Karel Michal

"Baiita" puhul torkab muidugi silma stiilne kaanekujundus: seda teost pole piinlik ka iluasjana riiulis hoida. Loodetavasti lõpetab "Varrak" sellega oma pikaleveninud eksperimendi f-sarja suhtes. Nimelt on mulle hakanud tunduma, et kirjastus teeb uurimust, kui palju mõjutab kehv kaanepilt (kui "Asustet saar" ehk välja arvata) heade raamatute läbimüüki.

Vormist tähtsam on muidugi sisu. Üldiselt ma ei imesta, et romaanivõistluse zhürii, kellele ulmezhanrid tõenäoliselt kaugeks jäävad, "Baiita" ikkagi viienda koha vääriliseks arvas. Hargla pole pingutanud hard-sf-iga, vaid pannud paberile kakssada lehekülge kerges ja hoogsas stiilis fantaasiat. Isegi kahju, et teksti, mille valmimise ajaks on autor märkinud kuuekuulise perioodi, sai alla neelata vähem kui kuue tunniga. Mis omakorda tähendab, et raskeid filosoofilisi konstruktsioone ei ole ning tekst on sujuv ja tõrgeteta - nagu enamasti Hargla puhul.

Falkoonia ja Zembori riikide vahel puhkeb sõda. Sõja puhkemise hetkel on Zembori valitsejanna kojarüütel Savo - raamatu peategelane - naaberriigis missioonil. Ühes külakõrtsis päästab ta sinnasattunud põgeneva neiu vägistajate küüsist. Nagu selgub hiljem, on see tundmatu neiu äravahetamiseni sarnane Falkoonia printsessi Roksanaga. Savo armub kõrvuni tüdrukusse ning põhiosa sündmustest seisnebki Savo meeletutes üritustes oma kire objekti leida ning teda ilmselt ähvardavate ohtude eest päästa. Samas on Savo ka ise tagaaetav, kahtlustatuna spionaazhis ja muudes asjades.

Peategelane on kõrge moraali ja rüütlite aukoodeksi järgi tegutsev macho, kelle peamiseks silmatorkavaks omaduseks on siiski käsitsivõitluse hea valdamine, mida ta romaani jooksul ka korduvalt demonstreerib. Assistendiks on IH valinud talle koomilise kannupoisi (ja sõbra) Kimmo, kelle endine isand - ameti poolest rändrüütel - hukkub Savo eest võideldes. Savo ja Kimmo suhe ongi selline Don Quijote ja Sancho Pansa suhe; ma küll pole kindel, kas need viimased on olnud autorile prototüüpideks. Savo on rohkem Chuck Norrise või Steaven Seagali tüüpi idealistlik (aga emotsionaalsem) võitleja, kui tuua näiteid kinolinalt.

Nagu ikka fabuleerib Hargla keerulisi tegevuskäike ja suhteid, pillub teksti vihjeid, mis loo lõpus küll selgeks saavad. Lugemise käigus pole nendega kahjuks midagi peale hakata. Nagu ikka, laseb Hargla ühel oma tegelasel teksti lõpus pika tiraadi pidada, kes kõik saladused ära seletab. Ma ei ole pehmelt öeldes fantasy sõber, aga plusse saab autor mult selle eest, et lohed-draakonid, haldjad, kääbikud jms. olevused on "Baiitast" eemale hoitud. Kartsin kuni lõpuni, et kuskilt nurga tagant need ikkagi välja hüppavad. Paari nõia-võlurita pole Hargla siiski hakkama saanud.

Aga lõpp on läila. Häppi lõpp. Ja moraalilugemist ka veel viimasesse lausesse: armastus on kõige tähtsam. Savo kakssada lehekülge pidevalt rikkunud oma rüütliau reegleid, et tüdrukuni jõuda, nii et üldiselt sai lugeja tema väärtuste hierarhiast niigi aru. Läila.

Täistabamust esikromaan minu meelest veel ei andnud, aga ma eelistaksingi, et see "kümme" tuleks pigem horrori suunast.

Ilmselt on tegu esimese eesti tõupuhta sword&sorcery looga. Zhanri klassiku Howardiga võrreldes, kelle "Draakoni tunniga" paratamatud paralleelid tekivad, on tegu tükk maad põnevama ning elusama jutuga. Hargla hiilgab peamiselt kahe asjaga - esiteks kiire ning lugejat kaasakiskuv süzhee, teiseks õnnestunud olustikuloomine. Maailm elab, õlle meki kirjeldus paneb kurgu kuivama, etc. Hoolimata peategelase keerukast minevikust, ei ole tast antud ülemäära sügav psühholoogiline portree, mis pole antud juhul ka eriti vajalik.

