Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Neil Gaiman ·

Stardust

(romaan aastast 1998)

eesti keeles: «Tähetolm»
Tallinn «Tiritamm» 2010

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.688
Arvustused (16)
kiilakas

No ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab nii hästi kirjutada. Haldjajutt ja puha, aga pisarad paneb voolama, ent ei jäta samal ajal mõistusele kah toitu pakkumata.Mõni ikka kohe oskab heal teemal väga hästi kirjutada.
Teksti loeti inglise keeles
Sander Vahter

Kui "Ameerika jumalad" valmistasid mulle kerge pettumuse vaid sel põhjusel, et ootused olid liiga kõrgele aetud, siis "Stardust"-i kallale asusin ma hoopis realistlikemate ootustega. Ja väga hea.

Päevateekonna kaugusel Londonist asub Müüri küla. Küla teises küljes on müür, milles olev ava on (ilmselt üks paljudest) värav haldjamaale. Küla elanikud peavad värava juures kordamööda vahti, et liiga uudishimulikud lapsed või pahaaimamatud võõrad läbi värava ei koperdaks ja tarbetut häda ei tekitaks. Kord 9 aasta jooksul saavad valvurid hinge tõmmata, kui haldjamaa elanikud värava taga oleval aasal laada korraldavad ning pääs haldjamaale on vaba ja kuhu siis sõidavad kokku kaubapakkujad üle haldjamaa ning erinevate maagiliste vidinate järgi vajadust tundvad meie ilma elanikud. Seega, päris kirju rahvas. Ühe sellise laada kõrvaltulemusena saab eostatud poolinimene-poolhaldjamaaelanik (rassi ei täpsustata) Tristran.

Tristran kasvab poisist noorukiks isa juures, ehk siis meie maailmas. Noh, noorukitel on mõtteis, teadagi, vaid tüdrukud. Ning kui ühel ilusal päeval Tristran satub ühe noorukitele nii väga tüüpilise kohmaka külgelöömiskatse käigus küla kõige ilusamale neiule lubama, et toob ära parasjagu taevast langenud tähe, kui tüdruk temaga abiellub, siis romantilise hingega nooruk ei kõhkle hetkegi, vaid asub kohe haldjamaale teele -- sest just sinna täht langes. Haldjamaal selgub, et langenud tähte on teistelgi vaja, kuid õnneks on haldjamaa värvika asurkonna seas ka Tristrani suhtes soodsalt meelestatud tegelasi. Täht, muuseas, on hoopis teistsugusest materjalist, kui võiks oodata... Ning raamatu lõpus ootab loomulikult happy-happy-joy-joy (natuke peab spoilereid ka ikka olema).

Kas just pisaraid voolama, aga väga ilus ja südamlik lugu kindlasti.
Teksti loeti inglise keeles
Ele Pärtel

Minu Stardustil on kaks autorit - peale Neil Gaimani ka Charles Vess, kes on joonistanud 175 imeilusat värvilist pilti, mida jätkub peaaegu igale leheküljele. Jutt ja pildid moodustavad väga vinge terviku, sestap on raske päris täpselt ette kujutada, kuidas piltideta tekst mõjuks. Ilmselt mitte halvemini, jättes lugeja oma fantaasiale hoopis rohkem ruumi. Gaimanit lugedes on alati see hea asi, et kohe algusest on teada, et lõpp ei saa olla miskit muud kui hea. Teatavate mööndustega siiski, samuti on vahepeal on piisavalt valusaid kohti ja tegelased ei ole mustvalged, nagu muinasjuttudes tavaliselt. Ma ise veel ei tea, aga loodan, et filmitegijad ei ole jutule miskit kurja teinud.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Hargla

Tähendab kõigepealt nägin ma filmi, ilma et oleks teadnud, et see Gaimani raamatul põhineb. Ometi oli juba paari minuti järel selge, et aluseks on tugev kirjanduslik põhi, sest kõik tundus Hollywoodi tavakraamist väga erinev. Ja kui üldjoontes film oli siiski tüüpiline studio production, siis erineb ta sealjuures tugevalt mitmest kaanonist. Ma arvasin pärast, et see on viimaste aegade parim fantasy film, pika puuga parem kui narniad, eragonid ja sõrmuste needsamused ja jään ka selle arvamuse juurde pärast raamatu läbilugemist, ehkki erinevused Gaimani ja filmi kontseptsiooni vahel on üpris suured. Et kui film oli tegelikult väga hea, oleks ta selle raamatu alusel saanud olla veel_palju_parem. Ja mitte selles pole asi, et ühtegi raamatut ei saagi otse filmi konverteerida, et ikka tuleb teha tegelaste ja süžee koondamisi ja kohendamisi, filmi keel ja fenomen on kirjanduse omast erinevad ja ka mitte selles, et välja on roogitud üks ropp sõna, seks ja vägivald vaid selles, et kui filmi liigub graduaalselt tegelaste vahelise vastasseisu kasvatamise suunas, et lõpuks saaks maha pidada mastaapse ja eriefekte täis Hea ja Kurja vahelise madina, siis romaani storyline liigub pigem andestamise ja paratamatusega leppimise suunas. Pahad ei olegi lõpus enam nii pahad ja selleks ei pea neid tingimata maha löödama… Otsest vägivalda ja surma on aga romaanis kummati rohkem kui filmis. Filmi plussiks on aga see, et süžeed on osavate ja teravmeelsete nõksude rikastatud; mõnedele kohtadele, kus Gaimanil tegelikult midagi ei toimu, on filmis elu sisse puhutud. On tekitatud juurde värvikaid kõrvaltegelasi. Kui aga raamatust endast, siis mõjuks see nagu tavapärase fantasy-questi antitees. Mitmed teised autorid kirjutaks selle kolm korda pikemaks, Gaiman teeb aga lühidalt ja seda tõhusamalt. Tegelikult ongi see ühe tüüpilise fantasy-questi kirjanduslik essents, ilma igasuguse tarbetu butafooria, üle mägede ronimise, päkapikkude jorina ja haldjate halata – ilus, puhas, särav kirjandus. Ma ei soovitaks seda lugeda muidugi neil, kes otsivad ulmekirjandusest loogikat ja usutavust. See lugu ei tegele mitte füüsikalise vaid emotsionaalse tõe otsimisega (ja meelelahutusega).
Teksti loeti inglise keeles
Johannes Koit

