Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Iain M. Banks ·

Consider Phlebas

(romaan aastast 1987)

eesti keeles: «Mõtle Phlebasest»
Tallinn «Varrak» 1998 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
29
17
7
0
0
Keskmine hinne
4.415
Arvustused (53)

Taas üks kena tulevikuvisioon, taustaks kena pisike sõda - nagu kokkuvõte kiretult märgib: väike lühike sõda, hõlmas vaevalt 0.2 % galaktika mahust, kaotused elavjõus 851.4 miljardit ja laevades 91215660 (+\- 200), planeete ja suuremaid kaaslasi hävinud 53 etc. Seestpoolt tundub asi aga muidugi võimas. Peategelane on suhteliselt haruldase rassi esindaja (suudab teiste jäljendamiseks oma kuju muuta), kes ideoloogilistel kaalutlustel (tehisintellektid ja üleüldine masinatest sõltuvus ei meeldi) võitleb kolmejalgsete mittehumanoidide poolel. Raamatut liigitatakse üldiselt space opera'ks, kuigi ühe tavalise kosmoseooperi jaoks on ta natuke liiga sügavamõtteline ja mitte just otseselt tõsine, aga pigemini traagiline. Omapärast muljet tugevdavad aeg-ajalt esinevad isikupäratud kommentaarid. Hea raamat, kuigi üle kahe korra ei ole ma viitsinud teda lugeda. Soovitan soojalt. Pole oluline mis keeles tähendab antud juhul soomekeelset tõlget.
Teksti loeti pole oluline mis keeles

See shotlasest kirjanik sai tuntuks mainsteam romaanidega “The Wasp Factory” (84) ja “Walking on Glass” (85). Neis kasutas ta kirjanikunime Iain Banks. SF raamatutel on nimeks märgitud Iain M. Banks.
Vaadeldav romaan on kirjaniku esimene katse kirjutada heatasemeline kosmoseooper. Selleks mõtles ta välja Kultuuri (=Culture) nimelise utoopia. Utoopia kujutamise mõte tekkis tal vastureaktsioonina kõikvõimalikele loetud düstoopiatele. Banks leidis, et inimmõistus suudab panna ühiskonna asjad laabuma. Kultuuri sidemeid galaktika teiste tsivilisatsioonidega peab Kontakt. Viimane üritab misjonitöö ja veenmise abil liita võõrad tsivilisatsioonid Kultuuriga. Kui vajatakse radikaalsemat tegevust, kasutatakse Eriolukordade Osakonna (= Special Circumstances) teeneid. Kuna utoopias sõdureid ei kasva, värbab see osakond agente väljastpoolt Kultuuri. Seega on enamik Banksi SF romaanide peategelasi sündinud ja kasvanud väljaspool Kultuuri. Banksi kosmoseooperite tegevus toimub enamasti Kultuuri äärealadel või isegi väljaspool seda (nagu “The Player of Games”). Põhjusena võiks mainida, et utoopias ei toimu midagi sellist, millest tahaks lugeda. Hinne 5.
Teksti loeti soome keeles

Värvikas, võimas ning kahtlemata ka traagilise alatooniga kosmoseooper, millel on nii mahtu, haaret kui sügavust. Olemuselt midagi Düüni ja Surmailma vahepealset, kuid hetkel, vahetult peale läbilugemist tundub, et tugevam teos kui kaks eelmainitud kokku. Ei olnud (tänu paksusele) mõttes lugema hakata, kuid sirvides jäid silmad lehtede külge kinni ning loetud sai ta sisuliselt ühe hungetõmbega. Kuulub kindlasti loetud ulmeromaanide esikahekümnesse.Nagu näha, on raamatu eestikeelse versiooni ilmumine toonud kaasa keskmise hinde langemise :)
Teksti loeti inglise keeles
RIQ

Lugesin, kaifisin! Esimene Banksi Kultuuri-sarjast mille kätte sain ning siiani loetuist (lisaks veel "The Player of Games" ja "Use of Weapons") parim. Jättis vapustava mulje. Tõeline elamus. Meenutab oma universumikäsitlusega veidi Adamsit, kuid on nagu mingil põhjusel täiskasvanuks saanud.. Hindeks 5, kuna kõrgemat ei saa anda. Soovitan soojalt kõikidele ulmefriikidele.... ja ka muidu friikidele
Teksti loeti soome keeles

Lõputu tsirkus Põrunud Aru - kadunud raketiaju - ümber... Üks igavamaid raamatuid viimasel ajal loetutest. Mis ilmselt tähendab, et ma eriti ei fänna pikki ja üksikasjalisi kirjeldusi sellest, kuidas laev jäämäega või rong teisega kokku põrkab ja kuidas siis miski tala või muu ront paindub ja katki läheb. Kui teost filosoofiliseks tahetakse pidada, siis võiks ilmselt järelsõnadega piirdudagi. Et universumi mastaabis tähtsusetu sõda, aga mõnes mõttes siiski õpetlik. Neile, kes seda juhtima sattusid, siiski elu ja surma küsimus. Ning neile, kes ise sisse sattusid, ainult surma küsimus. Nujah... Tahetakse öelda, et sõda suht mõttetu asi ja kulutatakse siis 500 lk mõttetutele kirjeldustele. Oleks tüübile avaleheküljel vee ikka peale lasknud, oleks rutem vaevast lahti saanud. Võib ju võtta kui allegooriat, et läänelik isikuvabadusele ja arvutitele toetuv maailmavaade islamifanaatikute vastu ja nende vahele jäävad kohanejad - kujumuutjad - kes igal juhul pulbriks tehakse. Aga polnud viitsinud autor isegi miskit lahedat religiooni välja mõelda. Et surelikus kehas ei saa olla surematut hinge, on muidugi terane tähelepanek. Detailide kallal nakerdamine ilmselt autori tugev külg, oleks siis piirdunudki lihtsalt märuliga, üldistuse seisukohast on need detailid ju valdavalt sisulise tähenduseta. Siis veel see naisagent, kes laseb endal käe ära murda, sillalt alla visata jms, enne kui relva välja võtab ning täristama hakkab - siis, kui selle järele enam eriti vajadustki pole... Kaardimängu episood oli ehk kõige huvitavam, kuid sealgi kippus miski võltpateetika meeleolu rikkuma.. Korralik tõlge venitab üldhinde miinusega kolmeni. Hakkas silma ainult üks naljakas aps. Kas keegi sai aru, mis tegemist oli Põrnud Arul Baas 10-ga? Ja kuidas see lause tegelikult oleks pidanud kõlama... Eelkirjutajaga vaidlemise mõttes ütleks, et Adamsile jääb kümnest võimalusest üksteist korda alla.
Teksti loeti eesti keeles

Oh-jah, see raamat oli liiga pikk minugi jaoks. Omas zhanris oli ta iseenesest hea, sündmustik ja idee olid OK, aga venima hakkas see asi lõpuks. Eespool on seda raamatut võrreldud nii "Düüni" kui ka HHGTTG-ga, minu meelest jääb "Phlebas" neile mõlemale mingil määral alla just nimelt loetavuse poolest. Filosoofia koha pealt kraabib minu hinnet alla ka asjaolu, et lugesin "Phlebasega" ligikaudu samal perioodil ka Dan Simmonsi "Hyperioni", vaat sealt võiks õppida, kuidas paksu, intelligentset ja huvitavat raamatut kirjutada! Aga nelja panen küll, hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Ega suurt midagi lisada ei olegi. Ülemäära pikk oli ta ka, aga see jääb juba isikliku laiskuse arvele. Hea lugu muidugi, ent võrreldes näiteks Dan Simmonsi Hyperioniga oli natuke nigelam (mis teha, järjest lugedes lihtsalt tekkis võrdlusmoment), aga viis ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mille puhul on mul üsna raske tõmmata vahet isiklike ootuste/lootuste ja reaalse lugemiselamuse vahel.

Romaani neli esimest arvustust BAASis pärinevad isikutelt, kelle arvamusi ma (üldiselt) aktsepteerin... kõik nad on antud tekstile viie pannud! Romaani tutvustus «Varraku» kataloogis mõjus samuti intrigeerivalt: lubas sünget ja destruktiivset kosmoseooperit.

Lugesin romaani kahe päevaga läbi... päris pooleli jätta ei tahtnud, aga ajuti tuli end sundida küll. Põhiline hinnang on selline: antud romaani põhjal on Banks üsna vilets romaanikirjanik. Raamat laguneb laiali eraldiseisvateks pika jutu või lühiromaani mahtu episoodideks, mida siis mingite maotute tekstikestega ühtseks tervikuks kokku püütakse tsementeerida.

Algus oli suurepärane: läbikukkunud agent gerontokraatide lampkastis! See gerontokraatia tundub üldse Banksi kõikse originaalsem leid olevat. Siis tuli hunnik jahu... Teine ilus koht oli alles raamatu teises pooles: see saar seal Orbitaali ookeanis, kus kohalikud maailmalõppu ootasid... see oli kõikse paremini kirja pandud. Lõpumadin planeedisiseses labürindis meeldis kah... seal suutis autor minu jaoks need jaburad mastaabid mõistetavaks kirjutada.

Väga head olid ka need lõpulisad. Ning see tütarlaps, kes armastas mägedes ronida ja pidi igasugustest olukordadest väljapääsu leidma.

Personaalselt häiris mind romaanis ka see ideede ja kirjelduste teisejärgulisus... lugedes oli silme ees õige mitu varasemat romaani – Larry Niveni «Ringworld» ja Poul Andersoni «Satan`s World» – kui meenutada kahte esimesena pähe hüpanut. Okay, see personaalne kiiks!

