Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Charles de Lint ·

Someplace to be Flying

(romaan aastast 1998)

eesti keeles: «Kusagil lennata»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
18
7
0
0
0
Keskmine hinne
4.72
Arvustused (25)

Oleks ehk kasulik, kui juba enne lugema hakkamist ollakse kursis selle loomismüüdiga, kus Kaaren ja Varesed ja Koiott ja... Kuulnud olin, ehkki ei mäleta, milliste indiaanlaste oma see oli. Aga pole kuulnud ka paljud raamatu tegelastest ja neile siis seletatakse. Et Kaaren jt tõmbasid Kastrulist välja kõik vajaliku. Ning et need suht surematud algasukad tegutsevad seniajani. Inimesed tulid palju hiljem ja mõtlesid miskipärast välja aja ja omandisuhted. Aga neile esmaasukatele meeldib aeg-ajalt ka inimestena ringi kõndida. Siis tekib vahel segadusi, sest muidu oleks ju raske ette kujutada tütarlast, kelle vanaisa on rebane, isa aga hakk. Nii et aegade jooksul on see esmaasukate veri levinud ja segunenud. Ning üsna regulaarselt - jääb mulje, et iga paarisaja aasta tagant - tuleb Koiotile meelde, et ega teised teda vist ikka eriti ei armasta ja tuleks Kaarnalt Kastrul pihta panna ning asjad maailmas teisiti korraldada. Koiott teeb ülikavalaid plaane, mis paratamatult äparduvad, sedapuhku on ta aga Käod kampa võtnud ning need on palju karmimad tegelased…
Romaan on siis mõnus urban fantasy, milles mõned algul mitte midagi taipavad inimesed salapäraste sündmuste ning veidrate tüüpidega kokku puutuvad ja vähehaaval teada saavad, mis teoksil. Avastades selle käigus ka oma "veregrupi" - kelles natuke hunti, kelles kuldnokka jne. Mütoloogiline pool toimib veenvalt ja argine pool on ka kenasti kirja pandud. Kohati natuke siiski venides - nagu oleks 600 lk täis saamine eesmärgiks olnudki.
Teksti loeti inglise keeles

Lausa patt oleks raamatule alla viie panna. Loetud sai asja eesti keeles ja pean rahuloluga nentima, et ka tõlge oli täiesti kobe.Eelpoolsest retsensioonile peaksin ma siiski parandusks lisama, et Koiott ei olnud raamatu negatiivne kangelane, pigem vastupidi. Koiott oli ainuke, kellel ei olnud ükskõik, mis siin ilmas sünnib. Tänu Koiotile (keda raamatus kutsuti rohkem nime Cody all) olid näiteks Maailma tekkinud inimesed. Paraku oli Codyl kalduvus kõik vussi keerata ja nii juhtus, et inimesed ei olnudki nii sõbralikud, kui ta lootis, vaid väga isekad ja teinekord lausa üdini pahad. Iga kord, kui ta proovis midagi parandada, keeras ta asja veelgi rohkem mokka. Osa vareserahvast refereeriski Koiotti nime all Vusserdis.Üldine teema käib uuesti puhkeva Vareserahva ja Kägude omavahelises arveteklaarimise valguses. Selgub, et mitte ainult inimestes pole halba -- halba on ka Vana Rahva seas ning vihavaen, mis on kestnud Maailma loomisest saati on uuesti lõkkele paisumas.Kuid asja kokku võttes. Omal ajal ilmusid ka eesti keeles erinevad muistendite raamatud -- nagu näiteks "Unesnõiduja" ja paar tükki veel. Neid läbinud teemad ja atmosfäär saadavad ka seda raamatut. Ainuke vahe on selles, et Kaaren, Haki Jack, Vareseplikad ja muud on istunud rahva seas, madalat profiili hoidnud ja tegelenud oma asjadega. Vareseplikad fännisid nätsukomme ja Sininäär Anniel oli oma punkbänd. Ainuke, mis nad liigutama pani oli Cody uus latest and gratest idee maailma paremaks teha.Muide, ma lisan lõppu veel ühe naljaka fakti raamatust. Kaaren lõi Maailma selleks, et tal oleks koht, kus ta saaks lennata.
Teksti loeti eesti keeles

Hea ja teistmoodi lugu! Sisust on teised juba rääkinud - eks ma räägin siis muust.

Raamatu algus, tegelaste tutvustamine ning elukohtade/paikade kirjeldused on vist kõige parem osa. Selline veidi anarhistlik-boheemlik ellusuhtumine ning tubli annus agulihõngu. Lisaks veel ka suurlinna, aga selle tähtsus ja kaal ei ole minu tunde järgi kuigi suur. Oluline on, et tegelased elavad kõik oma väikestes maailmades, nägemata üldpilti. Isegi Kaaren, varesetüdrukud ja Hakk ei saa asjale päris pihta - rääkimata siis noorematest loomadest-lindudest ja nende sugulastest.

Kusagil keskel hakkab aga raamat veidi venima ning päris lõpupoole keerab ära sünkretistlikuks üldistuseks. Kuigi, tõesti, kuidagi peab selle loo ju lõpetama.
Kui rääkida veel häirivatest momentidest, siis kohati kippus autor kasutama filmidest pärit kaameranurki ning eriefekte. Osaliselt muidugi see sobis - de Lint viitab korra päris otse USA kinokunsti taiestele... Eks need ole kogu juttu tugevalt mõjutanud.

Kõigest hoolimata tuleb kokku nauditav lugu, mis emotsionaalselt sarnaneb (minu jaoks) üllataval kombel Zelazny Amberi lugudele. Samamoodi palju väikesi inimesi ning mõned väääga suured tegijad, kelle sahmerdamisest ja motiividest raske aru saada. Viis eriti lühikese miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

Miks ei saa see lugu mitte viite? On ta ju hästi kirjutatud, point on paikas, tegelased on head (kuigi m6ni neist pisut väheusutav), tegevus on paigas ja syzheegi olemas. Peale sell on muidugi ka taustmaterjaliga ehk siis maakeeli indiaani mytoloogiaga suur, p6hjalik ja tänuväärne töö ära tehtud. Milles siis asi? Ise kysin ja ise vastan: just enne seda sai loetud Zelazny "A Night in the Lonesome October" `it ja mul tekkisid nende kahe teosega meeletult valusad paralleelid. M6lemas käis jämm selle ymber, et kas siis maailma muuta v6i jätta ta samaks. M6lemas olid esinadatud mytoloogilised v6i siis poolmytoloogilised olendid ("Somewhere.." `s siis indiaani mytoloogiast pärit loominimesed ja "Lonesome.. " `is kirjanduslikud kujud. M6lemas ei olnud teps mitte viimasel kohal loomariigi esindajad (Zelazny`il familiaarid ja de Lint`il loominimesed, kes olid endale korraga nii n6ia kui ka familiaari eest). Lisaks ka mingisugune kolmas j6ud, kes oleks justkui osaline, kuid ei saa nagu päris täpselt aru, et mis värk siis ikkagi on. L6ppekls on ju ka sisu lahtiseletamise stiil ilgelt sarnane: v6etakse mingi suvaline punkt, kust hakatakse kirjutama ja alles pikapeale saab lugeja aru, et kes on kes ja kes kellega käib. Vist on see mingi uuem suundumus, sest tegelt oli see eriti hästi esindatug Banks`s "Use of Weapons" `is. Okei, tegelikult ei ole see k6ik mitte nelja p6hjus. On päris selge, et midagi ylioriginaalset on hirmraske välja m6elda ja ega selle kallal ei norikski. Kyll aga virisen selle yle, et Zelazny suutis oma 200 lehekylje peal tunduvalt rohkem ja sisukamalt öelda, kui de Lint oma pea 600 peal. Ja siin on ka siis see va peni maetud.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti hea ja teistmoodi lugu. Alla "viie" ei tahaks kuidagi panna. Ning ei ole ka eriti põhjust. Lugu on tempokas, palju on müstilist ja peategelastele tundmatud. Aga nad kohanevad. Kuigi lõpp tundus natuke venitatuna, ei kõiguta see oluliselt hinnet. Samuti, nagu ka paar eelarvustajat, tõmbaks ma paralleele Zelazny loominguga. Pole küll "Üksildast oktoobriööd" lugenud, aga see-eest tuli silme ette Amberi maailm. Nii nagu seal, on ka siin selline valitud seltskond, kes niite tõmbab ja aru saab mis toimub. Teised vaatavad asjast arusaamata pealt. Hea lugu!
Teksti loeti eesti keeles