Neil Gaiman on mulle autorina meeldinud juba päris pikka aega, kuid minu usk tema võimetesse lõi kõikuma peale kesise "Coraline" lugemist. See tekitas ka teatud eelarvamust "Tähetolmu" suhtes, kuigi samanimeline linateos jättis mulle väga hea mulje. Õnneks osutusid minu kartused asjatuteks. Raamat on igati tasemel. Loo keskmes on nooruk nimega Tristan Thore, kes lubab armastatule oma tunnete kinnituseks langenud tähe tuua. Selleks peab ta siirduma teisele poole müstilist müüri, kus asub haldjamaa. Üsna lihtne sisu, mille teevad nauditavaks leidlikud detailid, värvikad kõrvaltegelased ning vaimustav stiil. Teos on kirja pandud üsna kerglases toonis, sisaldades ometi väga tõsiseid ning täiskasvanulike momente. Gaiman suudab huumorit ning traagikat üsna hästi tasakaalus hoida, mille tõttu ongi raamat täpselt nii hea, nagu see on. Tasub kindlasti lugeda. Viis!
Teksti loeti eesti keeles
Raux

Tundub, et mul puudub see vajalik soolikas, mis Gaimani loomingut ära seediks. No ei tõmba -- ma saan põhimõtteliselt aru, et Gaiman Oskab Sõnu Ritta Seada, aga see, mida sealt kokku saab lugeda, jätab mind igatahes täiesti külmaks.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

võta nüüd kinni, on see vaese mehe Pratchett või vastupidi... jah, sest kõrvalliinid ärkavad ellu täpselt ja ainult siis, kui autor arvab, et nüüd on sobilik nende arvel nalja teha. ei, sest lool on tegelikult mingi sisu ka olemas. (need, kes Pratchetti ainult eesti keeles lugenud, arvavad ekslikult, et tema lugudel on samuti sisu. originaalis enamasti ei ole.)

võibolla on keegi kunagi ära sorteerinud, mida kõike ingliskeelses kirjanduses haldjate ja haldjamaaga seostatakse. paraku pole seda mulle ette jäänud ja nii jääb kohati mulje, et autor on paroodiana kokku kuhjanud kõikvõimalikke haldjamaaga seotud klišeesid. siiski tundub autoril olevat oskus meeleolu loomiseks ning õnneks on tõlkija selle ka eesti keeles edasi andnud. sest, noh, lugemisest on mõni päev möödas, lugu aga torgib, kutsub mõtlema asjadele, mida seal otsesõnu kirjas ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Kaupo Rebane

Kohalik telekanal näitas täna filmi ja ammuloetud raamat tuli sellega meelde.

Nende kahe samanimelise – filmi ja raamatu - omavahelised erisused on Indrek H. siin eespool (juba 2007) kenasti lahti seletanud. Lisaksin vaid, et mul on kahju mõnest mõnusast detailist, mis ekraanile ei jõudnud.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Tore raamat, muinasjutt täiskasvanutele. Film oli ka täitsa hea, aga nagu tavaliselt, ületas raamat seda mäekõrguselt.
Teksti loeti eesti keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:
Must Kass

