D-ga varem kokku puutunud.
 
Peategelane ise oli vähemalt minu jaoks üsna üllatav. Kindlasti mitte ükski neist, kelle hulgast mängija väga paljudes mängudes saab oma kangelaseks valida: ei ole paladin ega druiid ega vibukütt ega... jne. Antud juhul on peategelaseks mimic, kelle esimeseks familiariks on succubus ja - juba romaani lõpuosas, kui ta võimed on oluliselt arenenud - teiseks familiariks fiend. Mõlemad nagu mõnest animest pärit: rinnakad ja väga napilt riides naisdeemonid.
 
Tarbetu kõrvalepõige: vägaammusel ajal, kui 286 oli tehnika viimane sõna, aga ka XT ajas asja ära, tundus Rogue kõige põnevama mänguna - kuni Nethacki tulekuni. Arvestatav hulk tunde kulus labürintides hulkumisele ja üksainus kord elus tundus mulle, et ees paistab kauaotsitud Yendori amulett. Aga ei, loomulikult oli see mimic...
Niisiis, peategelane on pealtnäha puust kast või kirst, kelle üks omadusi on kannatlikkus, võime päevade kaupa liikumatult paigal istuda ja seiklejaid oodata, sest kui mõni neist peaks optimistlikult kaane avama, leiab ta eest suure hulga väga teravaid hambaid... Kujumuutmise oskus areneb vähehaaval: et jalad alla võtta, kolme kombitsaga mõõkasid keerutada, kasvatada endale pimedas nägevad silmad jne. Igatahes, kui alguses on tegemist läbinisti rumala ja süüdimatu tegelasega, siis osa lõpuks, kolme kuu vanusena, on ta 33. leveli mimic ja ühtlasi 22. leveli warlord ning äsja hävitanud umbes 8000 elanikuga inimasula - mitte küll niivõrd ise, kui familiaridele käske jagades.
 
Kokkuvõttes: tegemist on sarjaga Everybody Loves Large Chests, mis on iga osa kaanele ka suurte tähtedega kirjutatud. Neid osasid on praeguse seisuga umbes üksteist. Ja Morningwood on antud juhul peategelase nimi: Boxxy T. Morningwood. Familiarid käivad peale, et tal võiks olla nimi. Kas nimi on midagi maitsvat? küsib ta. Jah, kinnitavad familiarid. Ja itsitavad tükk aega, kui miski random (või mitte päris random) generator talle sellise nime annab. Kusjuures puust kast, isegi kui ta võib soovi korral jalad alla võtta, on loomulikult (või vähemalt esimeses osas) täiesti aseksuaalne. Kuigi nii sarja kui avaosa nimi sisaldavad mõningat mitmetimõistetavust.
 
Millegi võrrelda? Mitmedki Pratchettid pole (isegi originaalis, tõlgetest pole mõtet rääkida) kaugelti nii naljakad. Samas ka mitte nii verised. Kui ma Murderbotiga tutvudes hindasin seda miinusega viiega, siis päris samal tasemel Boxxy ei ole. Aga seda lugu ette võttes ma ei tahtnudki midagi muud kui lõbusat paari-õhtu-lugemist ja just selle ma saingi. Olgu siis plussiga neli, ja vähemalt ühe järje loen ma veel.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei hakka siinkohal sisu ümber jutustama või arutama ulme ja maagilise realismi vahekorra üle teoses. Tahaksin lihtsalt rõhutada, et tegemist on kohalikus mastaabis tippkirjandusega. Romaan võiks olla lausa kohustuslik lugemine neile, kes kirjutamise teekonnal esimesed sammud juba astunud - algajatel, kes ise ka veel ei tea, mida teevad, pole sellest kasu. Aga mumeelest on õpetlik, kui põhjalikult peaks autor oma kirjeldatavat maailma tundma ja kui hoolikalt valima just selle loo jutustamiseks kõige õigema vaatenurga.
Nii mulle tundubki, et autoril oleks õigem jääda endale lähedaste teemade juurde ja loobuda tellimustöödest.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjeldatud maailmas on palju maagiat. See on ka mõlema autori jaoks kodune teema - Kadrey Sandman Slimi sarjas oli alatasa kõrvaldada zombisid, deemoneid ja muud sellist klientuuri. Kadrey stiili ma arvan tundvat, ikkagi üle tosina romaani loetud, ja neid stiilinäiteid leiab ka sellest raamatust, kuni ühe positiivset üllatust märkiva hüüatusena. Nii et sündmused arenevad kohati üsna loogiliselt. Khaw karjäär sai alguse arvutimängude stsenaristina, hiljem on lisandunud raamatuid, aga tundub, et see algus jättis oma jälje. No et mänguloogika on veidi teine, üleminekud ühest situatsioonist teise võivad toimuda äkilisemalt, eriti nn "liivakastides".
Selles loos saavad tegelased sageli surma ja äratatakse ellu, süüakse ära, seestuvad või juhtub midagi veel hullemat. Vereohvrid vahel aitavad, vahel aga teevad asja hullemaks. Nii et värvikaid episoode piisab.
Sisu keerleb suuresti selle ümber, et peategelannal - vabakutselisel esoteeriliste probleemide lahendajal - on olnud rasked ajad. Lihtsaid töid ei pakuta, keeruliste eest ei taheta väärilist hinda maksta jne. Tuleb talle pähe endale kaitseingel manada. Läheb hangib raamatu (haruldus, muidugi!) kus sellekohane õpetus. Paraku saab ta õige manuskripti asemel võltsingu ja olevus, mis manamise peale ilmub, on kõike muud kui ingel. Ning kõik vihjab sellele, et olevusest vabanemise vältimatuks eelduseks on esilemanaja surm.
Positiivse poole pealt võib mainida näiteks peategelanna teadmisi psühhotroopsete ainete vallas. Mitte nii positiivne on see, et minu arvates on Khaw'le on kirjutamise käigus meelde tulnud, et tema koduses malaisia folklooris on veel mõni vastik elukas, veel mõni kaval lõks surelike jaoks, veel mõni loits, mis võiks kaasa tuua maailmalõpu. Ja mulle üldiselt ei meeldi, kui mängureeglid poole mängu pealt muutuvad.
Teksti loeti inglise keeles