Ja kui see Kultuur on utoopia, siis milline peaks veel düstoopia olema? Mulle tuletas Kultuur küll meelde mingit «heade kavatsustega sillutatud põrguteed».

Kokkuvõte:
Soovitada ei julge. Ise kavatsen ka järjed osta (kui eesti keeles ilmuvad) ja läbi lugeda kui mahti saan... Kuid sihukest muljet küll ei jäänud, et... vauuu, olen nüüd miskit ägedat läbi lugenud!

NB! Olles nüüdseks läbi lugenud ka kaks järgmist romaani, pean selle köite hinde punkti võrra allapoole tõmbama... viite pole neist minuarust ükski väärt, aga Phlebasest mõtlemine on ikka tunduvalt nõrgemini välja kukkunud, kui need järgmised köited... saigi neli miinusest kolm!

Teksti loeti eesti keeles

Kõhklesin tükk aega, kas panna talle 5 või 4. "5", sest see on minu arust parim seni eesti keeles ilmunud kosmosesõja lugu, "4", sest kohati kipub ta tõesti "täiskirjutamise" muljet jätma. Jaba eespool mainitud 2 ideed ise vääriksid eraldi äramärkimist (hukkamiskamber-kogumiskaev ja too usuhullude koloonia saarel). Raamatu ülesehituses on autor järginud reegleid, mille eiramine tihti ulmekirjandust "rikub" - ei ole selgelt "häid-pahasid", mõlemal poolel on nimetet omadusi; - teos püsib lõpuni alguses paika pandud raamides, ei ole mingit "deus ex machina"t; - keegi ei päästa viimasel mikrosekundil Kõiksust.Mingit erilist filosoofilist sügavust seal küll ei ole. On mõtteid elust ja surmast ja kohast päikes(t)e all, ent keskmiselt palju vähem, kui nn tavakirjanduses; tõsi, rohkem ja üldinimlikult lähedasemat ning mõistetavamat, kui enamasti ulmes.Eespool on teost võrreldud teiste autorite omadega, mis näiteks Adamsi puhul ei ole minu arust õige - see on sama, kui võrrelda tanki lepatriinuks värvitud sapurozetsiga.

PS. Kaks aasta hiljem tõmbasin ühe hinde alla. Tagantjärele - mitte üht ideed ei ole meelde jäänud. Sisu kohta liiga paks.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat minu meelest parem kui Hyperion, alguses pani küll imestama, et autor põhimeest suvaliselt igasugu kolkaid pidi ringi loksutas aga ju ta tahtis meeleolu luua ja oma maailma näidata. Igatahes oli huvitav lugeda. Vahepalad mõtleva tütarlapsega olid igatahes igavad ja mõttetud, ei saanudki aru mis eesmärk tema tegevusel oli. Lõpp aga just minu meele järgi. Sellist ma küll ei oodanud, pigem olin kindel lilledes ja saluudis.
Teksti loeti eesti keeles

Kõige muljetavaldaldavamad action–stseenid, mida kirjandusest leidnud olen, sünge, traagiline. Oleks nagu vägev. Keegi siin eespool mainis, et tegu on katsega kirjutada esimene tõsine ja kirjandusliku väärtusega space–opera. Tõsine on see küll, aga sellisel kujul, ilma lapsiku romantikata on seiklusromaan igav. Miks ma peaksin silmad punnis sadade lehekülgede kaupa lugema detailirohkeid kirjeldusi rongiõnnetustest ja planeetide hävinemisest, kui see ei ole põnev ja tegelased ka ei köida?
Teksti loeti eesti keeles

Päris keeruline seda hinnet anda, aga annan siiski viie. Seda eelkõige actioni ja peategelase eest. Mürgihambad, mürginäärmed küünte all, hapet eritavad higinäärmed, ümberkehastumine kellegi koopiaks, valu välja lülitamine jne. Päris vintske vend oli see Horza.Aga et kogu jama käis ainult selle Aru kättesaamise nimel, oli muidugi jama. Ning see lõputu detailne actioni kirjeldus hakkas pikapeale tüütavaks muutuma. Kuid meelelahutusena oli raamat piisavalt hea lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kosmoseooper kui selline on suhteliselt tänamatu kirjandusvorm. Meeldib muidugi paljudele ja enamikus lihtsatele inimestele, kuid intellektuaalsemad (ja ka need, kes end sellisteks peavad) teevad seda maha. Muidugi, enamikus kosmoseooperite sisust kubiseb klisheedest, kuid seda teeb enamus kirjandust. Küsimus on selles, kuidas seda esitada. Banks ei ole sellega suurt vaeva näinud ja tema puhul on need selgelt silma hakkavad. Aga... Tema kirjutamisstiil avaldab mulle muljet. Ehkki paljudele tundub see venivat ja igav, oli ta mulle huvitav ega veninud hoopiski. Banks oskab kirjutada, ta oskab sõnadega mängida ning kirjeldada. See avaldas muljet. Ja pealegi, ega sisu ka ju mingi jama ei olnud. Pinge oli täiesti olemas...
Teksti loeti eesti keeles

Uskumatult paks põnevik... see oli esmamulje. Asja parandasid detailiderohked kirjeldused, mis mulle sellises kontekstis täitsa meeldisid. Maitse asi. Lõpumürgel oli hästi kirjutatud, see oli mäng, milles polnud, ei saanud olla võitjaid, kõik olid võrdselt kaotajad (peale masinate). Hävingumäng. See algas koos hävingumänguga orbitaalil, enne seda polnud selge, kas Horza üldse jõuabki oma elu Suure Mänguni või hukkub grotesksetes takistustes, mida saatus talle ükshaaval ette paiskab. Alates hävingumängu episoodist orbitaalil on jälgitav tegelase enda isiklik hävingumäng, mäng, mida ta mängib tõelise mänguri kombel vaid kahele panusele - neiks on armastus ja surm. Kui Keelatud maailmas maandumisel ilmnes, et armastus on kaotatud, jäi vaid surma vältida - tuli leida Aru, hoolimata kõigest. Sama situatsioon kordus mõni aeg hiljem - armastus tekkis uuesti ning kaotas teist korda, jäi jällegi üle püüda surm üle trumbata. Aga õnn ei soosinud seegi kord mängurit. Tema esimene võit selles mängus, laev, jäi ka tema viimaseks. Süþee dünaamilisust ja põnevust mööndes võib aga norida üksikute episoodide kallal, eriti lõpus. Pole usutav, et sellise kaliibriga mees nagu Horza laseb endale nii lihtsalt nurga tagant pasunasse anda, nagu kirjeldatud. Piisavalt pole põhjendatud ka võitlusvõimelise idiraani ellujätmine ja eriti mitte viimase hala uskumine Horza poolt - ta oli idiraanidega piisavalt kaua mehkeldanud, et teada, milleks nad võimelised olid. Väga meeldivalt lollitab autor lugejat mõnede sentimentaalsete teisejärguliste põnevikustampidega - kasvõi see koht, kus Yalson oma rasedusest räägib. Suureks kergenduseks oli leida, et tegu oli tõepoolest lollitamisega, et autoril pole plaanis üldistele kliðeedele alluda ja madin käib sama halastamult edasi, nagu ennegi. Häirivalt mõjus ka suht ühesuguste humanoidsete liikide kirevus - sellele on raske leida mingisugust ratsionaalset seletust ning SIIN on küll makstud lõivu startrekilikele stampidele. Meelde jäi ka rida suurepäraseid kohti - punane putukas lumel, pinge kogumine lõpulahingus läheneva rongi õhusrve all, räiged stseenid Horza peldikkongis ja orbitaali saarel kannibali juures (aga tegelikult tundus mulle terve see saarekoht ülepingutatult grotesksena ja üldisest kontekstist väljalangevana). Kogu loo moraal näis olevat, et peategelane ei alnud oma elu, vaid kellegi teise poolt ettemääratud elu, pasavannist õngitseti ta ainult selleks välja, et ta saaks mõni aeg hiljem oma elu mingis uues madinas jätta tema enda jaoks sama mõttetus avantüüris, nagu seda oli eelmine.Kokkuvõtteks - polnud nii vägev, kui eelreklami põhjal oleks võinud arvata, kuid sellest hoolimata oli tegemist hästi kirjutatud põnevusromaaniga. Aga ruumiooperitest meeldib mulle "Asum" igatahes rohkem - va hea Doc sai praegu punktivõidu. Ka võiks mõned stseenid vahelt ära olla, kasvõi see kannibali saar, sest praegu on teos ikka paks ja lohisev küll. Raamat paistab esindavat suunda, millega seoses praegusel hetkel filmikunstis meenuvad kõigepealt "Independence Day", "Armageddon" ja "Titanic" - suurepärase tehinilise teostuse ja eriefektidega kaunistatud täielikku savi, millesse lugeja lollitamiseks paar kullatera peidetud on, mis vähema kriitikameelega isikut kohati pimestada võivad. Millegi pärast panen asjale nelja, kuid tegelikult võiks kolme ka panna - ilmselt pole ka mina kassikulla imetlemise patust päris prii.
Teksti loeti eesti keeles

Häiris, et prooviti kogu aeg mingit rasket filosoofiat ajada, kuid see oli sellise kahtlase kvaliteediga. Aga muidu ajaviiteks käib küll, lõpp ka tavapärasest happy end-st väheke erinev.
Teksti loeti eesti keeles

Tekitas igat sorti tundeid ja mõtteid, samuti on meeldiv sarnasus "Düüni" ja Douglas`e "Pöidlaküüdiga" .Minu meelest isegi jupi maad parem kui " Düün ". " Düünist " jäänud halb arvamus lisade ja kommentaaride kohta muutus peale "...Phoebast" , üldiselt oli kogu raamat minu meelest piisavalt tempokas.
Teksti loeti eesti keeles

Hea näide raamatust (laieneb ka sarjale kui soovite) mis on kirjutatud kümnete miljonite vaimult näljaste Star Treki fännide soovile vastu tulles. Siis on neil hea oma laia silmaringi demonstreerida - noh et ka midagi muud on lugenud.