Üks sedalaadi raamat, millesse on raske suhtuda, kuna seda "head" on raamatus piisavalt, kaalumaks üles "halva", mis ka nii või teisiti silma kargab. Raamatu suurim häda tuleneb ajastust elik moevoolust - ühel hetkel haaras autor pumba, sättis lati 600-le lehele ja hakkas vuhkima. Ja sellele vaatamata kippusin kuni lõpuni mõningaid tegelasi segamini ajama! Neist tegelastest polnud ka ühtegi, kelle tekst oleks nii nauditav olnud, et seda paljalt selle pärast lugeda, ja nii avastasingi raamatu teisel poolel, et kasulikum on silmadega üle lasta, et midagi olulist vahele ei jääks; samuti muutus raskeks meeles pidada, kes mida juba teab, kuigi ega sellestki suuremat polnud, sest küllap järgmisel lehel asi paika pannakse. Kohati ei pandud ka. Ühesõnaga - igast august vaatas vastu mitte meistri-, vaid käsitöö. Ja siis muidugi lõpus oma 10-15 täiesti tarbetut lehekülge.

Raamatu plusspoolele jääb meeldivalt põhjalik ja kooskõlaline indiaani mütoloogiast inspireeritud maailmasüsteem, mõned väga nutikalt armsad tegelased ja suuremas osas tasakaalustatud teostus. Urban fantasy, nagu juba eespoolgi öeldud. Meelelahutus, ilma tõsisemate taotlusteta, ent ometi hea raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Enne, kui Kaaren tõmbas ürgmaailmast välja algusajad, enne kui varesetüdrukud seisid ta kõrval ja aitasid teda, enne kui Jack nägi Kaarna potti, veel enne täitsid aja ja ruumi vaimud ja olendid, kes mõjutasid igaüht, kel vastuvõtlik meel.

Pärast potisegamist tulid teised asukad, tuli Cody Koiott. Cody meeled haarasid ürgmaailma vaime ja noid teisi, kes mõtlesid läbi tema. Nende mõtetest sai alguse see maailm, milles domineerib kurjus ja kadedus, mille alatooniks viha ja raev, ja kus muuhulgas üritavad kohta päikese all leida inimesed. Inimesed, poolinimesed ja algasukad, kellel kõigil on jutustada oma lugu…

Ilus legend?! Üks indiaani muinasjutt? Või midagi enamat, midagi käegakatsutavamat kui see maailm siin. Jutud ja lood on kõik, mis meil on. Nad aitavad olla meie ise. Samuti paigad, kus on meie päriskodu: "Paik teab, kes sa oled… Need vanad lemmikkohad meenutavad sulle lugu sellest, kes sa olid. Ja siis on kergem selgusele jõuda, kes sa oled" (lk 543).

Charles de Lint on enda kohta öelnud: "Minu esimeseks armastuseks oli muusika, jutte hakkasin kirjutama seepärast, et see tundus põnev."

Tavaliselt kirjeldatakse teda kui fantasy autorit, kel kirjutamine pole eesmärgiks omaette, kuid kel on praeguseks ilmunud juba 47 raamatut. Ise kasutab enda loomingu kohta terminit mythic fiction, kuid enamasti nimetatakse taolist kirjandust urban fantasyks. Jüri Kallas tõmbab koguni võrdusmärgi Charles de Linti nime ja urban fantasy kui kirjanduszhanri vahele. Koletiste ja tulnukate hordidesse suhtub Lint neutraalselt, teda ei köida mitte teiseses maailmas toimivad tehnoloogiaimed, vaid imed, mis eksisteerivad tänu sellele, et "asjad on olemas sellisel viisil, millega me nõustume".

Ta segab tänapäeva maailma müütide maailmaga, sest müüdid ja muinaslood on need, mis on tähtsad ja olulised inimeste ja asjade mõistmiseks. Ja on üks viis kirjeldada maailma ja seoseid, mille abil kõiksus püsib koos.

Kirjanik on loonud terve sarja, mida nimetatakse väljamõeldud linna – Newford – järgi. Ka "Kusagil lennata" (Someplace to be flying) tegelased hulguvad mööda selle linna tänavaid ja ajavad omi asju. Need marginaalsed tegelased elavad oma maailmas, need maailmad põkkuvad, kulgevad paralleelselt ja põimuvad, hargnevad jälle lahti, aga jäävad ikka ja alati just selle inimese maailmaks, kes elab oma elu, kellel on jutustada just see lugu, mis tähtsuselt samaväärne kui iga teine.

Charles de Linti lummavad inimesed, kes on asetunud/asetatud väljaspoole meie tavaettekujutuse piire, nii sotsiaalses, emotsionaalses kui füüsilises plaanis. Urban society on nad ühel või teisel viisil välja tõuganud, ja nii nad otsivadki ennast ja teisi samasuguseid, et aru saada, mis toimub.Sest üldplaani ei taju neist keegi, isegi mitte Kaaren, kes ju "lõi selleks maailma, et tal oleks koht, kus lennata".

Ja tõttöelda ei taha ka keegi teine teada, mis siis ikkagi täpselt toimub, juhul kui toimub. On olemas küll passiivne tahe, aga ainsana kogu sellest seltskonnast on asjade tõelise käigu vastu huvi ainult Codyl. Koiott tahab heastada oma viimati segatud käkki (loe: seda maailma siin).

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu algus venis ja tegevus hakkas tegelikult arenema alles 200-nda lehekülje paiku, st hetk enne seda kui ma otsustasin, et nüüd aitab, enam ei viitsi. Hea et viitsisin sest ülejäänud raamat oli väga hea (kui mitte arvestada seda epiloogi moodi mõttetut asja lõpus). Ainus asi mis põhiosale ette heita on tegelaste rohkus. Ligi pooli ei kasutanud ta nii nagu oleks võinud ja teisi ei kasutanud üldse. Sellest hoolimata kukkus tulemus hästi välja. Siiski veel. Kohati hakkas autori pungilembus lausa vastu, eriti siis kui ta nimetas tüdrukut nokamütsis, kollases topis ja lõhkistes teksastes eriliselt pungilt riides olevat.
Teksti loeti eesti keeles

Neli sellepärast, et traagelniid on näha. Ma mõteln siin neid piirkondi, kus autori käsitööoskus pole suutnud peita laenatud tsitaate. Olgu need siis moodsast antopofilosoofiast või mütoloogiast.