Nagu kord juba mainitud, on tegemist sarjaga Aftermath, mida Dave Hutchinson ja Adam Roberts on kordamööda kirjutanud. Et siis tegevuspaik on sama, umbes sada aastat pärast Inglismaad väga põhjalikult rüüstanud meteoriiditabamusi. Ent kumbki autor veab oma tegelasi, Robertsi peategelaseks on 13-aastane epileptik Davy.
Tegelasi on muidugi veel, seejuures suht tarbetuid. Olustikku tutvustavad nad küll, näiteks vanamees, kes pargasega kaupa mööda Thames'i toimetab. Mootoreid pole kusagilt võtta, purjed ei toimi, nii tulebki pargast köiega ülesvoolu järel vedada või allavoolu liikudes pidurdada. Kirjeldatud on seda tööd pikalt, süžee kohalt on vanameest vaja aga ainult selleks, et ta ootamatul kombel oma pargasest laiba leiaks. Pikalt on juttu ka sõjaka naiskogukonna liidri raskest elust - et ta siis saaks Davyle mõned targad sõnad öelda.
Stiil mulle kohati meeldis, selline rahuliku vooluga ja rustikaalne, mille vahele autor poetab kolmest ühesõnalisest lausest cliffhangeri. Kordusi on siiski paljuvõitu. Saab Davy noole selga, väga valus on, eriti kui seda noolt kasutatakse abivahendina, et ta evakueerimiseks hobuse selga tõsta. Ja siis on kaks nädalat ikka väga valus, enne kui natukene juba liigutada saab...
Nii et olustik on, stiil on, ainult intriig on kuidagi tobe.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Eks see sari ju ebaühtlane ole. Ning mida mahukam osa, seda enam on seal täitematerjali. Antud juhul on püütud süstematiseerida loitsude olemust, koostist ning umbes nagu sedagi, millise elementaali mõju all olija milliseid loitse suudab kokku panna.
Siis on hulk vähetähtsaid intriige ja lõpuks pikk kirjeldus pealahingust. Autor pole peategelaste arenguga väga kiirustanud, aga kaheksandas osas on Boxxy võimed juba jumalikele suhteliselt lähedal. No ja siis tuleb talle ka väärilisi vastaseid otsida. Aga kui omadusi, oskusi, loitse ja relvi on peaaegu lõputult, võivad need segi minna, täpsemalt, lugejal võib tekkida küsimus, et kas tüübil siis selle olukorra lahendamiseks paremaid vahendeid ei olnud. Ja ei viitsi ka tagasi lapata, et vaadata, mis oskused, omadused jms Boxxyl on. Neid loetelusid pole liiga palju, sest iga kord võtavad need enda alla mitu lehekülge.
Ei soovita, aga minu jaoks on see lahedalt mitte-deep ajaviide lõunauinakule eelnevaks veerandtunniks.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

LitRPG romaan pika sarja keskelt, seega pole põhjust mingit kunstilist sügavust oodata. Samas on autor tänuväärsel moel võtnud vaevaks kogu sarjas valitsevaid jõuvahekordi lahti seletada.
Fantasys on väga sageli probleemiks jõudude tasakaalustamine nii, et mõlemal vaenupoolel oleks võiduvõimalus. Seepärast toimub tegevus reeglina tulirelvade-eelsel ajal. Ent keerukas võib olla ka usutavalt kirjeldada tule-elementaalile toetuva warriori võitlust jää-elementaalile toetuva wizardiga.
Niisiis, Boxxy koos oma familiaaridega ründab üheksa kaitseliiniga kindlust, igaüks neist familiaaridest satub kokku võimalikult ebasobiva vastasega ja nii ongi võimalus kirjeldada, millised loitsud kelle vastu kuidas mõjuvad. Familiaarid saavad kõvasti rappida, aga teevad oma töö ära ja koguvad rohkesti punkte, et jõuda järgmisele tasemele. (Mitte level up, kuigi see võib olla eelduseks, vaid rank up.) Et siis succubusest, kel varasemast nii- ja naasugused oskused ja omadusest, saab džinn jne. Selline kulissidetaguse mehhaanika äraseletamine tegi romaani minu jaoks täiesti loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Kolmas osa sarjast "Aftermath". Mõne aasta eest kirjutas Hutchinson esimese osa "Shelter", siis lisas Adam Roberts samasse maailma teise osa "Haven" ja Hutchinson jätkas kolmandaga. Meenutuseks: umbes 80 aasta eest tabasid Maad suuremat sorti meteoriidid ja lõhkusid palju asju ära, näiteks Londoni ning hulga muid asulaid, igasugune taristu ei tööta, ringi liigutakse hobuste ja jalgratastega.
Nagu varemgi öeldud, meeldib mulle Hutchinsoni rahulik jutustamisviis: ka ootamatud sündmused lihtsalt juhtuvad, ilma mingite eelnevate ohumärkide või hilisema juubeldamiseta. Üldse on sündmused, kirjeldused ja dialoogid minu jaoks sobivalt tasakaalus.
Allesjäänud tsivilisatsiooni üks tugipunkte on Plymouthi endine mereväebaas, sealt lähetatakse eriagent Adam uurima, mis toimub mujal, näiteks Oxfordis. Ja ühtlasi korda looma, kui kusagil mingit jama märkab. Jamasid selles segases maailmas muidugi jätkub ja Adam lahendab neid omal kombel. Näiteks kui talle tundub, et linnakeses on võimust võtmas maffia, avastab linnarahvas ühel hommikul, et peaväljakule on rivistatud mõnikümmend paremat jalga. Ülejäänud kehaosasid ei leitagi, aga maffia kaob linnast nagu võluväel.
On umbes kolm asja, mille vajalikkust Hutchinson rõhutab. Kuninglik merevägi - sest seal on alati väga mitmekülgsete oskustega inimesi, ükski töö ei jää tegemata. Siis vanad ülikoolid, mis säilitavad teadmisi ja jäävad ka segastel aegadel neutraalseks. Ning vanad perekonnad: kui ühe liikmed on 150 aastat töötanud politseis ja teised niisama kaua otsinud teid hõlpsamaks rikastumiseks, siis lapsed on ju maast-madalast koos mänginud, konflikti tekkides klaaritakse omavahel, uustulnukaid, kes politsei või kuritegevusega liitunud alles 15 aasta eest, ei saa ju usaldada.
Veel üks detail sarja kohta: kui Dave kirjutatud osades on peategelaseks Adam, superman, kes ei suuda oma tapjainstinkti alati taltsutada, siis Adami kirjutatud osas on peategelaseks hädine epileptik Dave, kel ellujäämisega suuri raskusi.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Selline paralleelosa - ja sellisena on ehk ka autoril olnud lihtsam kirjutada. Pole siin Boxxyt ega tema deemonitest familiaaride kõlvatusi, on ainult väike Fizzy oma pürgimustega ikka paremaks meistriks saada. Hetkel on ta mithrilist golem ja juhuslikkuse jumala paladin... Meeldival kombel on püütud ühendada füüsikat ja loitsusid, nii et paralleelselt ürgelementidele tuginevatele needustele on mängus ka elekter ja magnetism.
Oma võlu lisandub nende jaoks, kes vene keelt vähemalt sõimusõnade tasemel valdavad. Mul on kahtlane tunne, et autoril pole nende gradatsioon päris paigas, kuid naljakas on ikkagi.
Et siis suht lahe lorament, aga ega enamat ei saagi ju LitRPG puhul loota.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