Selles raamatus pole ju ühtegi originaalset ideed! "Kultuur" on tõesti hästi lahti kirjutatud, aga nii paksus raamatus oskaks seda isegi mina :) Kirjatehniliselt on raamat muidugi ladusalt kirjutatud ja oma eesmärgigi - võimalikult suured müüginumbrid - ilmselt täitnud, sellest ka minu hinne.

Saast. Keskmisest kõrgema IQ puhul soovitan hoiduda.
Teksti loeti eesti keeles

Üldine mulje sellest raamatust jäi mul üsna segane: üldjoontes on kogu süzhee üles ehitatud klisheedele. Samas peab aga mainima, et ülesehitus oli küllalt haarav ning seda oli huvitav, isegi väga huvitav, lugeda. Seetõttu on hindeks neli, mida tuleb võtta kui teatavat sorti kompromissi. Kindlasti ei olnud selle raamatu hindele abiks eestikeelne tõlge. Tõlkija polnud vaevunud / suutnud raamatut korrekstselt ümber lappida. Oh, sõnad on loomulikult asendatud eesti omadega, kuid lauseehitused ning sõnade valik jätavad tugevalt soovida. Ei oskagi kohe öelda, kas näiteks maakeeles keegi tarvitab sellist sõna nagu biheiviouristlik. Või siis näteks koht, kus sugu tähistavad asesõna (him) oli tõlgitud kui "tema" ning hetk hiljem tegi peategelane selle sõna "tema" aluselt järelduse, et inimene keda sellega refereeriti oli meessoost. Kuid olgu kuidas on, vähemalt oli selle tõlke alusel võimalik teha raamatule reverse engineerigut ning tuvastada, mida autor tegelikult mõtles.

Kuid see selleks. Süzhee on üldjoontes juba eelnevalt ära kirjeldatud, seega ei vaevu ma enam seda üle kordama. Küll aga tahaks ma lisada mõned täpsustused. Näiteks jäi mul sellest raamatust mulje, et kindlasti peaks kunagi sellele sarjale ilmuma prequel. Nimelt on täielikult vale, et kogu see kirjumirju grupp tulnukaid, keda eelpool refereeriti kui Startrekilikke tegelasi, ei olegi tegelikult niiväga tulnukad. Loomulikult oli seal ka paar "ebamaist" rassi, kuid enamus kogu sellest värvikast sortimendist olid inimeste alamrassid. Tundus, et kunagi ammustel aegadel olid inimesed kosmosesse kimanud ning koloniseerinud terve hunniku planeete. Iga planeedi peal kohandusid inimesed kohalike nõudmistega nagu gravitatsioon, floora/fauna, radiatsioonitase, üldine temperatuur, ühiskondlik struktuur jne. jne. muutudes sellega erinevateks. Ja paistis, et aega oli neil olnud. Samuti kommentaar selle Kultuuri kui utoopia kohta. Kultuuri eesmärk oli tagada inimestele üldine heaolu. Kuivõrd Kultuur koosnes parajast protsust erinevatest inimeste alamrassidest plus mõningane kogus mujalt pärinevatest tegelastest on proovitud leida kuldne kesktee. Kuivõrd kompromissid inimesi rahuldavad teame me isegi. Pahatihti on ühe õnn teise õnnetus ning see paistab ka Kultuuri peamine õnnetus olevat.

Üldiselt jäi mul sellest raamatust mulje, et seda on kirjutatud kui filmistsenaarimui. Detailidesse laskumine on sellisel juhul täiesti põhjendatud. Filmidest (ja teistest raamatutest rääkides) meenutab see ülesehituselt kõige rohkem "Men in Black"-i. Paksult eboriginaalseid ideid mis on maitsekalt kokku kogutud ning effektselt esitatud. Näiteks see Shapechanger meentus mulle väga segu "Dune" Bene Tleilaxu facedanceritest ning Bene Gesseriti koolituse saanutest. Need piraadid samal ajal aga tuletasid mulle meelde "Star Warsist" Han Solo & co-d. Paraleele võiks tõmmata muidki.
Teksti loeti eesti keeles

Elasin kunagi tüdrukuga, kes armastas eeterliku muusika saatel kummalisi pilte joonistada. Pildid meeldisid mulle ning meie tillukest kööktubakodu täitvad helid, mis aitasid tegijal loometöö tarvis sobilikku õhustikku luua, kõrvadele haiget ei teinud. Kui kord vestluse käigus möödaminnes mainisin, kuidas tomatid jms.-d Mozarti muusika najal nii ilus kui suuruses häid tulemusi näitavad ning küsisin, mis ta geeniuse loomingu seltsis joonistamisest arvab, vastati mulle pärast hetkelist pausi tõsiselt ja kolmesõnaliselt: «Liiga palju noote.»

Ma ei arva, et hea ulmekas peaks haikusse ära mahtuma, kuid uuema aja lugudes kipub teksti mahu ja sisukuse tasakaal paigast nihkuma. Mul on täitsa talutavad prillid ja ka vaba aega on piisavalt ning lugemiskõlbuliku ainese puhul mind raamatu paksus ei heiduta. Kõnealust teost käes hoides oli aga kogu aeg tunne, nagu loeks mõne ammu- ja korduvaltnähtud keskpärase filmi käsikirja – kilode kaupa kirjeldusi igast võimalikust vaatest – ja see, mis 90-minutilise liikuva pildi näol kuidagi talutav oleks, muutub paberiltloetuna tõeliseks piinaks. Loos, mis ei sisalda mingeid uudismõtteid ja -tegusid, peaks tekst olema seda enam ladus ja kaasakiskuv, mitte loo hargnemist pidurdama. Mõned kohad olid ju päris mõnuga loetavad, kuid siiski, mida lehekülg edasi, seda raskem oli mõelda Phlebasest ja üha rohkem oli kahju ajast, mida see raamat täiesti õigustamatult röövis – liiga palju sõnu.

P.s. Pronto väidet, nagu oleks selline esituslaad teose võimalikku ekraniseeringut silmas pidades igati põhjendatud, tuleb siinkohal küll ekslikuks lugeda. Romaani ja filmistsenaariumi poolt autorile esitatavad nõudmised on liialt erinevad selleks, et rohkem kui ühe kärbse tabamist ainsa piitsahoobiga isegi üritama võiks hakata. Võib-olla suudab too üksikasjalikkus tõepoolest filmikompaniide omavoli eest mõningast kaitset pakkuda, kuid minu arvamust mööda ei ole Hollywoodis traditsiooni, mis kirjaniku nägemusel, nagu pühal lehmal mööda ekraani ringi jalutada laseks. Hulga sagedasemad on hoopis juhud, kus filmi iga uus kaader on justkui labidas, mis kühveldab kõrvale kõik selle, mis raamatus vähegi oluline oli, jättes ekraanile vaid portsu tavapärast allapoole vööd suunatud lõõpimise, seksi ja vägivalla, mis kassat teeb ja rahva seansi lõpuni saalis hoiab. Raamatu- ja filmiversiooni teksti tasandil lahushoidmine annab meile siiski võimaluse vähemalt lugemisest naudingut saada ja hea kirjanik seda ka alati teeb.

Teksti loeti eesti keeles

Asi huvitav on. Eelpool kirjutajad on teost nii maani maha teind kui ka taevani kiitnud. No taevani kiitjatest saan mina aru. Ma isegi peaaegu nende hulka kuulun (sic! peaaegu). A maani lammutajatest mina aru ei saa. Miks ei saa? Asi lihtne, hinded ju igatsorti materdamisest hoolimata alla 3 ei lähe. Olen nõus, et asi vähekse klisheelik on (no ytleme isegi et väga). NO JA MIS SIIS? Ega see esimene kord pole ja ei jää ka viimseks mitte. Oli minulgi tunne, et mina seda kõike kusagilt juba lugend olen alates muudikust (kes mull Deathworldi Jason din Alti meenutas) ja lõpetades droon Unaha-Clospiga (Henry Kuttner "The proud robot"), kes teatas uhkelt, et a) tema pole mingi robot vaid droon ja b) temal on nimi olemas ja kutsutagu teda selle järgi. Ja siis veel muidugi ka Dune ja need kultuuri Arud meenutasid mulle Hyperioni Tehnotasandit. Kõigele lisaks jõudsin ma järeldusele, et tegelt võiks CP olla näiteks eellooks Baxteri Time Ships`ile, sest nende Arude suhtumine ja mõttelaad kuidagi sihtisid Baxteri massinatele, kes elasid enda jaoks ja mõtsiklesid universumi mõistatuste üle. Tõepoolest, CP sisaldas kõike seda. Ja oli kõik kenasti ka kokku võtnud. Mis minule eriti meeldis, kaunikesti erapooletult, jäädes vaid jutustaja ossa. Lööge või maha, mina mitte aru ei saand, kelle poole Banksi sympaatia kaldus. Asi oli kenasti kokku kirjutatud. Väheke mõistmatuks jäi tõepoolest veider orbitaalil elunev ususekt, mis tõmbab viiele väikse miinuse, kuid ülejäänu on kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

tore raamat , natuke pikk kuid siiski toreaga lõpp kadus lihtsalt ära . kui võrrelda hyperioniga siis jääb kõvasti alla.
Teksti loeti eesti keeles

Algul ehmatas see raamat ära - ikkagi parasd tellis üle tüki aja. Sai teist siis loetud ja - ei olnudki hullu! Suht kiirelt isegi läks. Tekst oli kohati hüplik ja hoog kadus ära, kuid üldmulje oli hea.