Edasi on juba maitseasi, kas Armastuse sissetoomine läheb lugeja jaoks läilaks või ei lähe. Tundub, et see oli poliitiliselt korrektne samm teoses, kus hea-halb vastandus kehtima ei kipu.

Aga asja päästab kindlapeale de Linti oskus müütide ja muu saadaval oleva infoga süviti tööd teha ja püüd mõista, mis nende märgisüsteemide taga tegelikult peale ilusa muinasjutulise pealispinna leida on. Siit siis erinevus Amberi loojaga. Ja pikk oli see romaan kah, tunnistan, et jätsin need kohad, mis tegevust edasi viivat infot ega eelnevate mõistatuste seletusi ei sisaldanud, lihtsalt vahele.

Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on raske antud raamatut hinnata . Raske mitte niivõrd emotsionaalselt vaid numbriliselt. Nagu raamatu inimtegelastele oli raske hoomata loominimeste maailma, nii on minul raske määratleda mingit konkreetset hinnet. Lihtne ja konkreetne number ei tundu selle teose puhul kuidagi õige (eks selline hindamiskaala ole ju samuti inimeste väljamõeldis) ja õiglast hinnet saaks anda ainult mõnevaõrra tabamatul emotsioonide skaalal. Kuna midagi siiski tuleks nagu anda, siis panen viie, sest viis on õigem kui neli ehkki mõlemad hinded on valed :))) Omaltpoolt soovitan igatahes lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

4 plussiga, sest kuigi veidi kistud ja miski mõnes kohas häiris, jättis üldmulje hea ja huvitava, just emotsionaalse poole pealt.
Teksti loeti eesti keeles

See on suurepärane maailm. Selline huvitav, piisavalt realistlik, aga imeliste asjade võimalusega. Kui ma esimest korda selle raamatu avastasin, siis lugesin igal õhtul umb. 30 lk. Selleks, et saaks kauem aega selles maailmas olla. Tundub, nagu autor olekski loonud vägavägahea maailma, mille kirjeldamist ta nautis. Lõpetada niisugust lugu muidugi ei saa, sest sellel lool ei olegi lõppu. Ning siis ta pidi kuhugi mauhti punkti panema, ning punkt sai küllalt kesine ja hollywoodilik. Tegelikult saaks sellest vist väga hea filmi. Häid ulmefilme on ju nii vähe... Ainult, et milliseid liine välja jätta?

Mulle imponeerisid väga ka de Linti loodud tegelaskujud, igaühe erinev ja selge karakter. Eriti suurepärane on varesetüdrukute kirjeldus. See paneb nii kaasa elama, et kipun ennast vahest Zia`ga identifitseerima :)

Ma olen üritanud leida, kelle ümber see lugu kõige enam keerleb. Alguses ma arvasin, et Lily. Siis tõuseb aga esile Hank: jazzifänn Hank, kes annab sellele raamatule vanade heade standardite heli... Ja struktuuri :P

Pärast mõtlesin, et äkki on see kõik Maida ja Zia üks päev ja üks seiklus.

Praegu mulle tundub, et see on lugu Kerryst. või Kerryst ja Katyst, olenevalt sellest, kas me usume Kerryt või hoopis dr. Stiles`i. Sest see raamat jätab tegelikult mõlemad otsad lahtiseks.

Sellepärast see mulle meeldibki. Kõik on võimalik. Ning vaatamata viletsale lõpule, saab raamat hindeks viie. Sest lõppu ma ignoreerin. Ka ülelugedes.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

De Lint on selle romaani kirjutanud sellise küpse ja tänapäevase moodsa proosa stiilis, et peaks olema söödav ka muidu ulmest kaugel olevatele lugejatele. Kuuldavasti ongi olnud. Pigem on “Kusagil lennata” tõesti raamat uue aja agarale linnainimesele kui traditsioonilisele fantasy-fännile. See on midagi nii erinevat tavapäraselt fantasy alla mahtuvast toodangust...kui peaks kindlasti võrdlema, siis võrdleks näiteks pigem Iris Murduch’iga kui ulmekirjanikega. Samas on siin ulmet jälle kõvasti rohkem kui traditsioonilises draakoni-sõrmuse-mõõga loos ja see ulme kätkeb endas omapärast kokteili indiaanimütoloogiast, religiooniajaloost, linnalegendidest ja õuduslugudest. Kokku saab julge, isikupärane ja erakordselt ainulaadne kõrgkirjanduslik moodne teos.

Kiita tuleb De Linti maagia ja mütoloogiatunnetust, mis realiseerub kord psühholoogilise suhteromaani, siis jälle maffiatrilleri laadses vormingus. Lugeja hakkab sündmusi jälgima koos inimestega, kes kistakse miljoneid aastaid kestnud rivaalitsemise keerisesse ja kuigi lugeja on neist tegelasteks alati sammukese võrra ees, pole ta temal kerge kõigest toimuvast täit pilti saada. Kummatigi see üldse ei häiri, huvitav on ikkagi. Ja huvitavad pole mitte niivõrd konkreetsete saladuste lahendused, kuivõrd loo inimlik plaan. See on väga empaatiline, kohati lausa melodramaatiline romaan, aga väljapeetud teostatud väga tugeva stiilitunnetusega. Nii tugeva, et isegi finaal ei tundu ülemoraliseerituna.

Julgeks seda pidada üheks seniseks F-sarja pärliks ja julgeks loota, et De Linti veel tõlgitakse. Kui seda tõesti tehakse, tuleks muidugi hoiduda nendest piinlikest anglitsismidest, mis nüüd on sisse lipsanud. Samuti soovitan tõlkijale tungivalt eesti keele ja loogikareeglitest kinnipidamist. Mitmed selle romaani tegelased on (võib-olla) neegrid. Mõnes mõttes teeb see nõutuks, sest ei oska romaani sellisest vaatepunktist tõlgendada. On see poliitiline korrektsus või midagi muud? Samas pole seda antud tõlkest lihtne välja lugeda. Kui inglise keeles öeldakse black man, siis tähendab see eesti keeles neegrit. Must mees on liialt ähmane, pole nii selge termin kui inglise keeles. Aga lisaks sellele ebamäärasusele oli anglitsisme ikkagi lubamatult palju sisse jäänud (if there’s a god - kui seal on jumal; we got company - meil on seltskonda jms; you’re very welcome... - sa oled väga teretulnud minuga koos seda sööma jms).

Teksti loeti eesti keeles

Peale esimest lugemist paar aastat tagasi sattusin hüpervaimustusse. Teistkordsel lugemisel enam hüpervaimustusse ei sattunud, aga leian siiski et sellest paremaid romaane on mulle vähe kätte sattunud. "Ghostbustersit" meenutavast lõpust hoolimata.
Teksti loeti eesti keeles

Minu kahesajas arvustus.
Otsides teost, mida kasutada ümmarguse numbri saabumise puhul, jäi sõelale kolm romaani: "Bladerunner", "Meister ja Margarita" ning "Kusagil lennata". Esimesed kaks praakisin nende üleüldise tunnustuse pärast välja. Üht on lugenud kõik sci-fi huvilised, teist aga loodetavasti kõik hea kirjanduse austajad. Nii et järgi jäi siis käesolev teos.