13. Laundry sarja kuuluv raamat, tuleval aastal pidi veel üks ilmuma. Kuigi mõtted kipuvad juba nüüd otsa saavat.
Naguteada, pääsevad vastikud, jumala staatusele pretendeerivad olevused Maale matemaatiliste võrrandite, aga ka inimohvreid toovate kultusrühmade loitsude kaudu. Organisatsioon koodnimega Laundry peaks selliseid sissetunge ära hoidma. Ligi 30 aastat tagasi hakkas üliagar ametnik kahtlustama D&D huvilisi koolipoisse - et kah pöörduvad imelike nimedega olevuste poole ja manavad ja suhtlevad kuidagi šifreeritult. Poisid eraldatakse ühiskonnast, teised lastakse hiljem lahti, aga mängujuht saab "eluaegse" laagrist, kust pääsemine on nii füüsiliste kui maagiliste vahenditega võimatuks tehtud. Aga 28 aastaga õpib nii mõndagi ning kogu selle ajaga on mees välja mõelnud AD&D mänge, mille sisu sarnaneb kahtlaselt sarja viimastes osades toimunuga.
Sõidab siis mees mänguhuviliste kokkutulekule ja seal tuleb tal kokku puutuda pigem LARPi kui lauamänguga. Hea küll, kõik teised süüakse ära või saavad muul kombel piinarikkalt otsa, poiss ja tüdruk (mõlemad küll juba neljakümnendates) pääsevad enam-vähem terve nahaga ja võetakse Laundrysse tööle, vihjatakse ka, et nende isiklik elu võib saada õnneliku pöörde.
Lahja, niisiis, ja vähemalt üks asi tekitab ajateljel segadust: et kui need ja need asjad on juba juhtunud, siis on see tüüp juba surma saanud ja tema tiitel on teisele üle läinud.
Et raamat vähemalt eemalt vaadates romaanina paistaks, on samade kaante vahele pistetud 2009. aastast pärit jutt Overtime, mis on küll tore ja seni (vist) ainult ajakirjas ilmunud, kuid ei oma põhitekstiga mingitki seost.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Kohati naljakas, aga siiski jabur ajarännulugu. Võimalik moraal: ei tohiks viia kaasaegseid leiutisi aega, kus nendeni jõudmiseni kuluks veel sajandeid.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Lugu, mida peaks vist kaks korda lugema.
Üks liin on droogidisainerist: mehest, kes loob uusi ja huvitavaid hallutsinogeene ja ühtlasi videoid/muusikat, mis elamust võimendaksid. On küll vihjatud, et nooruses oli tal seepärast pahandusi, kui nüüdseks on ta väga, väga hinnatud kunstnik. Oma geenidest lasi ta endale tekitada nn tütre, kes hiljem otsustab saada armukeseks, ta on ära näinud kõik vaatamaisväärsused maal (ja vist ka Kuul), ostnud mõned kultuuriajaloo kõige kallimad maalid ja laseb end vahel mõneks ajaks kunstlikku koomasse panna.
Ning vahepeal on lõigud Stonehenge'i uurinud veidrikest ja nende oletustest. Kokkuvõttega: Stonehenge on nii suur peegel, et igaüks näeb seal enda teooria peegeldust.
Hea küll, ärkab droogidisainer järjekordsest koomast, talle ei meeldi tütre/armukese järjekordne boyfriend, keda ta peab luuseriks (aga kellel veab), ja loomulikult koondub kõik Stonehenge'is ühte bad tripi. Mitte Kesey-Leary sitiilis, aga ikka tõsiselt bad trippi.
Aga miks kaks korda lugeda? Enne oma viimast pooleaastast koomat nägi peategelane tulevasi sündmusi ilmselt ette, läks nö eest ära selleks ajaks. Mis asetab tegevuse mõneti teise valgusse.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Ma ei taha öelda, et autor kirjutada ei oska, aga pärast sissejuhatust kipub asi minema skemaatiliseks. Umbes nagu vaidleks noor Karl Marx Ayn Randiga. Järeldus on küll õige, kuid selline, mida vaid harva söandatakse välja öelda: selleks, et inimkonna elu kekmsiselt mugavamaks muutuks, on paratamatult vaja sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist. (Piltlikult ja üldse mitte jutust võetuna: ka need, kelle töönädal on 75 tundi, saavad endale lõpuks külmiku ja teleka.)
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Autor ei anna omalpoolt toimuvale tausta, laseb seda teha tegelastel endil (ja selline stiil mulle teadagi meeldib). Tegelased ei räägi enesestmõistetavatest asjadest. (Kui keegi ütleb, et nüüd tuleb minna Frankie juurde, siis ei hakka ju keegi täpsustama, kes on Frankie.) Tegelaste omavahelist juttu ei saa alati usaldada, sest sageli on nad mingi droogi mõju all. Võib siiski aimata, et Venemaa on Saksamaaga sõjas, aga Brüsselis asuv Euroopa juhtkond ei oska seisukohta võtta, kusagil - Kuu peal? - on koloonia, mille varustamist venelased blokeerivad, tegutseb vähemalt üks, tõenäoliselt kaks juutide maailmavalitsemise eesmärgiga salaorganisatsiooni ja maailma kõige edukamad (koos teenindava personaliga) on ankurdanud oma kunstsaare Vahemerre).
Naguöeldud, võib suur osa sellest olla vaid osa tegelaste hallukatest.
Minu jaoks kõige meeldivam oli muusikaga seotud episood, vana rockeri jõuetu viha, kui tema bänd tahab hakata raha nimel teknot tegema. (Ma olen mõnel korral sattunud bändide esinemiseelsesse lavatagusesse, aga mitte kunagi olukorda, kus palgamõrtsukat valmistatakse ette salakavala juudiliidri mõrvamiseks.)
Üldiselt jääb mulje, et pikemast romaanist on võetud lehekülgedepakke, mitte peatükke, vaid täiesti suvalisi. Sest iga kord, kui lugejal tekib tunne, et ta saab aru, mis toimub, läheb kirjeldus mujale, teiste tegelaste juurde.
Kokkuvõttes: suurepärane küberpunk, äärmiselt nauditav lugemine.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Keskeakriisis mees on tööl juba nii uimaseks jäänud, et saadetakse koos naisega firmale kuuluvale saarekesele taastuma. Osa saarest ongi puhkekompleks, aga osa nagu midagi muud, kõrvalisi sinna ei lasta.
Mees magab vale naisega, sukeldub vales kohas, näeb asju, mida ei peaks nägema. Kõige selle tõttu saab temast amfiibinimene.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Pärast jumala surma mõnekümne aasta eest tekib maa peal tohutu kaos, katedraalis elavad nunnad lähevad väga kiimaliseks ja ühtuvad katedraalis leiduvate kivikujudega. Mõned neist kujudest kujutavad inimesi (pühakuid vms), mõned mitte. Igatahse sünnivad lihast ja kivist järeltulijad, kes kuulutatakse ebarditeks, kui katedraali saabub totter paksuke, kes olevat tundnud kutset piiskopiks hakata - kõigepealt laseb ta katedraali aknad kinni katta, et väljas valitsev kaos sisse ei pääseks.
Hästi kirjutatud jamps, mumeelest.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Sellesse juttu sisse minna on palju lihtsam (tõsi, mõningad eeldused peavad selleks olema) kui kirjeldada, millest see räägib.
Tegevuskohaks Ameerika suurlinn, aga kuna vastikud sino-sovietid on selle vastu maha pidanud juba mitu "sõjalist erioperatsiooni", siis on linn kannatada saanud. Veel on elus mõned juhuslikud tsivilistid, peamiselt aga tänavakambad, mis on harjunud enda eest seisma (ja üksteist reeglina ei salli). Siis tekib kusagilt miski uus kamp, mille liikmed on nii suured, et trambivad maju puruks. (400 ei näita mitte hulka, vaid linna piirkonda.)
Vaenulikud jõugud ühinevad, muudavad hiiglased kuidagi tavaliste inimeste suurusteks ja tapavad ära, ise muidugi samuti ohvreid kandes.
Keelepruuk on mõnus, jõukude nimed on toredad - ja keda siis ikka nii väga huvitab, mis ja miks juhtus...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Pikapeale läheb ikka tüütuks. Autor ei raatsi oma tegelastekambast loobuda ja pühendab neile palju lehekülgi. Täpsemalt siis sellest, mis oskusi ja leveleid keegi vahepeal juurde saab ning milliseid omadusi see kaasa toob ja kuidas atribuudid kasvavad.
Tõsi küll, peategelane saab mõneks ajaks surma, aga kuna ta sündis puust kastina, siis ei saa see ju lõplik olla.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Rucker on kirjutanud palju häid tekste, kindlasti jääb küberpungi ajalukku romaan Wetware oma järgedega ning toredaid lühijutte on samuti. Aga seesinane oleks võinud ka kirjutamata jääda - või vähemalt ei leia ma ainsatki põhjendust, miks pidanuks see ilmuma küberpungi kogumikus.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Kui suuremal osal peegelpäikseprillide autoritel on rõhk ideedel (pluss ehk natuke slängi), siis Queen of Cyberpunk on võtnud ka keeleuuenduse (?) täie rauaga ette. Mõned mõtted on jõudnud Gibsoni esimesse triloogiasse, mõned veel sinna-tänna. Minu jaoks oli kõige nauditavam jälgida, kuidas visandist (milleks seda juttu võib ju pidada) kasvas aastatega välja midagi nii lahedat nagu romaan Synners
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Pronto kiidusõnadega jääb vaid nõustuda. Lugu meenus aga seepärast, et mis ca 40 aastat tagasi oli põnev hüpotees, on nüüdseks samahästi kui reaalsus. Et inimmõistus uurib tehismõistust ja vastupidi, aga on saanud selgeks, kummal poolel on selles mängus tugevamad kaardid.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Eelmise arvustuse kirjutamise ajal võis see lugu tõesti tunduda teismelise poisi huvitava, kuid naiivsevõitu katsetusena. Nüüd aga, eriti kui asendada dirižaabel drooniga ja teisendada lubatud dirižaablite mass kaasaegseteks droonideks, tundub lugu lausa hirmuäratavalt ettenägelikuna.
Riikide vahel toimuvad droonide sõjad, mis kestavad paarist tunnist mõne päevani. Droonijuhid ei ole vahetus läheduses, vaid teevad oma tööd kasvõi teiselt poolt maakera. Paremad droonijuhid saavad hakkama ka viie drooni üheaegse juhtimisega. Sõda käib antud juhul maailma suurima päikeseelektrijaama pärast: kaheksakümne miili jagu päikesepaneele. Tsiviilelanike pihta ei tohi lasta, ÜRO analoog karistab reeglite vastu eksinud. Isegi USA - Hiina konflikt Tiibeti pärast on realistlik.
Jah, natuke on paratamatut naiivsust. Esimese maailmasõja lendurite autunnet: täna lasid sina minu alla, minu kord on seega joogid välja teha. Siis see rohkem keskaega kuuluv, totaalset sõda välistav mõtteviis, et maa ja inimesed on vajalik ressurss, mida ei tohiks hävitada, ja konflikti lahendavad valitsejad või nende valitud eestvõitlejad omavahel (ning ÜRO kinnitab tulemused).
Avalõigus on küll kinnitatud (võimalik, et see on hiljem lisatud, mul on see '93 aasta versioon), et kui maa elanikkond jõuab 20 miljardini, algavad uuesti totaalsed, ajaloos tagsi paiskavad sõjad.
 