Minu jaoks siiski liiga hard. Tahaks miskit rahumeelsemat ja ilusamat... Neli pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene kokkupuude Banksiga ning sealjuures väga meeldiv kokkupuude. Suurem osa mu enda mõtetest on antud raamatuga seoses ära öeldud... lisaks ehk vaid niipalju, et olin kogu madinast hoolimata kindel raamatu õnnelikus lõpus, kuid ei läinud need asjad mitte (l)ootuste kohaselt...

Ülearu pikaks ma Phlebast ei pea. Või siis teistpidi: raamat haaras niivõrd, et sai enne läbi kui jõudsin pikkusele mõtlema hakata. Tegelastest sümpatiseeris kõige enam too pisike drooninähvits. Episoodidest kannibalide saar. Kõige vähem sümpatiseerisid vahepalad naismägironijaga.

Teksti loeti eesti keeles

Lugemine õnnestus teise korraga. see tähendab , et esimene kord kui üritasin andsin esimese lahingu juures alla. Liiga detailirohke ja arusaamatu tundus. nüüd võin soovitada - lugege edasi , ärge jätke. Siis läheb huvitavaks. Raamatule ette heita võibki seda liiga hard sf-i. A muidu täitsa tore kosmosesõja-raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Ka minul j2i esimesel lugemisel raamat pooleli. Pooleli j2i seal kannibali saare juures. Raamatu algus venis ning venis, oli natuke liiga detailirohke. P2rast kannibalide saart tuli raamatu parim koht, ehk siis h2vingum2ng ja Vavatchilt p9genemine. Aga l9pp j2lle venis, olles isegi rohkem detailsem, kui algus. Oleks raamat olnud ainult kolmandiku jagu sellest tellisest, oleks see olnud igati korralik ja hoogne kosmoseooper ja minult "5" saanud. Praeguses mahus aga "3", ning uuesti l2bilugema ei kutsu.
Teksti loeti eesti keeles

Kohati venis minu jaoks aga raamat oli ikka suurepärane. Midagi jäi raamatul siiski puudu. (Mis minult ärge küsige lihtsalt selline tunne).

Ütlen ausalt raamatu algus oli väga originaalne. Peldikust vangla (vau!!) sellele mõtlemine ajab juba südame pahaks ja Horza mõtted selle üle kas ta sureb oma okse kätte ära või sita sisse uppumis surma olid geniaalsed. Koht kus ta saarel nende usuhulludega oli, see oli lihtsalt vapustav. Jah mängu üks paremaid kohti oli surma mängu ajal ja lõpp oli ka üllatav. Ütlen ausalt uskusin koguaeg happy endi! Vaat aga ei tulnud teist.Ma arvan et see lõpp raamatu heaks teebki. Ma olen üpriski kindel kui lõpp oleks happy olnud oleks raamat mult nelja saanud.Lõpu madin oli väikene pettumus. Horzal olid ju mürgihambad ja -küüised. Miks ta neid siis ei kasutanud kui ta selle kolmejalgse tulnukaga kakles. Minu meelest oli see suurepäraselt edasi antud kuidas Horza raevust kees. Kui ta maniakaalselt seda tulnukat maha proovis lüüa ja miski teda peatada ei suutnud. ( Isegi mitte murtud käega silla küljes rippuv kultuuri agent). Ja veel see masendus mis tal suremise ajal oli, neutraalne ja kummituslik nägu, klaasistunud pilguga tühjusesse.

p.s. Tõlge oli jah kohati raskesti loetav.

Teksti loeti eesti keeles

"Consider Phlebas" lugemine tähendas minu jaoks pikka ja vaevarikast punnitamist. Aga läbi sain!

Tegemist on ühe viletsama uleraamatuga professionaalselt kirjanikult (mida ma olen lugenud). Antud "viletsus" seisneb just liigses vahutamises ja selgusetuses: vahel kadus ülevaade ära. "Consider Phlebas" on ka raamat, mille lõpetamisel ei suutnud ma meenutada ühtki asjalikku ideed sellest.

Minu hindamisskaala järgi on "Consider Phlebas" ulmesõbrale katsumus. Neile, kes ulmest suurt ei hooli, seda teost ei soovita.

Teksti loeti eesti keeles

Võimas. Esimesel lugemisel ei saanud õieti pihta (tõlge!), seejärel lugesin originaalis.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu meelest ei ole "Phlebas" oluliselt halvem kui "Mängur." Nad on lihtsalt erinevad.

Lõpplahendus erines meeldivalt tavalisest happy endist, kuigi oli mingil määral ettearvatav.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu paksus on petlik, kuna kui sisu on haarav, pole lehekülgede arv üldsegi oluline. Ja haarav on see raamat küll.

Üldse ei saa nõustuda eeltoodud väitega (vt. Rauli Rajande kommentaar), et keskmisest kõrgema IQ puhul on soovitav raamatut vältida. Kui kellegi fantaasiat köidavad kosmosesõjad, ei saa sellest teha mingit järeldust ei raamatu ega selle lugeja vaimsuse kohta, vaid tegemist on üksnes maitse küsimusega. Raamatu ainsaks eesmärgiks võib olla ka puhas meelelahutus, aitamaks inimesel viia mõtted tavaelust/tööst muudele radadele - ulmeka lugemise eesmärgiks võibki sageli olla mõtlemisest põgenemine. Selleks ei pea teos sisaldama suurtes kogustes novaatorlikke ideid, raudset loogigat jne - need elemendid on lihtsalt vajalikud aga mitte hädavajalikud abivahendid. Kokkuvõttes piisab eesmärgi täitmiseks, kui raamat on kirjutatud haaravalt ja tekitab lõpptulemusena teatava rahulolu. "Consider Phlebas" nendele tingimustele ka vastab ja muid ambitsioone ei tasu talle omistada.

Teksti loeti eesti keeles

Üks verisemaid raamatuid üldse, mis olen lugend ning hakkas mõjuma alles mõni aeg pärast lugemist - milles midagi negatiivset ei tohiks olla. Suht mõttetud olid need vahepalad naismägironijaga. Ei saanudki nende mõttest aru. Action stseenid see-eest olid vapustavad, parimad. Viimased 200 lk läksid seetõttu eriti nobedasti. Lõpp oli üllatav - happy end`i puudumine tõstis igatahes teose väärtust minu silmis. Detailirohkus mind erinevalt Hyperionist siiski ei häirinud. Üldiselt nõustun kõigega, mida ütles Maniakkide Tänav. Ka see filosoofia, mida sinna aeg-ajalt siis puistati oli veidi veider:

"Kes me oleme?
Kes me oleme. Just see, mis kuju me olles võtame. Mida me teame ja mida me teeme. Ei vähem ega rohkem."

Teksti loeti eesti keeles

Võimas vaatemäng müstilise pealkirjaga, eriefektide tohuvapohu ja eepiliseks kiskuv sõda. Suurus. Igas mõttes.

Kannatab selle kõige juures sisu. Jah, peategelase piinad, loodud inimliigi soov kättemaksta masinatele on mõistetav ja hea. See on siiski niivõrd efekti teenistuses. Pidev kiirustamine, liikuvus. Sõjale iseloomulik, kuigi sõda ennast kohtab väga episoodiliselt. Mulle absoluutselt ei meeldi aga hävingumängu kirjeldus, ma ei usu, et Kultuur midagi sellist lubaks. Kuigi, võibolla lubaks. Lõpplahendus on parem, süngel ja müstilisel planeedil.

Kultuuri sarja järgnevate raamatute pealkirjad lähevad üha labasemaks, kuid sisu tõuseb. Kaob liigne rahmeldamine. Inimeste roll tõuseb, nad on rohkem inimesed.
Teksti loeti eesti keeles

Mida lisadagi pärast nii paljusid eelarvustajaid, kes romaani igast otsast lahanud on, üles lugenud voorused ja puudused?

Raamatu kaas oli harukordselt hea. Ma uurisin seda pärast luubiga võib-olla tund aega. Aga mitte seda ei tahtnud ma öelda.

Horza pälvinuks õnne, kui ta tapnuks Xoxarle ja mitte talle halastanud. See viga maksis palju elusid. Või kui idiraan taibanuks, et Horza on tema liitlane. Xoxarle mõtteid kirjeldas Banks ilusasti, aga Horza motiive mitte. Miks Horza idiraani kinni sidus, miks ei selgitanud talle omi plaane tema suhtes? Kui idiraan pidi vangis olema, miks ei võinud ta edasi olla 6. jaamas plaatide vahel?
Horzal oli palju võiduvõimalusi. Ta ei osanud valida ühtki neist. Ta oli liiga palju muutunud Kraiklyniks, krooniliseks ebaõnnesõduriks, ja kaotas kõik, nii nagu kaotas Kraiklyn.
Tundub, et teise inimese välimusega sai muudik endale ka tolle iseloomu. Ma ei tea, kuivõrd Horza sellest ise teadlik oli, aga see teeb Horzast traagilise kangelase, asetab ühte ritta mitte James Bondi ja Max Otto Stirlitzi, vaid Hamleti ja Romeoga. Ja see annab lootust, et Bora Horza Gobuchuli õnnetu armastuse lugu loetakse ka sadade aastate pärast.