Seda romaani lugedes jäid häirima kaks asja - esiteks on peategelasel seletamatu võime võita enda poole inimesi, kes seejärel tema eest musta töö ära teevad. Iseäranis välguna selgest taevast mõjus Savo päästminevangitornist, kus ta hukkamist ootas. Seletus (ehkki loogiline) järgnes, kuid tagantjärele ning minu meelest oleks omal kohal olnud varasem vihje sellise situatsiooni võimalikkusele. Hea nõia, kes võtab puhtalt enda peale õela maagi taltsutamise, sekkumine sündmustesse on ilmselt juba vana hea deus-ex-machina trikk, mida kasutavad kirjanikud, kes süzhee põnevamaks kruttimisega on vindi üle keeranud - peategelasele lavastatud väljapääsmatust olukorrast pole lihtsalt enam muud väljapääsu kui loogika eiramine.Või oli kiire romaani lõpetamisega ja midagi originaalsemat ei viitsinud välja mõelda. Veel on imestamisväärseks olukord, kus vastabiellunud näitsik neab surres ära vajalikul momendil puudunud abikaasa. Sellisel juhul oli Savo vaat et õnnega koos, et varakult elukaaslasest vabanes? Needuse olemus, mis on romaani sõlmküsimuseks, oli samas aga üsna andekas.

Antud tähelepanekud on muidugi arvustajale spetsiifilised esmamuljed ning ei pretendeeri ainuõigsusele. "Baiita needus" on sobiv teos debüütromaaniks. Tulevikus ootaks midagi enamat, kuid eriline õnnetus pole ka see kui Hargla samatasemelisi teoseid kirjutama jääkski. Mina sain teose läbi kolme-nelja tunniga ja pole just palju autoreid, kes mind samaks sunniksid. Teos tähistab autori teatud tasemele jõudmist.

Võiks ju mõelda isegi selle üle, kes õigupoolest on romaani tähtsaim tegelane. Kellest kõige rohkem juttu on, see on muidugi selge. Ja lihtsameelsem lugeja ilmselt Savo seiklustest kaugemale ei vaatagi. Kuigi Savo on ju vaid mängukann tiba targemate tegelaste käes. Ja ehkki rüütlikoodeks, millest Savo lähtub, on vägagi meeldiv detail. Aga kui kõrval on tegelane, kelle jaoks nii püssirohi kui kiirkloonimine kuuluvad rubriiki "tooge riistad, teeme ära", siis on tema valikud ilmselt pisut keerukamat - ja tausta arvestades ka huvitavamat - laadi. Ning käivad vaesel Savol kõrgelt üle pea. Muidugi mitte autoril, kes neid kahte ju vastandada on võtnud. Veel täpsemalt: on raamatus ju isegi neli üpris erinevat ellusuhtumist oma valikutega - ning Savo, kelle valikuvõimalused kõige napimad, osutub rohkem nagu käivitavaks elemendiks ja mõõdupuuks.

Tegelt ma tahtsin ainult öelda, et Hargla puhul pole (enam) miski nii lihtne, kui esmapilgul näib.

Nagu Andrit, nii ka mind jääb natuke siiski häirima see, kuidas Savo kõiksugu keerulistest olukordadest mängeldes kuiva nahaga välja oskas tulla. Samuti ka see, et Oseano kogu sellele Zembori kambale otsa peale ei teinud - võimeid pidanuks tal selleks justkui jätkuma. Oseano jäi üldse suhteliselt mõistatuslikuks - anti küll aimu, kes ta on ja kust pärit, aga seda, et niisugune tegelane tegutseb just nii nagu ta romaanis tegutses, ei taha ma siiski hästi "osta" (<-võeh milline amerikanism).

Aga meepotti ei suuda need tõrvatilgad kuigivõrd rikkuda. Ise poleks ma paremini kirjutada osanud nii et mis ma siin ikka irisen :-)

hoolimata negatiivsest sissejuhatusest arvan ma et kui selle raamatu kallal natuke tsensuuri rakendada siis kõlbaks see päris hästi sarja 10 pluss s.t eelkõige nooremaealistele mõeldud kirjanduse hulka...hea kerge lugeda, mõtlema ei pane - vahva ajaviitekirjandus teismelistele.