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Iga järgmise osaga venib miinus pikemaks, aga hinnet madalamaks võtta pole ka nagu mõtet. Võtsin ette meelelahutuseks ja meelelahutust see ju ka pakkus.
Kui intriigide lahendused on naljakad ja leidlikud (kohati), siis nõuab nende ette valmistamine muidugi liiga palju tekstiruumi. Juba loetelud Boxxy/Kiera oskustest, omadustest, atribuutidest, loitsudest jms võtavad terveid lehekülgi. Ning kõiki neid on nii palju, et lugejal on väga raske ennustada, mida neist järgmise konflikti puhul kasutada võidakse. Liiatigi ei lase autor "headel" (mis on muidugi suhteline mõiste) otsa saada, isegi kui neile pole just palju tegemisi antud.
Või, noh, deemonitest familiaarid ei saagi ju surma saada, piisab lihtsast loitsust, et nad teispoolsusest tagasi ilmuksid. Surematu ja hävimatu on ka pealkirjas mainitud Teresa, tõe ja õigluse jumalanna. Jumalate karistamine on jumalate endi vaheline asi, ometi on ka Boxxyl oluline roll, kui Teresat sunnitakse oma pettusi ja valesid avalikult tunnistama. Igatahes saab inimeste ja haldjate vaheline sõda selleks korraks läbi ja ilmselt algab järgmine osa väiksemate intriigide lahendamisega - mis aga loodetavasti suurteks kasvavad...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Sarja arenedes lähevad romaanid ikka pikemaks, järelsõnas kurdab autor liiatigi, et ei pööranud kõigile tegelastele võrdselt tähelepanu. Aga kõik need võitluste kirjelduse: kangelane kangelase vastu, neli nelja vastu, 5K armee 20K armee vastu võtavad enda alla tõesti tüütult palju lehekülgi, eriti kui ei le eelnevat ülevaadet kummagi poole võimalustest. Isegi kui meie lemmik Boxxy (everybody loves big chests) peale järjekordset kaklust oma lisandunud leveleid, oskusi ja omadusi üle vaatab, kulub selleks terveid lehekülgi.
Tema ise ei saa Boxxy küll eriti olla. Haldjate juures elades veedab ta suurema osa ajast väga sõbraliku ja entusiastliku kass-tüdrukuna (inimesesuurune, aga kassi kõrvade ja sabaga), kes kangesti tahab luurajaks õppida. Ja veidi aega isand Sandmanina, kes puhastab linna kurjategijatest ja asotsiaalidest, ent pakub raha eest oma teeneid ka siis, kui vaenulikud inimesed haldjaid ründama hakkavad. Lisaks muule on ta veel "emme" viiele väga noorele drüaadile (antud juhul on need ühtaegu hiigelpuud ja naisolevused).
Kokkuvõttes, lugu kippus tükati igavaks ja kuigi autor oli seda ilmselt mõnuga kirjutanud, venis miinus ikka pikemaks. Aitab küll sellest sarjast, otsustasin. Võtsin ette ühe oma lemmikautori aeglaselt kulgeva postapo, siis tundmatu austraallase küberpungi, aga kumbki ei köitnud ja üha sagedamini mõtlesin, et mis ikkagi Boxxyst edasi sai...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