Teksti loeti eesti keeles

Mind köitsid selle raamatu puhul veel kaks probleemi, mida siin mainitud ei ole. Esiteks Horza nime küsimus. Tal oli pidevalt otsekui haiglane mure oma nime pärast - kui ta läks sinna Kirka Õhu Keerise (?) peale esimest korda ja ütles järele mõtlemata oma nime. Siis lõpus surres oli tal põhiline hirm sellepärast, et ta ei mäleta oma nime. Jne. See avas tegelikult tema kui muudiku iseloomu kõige paremini. Olles pidevas muutumises, nii et keegi sind ära ei tunne, on ainus asi, mis jääb samaks ja sind veel eristab, sinu nimi. Mulle meeldis, et seda otse välja ei öeldud.Veel. Keegi mainis eespool, et võiks ilmuda üks raamat, mis kirjeldaks, kuidas Kultuur tekkis ja kuidas need inimliigid arenesid. Aga ma ei tea, kas keegi pani tähele, igal juhul lisades, Kultuuri-Idiraani sõja kroonikas on ju osa daatumitest antud "e.Kr". Nagu oleks ikkagi tegu hoopis Maast sõltumatu tegevusega. Iseenesest ka uudne lähenemine.Kokkuvõttes oli raamat põnev ja selle muudiku hingeelu pärast läks südamesse ka.
Teksti loeti eesti keeles

Suht kahvatu mulje jättis see raamat mulle, kui ma seda kunagi ammu lugesin. Nüüd pean ma oma arvamust natuke revideerima. Nõrgem kui "Mängur" ja "Relvade kasutus", kuid siiski päris huvitav. Minu jaoks oli seal liiga palju arutut tulistamist ja madinat.Aga teades nüüd kultuurist vähe rohkem, leian, et tegu on hästi õnnestunud teosega!
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus turvaline tellis, mille võib kord viie aasta tagant kätte võtta ja uuesti üle lugeda (mida ma just äsja tegin). Saab paar hubast õhtut meeldivalt surnuks lüüa, ilma et liialt aju peaks nikastama (selleks pakub elu raamatuid lugematagi piisavalt võimalusi).

Huvitavaks aspektiks, mida ka Linda Kaljula eespool mainis, on tegevuse kujuteldav toimumisaeg - millalgi Jüriöö ülestõusu paiku :)

Aga Hyperioniga ei ole vaja seda võrrelda, mida paljud eelarvustajad teevad ilmselt seetõttu, et need kaks raamatut eesti keeles üsna üheaegselt välja anti (see oli hea aeg). Need on ikka kaks täiesti erinevat asja, millel peale eesti keeles ilmumise aasta eriti midagi ühist ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene raamat, mida sellelt autorilt olen lugenud. Kui sirvisin seda ja lugesin siit-sealt, siis tundus see huvitavam kui algusest lugema hakates. Algus on üsna intrigeeriv, kuid edasi läks vähem huvitavaks, nii et pidin selle vahel käest panema.

Lugeja on justkui jäetud teadmatusse, kas peategelase motiivid, ta võitlus Kultuuri vastu, on õilis või ajendatud mingitest madalatest tungidest. Mõnes mõttes on see hea, sest on ruumi mõistatamisele, teisalt see häirib. Häirib, sest ei aita mõista, mida peategelane üldse taotleb, mis on ta üldine eesmärk või kus ta asub hea ja kurja teljel: selget hea-kurja telge raamatus pole.

Kuigi Horza vastumeelsusest Kultuuri vastu võib mingil määral aru saada, jääb see ikkagi pigem tema isikliku maitseeelistuse pinnale ja tugevaid põhjusi, miks Kultuur peaks halb olema, ei leidu. Ja nii ongi raamatu lõpp, kus peategelasel just hästi ei lähe ja tema eesmärk, mille poole ta kogu selle aja püüdles, saavutamata jääb, minu jaoks omamoodi happy end.

Teksti loeti eesti keeles

Selline huvitav teos mis tekitanud ulmikute ringis üsnagi vastakaid arvamusi. Ühed armastavad ja nimetavad lausa Hyperionist paremaks teoseks - teised jälle tambivad maha ja nimetavad parajaks saastaks.

Minule pigem meeldis. Mitte just kõige oluliseim ulmeteos, mis läbi aegade loodud aga hea lugemine kindlasti. Märulit on palju, kõrvaltegelasi langeb pidevalt ning teose pikimad kirjeldused on enamasti seotud millegi purunemise, õhkimise või tapmisega. Phlebase maailm pole ka iseenesest originaalne. Masinatega koostööd tegev Kultuur meenutab Hyperioni, peategelasest muudik Düüni tleilaxude näotantsijaid ning ringikujuline hiidmaailm toob kohe silme ette Niveni Rõngasmaailma. Lahedad autoripoolsed täiustused tulevad esile just pisikestes asjades ja tillukestes sähvatustes, mis puistatud laiali üle terve raamatu. Ebatavaliselt sünge lõpp oli ka üks asi mis pani teose ülalnimetatud klassikutest erinema. Ühesõnaga kõlbas lugeda küll
Teksti loeti eesti keeles

Esimesel korral panin käest ära. Mõni aeg hiljem lugesin uuesti ja meeldis päris hästi. (Loetud küll kunagi ammu, aastaid tagasi.)
Teksti loeti eesti keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:

Nagu kord juba mainitud, on tegemist sarjaga Aftermath, mida Dave Hutchinson ja Adam Roberts on kordamööda kirjutanud. Et siis tegevuspaik on sama, umbes sada aastat pärast Inglismaad väga põhjalikult rüüstanud meteoriiditabamusi. Ent kumbki autor veab oma tegelasi, Robertsi peategelaseks on 13-aastane epileptik Davy.
Tegelasi on muidugi veel, seejuures suht tarbetuid. Olustikku tutvustavad nad küll, näiteks vanamees, kes pargasega kaupa mööda Thames'i toimetab. Mootoreid pole kusagilt võtta, purjed ei toimi, nii tulebki pargast köiega ülesvoolu järel vedada või allavoolu liikudes pidurdada. Kirjeldatud on seda tööd pikalt, süžee kohalt on vanameest vaja aga ainult selleks, et ta ootamatul kombel oma pargasest laiba leiaks. Pikalt on juttu ka sõjaka naiskogukonna liidri raskest elust - et ta siis saaks Davyle mõned targad sõnad öelda.
Stiil mulle kohati meeldis, selline rahuliku vooluga ja rustikaalne, mille vahele autor poetab kolmest ühesõnalisest lausest cliffhangeri. Kordusi on siiski paljuvõitu. Saab Davy noole selga, väga valus on, eriti kui seda noolt kasutatakse abivahendina, et ta evakueerimiseks hobuse selga tõsta. Ja siis on kaks nädalat ikka väga valus, enne kui natukene juba liigutada saab...
Nii et olustik on, stiil on, ainult intriig on kuidagi tobe.
Teksti loeti inglise keeles