Newford on mõneti vanamoodne Põhja-Ameerika linn, kus piir müütide ja reaalsuse vahel on hägustunud. Linn on näitelavaks, kus demonstreeritakse lugejale, et see maailm, mida meie meie peame reaalseks, on kõigest mitmekihilise reaalsuse fassaad. Lugeja ja peategelased viiakse neile senitundmatutesse oludesse, kus hakkavad toimuma pöörased sündmused. Siiski peaks romaan oma suhteliselt reaalses ja koduses keskkonnas (pole tavafantasy atribuutikat) toimuva tegevuse tõttu olema "söödav" ka ulmest mittehuvitatuile.

Raamat algas hoogsalt aga siis paarsada lehekülge justkui tegevust ei olnudki. Vahepeal tundus isegi, et kõik probleemid kavatsetaksegi suusõnaliselt ära lahendada, aga nii tekkis neid õnneks juurde.
Romaani tegevustiku algusjärgus võib see tunduda äärmiselt killustatud, kuna de Lint loob pidevalt sisse uusi (pea)tegelasi (ja seega ka tegevusliine), kellel ei näi olevat omavahel mingit seost (tegelaste rohkus ei tohiks olla Tolkieni tarbinule probleemiks :)). Romaani arenedes aga sulanduvad killud kenasti ühtseks suurepäraseks tervikuks. Lõpuks on kõik tegelased lülideks pikas tutvustevõrgustikus ja igaüks neist täidab oma rolli maailma päästmisel, hävitamisel või lihtsalt kirevamaks muutmisel.

Ei seganud ka eriti see lõpp, mis kiskus väheke sinnakanti, et "lähme ja päästame nüüd maailma kurjuse küüsist ja hävingust". Oli väheke teise nurga alt vaadatuna esitatud.

Zelazny loominguga võis leida jah küllaltki palju ühiseid jooni.

Kohati oli tõlge lausa jabur (no kesasi on "boifrend"?) ja ka he-she tõlkimisega oli vist probleeme.

Tänu Varraku "meeldivale" arusaamisele sarjade avaldamispoliitikast tundub esmatutvus Newfordiga jäävat ka viimaseks :(.

Teksti loeti eesti keeles

Kui mitte esimene siis kindlasti üks esimestest kokkupuudetest urban fantasy`ga, samuti ka de Lintiga (tema puhul siis kindlalt esimene). Raamatukogus kätte jäädes jäin vaikselt lugema, kuni ka koju kapi äärele jõudis. Noh, vahepeal natuke venis ning kohati muutus läägeks, kuid üldiselt tundus huvitavana. Jacki jutustused temast ja Nettist olid kurvad, kuid samas väga ilusamad, kui teised raamatu osad. Kägude machotamine seda ilu ei rikkunud. Viimase peatüki eluniitide kokku tõmbamine oleks võinud ära jääda, eriti veel pärast seda nõnda huvitavat hotelli episoodi. Jacki matused olid siiski lugemist väärt, samas Lily kiri .. nojah. Ikka lugemist väärt teos.
Teksti loeti eesti keeles
9.2012

Selged paralleelid:

„Üksildane oktoobriöö“ ja „Ameerika jumalad“.

Kõik kolm on viieväärilised, neist lendamise raamat kehveim. Aga ikka viievääriline.

Esimene üldistus:

Kui jumaltegelased pärinevad mütoloogiatest, siis inimtegelased kultuskirjandusest – kah omamoodi mütoloogiad.

Minu jaoks on siin inimpeategelane Hank. Sama tegelane kannab „Ameerika jumalates“ Shadow nime ja tegelikult pärineb Raymond Chandlerilt – nimega Philip Marlow. Muidugi on talle poogitud külge paar tänapäeva sobivat tunnust, aga olemuslikult jääb ta samaks (jumalale tänu, ei ole tal lohe- ega tiigri tätoveeringut).

Kõik need fotograafitibid (Lily vist) ja nende aseksuaalsed sõbrad tulevad ilmselt kusagilt naistekatest – ei pole tuttav. Nendega tutvumine De Linti käsitluses ei tekitagi soovi otsida allikaid, nad on ka siin igavad ja lähevad omavahel segi, aga ilmselt on neil mingi austajaskond – ega muidu autor oleks neid juttu sisse toonud. Ikka potentsiaalset lugejate ringi avardada püüdes. „Üksildases oktoobriöös“ oli ka paar tegelast, keda ma varasemalt ei tundnud, sai väga hästi ilma hakkama ja lugu (lugemiselamus) selle all ei kannatanud – vist oleks kannatanud kui tegelaste hulgas oleksid olnud ka Pierrot ja Artemon (nagu tundub lendamise raamatus olevat).

Arusaam näiliste inimtegelaste pärinemisest kultusraamatutest (-filmidest?) tekitas minus tahtmist proovida kedagi Marlow kõrvale, et kes mulle sobiks ja natuke kõrvaldaks suhkruvati imalat maitset – lõpuks valisin välja miss Marple. Nende (kohati ühine) jumalate tegevuse uurimine oleks tore küll. Nende vaheline armulugu! Mmmm…!

Pealegi, kui üks mees armastab naise ilusat hinge, siis miks peaks ta seda va ilusat hinge nägema vaid kõrgete rindade, pikkade jalgade ja vonkleva tagumiku taga…

Tavaliselt kujutatakse ette, et kirjanik peaks looma oma jutte elu ja inimesi vaadeldes ja neisse end sisse tunda püüdes. Ulmekirjanduses kehtivad (kohati?, suuresti?) folkloori reeglid, kus jutustaja jutustab mõnd lugu kuulajatele juba tuttavate tegelastega ja see kas lugu liigitatakse ühte või teise kasti sõltub, samapalju kui jutustajast, ka kuulajast (folkloristist). Pärast ollakse liigitustega hädas – kas trikster tohib esineda naljandis, kui trikster on naljandis, kas ta on siis veel trikster (sest õige jumal ei tohi ju naljandis olla)?

Nii et, julgesti edasi, seltsimehed Eesti ulmekirjanikud – seos eluga võib olla, aga võib ka mitte olla! Miili või Miisu või Rita tegutsemine Eestis ei tähenda lugejatele vajadust (tänast) Eestit ka ära tunda. Aga … kui seda ümbritsevat Eestit ära ei tunta, siis tuleb jutustajameistelikkuses konkureerida Zelasny ja Gailmaniga!

Teine üldistus:

Mulle meeldib Koiott ja mulle meeldib Loki – seal, kust nad pärit on (vastavas mütoloogias). Mõlemad nad on taandatud taustategelasteks.

Ühest küljest, lugu töötab ka nii väga hästi.

Teisest küljest, kui intrigeerivad ja (oma mütoloogias) sümpaatsed tegelased! Minna nendest mööda on andestamatu!

Jagasin oma muret tuttava Lokiarmastajaga, tema ütles, et sellist juttu ei saaks lugeda – Loki on liiga … ebalojaalne, väärastunud huumorimeelega, ja … ja ootamatu.

Ma tõesti ei kujuta ette, mismoodi võiks kulgeda jutt neile väärilist ruumi andes. Tavapärane arusaam heast, kurjast ja tegevuse psühholoogilisest põhjendatusest peaks küll päris pea peale pööratud saama. Aga neid peapealepöörajaid on palju – kolm neist on siin juba nimetamist leidnud. No miks nad siis nii poolele teele on jäänud?

Kirjanikud kardavad miskit tõeliselt suurt ja seda ei saa neile pahaks panna. Eriti seni, kuni tulemus mulle rõõmu pakub.