See ei ole raamat - või sari - mida lapselastele unejutuna ette lugeda. Liiga palju humoorikat nö adulti. Et siis lõbus lugemine, mida on raske käest panna, hoolimata kordustest ja omaduste-võimete tabelitest. Sageli juhtub, et kangelane saab liiga kiiresti oma tasemed kätte ja siis pole enam eriti kuhugi areneda, kuigi autor tahaks veel viis järge kirjutada. See ei käi ainult LitRPG kohta, aga ka see, kes kirjutas dozore ja kelle nime pole praegu sünnis nimetada, lasi oma kangelasel liiga kiiresti tipu lähedusse tõusta. Ilievi maailmas ongi see õnnestunud võte, et teatud tasemeni jõudes tuleb ümber kvalifitseeruda. Boxxy võib olla mimicuna ja warlockina maksimumini tõusnud, aga peab nüüd käsitöölisena või doppelgängnerina üsna algusest alustama. Kolmes esimeses osas esines ta omaette tegutseva monstrumina, järgmistes peab ta hakkama inimühiskonda sulanduma. Karta on, et ma jään tema seiklusi jälgima, kuigi peaksin lugema midagi hoopis muud...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Poliitiline ebakorrektsus on endiselt vägagi nauditav. Kui selgub, et üks demonessidest on androgüün, koguneb seksi ehk liigagi palju, aga ikka parem kui erektor. Pärast paari õnnestunud operatsiooni - või õigemini juba alates linnakese hävitamisest - tekib kodanik Morningwoodile väga võimekas vastane ja nii ta suuremast osast oma võimetest ilma jääbki. Aga olekski ju igav, kui kõik aina ülesmäge läheks. Tuleb ümber kvalifitseeruda käsitöömeistriks, tõrksaks õpetajaks lillade patsikestega goblin, kelle isa ja venna ta hiljaaegu nahka pani. Kohtumine kaose, kokkusattumuste, õnne ja ebaõnne jumalaga on samuti tore ja meenutas mulle miskipärast Sheckleyd.
Ei soovita kellelegi, aga ise kavatsen ka järgmist osa nautida.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