Eks see sari ju ebaühtlane ole. Ning mida mahukam osa, seda enam on seal täitematerjali. Antud juhul on püütud süstematiseerida loitsude olemust, koostist ning umbes nagu sedagi, millise elementaali mõju all olija milliseid loitse suudab kokku panna.
Siis on hulk vähetähtsaid intriige ja lõpuks pikk kirjeldus pealahingust. Autor pole peategelaste arenguga väga kiirustanud, aga kaheksandas osas on Boxxy võimed juba jumalikele suhteliselt lähedal. No ja siis tuleb talle ka väärilisi vastaseid otsida. Aga kui omadusi, oskusi, loitse ja relvi on peaaegu lõputult, võivad need segi minna, täpsemalt, lugejal võib tekkida küsimus, et kas tüübil siis selle olukorra lahendamiseks paremaid vahendeid ei olnud. Ja ei viitsi ka tagasi lapata, et vaadata, mis oskused, omadused jms Boxxyl on. Neid loetelusid pole liiga palju, sest iga kord võtavad need enda alla mitu lehekülge.
Ei soovita, aga minu jaoks on see lahedalt mitte-deep ajaviide lõunauinakule eelnevaks veerandtunniks.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG romaan pika sarja keskelt, seega pole põhjust mingit kunstilist sügavust oodata. Samas on autor tänuväärsel moel võtnud vaevaks kogu sarjas valitsevaid jõuvahekordi lahti seletada.
Fantasys on väga sageli probleemiks jõudude tasakaalustamine nii, et mõlemal vaenupoolel oleks võiduvõimalus. Seepärast toimub tegevus reeglina tulirelvade-eelsel ajal. Ent keerukas võib olla ka usutavalt kirjeldada tule-elementaalile toetuva warriori võitlust jää-elementaalile toetuva wizardiga.
Niisiis, Boxxy koos oma familiaaridega ründab üheksa kaitseliiniga kindlust, igaüks neist familiaaridest satub kokku võimalikult ebasobiva vastasega ja nii ongi võimalus kirjeldada, millised loitsud kelle vastu kuidas mõjuvad. Familiaarid saavad kõvasti rappida, aga teevad oma töö ära ja koguvad rohkesti punkte, et jõuda järgmisele tasemele. (Mitte level up, kuigi see võib olla eelduseks, vaid rank up.) Et siis succubusest, kel varasemast nii- ja naasugused oskused ja omadusest, saab džinn jne. Selline kulissidetaguse mehhaanika äraseletamine tegi romaani minu jaoks täiesti loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Kolmas osa sarjast "Aftermath". Mõne aasta eest kirjutas Hutchinson esimese osa "Shelter", siis lisas Adam Roberts samasse maailma teise osa "Haven" ja Hutchinson jätkas kolmandaga. Meenutuseks: umbes 80 aasta eest tabasid Maad suuremat sorti meteoriidid ja lõhkusid palju asju ära, näiteks Londoni ning hulga muid asulaid, igasugune taristu ei tööta, ringi liigutakse hobuste ja jalgratastega.
Nagu varemgi öeldud, meeldib mulle Hutchinsoni rahulik jutustamisviis: ka ootamatud sündmused lihtsalt juhtuvad, ilma mingite eelnevate ohumärkide või hilisema juubeldamiseta. Üldse on sündmused, kirjeldused ja dialoogid minu jaoks sobivalt tasakaalus.
Allesjäänud tsivilisatsiooni üks tugipunkte on Plymouthi endine mereväebaas, sealt lähetatakse eriagent Adam uurima, mis toimub mujal, näiteks Oxfordis. Ja ühtlasi korda looma, kui kusagil mingit jama märkab. Jamasid selles segases maailmas muidugi jätkub ja Adam lahendab neid omal kombel. Näiteks kui talle tundub, et linnakeses on võimust võtmas maffia, avastab linnarahvas ühel hommikul, et peaväljakule on rivistatud mõnikümmend paremat jalga. Ülejäänud kehaosasid ei leitagi, aga maffia kaob linnast nagu võluväel.
On umbes kolm asja, mille vajalikkust Hutchinson rõhutab. Kuninglik merevägi - sest seal on alati väga mitmekülgsete oskustega inimesi, ükski töö ei jää tegemata. Siis vanad ülikoolid, mis säilitavad teadmisi ja jäävad ka segastel aegadel neutraalseks. Ning vanad perekonnad: kui ühe liikmed on 150 aastat töötanud politseis ja teised niisama kaua otsinud teid hõlpsamaks rikastumiseks, siis lapsed on ju maast-madalast koos mänginud, konflikti tekkides klaaritakse omavahel, uustulnukaid, kes politsei või kuritegevusega liitunud alles 15 aasta eest, ei saa ju usaldada.
Veel üks detail sarja kohta: kui Dave kirjutatud osades on peategelaseks Adam, superman, kes ei suuda oma tapjainstinkti alati taltsutada, siis Adami kirjutatud osas on peategelaseks hädine epileptik Dave, kel ellujäämisega suuri raskusi.
Teksti loeti inglise keeles

Selline paralleelosa - ja sellisena on ehk ka autoril olnud lihtsam kirjutada. Pole siin Boxxyt ega tema deemonitest familiaaride kõlvatusi, on ainult väike Fizzy oma pürgimustega ikka paremaks meistriks saada. Hetkel on ta mithrilist golem ja juhuslikkuse jumala paladin... Meeldival kombel on püütud ühendada füüsikat ja loitsusid, nii et paralleelselt ürgelementidele tuginevatele needustele on mängus ka elekter ja magnetism.
Oma võlu lisandub nende jaoks, kes vene keelt vähemalt sõimusõnade tasemel valdavad. Mul on kahtlane tunne, et autoril pole nende gradatsioon päris paigas, kuid naljakas on ikkagi.
Et siis suht lahe lorament, aga ega enamat ei saagi ju LitRPG puhul loota.
Teksti loeti inglise keeles

13. Laundry sarja kuuluv raamat, tuleval aastal pidi veel üks ilmuma. Kuigi mõtted kipuvad juba nüüd otsa saavat.
Naguteada, pääsevad vastikud, jumala staatusele pretendeerivad olevused Maale matemaatiliste võrrandite, aga ka inimohvreid toovate kultusrühmade loitsude kaudu. Organisatsioon koodnimega Laundry peaks selliseid sissetunge ära hoidma. Ligi 30 aastat tagasi hakkas üliagar ametnik kahtlustama D&D huvilisi koolipoisse - et kah pöörduvad imelike nimedega olevuste poole ja manavad ja suhtlevad kuidagi šifreeritult. Poisid eraldatakse ühiskonnast, teised lastakse hiljem lahti, aga mängujuht saab "eluaegse" laagrist, kust pääsemine on nii füüsiliste kui maagiliste vahenditega võimatuks tehtud. Aga 28 aastaga õpib nii mõndagi ning kogu selle ajaga on mees välja mõelnud AD&D mänge, mille sisu sarnaneb kahtlaselt sarja viimastes osades toimunuga.
Sõidab siis mees mänguhuviliste kokkutulekule ja seal tuleb tal kokku puutuda pigem LARPi kui lauamänguga. Hea küll, kõik teised süüakse ära või saavad muul kombel piinarikkalt otsa, poiss ja tüdruk (mõlemad küll juba neljakümnendates) pääsevad enam-vähem terve nahaga ja võetakse Laundrysse tööle, vihjatakse ka, et nende isiklik elu võib saada õnneliku pöörde.
Lahja, niisiis, ja vähemalt üks asi tekitab ajateljel segadust: et kui need ja need asjad on juba juhtunud, siis on see tüüp juba surma saanud ja tema tiitel on teisele üle läinud.
Et raamat vähemalt eemalt vaadates romaanina paistaks, on samade kaante vahele pistetud 2009. aastast pärit jutt Overtime, mis on küll tore ja seni (vist) ainult ajakirjas ilmunud, kuid ei oma põhitekstiga mingitki seost.
Teksti loeti inglise keeles

Kohati naljakas, aga siiski jabur ajarännulugu. Võimalik moraal: ei tohiks viia kaasaegseid leiutisi aega, kus nendeni jõudmiseni kuluks veel sajandeid.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu, mida peaks vist kaks korda lugema.
Üks liin on droogidisainerist: mehest, kes loob uusi ja huvitavaid hallutsinogeene ja ühtlasi videoid/muusikat, mis elamust võimendaksid. On küll vihjatud, et nooruses oli tal seepärast pahandusi, kui nüüdseks on ta väga, väga hinnatud kunstnik. Oma geenidest lasi ta endale tekitada nn tütre, kes hiljem otsustab saada armukeseks, ta on ära näinud kõik vaatamaisväärsused maal (ja vist ka Kuul), ostnud mõned kultuuriajaloo kõige kallimad maalid ja laseb end vahel mõneks ajaks kunstlikku koomasse panna.
Ning vahepeal on lõigud Stonehenge'i uurinud veidrikest ja nende oletustest. Kokkuvõttega: Stonehenge on nii suur peegel, et igaüks näeb seal enda teooria peegeldust.
Hea küll, ärkab droogidisainer järjekordsest koomast, talle ei meeldi tütre/armukese järjekordne boyfriend, keda ta peab luuseriks (aga kellel veab), ja loomulikult koondub kõik Stonehenge'is ühte bad tripi. Mitte Kesey-Leary sitiilis, aga ikka tõsiselt bad trippi.
Aga miks kaks korda lugeda? Enne oma viimast pooleaastast koomat nägi peategelane tulevasi sündmusi ilmselt ette, läks nö eest ära selleks ajaks. Mis asetab tegevuse mõneti teise valgusse.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei taha öelda, et autor kirjutada ei oska, aga pärast sissejuhatust kipub asi minema skemaatiliseks. Umbes nagu vaidleks noor Karl Marx Ayn Randiga. Järeldus on küll õige, kuid selline, mida vaid harva söandatakse välja öelda: selleks, et inimkonna elu kekmsiselt mugavamaks muutuks, on paratamatult vaja sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist. (Piltlikult ja üldse mitte jutust võetuna: ka need, kelle töönädal on 75 tundi, saavad endale lõpuks külmiku ja teleka.)
Teksti loeti inglise keeles

Autor ei anna omalpoolt toimuvale tausta, laseb seda teha tegelastel endil (ja selline stiil mulle teadagi meeldib). Tegelased ei räägi enesestmõistetavatest asjadest. (Kui keegi ütleb, et nüüd tuleb minna Frankie juurde, siis ei hakka ju keegi täpsustama, kes on Frankie.) Tegelaste omavahelist juttu ei saa alati usaldada, sest sageli on nad mingi droogi mõju all. Võib siiski aimata, et Venemaa on Saksamaaga sõjas, aga Brüsselis asuv Euroopa juhtkond ei oska seisukohta võtta, kusagil - Kuu peal? - on koloonia, mille varustamist venelased blokeerivad, tegutseb vähemalt üks, tõenäoliselt kaks juutide maailmavalitsemise eesmärgiga salaorganisatsiooni ja maailma kõige edukamad (koos teenindava personaliga) on ankurdanud oma kunstsaare Vahemerre).
Naguöeldud, võib suur osa sellest olla vaid osa tegelaste hallukatest.
Minu jaoks kõige meeldivam oli muusikaga seotud episood, vana rockeri jõuetu viha, kui tema bänd tahab hakata raha nimel teknot tegema. (Ma olen mõnel korral sattunud bändide esinemiseelsesse lavatagusesse, aga mitte kunagi olukorda, kus palgamõrtsukat valmistatakse ette salakavala juudiliidri mõrvamiseks.)
Üldiselt jääb mulje, et pikemast romaanist on võetud lehekülgedepakke, mitte peatükke, vaid täiesti suvalisi. Sest iga kord, kui lugejal tekib tunne, et ta saab aru, mis toimub, läheb kirjeldus mujale, teiste tegelaste juurde.
Kokkuvõttes: suurepärane küberpunk, äärmiselt nauditav lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Keskeakriisis mees on tööl juba nii uimaseks jäänud, et saadetakse koos naisega firmale kuuluvale saarekesele taastuma. Osa saarest ongi puhkekompleks, aga osa nagu midagi muud, kõrvalisi sinna ei lasta.
Mees magab vale naisega, sukeldub vales kohas, näeb asju, mida ei peaks nägema. Kõige selle tõttu saab temast amfiibinimene.
Teksti loeti inglise keeles