Natuke uitmõtteid jumalatest:

„Kusagil lennata“ jutust võib leida ka paralleele Jahve käitumisele.

Eelkõige Koiotiga ja tema maailma ümber (paremaks) tegemise kirele.

Jahvelegi tundus, et inimesed (maailm) pole piisavalt hea – tema ideaaliga võrreldes.

Kõiksugused pahade linnade ja suguvõsade hävitamised.

Alguses arvas ta juudid olevat äravalitud rahvas ja pühendas ennast nende õpetamisele. Juutidel läks ajaloos halvasti, nad polnud piisavalt edukad.

Jumal tegi lapse ja ohverdas selle, et juhtida teisi rahvaid oma sõnumi juurde (meenutage Shadow ohverdamist ja selle mõtet) – tulemuseks kristluse levik oma pahupidise halastuse sõnumiga.

Läksid mõned aastasajad mööda ja Jahvele ei meeldinud taas enda loodud tegelikkus – ta otsustas tagasi pöörduda karmi käe poliitika juurde – läks ja laulis Muhameedile ette uue sõnumi kõigile maailma rahvastele.

Millalgi hiljem haaras teda Kaarnalik letargia ja ükskõiksus. Võimalik, et ta kaotas lootuse inimeste suhtes, oma vägisi õnnelikuks tegemise ürituse suhtes – loobudes isegi nende vääritute hävitamisest.

Mulle avastuslik:

Varesetüdrukute ellusuhtumine – elades igavest elu on vist tõesti õigem loobuda murest eilse ja homse pärast ja fännata nätsukomme!

Elu on ilus!

See elu ilus olemise taju tuli vähe paremini välja kui „Ameerika jumalates“ – seal oli lõpp kuidagi nukker ja melanhoolne… Häirivalt Hollywoodlik mitme lõpu ehitamine – igale lugejakategooriale oma lõpp.

Kaksikutest:

Leidub mütoloogiaid, kus algloomine on seotud kaksikutega. Ühes variandis loob üks kaksikutest maailma teise kaksiku kehast, kuidagi on see seotud ka hea ja halb olemisega – vist oli nii, et tapetud kaksikust saab allilma valitseja…

Triksterist:

De Linti eeskujumütoloogiate mõistmiseks on (vist) keskne triksteri mõiste – mina saan sellest aru kui jumalast, kes on naljalembene ja elujanune, kaugelt erinev kristlikust tõsidusest. Taoline jumal on küllalt sage ja ei ole võõras Euroopaski.

Selle kohta allpool paar teksti, mis annavad esialgse ettekujutuse ja juhatavad huvilistele tee edasi:

http://et.wikipedia.org/wiki/Trikster

http://www.ema.edu.ee/vaitekirjad/doktor/Anne_Turnpu.pdf

Need kaks on sellised üldharivad, aga Eesti keeles on olemas ka triksteriteema baastekst, mis pakub selget lugemisnaudingut: „Vembuvana. Jänes. Winnebago lood. Tõlkinud Hasso Krull. Tallinn, 2004, Loomingu Raamatukogu nr 33-35“.

Teksti loeti eesti keeles

Olen aastaid tagasi korjanud populaarsust, jutustades lastele siit raamatust pärit lugu Jackist, kes ei mäleta, et ta on vana ja võimas, ning püüab seega nõia lõksu kavalusega. See meeldis ka laste vanematele.
Nii naljakas, et mõned head raamatud lubavad endast ka tükke välja võtta ja omaette esitada.

Hiljem: Lugesin seda raamatut, kui ta eesti keeles välja tuli aastal 2001. Siis lugesin teda veel ja veel ja veel, ta oli mul ka kodus olemas, aga kellele ma ta laenasin, nii et füüsiline teos kunagi tagasi ei tulnud, ei mäleta.

Nüüd lugesin uuesti. Raamatukogust võtsin.
Huvitav, mul oli meeles, et lahe ja hea sündmustikuga, mul olid meeles osad tegelased (kuigi Kerry ja Katy olin näiteks unustanud, nende vanemluse loo täiesti unustanud ning mul oli mulje, et kägusid oli palju negatiivsemalt kirjeldatud, kui tegelikult), aga ei olnud üldse meeles, et nii hästi kirjutatud.

Nii tasakaalus positiivsed emotsioonid ja negatiivsed emotsioonid. Nii palju tegelasi, neist ainult üks selline, kellest oli natuke tüütu lugeda (mulle oli selline Rory, kelle ma ka ära unustasin, aga ei pea seda eriliseks kaotuseks - kellelegi teisele võib ta samas töötada ja nõme olla keegi või keegid teised), nii head lõpud (neid on mitu, aga KÕIK on head), nii palju tavatarkust nii põnevasse sündmustikku peidetud.

Nagu misasja.
See oli mitte ainult lahe, vaid ka hea raamat. Olen üllatunud ja seda positiivselt.
Lisaks üldisele heale maailmaloomele on see ka üks sellistest teostest, mis hoolikalt vaatab, et võiks meie igapäevamaailma sobituda. Võibolla üks osa oli, mis natuke vale tundus - see aja peatumise värk, miks elektrilised liftid ikkagi töötasid elektrita maailmas, miks õhumolekulid ei takistanud edasiminejaid, tolm õhus ka mitte, aga nt autod, inimesed ja loomad takistasid?

Aga isegi sel oli tegelikult "ei saa seletada"-seletus, ning kõik muu klappis. Nii võibki olla. Meie kõrval, kuigi nägemisulatusest väljas, võibki toimida selline maailm.
Mina usuksin küll hea meelega, et nii ongi.

P.S. Arvan, et just selle raamatu pärast meeldib mulle "Tiigrikutsu"-lugu.
Teksti loeti eesti keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:

Nagu kord juba mainitud, on tegemist sarjaga Aftermath, mida Dave Hutchinson ja Adam Roberts on kordamööda kirjutanud. Et siis tegevuspaik on sama, umbes sada aastat pärast Inglismaad väga põhjalikult rüüstanud meteoriiditabamusi. Ent kumbki autor veab oma tegelasi, Robertsi peategelaseks on 13-aastane epileptik Davy.
Tegelasi on muidugi veel, seejuures suht tarbetuid. Olustikku tutvustavad nad küll, näiteks vanamees, kes pargasega kaupa mööda Thames'i toimetab. Mootoreid pole kusagilt võtta, purjed ei toimi, nii tulebki pargast köiega ülesvoolu järel vedada või allavoolu liikudes pidurdada. Kirjeldatud on seda tööd pikalt, süžee kohalt on vanameest vaja aga ainult selleks, et ta ootamatul kombel oma pargasest laiba leiaks. Pikalt on juttu ka sõjaka naiskogukonna liidri raskest elust - et ta siis saaks Davyle mõned targad sõnad öelda.
Stiil mulle kohati meeldis, selline rahuliku vooluga ja rustikaalne, mille vahele autor poetab kolmest ühesõnalisest lausest cliffhangeri. Kordusi on siiski paljuvõitu. Saab Davy noole selga, väga valus on, eriti kui seda noolt kasutatakse abivahendina, et ta evakueerimiseks hobuse selga tõsta. Ja siis on kaks nädalat ikka väga valus, enne kui natukene juba liigutada saab...
Nii et olustik on, stiil on, ainult intriig on kuidagi tobe.
Teksti loeti inglise keeles