LitRPG kokkupanekuks on mitmeid võimalusi. Tegevus võib toimuda paralleelselt reaalsuses ja virtuaalsuses ning see, kes on ühel pool sõber, võib teisel pool osutuda vaenlaseks vms. Muidugi võib kõik juhtuda ainult virtuaalsuses, aga ka siis on abiks, kui toimub mingi suhtlus seiklejate ja labürindi genereeritud kollide vahel, mitte lihtsalt NPC-de tuim nottimine. Peategelas(t)e võimete ja oskuste kasvu dokumenteerimine on ilmselt vajalik, jääb autori otsustada, kui põhjalikult ta seda teeb - väga kerge on arvuderägastikuga lugeja huvi hajutada.
 
Mida on siis sedapuhku teisiti tehtud? Peategelane pole õnneotsija või (tavamõttes) kangelane, vaid dungeoni genereeritud vastane eriti äpardlikele seiklejatele - ent ajapikku õnnestub tal dungeoni mõju alt vabaneda ja omandada vaba tahe. Teiseks on ta - eriti alguses - nii loll, et vajab pidevat autoripoolset kommenteerimist. Tema enda eksistentsiaalsed küsimused on: Kas see on söödav? Mõned raudesemed ei ole. Veel tähtsam küsimus: Kui on söödav, kas see on maitsev? Jällegi, seiklejad, st inimesed, on, aga puud mitte eriti. Oskuste kasv? Autor on kuhjanud kokku erakordselt põhjaliku komplekti oskustest, võimetest, lisahüvitistest jms, mis teevad võimalikuks järgmised oskused, loitsud jne. See võib tunduda tüütu, aga on samas ka üsna naljakas, eriti kui kujutada ette lugejat, kes pole mingil kujul D&D-ga varem kokku puutunud.
 
Peategelane ise oli vähemalt minu jaoks üsna üllatav. Kindlasti mitte ükski neist, kelle hulgast mängija väga paljudes mängudes saab oma kangelaseks valida: ei ole paladin ega druiid ega vibukütt ega... jne. Antud juhul on peategelaseks mimic, kelle esimeseks familiariks on succubus ja - juba romaani lõpuosas, kui ta võimed on oluliselt arenenud - teiseks familiariks fiend. Mõlemad nagu mõnest animest pärit: rinnakad ja väga napilt riides naisdeemonid.
 