Pärast jumala surma mõnekümne aasta eest tekib maa peal tohutu kaos, katedraalis elavad nunnad lähevad väga kiimaliseks ja ühtuvad katedraalis leiduvate kivikujudega. Mõned neist kujudest kujutavad inimesi (pühakuid vms), mõned mitte. Igatahse sünnivad lihast ja kivist järeltulijad, kes kuulutatakse ebarditeks, kui katedraali saabub totter paksuke, kes olevat tundnud kutset piiskopiks hakata - kõigepealt laseb ta katedraali aknad kinni katta, et väljas valitsev kaos sisse ei pääseks.
Hästi kirjutatud jamps, mumeelest.
Teksti loeti inglise keeles

Sellesse juttu sisse minna on palju lihtsam (tõsi, mõningad eeldused peavad selleks olema) kui kirjeldada, millest see räägib.
Tegevuskohaks Ameerika suurlinn, aga kuna vastikud sino-sovietid on selle vastu maha pidanud juba mitu "sõjalist erioperatsiooni", siis on linn kannatada saanud. Veel on elus mõned juhuslikud tsivilistid, peamiselt aga tänavakambad, mis on harjunud enda eest seisma (ja üksteist reeglina ei salli). Siis tekib kusagilt miski uus kamp, mille liikmed on nii suured, et trambivad maju puruks. (400 ei näita mitte hulka, vaid linna piirkonda.)
Vaenulikud jõugud ühinevad, muudavad hiiglased kuidagi tavaliste inimeste suurusteks ja tapavad ära, ise muidugi samuti ohvreid kandes.
Keelepruuk on mõnus, jõukude nimed on toredad - ja keda siis ikka nii väga huvitab, mis ja miks juhtus...
Teksti loeti inglise keeles

Pikapeale läheb ikka tüütuks. Autor ei raatsi oma tegelastekambast loobuda ja pühendab neile palju lehekülgi. Täpsemalt siis sellest, mis oskusi ja leveleid keegi vahepeal juurde saab ning milliseid omadusi see kaasa toob ja kuidas atribuudid kasvavad.
Tõsi küll, peategelane saab mõneks ajaks surma, aga kuna ta sündis puust kastina, siis ei saa see ju lõplik olla.
Teksti loeti inglise keeles

Rucker on kirjutanud palju häid tekste, kindlasti jääb küberpungi ajalukku romaan Wetware oma järgedega ning toredaid lühijutte on samuti. Aga seesinane oleks võinud ka kirjutamata jääda - või vähemalt ei leia ma ainsatki põhjendust, miks pidanuks see ilmuma küberpungi kogumikus.
Teksti loeti inglise keeles

Kui suuremal osal peegelpäikseprillide autoritel on rõhk ideedel (pluss ehk natuke slängi), siis Queen of Cyberpunk on võtnud ka keeleuuenduse (?) täie rauaga ette. Mõned mõtted on jõudnud Gibsoni esimesse triloogiasse, mõned veel sinna-tänna. Minu jaoks oli kõige nauditavam jälgida, kuidas visandist (milleks seda juttu võib ju pidada) kasvas aastatega välja midagi nii lahedat nagu romaan Synners
Teksti loeti inglise keeles

Pronto kiidusõnadega jääb vaid nõustuda. Lugu meenus aga seepärast, et mis ca 40 aastat tagasi oli põnev hüpotees, on nüüdseks samahästi kui reaalsus. Et inimmõistus uurib tehismõistust ja vastupidi, aga on saanud selgeks, kummal poolel on selles mängus tugevamad kaardid.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmise arvustuse kirjutamise ajal võis see lugu tõesti tunduda teismelise poisi huvitava, kuid naiivsevõitu katsetusena. Nüüd aga, eriti kui asendada dirižaabel drooniga ja teisendada lubatud dirižaablite mass kaasaegseteks droonideks, tundub lugu lausa hirmuäratavalt ettenägelikuna.
Riikide vahel toimuvad droonide sõjad, mis kestavad paarist tunnist mõne päevani. Droonijuhid ei ole vahetus läheduses, vaid teevad oma tööd kasvõi teiselt poolt maakera. Paremad droonijuhid saavad hakkama ka viie drooni üheaegse juhtimisega. Sõda käib antud juhul maailma suurima päikeseelektrijaama pärast: kaheksakümne miili jagu päikesepaneele. Tsiviilelanike pihta ei tohi lasta, ÜRO analoog karistab reeglite vastu eksinud. Isegi USA - Hiina konflikt Tiibeti pärast on realistlik.
Jah, natuke on paratamatut naiivsust. Esimese maailmasõja lendurite autunnet: täna lasid sina minu alla, minu kord on seega joogid välja teha. Siis see rohkem keskaega kuuluv, totaalset sõda välistav mõtteviis, et maa ja inimesed on vajalik ressurss, mida ei tohiks hävitada, ja konflikti lahendavad valitsejad või nende valitud eestvõitlejad omavahel (ning ÜRO kinnitab tulemused).
Avalõigus on küll kinnitatud (võimalik, et see on hiljem lisatud, mul on see '93 aasta versioon), et kui maa elanikkond jõuab 20 miljardini, algavad uuesti totaalsed, ajaloos tagsi paiskavad sõjad.
 
Teksti loeti inglise keeles

Iga järgmise osaga venib miinus pikemaks, aga hinnet madalamaks võtta pole ka nagu mõtet. Võtsin ette meelelahutuseks ja meelelahutust see ju ka pakkus.
Kui intriigide lahendused on naljakad ja leidlikud (kohati), siis nõuab nende ette valmistamine muidugi liiga palju tekstiruumi. Juba loetelud Boxxy/Kiera oskustest, omadustest, atribuutidest, loitsudest jms võtavad terveid lehekülgi. Ning kõiki neid on nii palju, et lugejal on väga raske ennustada, mida neist järgmise konflikti puhul kasutada võidakse. Liiatigi ei lase autor "headel" (mis on muidugi suhteline mõiste) otsa saada, isegi kui neile pole just palju tegemisi antud.
Või, noh, deemonitest familiaarid ei saagi ju surma saada, piisab lihtsast loitsust, et nad teispoolsusest tagasi ilmuksid. Surematu ja hävimatu on ka pealkirjas mainitud Teresa, tõe ja õigluse jumalanna. Jumalate karistamine on jumalate endi vaheline asi, ometi on ka Boxxyl oluline roll, kui Teresat sunnitakse oma pettusi ja valesid avalikult tunnistama. Igatahes saab inimeste ja haldjate vaheline sõda selleks korraks läbi ja ilmselt algab järgmine osa väiksemate intriigide lahendamisega - mis aga loodetavasti suurteks kasvavad...
Teksti loeti inglise keeles

Sarja arenedes lähevad romaanid ikka pikemaks, järelsõnas kurdab autor liiatigi, et ei pööranud kõigile tegelastele võrdselt tähelepanu. Aga kõik need võitluste kirjelduse: kangelane kangelase vastu, neli nelja vastu, 5K armee 20K armee vastu võtavad enda alla tõesti tüütult palju lehekülgi, eriti kui ei le eelnevat ülevaadet kummagi poole võimalustest. Isegi kui meie lemmik Boxxy (everybody loves big chests) peale järjekordset kaklust oma lisandunud leveleid, oskusi ja omadusi üle vaatab, kulub selleks terveid lehekülgi.
Tema ise ei saa Boxxy küll eriti olla. Haldjate juures elades veedab ta suurema osa ajast väga sõbraliku ja entusiastliku kass-tüdrukuna (inimesesuurune, aga kassi kõrvade ja sabaga), kes kangesti tahab luurajaks õppida. Ja veidi aega isand Sandmanina, kes puhastab linna kurjategijatest ja asotsiaalidest, ent pakub raha eest oma teeneid ka siis, kui vaenulikud inimesed haldjaid ründama hakkavad. Lisaks muule on ta veel "emme" viiele väga noorele drüaadile (antud juhul on need ühtaegu hiigelpuud ja naisolevused).
Kokkuvõttes, lugu kippus tükati igavaks ja kuigi autor oli seda ilmselt mõnuga kirjutanud, venis miinus ikka pikemaks. Aitab küll sellest sarjast, otsustasin. Võtsin ette ühe oma lemmikautori aeglaselt kulgeva postapo, siis tundmatu austraallase küberpungi, aga kumbki ei köitnud ja üha sagedamini mõtlesin, et mis ikkagi Boxxyst edasi sai...
Teksti loeti inglise keeles