Eks see sari ju ebaühtlane ole. Ning mida mahukam osa, seda enam on seal täitematerjali. Antud juhul on püütud süstematiseerida loitsude olemust, koostist ning umbes nagu sedagi, millise elementaali mõju all olija milliseid loitse suudab kokku panna.
Siis on hulk vähetähtsaid intriige ja lõpuks pikk kirjeldus pealahingust. Autor pole peategelaste arenguga väga kiirustanud, aga kaheksandas osas on Boxxy võimed juba jumalikele suhteliselt lähedal. No ja siis tuleb talle ka väärilisi vastaseid otsida. Aga kui omadusi, oskusi, loitse ja relvi on peaaegu lõputult, võivad need segi minna, täpsemalt, lugejal võib tekkida küsimus, et kas tüübil siis selle olukorra lahendamiseks paremaid vahendeid ei olnud. Ja ei viitsi ka tagasi lapata, et vaadata, mis oskused, omadused jms Boxxyl on. Neid loetelusid pole liiga palju, sest iga kord võtavad need enda alla mitu lehekülge.
Ei soovita, aga minu jaoks on see lahedalt mitte-deep ajaviide lõunauinakule eelnevaks veerandtunniks.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG romaan pika sarja keskelt, seega pole põhjust mingit kunstilist sügavust oodata. Samas on autor tänuväärsel moel võtnud vaevaks kogu sarjas valitsevaid jõuvahekordi lahti seletada.
Fantasys on väga sageli probleemiks jõudude tasakaalustamine nii, et mõlemal vaenupoolel oleks võiduvõimalus. Seepärast toimub tegevus reeglina tulirelvade-eelsel ajal. Ent keerukas võib olla ka usutavalt kirjeldada tule-elementaalile toetuva warriori võitlust jää-elementaalile toetuva wizardiga.
Niisiis, Boxxy koos oma familiaaridega ründab üheksa kaitseliiniga kindlust, igaüks neist familiaaridest satub kokku võimalikult ebasobiva vastasega ja nii ongi võimalus kirjeldada, millised loitsud kelle vastu kuidas mõjuvad. Familiaarid saavad kõvasti rappida, aga teevad oma töö ära ja koguvad rohkesti punkte, et jõuda järgmisele tasemele. (Mitte level up, kuigi see võib olla eelduseks, vaid rank up.) Et siis succubusest, kel varasemast nii- ja naasugused oskused ja omadusest, saab džinn jne. Selline kulissidetaguse mehhaanika äraseletamine tegi romaani minu jaoks täiesti loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Kolmas osa sarjast "Aftermath". Mõne aasta eest kirjutas Hutchinson esimese osa "Shelter", siis lisas Adam Roberts samasse maailma teise osa "Haven" ja Hutchinson jätkas kolmandaga. Meenutuseks: umbes 80 aasta eest tabasid Maad suuremat sorti meteoriidid ja lõhkusid palju asju ära, näiteks Londoni ning hulga muid asulaid, igasugune taristu ei tööta, ringi liigutakse hobuste ja jalgratastega.
Nagu varemgi öeldud, meeldib mulle Hutchinsoni rahulik jutustamisviis: ka ootamatud sündmused lihtsalt juhtuvad, ilma mingite eelnevate ohumärkide või hilisema juubeldamiseta. Üldse on sündmused, kirjeldused ja dialoogid minu jaoks sobivalt tasakaalus.
Allesjäänud tsivilisatsiooni üks tugipunkte on Plymouthi endine mereväebaas, sealt lähetatakse eriagent Adam uurima, mis toimub mujal, näiteks Oxfordis. Ja ühtlasi korda looma, kui kusagil mingit jama märkab. Jamasid selles segases maailmas muidugi jätkub ja Adam lahendab neid omal kombel. Näiteks kui talle tundub, et linnakeses on võimust võtmas maffia, avastab linnarahvas ühel hommikul, et peaväljakule on rivistatud mõnikümmend paremat jalga. Ülejäänud kehaosasid ei leitagi, aga maffia kaob linnast nagu võluväel.
On umbes kolm asja, mille vajalikkust Hutchinson rõhutab. Kuninglik merevägi - sest seal on alati väga mitmekülgsete oskustega inimesi, ükski töö ei jää tegemata. Siis vanad ülikoolid, mis säilitavad teadmisi ja jäävad ka segastel aegadel neutraalseks. Ning vanad perekonnad: kui ühe liikmed on 150 aastat töötanud politseis ja teised niisama kaua otsinud teid hõlpsamaks rikastumiseks, siis lapsed on ju maast-madalast koos mänginud, konflikti tekkides klaaritakse omavahel, uustulnukaid, kes politsei või kuritegevusega liitunud alles 15 aasta eest, ei saa ju usaldada.
Veel üks detail sarja kohta: kui Dave kirjutatud osades on peategelaseks Adam, superman, kes ei suuda oma tapjainstinkti alati taltsutada, siis Adami kirjutatud osas on peategelaseks hädine epileptik Dave, kel ellujäämisega suuri raskusi.
Teksti loeti inglise keeles

Selline paralleelosa - ja sellisena on ehk ka autoril olnud lihtsam kirjutada. Pole siin Boxxyt ega tema deemonitest familiaaride kõlvatusi, on ainult väike Fizzy oma pürgimustega ikka paremaks meistriks saada. Hetkel on ta mithrilist golem ja juhuslikkuse jumala paladin... Meeldival kombel on püütud ühendada füüsikat ja loitsusid, nii et paralleelselt ürgelementidele tuginevatele needustele on mängus ka elekter ja magnetism.
Oma võlu lisandub nende jaoks, kes vene keelt vähemalt sõimusõnade tasemel valdavad. Mul on kahtlane tunne, et autoril pole nende gradatsioon päris paigas, kuid naljakas on ikkagi.
Et siis suht lahe lorament, aga ega enamat ei saagi ju LitRPG puhul loota.
Teksti loeti inglise keeles

13. Laundry sarja kuuluv raamat, tuleval aastal pidi veel üks ilmuma. Kuigi mõtted kipuvad juba nüüd otsa saavat.
Naguteada, pääsevad vastikud, jumala staatusele pretendeerivad olevused Maale matemaatiliste võrrandite, aga ka inimohvreid toovate kultusrühmade loitsude kaudu. Organisatsioon koodnimega Laundry peaks selliseid sissetunge ära hoidma. Ligi 30 aastat tagasi hakkas üliagar ametnik kahtlustama D&D huvilisi koolipoisse - et kah pöörduvad imelike nimedega olevuste poole ja manavad ja suhtlevad kuidagi šifreeritult. Poisid eraldatakse ühiskonnast, teised lastakse hiljem lahti, aga mängujuht saab "eluaegse" laagrist, kust pääsemine on nii füüsiliste kui maagiliste vahenditega võimatuks tehtud. Aga 28 aastaga õpib nii mõndagi ning kogu selle ajaga on mees välja mõelnud AD&D mänge, mille sisu sarnaneb kahtlaselt sarja viimastes osades toimunuga.
Sõidab siis mees mänguhuviliste kokkutulekule ja seal tuleb tal kokku puutuda pigem LARPi kui lauamänguga. Hea küll, kõik teised süüakse ära või saavad muul kombel piinarikkalt otsa, poiss ja tüdruk (mõlemad küll juba neljakümnendates) pääsevad enam-vähem terve nahaga ja võetakse Laundrysse tööle, vihjatakse ka, et nende isiklik elu võib saada õnneliku pöörde.
Lahja, niisiis, ja vähemalt üks asi tekitab ajateljel segadust: et kui need ja need asjad on juba juhtunud, siis on see tüüp juba surma saanud ja tema tiitel on teisele üle läinud.
Et raamat vähemalt eemalt vaadates romaanina paistaks, on samade kaante vahele pistetud 2009. aastast pärit jutt Overtime, mis on küll tore ja seni (vist) ainult ajakirjas ilmunud, kuid ei oma põhitekstiga mingitki seost.
Teksti loeti inglise keeles