kaks väikest alustassisuurust riiki (millest yhest on ainult serv näha) kus tegevus toimub on lisaks väiksusele veel kohutavalt igavad - kirjeldatul puudus igasugune sügavus ja falkoonia jäi riigiks kus asus yks kõrts, loss ja natuke metsa ning mägesid ...ainukesed elus tegelased tundusid olevat kimmo ja tema skorpionid ning tules põlev baiita. viimane kyll kahjuks ka ainult sinnamaani kus selgus et ta oli oma meest väga armastanud - see fakt muutis kahtlustäratavaks romaani kandva needuseidee...ma arvan et surmahirmus naisterahvas pigem hyyab oma armastatut appi ja viimaste hingetõmmetega kas neab oma tapjat või kinnitab oma armastust kallimale mitte ei sajata teda

noh igal juhul on mul tunne et hargla puhul on kõik just nii lihtne kui näib ja mul on tugev kartus et täide on läinud mu eelmisel aastal vargsi mõeldu - kas mingil hetkel kvantiteet kvaliteeti yletama ei hakka...tuleb ju autorilt jutte nagu vändrast saelaudu.

Eespool märkasin ma, et mõne retsenseerija arvates on teismelised mingid erilist sugu tühmapead, kellele kõlbab parimaks lugemisvaraks miski võimalikult üheplaaniline F-kategooria filmi ümberjutustus. Jääksin antud juhul eriarvamusele, pole nende tänapäeva noortega midagi nõnda hullu lahti.

2005.12.21
Lõpp häirib siiani. Hoogne fantaasiaromaan ja selline... imal ning seletan-nüüd-kõik-lahti kriminaalromaanilik lõpp. Ei lähe mitte. Hinne 4+, teadmises, et hiljem on samast sulest veelgi paremat kirjasõna ilmunud.

Nojah. Esikromaan jne. Sellepärast 3, muidu ei oleks mööndusi teinud.

7. juuni 2013. Võiks küsida, kas allpool arvustaja stiletti osas mööda ei pane. Selle asemel küsin, kas ilukirjandusteosed ikka peavad olema inseneri-, ajaloo- vms. aruanded?

2. detsember 2013. Hästi viidatud ja usaldusväärsena näiv artikkel inglisekeelsest vikist esitab ühe versiooni stiletti ajaloost, vene viki, tõsi küll, nimetab lahingus halastustapmiseks kasutatavaid relvi, mis inglise viki järgi on juba stilettid, stilettide eelkäijaks. Tähtsam on siiski see, et mingil ajalooperioodil palgamõrvarite poolt kasutamine ei ole sõna tähenduse osa, vaid on pelgalt sõna poolt osutatud relvade ajaloo osa. Pealegi hakkab näima, et isegi siis kui Hargla fantaasiamaailmas kasutasid stilette ainult mõrvarid või antud loo toimumise ajaks on sellest saanud palgamõrvarite relv, siis see ainult vihjab sellele mislaadi "diplomaadiga" on Savo puhul tegemist (on hästi treenitud, kannab palgamõrvarite relva). Kui saan kinnitust, et Hargla mõtles neid detaile vihjena sellele, et Savo on tegelikult spioon, siis pean tunnistama teose detailide teatud peenust ja hinde neljale tõstma.

Esimene eellugu. Viimastel aastakümnetel on mul olnud vaikne põlgus Eesti kirjanike suhtes. Üldiselt ma neid ei loe. Aeg-ajalt pisteliselt midagi, mis juhuslikult näppu sattub või ajakirjanduse kriitikas palju kiita saab. See „aeg-ajalt“ on tavapäraselt kinnitanud minu eelarvamust. Nii olen ma lugenud pool mingit apteekri-raamatut ja otsustanud selle olevat mitte-minu-jaoks ja üldistanud kogu Harglale. Juhuslikult olen sattunud Ulmekirjanduse Baasi (kirjutama ja arvustusi lugema) – sealt tekkis huvi Hargla kirjutatu vastu. Kui siis „Suudlevate vampiiride“ raamatut nägin, võtsin ja lugesin. Kõike ei lugenud. Meeldisid „Raudhammas“ ja Liina-lood (Minu… oli kohe väga hea!) ja tekkis tahtmine veel Harglat lugeda – saamaks aru, mis asja ta ajab ja kujundamaks oma suhtumist. Raamatukogust valitud juhuslik Hargla oli „Baiita needus“.