See ei ole raamat - või sari - mida lapselastele unejutuna ette lugeda. Liiga palju humoorikat nö adulti. Et siis lõbus lugemine, mida on raske käest panna, hoolimata kordustest ja omaduste-võimete tabelitest. Sageli juhtub, et kangelane saab liiga kiiresti oma tasemed kätte ja siis pole enam eriti kuhugi areneda, kuigi autor tahaks veel viis järge kirjutada. See ei käi ainult LitRPG kohta, aga ka see, kes kirjutas dozore ja kelle nime pole praegu sünnis nimetada, lasi oma kangelasel liiga kiiresti tipu lähedusse tõusta. Ilievi maailmas ongi see õnnestunud võte, et teatud tasemeni jõudes tuleb ümber kvalifitseeruda. Boxxy võib olla mimicuna ja warlockina maksimumini tõusnud, aga peab nüüd käsitöölisena või doppelgängnerina üsna algusest alustama. Kolmes esimeses osas esines ta omaette tegutseva monstrumina, järgmistes peab ta hakkama inimühiskonda sulanduma. Karta on, et ma jään tema seiklusi jälgima, kuigi peaksin lugema midagi hoopis muud...
Teksti loeti inglise keeles

Poliitiline ebakorrektsus on endiselt vägagi nauditav. Kui selgub, et üks demonessidest on androgüün, koguneb seksi ehk liigagi palju, aga ikka parem kui erektor. Pärast paari õnnestunud operatsiooni - või õigemini juba alates linnakese hävitamisest - tekib kodanik Morningwoodile väga võimekas vastane ja nii ta suuremast osast oma võimetest ilma jääbki. Aga olekski ju igav, kui kõik aina ülesmäge läheks. Tuleb ümber kvalifitseeruda käsitöömeistriks, tõrksaks õpetajaks lillade patsikestega goblin, kelle isa ja venna ta hiljaaegu nahka pani. Kohtumine kaose, kokkusattumuste, õnne ja ebaõnne jumalaga on samuti tore ja meenutas mulle miskipärast Sheckleyd.
Ei soovita kellelegi, aga ise kavatsen ka järgmist osa nautida.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG kokkupanekuks on mitmeid võimalusi. Tegevus võib toimuda paralleelselt reaalsuses ja virtuaalsuses ning see, kes on ühel pool sõber, võib teisel pool osutuda vaenlaseks vms. Muidugi võib kõik juhtuda ainult virtuaalsuses, aga ka siis on abiks, kui toimub mingi suhtlus seiklejate ja labürindi genereeritud kollide vahel, mitte lihtsalt NPC-de tuim nottimine. Peategelas(t)e võimete ja oskuste kasvu dokumenteerimine on ilmselt vajalik, jääb autori otsustada, kui põhjalikult ta seda teeb - väga kerge on arvuderägastikuga lugeja huvi hajutada.
 
Mida on siis sedapuhku teisiti tehtud? Peategelane pole õnneotsija või (tavamõttes) kangelane, vaid dungeoni genereeritud vastane eriti äpardlikele seiklejatele - ent ajapikku õnnestub tal dungeoni mõju alt vabaneda ja omandada vaba tahe. Teiseks on ta - eriti alguses - nii loll, et vajab pidevat autoripoolset kommenteerimist. Tema enda eksistentsiaalsed küsimused on: Kas see on söödav? Mõned raudesemed ei ole. Veel tähtsam küsimus: Kui on söödav, kas see on maitsev? Jällegi, seiklejad, st inimesed, on, aga puud mitte eriti. Oskuste kasv? Autor on kuhjanud kokku erakordselt põhjaliku komplekti oskustest, võimetest, lisahüvitistest jms, mis teevad võimalikuks järgmised oskused, loitsud jne. See võib tunduda tüütu, aga on samas ka üsna naljakas, eriti kui kujutada ette lugejat, kes pole mingil kujul D&D-ga varem kokku puutunud.
 
Peategelane ise oli vähemalt minu jaoks üsna üllatav. Kindlasti mitte ükski neist, kelle hulgast mängija väga paljudes mängudes saab oma kangelaseks valida: ei ole paladin ega druiid ega vibukütt ega... jne. Antud juhul on peategelaseks mimic, kelle esimeseks familiariks on succubus ja - juba romaani lõpuosas, kui ta võimed on oluliselt arenenud - teiseks familiariks fiend. Mõlemad nagu mõnest animest pärit: rinnakad ja väga napilt riides naisdeemonid.
 
Tarbetu kõrvalepõige: vägaammusel ajal, kui 286 oli tehnika viimane sõna, aga ka XT ajas asja ära, tundus Rogue kõige põnevama mänguna - kuni Nethacki tulekuni. Arvestatav hulk tunde kulus labürintides hulkumisele ja üksainus kord elus tundus mulle, et ees paistab kauaotsitud Yendori amulett. Aga ei, loomulikult oli see mimic...
Niisiis, peategelane on pealtnäha puust kast või kirst, kelle üks omadusi on kannatlikkus, võime päevade kaupa liikumatult paigal istuda ja seiklejaid oodata, sest kui mõni neist peaks optimistlikult kaane avama, leiab ta eest suure hulga väga teravaid hambaid... Kujumuutmise oskus areneb vähehaaval: et jalad alla võtta, kolme kombitsaga mõõkasid keerutada, kasvatada endale pimedas nägevad silmad jne. Igatahes, kui alguses on tegemist läbinisti rumala ja süüdimatu tegelasega, siis osa lõpuks, kolme kuu vanusena, on ta 33. leveli mimic ja ühtlasi 22. leveli warlord ning äsja hävitanud umbes 8000 elanikuga inimasula - mitte küll niivõrd ise, kui familiaridele käske jagades.
 
Kokkuvõttes: tegemist on sarjaga Everybody Loves Large Chests, mis on iga osa kaanele ka suurte tähtedega kirjutatud. Neid osasid on praeguse seisuga umbes üksteist. Ja Morningwood on antud juhul peategelase nimi: Boxxy T. Morningwood. Familiarid käivad peale, et tal võiks olla nimi. Kas nimi on midagi maitsvat? küsib ta. Jah, kinnitavad familiarid. Ja itsitavad tükk aega, kui miski random (või mitte päris random) generator talle sellise nime annab. Kusjuures puust kast, isegi kui ta võib soovi korral jalad alla võtta, on loomulikult (või vähemalt esimeses osas) täiesti aseksuaalne. Kuigi nii sarja kui avaosa nimi sisaldavad mõningat mitmetimõistetavust.
 
Millegi võrrelda? Mitmedki Pratchettid pole (isegi originaalis, tõlgetest pole mõtet rääkida) kaugelti nii naljakad. Samas ka mitte nii verised. Kui ma Murderbotiga tutvudes hindasin seda miinusega viiega, siis päris samal tasemel Boxxy ei ole. Aga seda lugu ette võttes ma ei tahtnudki midagi muud kui lõbusat paari-õhtu-lugemist ja just selle ma saingi. Olgu siis plussiga neli, ja vähemalt ühe järje loen ma veel.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei hakka siinkohal sisu ümber jutustama või arutama ulme ja maagilise realismi vahekorra üle teoses. Tahaksin lihtsalt rõhutada, et tegemist on kohalikus mastaabis tippkirjandusega. Romaan võiks olla lausa kohustuslik lugemine neile, kes kirjutamise teekonnal esimesed sammud juba astunud - algajatel, kes ise ka veel ei tea, mida teevad, pole sellest kasu. Aga mumeelest on õpetlik, kui põhjalikult peaks autor oma kirjeldatavat maailma tundma ja kui hoolikalt valima just selle loo jutustamiseks kõige õigema vaatenurga.
Nii mulle tundubki, et autoril oleks õigem jääda endale lähedaste teemade juurde ja loobuda tellimustöödest.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjeldatud maailmas on palju maagiat. See on ka mõlema autori jaoks kodune teema - Kadrey Sandman Slimi sarjas oli alatasa kõrvaldada zombisid, deemoneid ja muud sellist klientuuri. Kadrey stiili ma arvan tundvat, ikkagi üle tosina romaani loetud, ja neid stiilinäiteid leiab ka sellest raamatust, kuni ühe positiivset üllatust märkiva hüüatusena. Nii et sündmused arenevad kohati üsna loogiliselt. Khaw karjäär sai alguse arvutimängude stsenaristina, hiljem on lisandunud raamatuid, aga tundub, et see algus jättis oma jälje. No et mänguloogika on veidi teine, üleminekud ühest situatsioonist teise võivad toimuda äkilisemalt, eriti nn "liivakastides".
Selles loos saavad tegelased sageli surma ja äratatakse ellu, süüakse ära, seestuvad või juhtub midagi veel hullemat. Vereohvrid vahel aitavad, vahel aga teevad asja hullemaks. Nii et värvikaid episoode piisab.
Sisu keerleb suuresti selle ümber, et peategelannal - vabakutselisel esoteeriliste probleemide lahendajal - on olnud rasked ajad. Lihtsaid töid ei pakuta, keeruliste eest ei taheta väärilist hinda maksta jne. Tuleb talle pähe endale kaitseingel manada. Läheb hangib raamatu (haruldus, muidugi!) kus sellekohane õpetus. Paraku saab ta õige manuskripti asemel võltsingu ja olevus, mis manamise peale ilmub, on kõike muud kui ingel. Ning kõik vihjab sellele, et olevusest vabanemise vältimatuks eelduseks on esilemanaja surm.
Positiivse poole pealt võib mainida näiteks peategelanna teadmisi psühhotroopsete ainete vallas. Mitte nii positiivne on see, et minu arvates on Khaw'le on kirjutamise käigus meelde tulnud, et tema koduses malaisia folklooris on veel mõni vastik elukas, veel mõni kaval lõks surelike jaoks, veel mõni loits, mis võiks kaasa tuua maailmalõpu. Ja mulle üldiselt ei meeldi, kui mängureeglid poole mängu pealt muutuvad.
Teksti loeti inglise keeles