Kohati naljakas, aga siiski jabur ajarännulugu. Võimalik moraal: ei tohiks viia kaasaegseid leiutisi aega, kus nendeni jõudmiseni kuluks veel sajandeid.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu, mida peaks vist kaks korda lugema.
Üks liin on droogidisainerist: mehest, kes loob uusi ja huvitavaid hallutsinogeene ja ühtlasi videoid/muusikat, mis elamust võimendaksid. On küll vihjatud, et nooruses oli tal seepärast pahandusi, kui nüüdseks on ta väga, väga hinnatud kunstnik. Oma geenidest lasi ta endale tekitada nn tütre, kes hiljem otsustab saada armukeseks, ta on ära näinud kõik vaatamaisväärsused maal (ja vist ka Kuul), ostnud mõned kultuuriajaloo kõige kallimad maalid ja laseb end vahel mõneks ajaks kunstlikku koomasse panna.
Ning vahepeal on lõigud Stonehenge'i uurinud veidrikest ja nende oletustest. Kokkuvõttega: Stonehenge on nii suur peegel, et igaüks näeb seal enda teooria peegeldust.
Hea küll, ärkab droogidisainer järjekordsest koomast, talle ei meeldi tütre/armukese järjekordne boyfriend, keda ta peab luuseriks (aga kellel veab), ja loomulikult koondub kõik Stonehenge'is ühte bad tripi. Mitte Kesey-Leary sitiilis, aga ikka tõsiselt bad trippi.
Aga miks kaks korda lugeda? Enne oma viimast pooleaastast koomat nägi peategelane tulevasi sündmusi ilmselt ette, läks nö eest ära selleks ajaks. Mis asetab tegevuse mõneti teise valgusse.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei taha öelda, et autor kirjutada ei oska, aga pärast sissejuhatust kipub asi minema skemaatiliseks. Umbes nagu vaidleks noor Karl Marx Ayn Randiga. Järeldus on küll õige, kuid selline, mida vaid harva söandatakse välja öelda: selleks, et inimkonna elu kekmsiselt mugavamaks muutuks, on paratamatult vaja sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist. (Piltlikult ja üldse mitte jutust võetuna: ka need, kelle töönädal on 75 tundi, saavad endale lõpuks külmiku ja teleka.)
Teksti loeti inglise keeles

Autor ei anna omalpoolt toimuvale tausta, laseb seda teha tegelastel endil (ja selline stiil mulle teadagi meeldib). Tegelased ei räägi enesestmõistetavatest asjadest. (Kui keegi ütleb, et nüüd tuleb minna Frankie juurde, siis ei hakka ju keegi täpsustama, kes on Frankie.) Tegelaste omavahelist juttu ei saa alati usaldada, sest sageli on nad mingi droogi mõju all. Võib siiski aimata, et Venemaa on Saksamaaga sõjas, aga Brüsselis asuv Euroopa juhtkond ei oska seisukohta võtta, kusagil - Kuu peal? - on koloonia, mille varustamist venelased blokeerivad, tegutseb vähemalt üks, tõenäoliselt kaks juutide maailmavalitsemise eesmärgiga salaorganisatsiooni ja maailma kõige edukamad (koos teenindava personaliga) on ankurdanud oma kunstsaare Vahemerre).
Naguöeldud, võib suur osa sellest olla vaid osa tegelaste hallukatest.
Minu jaoks kõige meeldivam oli muusikaga seotud episood, vana rockeri jõuetu viha, kui tema bänd tahab hakata raha nimel teknot tegema. (Ma olen mõnel korral sattunud bändide esinemiseelsesse lavatagusesse, aga mitte kunagi olukorda, kus palgamõrtsukat valmistatakse ette salakavala juudiliidri mõrvamiseks.)
Üldiselt jääb mulje, et pikemast romaanist on võetud lehekülgedepakke, mitte peatükke, vaid täiesti suvalisi. Sest iga kord, kui lugejal tekib tunne, et ta saab aru, mis toimub, läheb kirjeldus mujale, teiste tegelaste juurde.
Kokkuvõttes: suurepärane küberpunk, äärmiselt nauditav lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Keskeakriisis mees on tööl juba nii uimaseks jäänud, et saadetakse koos naisega firmale kuuluvale saarekesele taastuma. Osa saarest ongi puhkekompleks, aga osa nagu midagi muud, kõrvalisi sinna ei lasta.
Mees magab vale naisega, sukeldub vales kohas, näeb asju, mida ei peaks nägema. Kõige selle tõttu saab temast amfiibinimene.
Teksti loeti inglise keeles

Pärast jumala surma mõnekümne aasta eest tekib maa peal tohutu kaos, katedraalis elavad nunnad lähevad väga kiimaliseks ja ühtuvad katedraalis leiduvate kivikujudega. Mõned neist kujudest kujutavad inimesi (pühakuid vms), mõned mitte. Igatahse sünnivad lihast ja kivist järeltulijad, kes kuulutatakse ebarditeks, kui katedraali saabub totter paksuke, kes olevat tundnud kutset piiskopiks hakata - kõigepealt laseb ta katedraali aknad kinni katta, et väljas valitsev kaos sisse ei pääseks.
Hästi kirjutatud jamps, mumeelest.
Teksti loeti inglise keeles

Sellesse juttu sisse minna on palju lihtsam (tõsi, mõningad eeldused peavad selleks olema) kui kirjeldada, millest see räägib.
Tegevuskohaks Ameerika suurlinn, aga kuna vastikud sino-sovietid on selle vastu maha pidanud juba mitu "sõjalist erioperatsiooni", siis on linn kannatada saanud. Veel on elus mõned juhuslikud tsivilistid, peamiselt aga tänavakambad, mis on harjunud enda eest seisma (ja üksteist reeglina ei salli). Siis tekib kusagilt miski uus kamp, mille liikmed on nii suured, et trambivad maju puruks. (400 ei näita mitte hulka, vaid linna piirkonda.)
Vaenulikud jõugud ühinevad, muudavad hiiglased kuidagi tavaliste inimeste suurusteks ja tapavad ära, ise muidugi samuti ohvreid kandes.
Keelepruuk on mõnus, jõukude nimed on toredad - ja keda siis ikka nii väga huvitab, mis ja miks juhtus...
Teksti loeti inglise keeles

Pikapeale läheb ikka tüütuks. Autor ei raatsi oma tegelastekambast loobuda ja pühendab neile palju lehekülgi. Täpsemalt siis sellest, mis oskusi ja leveleid keegi vahepeal juurde saab ning milliseid omadusi see kaasa toob ja kuidas atribuudid kasvavad.
Tõsi küll, peategelane saab mõneks ajaks surma, aga kuna ta sündis puust kastina, siis ei saa see ju lõplik olla.
Teksti loeti inglise keeles