Tarbetu kõrvalepõige: vägaammusel ajal, kui 286 oli tehnika viimane sõna, aga ka XT ajas asja ära, tundus Rogue kõige põnevama mänguna - kuni Nethacki tulekuni. Arvestatav hulk tunde kulus labürintides hulkumisele ja üksainus kord elus tundus mulle, et ees paistab kauaotsitud Yendori amulett. Aga ei, loomulikult oli see mimic...
Niisiis, peategelane on pealtnäha puust kast või kirst, kelle üks omadusi on kannatlikkus, võime päevade kaupa liikumatult paigal istuda ja seiklejaid oodata, sest kui mõni neist peaks optimistlikult kaane avama, leiab ta eest suure hulga väga teravaid hambaid... Kujumuutmise oskus areneb vähehaaval: et jalad alla võtta, kolme kombitsaga mõõkasid keerutada, kasvatada endale pimedas nägevad silmad jne. Igatahes, kui alguses on tegemist läbinisti rumala ja süüdimatu tegelasega, siis osa lõpuks, kolme kuu vanusena, on ta 33. leveli mimic ja ühtlasi 22. leveli warlord ning äsja hävitanud umbes 8000 elanikuga inimasula - mitte küll niivõrd ise, kui familiaridele käske jagades.
 
Kokkuvõttes: tegemist on sarjaga Everybody Loves Large Chests, mis on iga osa kaanele ka suurte tähtedega kirjutatud. Neid osasid on praeguse seisuga umbes üksteist. Ja Morningwood on antud juhul peategelase nimi: Boxxy T. Morningwood. Familiarid käivad peale, et tal võiks olla nimi. Kas nimi on midagi maitsvat? küsib ta. Jah, kinnitavad familiarid. Ja itsitavad tükk aega, kui miski random (või mitte päris random) generator talle sellise nime annab. Kusjuures puust kast, isegi kui ta võib soovi korral jalad alla võtta, on loomulikult (või vähemalt esimeses osas) täiesti aseksuaalne. Kuigi nii sarja kui avaosa nimi sisaldavad mõningat mitmetimõistetavust.
 
Millegi võrrelda? Mitmedki Pratchettid pole (isegi originaalis, tõlgetest pole mõtet rääkida) kaugelti nii naljakad. Samas ka mitte nii verised. Kui ma Murderbotiga tutvudes hindasin seda miinusega viiega, siis päris samal tasemel Boxxy ei ole. Aga seda lugu ette võttes ma ei tahtnudki midagi muud kui lõbusat paari-õhtu-lugemist ja just selle ma saingi. Olgu siis plussiga neli, ja vähemalt ühe järje loen ma veel.
 
 
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Ma ei hakka siinkohal sisu ümber jutustama või arutama ulme ja maagilise realismi vahekorra üle teoses. Tahaksin lihtsalt rõhutada, et tegemist on kohalikus mastaabis tippkirjandusega. Romaan võiks olla lausa kohustuslik lugemine neile, kes kirjutamise teekonnal esimesed sammud juba astunud - algajatel, kes ise ka veel ei tea, mida teevad, pole sellest kasu. Aga mumeelest on õpetlik, kui põhjalikult peaks autor oma kirjeldatavat maailma tundma ja kui hoolikalt valima just selle loo jutustamiseks kõige õigema vaatenurga.
Nii mulle tundubki, et autoril oleks õigem jääda endale lähedaste teemade juurde ja loobuda tellimustöödest.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Kirjeldatud maailmas on palju maagiat. See on ka mõlema autori jaoks kodune teema - Kadrey Sandman Slimi sarjas oli alatasa kõrvaldada zombisid, deemoneid ja muud sellist klientuuri. Kadrey stiili ma arvan tundvat, ikkagi üle tosina romaani loetud, ja neid stiilinäiteid leiab ka sellest raamatust, kuni ühe positiivset üllatust märkiva hüüatusena. Nii et sündmused arenevad kohati üsna loogiliselt. Khaw karjäär sai alguse arvutimängude stsenaristina, hiljem on lisandunud raamatuid, aga tundub, et see algus jättis oma jälje. No et mänguloogika on veidi teine, üleminekud ühest situatsioonist teise võivad toimuda äkilisemalt, eriti nn "liivakastides".
Selles loos saavad tegelased sageli surma ja äratatakse ellu, süüakse ära, seestuvad või juhtub midagi veel hullemat. Vereohvrid vahel aitavad, vahel aga teevad asja hullemaks. Nii et värvikaid episoode piisab.
Sisu keerleb suuresti selle ümber, et peategelannal - vabakutselisel esoteeriliste probleemide lahendajal - on olnud rasked ajad. Lihtsaid töid ei pakuta, keeruliste eest ei taheta väärilist hinda maksta jne. Tuleb talle pähe endale kaitseingel manada. Läheb hangib raamatu (haruldus, muidugi!) kus sellekohane õpetus. Paraku saab ta õige manuskripti asemel võltsingu ja olevus, mis manamise peale ilmub, on kõike muud kui ingel. Ning kõik vihjab sellele, et olevusest vabanemise vältimatuks eelduseks on esilemanaja surm.
Positiivse poole pealt võib mainida näiteks peategelanna teadmisi psühhotroopsete ainete vallas. Mitte nii positiivne on see, et minu arvates on Khaw'le on kirjutamise käigus meelde tulnud, et tema koduses malaisia folklooris on veel mõni vastik elukas, veel mõni kaval lõks surelike jaoks, veel mõni loits, mis võiks kaasa tuua maailmalõpu. Ja mulle üldiselt ei meeldi, kui mängureeglid poole mängu pealt muutuvad.
Teksti loeti inglise keeles