Teine eellugu. Viimane „Täheaeg“ on keskendunud seiklusulmele, erinevad ajastud ja maailmad, aga ikka „jookse(!), hüppa(!), TAPA! Olen siin urisenud juba kolme seiklusulme peale. Mulle seiklusjutud muidu meeldivad. Mulle meeldib ka seiklusulme. Mulle ei meeldi seiklusulme, kus autor kasutab autori õigust loll olla.
Noh umbes nii, et metsas elab põder – metsas on koledad kiskjad – selles ulmejutus on põder kiskja.
Selles ulmejutus on põder kiskja, sest autorile nii meeldib!
Selle järgi, kuidas see põder peategelast varitseb ja ohustab, saab üsna hästi aru, kuivõrd põdra kiskjalikkus on tingitud autori loodusetundmise iseärasustest. Siia peale lugesin siis Hargla „Baiita needust“.
(Muide, meie metsade põder laseb leitud linnu- ja jänesepoegadel hea maitsta, aga see ei tee temast veel kiskjat.)

Arvamus „Baiita needusest“.

Jutt oli täitsa kobe. Peategelase tundeelule pole justkui miskit ette heita – elasin sisse ja kaasa. Ulmelisus oli sisuliselt põhjendatud – needus kui selline ja selle mõju seikluse käivitajana olid loogilised ja nõudsid ulmet.
Peategelase võitlusoskused ja teiste tegelaste suhete sasipundar mulle ka enam-vähem sobisid.

Oli kolm süvenemist takistavat olulist detaili, mis oleksid olnud välditavad autori loll-olemise õiguse jõhkrast demonstratsioonist loobumisega.

Lollus nr 1. Peategelasel oli alguses stilett. Stilett on ruudukujulise (tera) ristlõikega torkerelv, mis tüüpiliselt kuulus salamõrtsukatele. Ajaloolased on rõhutanud selle relva mitte-kuulumist aadlike relvastuse hulka. Pärast esimest suurt kõrtsikaklust selgub tasapisi, et tegemist on kõrgaadlikuga, kel rüütli aumõiste ja koolitus olulised on. No misjaoks siis stilett? Stiletiga oli tekitanud loo ja peategelase olemusega sobimatu kujutluse peategelasest, mida siis lugeja tasapisi teksti arenedes korrigeerima peab hakkama.

Lollus nr 2. Kirjatuvina kasutavad pahad selles jutus kondorit, keda autor kirjeldab merelinnuna. Kondoreid on ainult üks liik, kes elab Andides ja on selgelt ja üheselt maismaalind. Lokaliseerida tegevustik Lõuna-Ameerikasse ja väita … Ilmselt ajas autor kondori albatrossiga segi – konteksti järgi peaks albatross sobima.

Lollus nr 3. Eelnevate arvustuste juures on tähelepanu juhitud autori poolesele võimetusele ammu ja vibu vahel vahet teha. Mind häiris ka!

Ei midagi lihtsamat – sõnadel on olemas tähendused ja kui autor neid ei tea, siis võiks järele vaadata.
Igaks juhuks võiks vaadata ka siis, kui ta arvab, et ta teab. Raamatu eest küsitakse ju raha!

Kui autor arvab, et tal on õigus loll olla, siis … võiks ju olla toimetaja ja kirjastus

„Toimetanud LINDA UUSTALU“ – kirjastuse nimi on Varrak.

12.06.2013.

Tänan eelmist arvustajat märkuse eest! Stileti osas möödapanemisest - kontrollisin enda (varasemat vaike-)teadmist netiallikatest: http://www.dragon.ee/foorum/viewtopic.php?f=107&t=8746 - seal on loetav Tartu Ülikooli ajaloo instituudi loengukonspekt keskaegsetest relvadest ja sõjandusest (leidsin sealt kinnitust).

Üldiselt ma ei arva, et ulme peaks olema ajaloo-, inseneri-, ja loodusteadustega kooskõlas. Aga kuhu tõmmata piir? Minu jaoks on piir tavateadmiste tasemel - tasemel, mis on omandatud (peaks olema omandatud) keskharidusega + üldine kultuurihuvi. See üldine kultuurihuvi võiks olla selline, et loomaaiast läbi jalutades on loetud puuridel olevaid tekste (ja need meelde jäetud).

Probleem on tegelikult selles, et kui arvata ükskõik olevat, kas amb või vibu, siis muudetakse taoliste trükitud tekstidega keele tähendusvälju ja kogu eelneva keeleliselt (ka visuaalselt) väljendatud kultuuri tajumisvõimalusi... Kondor on Kolumbia, Ecuadori, Boliivia ja Tshiili vappidel ja Boliivia rahvuslind - kui arvata, et teda võib pidada merelinnuks, siis vaesub ja muutub kogu Ladina-Ameerika tajumine - tegemist ei ole suvalise värvulisega, vaid tal on tugev semantiline väli! Kondori tugevat sematilist välja võib ka kuulata - toksige otsingusse "El Condor Pasa"...