Rucker on kirjutanud palju häid tekste, kindlasti jääb küberpungi ajalukku romaan Wetware oma järgedega ning toredaid lühijutte on samuti. Aga seesinane oleks võinud ka kirjutamata jääda - või vähemalt ei leia ma ainsatki põhjendust, miks pidanuks see ilmuma küberpungi kogumikus.
Teksti loeti inglise keeles

Kui suuremal osal peegelpäikseprillide autoritel on rõhk ideedel (pluss ehk natuke slängi), siis Queen of Cyberpunk on võtnud ka keeleuuenduse (?) täie rauaga ette. Mõned mõtted on jõudnud Gibsoni esimesse triloogiasse, mõned veel sinna-tänna. Minu jaoks oli kõige nauditavam jälgida, kuidas visandist (milleks seda juttu võib ju pidada) kasvas aastatega välja midagi nii lahedat nagu romaan Synners
Teksti loeti inglise keeles

Pronto kiidusõnadega jääb vaid nõustuda. Lugu meenus aga seepärast, et mis ca 40 aastat tagasi oli põnev hüpotees, on nüüdseks samahästi kui reaalsus. Et inimmõistus uurib tehismõistust ja vastupidi, aga on saanud selgeks, kummal poolel on selles mängus tugevamad kaardid.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmise arvustuse kirjutamise ajal võis see lugu tõesti tunduda teismelise poisi huvitava, kuid naiivsevõitu katsetusena. Nüüd aga, eriti kui asendada dirižaabel drooniga ja teisendada lubatud dirižaablite mass kaasaegseteks droonideks, tundub lugu lausa hirmuäratavalt ettenägelikuna.
Riikide vahel toimuvad droonide sõjad, mis kestavad paarist tunnist mõne päevani. Droonijuhid ei ole vahetus läheduses, vaid teevad oma tööd kasvõi teiselt poolt maakera. Paremad droonijuhid saavad hakkama ka viie drooni üheaegse juhtimisega. Sõda käib antud juhul maailma suurima päikeseelektrijaama pärast: kaheksakümne miili jagu päikesepaneele. Tsiviilelanike pihta ei tohi lasta, ÜRO analoog karistab reeglite vastu eksinud. Isegi USA - Hiina konflikt Tiibeti pärast on realistlik.
Jah, natuke on paratamatut naiivsust. Esimese maailmasõja lendurite autunnet: täna lasid sina minu alla, minu kord on seega joogid välja teha. Siis see rohkem keskaega kuuluv, totaalset sõda välistav mõtteviis, et maa ja inimesed on vajalik ressurss, mida ei tohiks hävitada, ja konflikti lahendavad valitsejad või nende valitud eestvõitlejad omavahel (ning ÜRO kinnitab tulemused).
Avalõigus on küll kinnitatud (võimalik, et see on hiljem lisatud, mul on see '93 aasta versioon), et kui maa elanikkond jõuab 20 miljardini, algavad uuesti totaalsed, ajaloos tagsi paiskavad sõjad.
 
Teksti loeti inglise keeles

Iga järgmise osaga venib miinus pikemaks, aga hinnet madalamaks võtta pole ka nagu mõtet. Võtsin ette meelelahutuseks ja meelelahutust see ju ka pakkus.
Kui intriigide lahendused on naljakad ja leidlikud (kohati), siis nõuab nende ette valmistamine muidugi liiga palju tekstiruumi. Juba loetelud Boxxy/Kiera oskustest, omadustest, atribuutidest, loitsudest jms võtavad terveid lehekülgi. Ning kõiki neid on nii palju, et lugejal on väga raske ennustada, mida neist järgmise konflikti puhul kasutada võidakse. Liiatigi ei lase autor "headel" (mis on muidugi suhteline mõiste) otsa saada, isegi kui neile pole just palju tegemisi antud.
Või, noh, deemonitest familiaarid ei saagi ju surma saada, piisab lihtsast loitsust, et nad teispoolsusest tagasi ilmuksid. Surematu ja hävimatu on ka pealkirjas mainitud Teresa, tõe ja õigluse jumalanna. Jumalate karistamine on jumalate endi vaheline asi, ometi on ka Boxxyl oluline roll, kui Teresat sunnitakse oma pettusi ja valesid avalikult tunnistama. Igatahes saab inimeste ja haldjate vaheline sõda selleks korraks läbi ja ilmselt algab järgmine osa väiksemate intriigide lahendamisega - mis aga loodetavasti suurteks kasvavad...
Teksti loeti inglise keeles

Sarja arenedes lähevad romaanid ikka pikemaks, järelsõnas kurdab autor liiatigi, et ei pööranud kõigile tegelastele võrdselt tähelepanu. Aga kõik need võitluste kirjelduse: kangelane kangelase vastu, neli nelja vastu, 5K armee 20K armee vastu võtavad enda alla tõesti tüütult palju lehekülgi, eriti kui ei le eelnevat ülevaadet kummagi poole võimalustest. Isegi kui meie lemmik Boxxy (everybody loves big chests) peale järjekordset kaklust oma lisandunud leveleid, oskusi ja omadusi üle vaatab, kulub selleks terveid lehekülgi.
Tema ise ei saa Boxxy küll eriti olla. Haldjate juures elades veedab ta suurema osa ajast väga sõbraliku ja entusiastliku kass-tüdrukuna (inimesesuurune, aga kassi kõrvade ja sabaga), kes kangesti tahab luurajaks õppida. Ja veidi aega isand Sandmanina, kes puhastab linna kurjategijatest ja asotsiaalidest, ent pakub raha eest oma teeneid ka siis, kui vaenulikud inimesed haldjaid ründama hakkavad. Lisaks muule on ta veel "emme" viiele väga noorele drüaadile (antud juhul on need ühtaegu hiigelpuud ja naisolevused).
Kokkuvõttes, lugu kippus tükati igavaks ja kuigi autor oli seda ilmselt mõnuga kirjutanud, venis miinus ikka pikemaks. Aitab küll sellest sarjast, otsustasin. Võtsin ette ühe oma lemmikautori aeglaselt kulgeva postapo, siis tundmatu austraallase küberpungi, aga kumbki ei köitnud ja üha sagedamini mõtlesin, et mis ikkagi Boxxyst edasi sai...
Teksti loeti inglise keeles

See ei ole raamat - või sari - mida lapselastele unejutuna ette lugeda. Liiga palju humoorikat nö adulti. Et siis lõbus lugemine, mida on raske käest panna, hoolimata kordustest ja omaduste-võimete tabelitest. Sageli juhtub, et kangelane saab liiga kiiresti oma tasemed kätte ja siis pole enam eriti kuhugi areneda, kuigi autor tahaks veel viis järge kirjutada. See ei käi ainult LitRPG kohta, aga ka see, kes kirjutas dozore ja kelle nime pole praegu sünnis nimetada, lasi oma kangelasel liiga kiiresti tipu lähedusse tõusta. Ilievi maailmas ongi see õnnestunud võte, et teatud tasemeni jõudes tuleb ümber kvalifitseeruda. Boxxy võib olla mimicuna ja warlockina maksimumini tõusnud, aga peab nüüd käsitöölisena või doppelgängnerina üsna algusest alustama. Kolmes esimeses osas esines ta omaette tegutseva monstrumina, järgmistes peab ta hakkama inimühiskonda sulanduma. Karta on, et ma jään tema seiklusi jälgima, kuigi peaksin lugema midagi hoopis muud...
Teksti loeti inglise keeles

Poliitiline ebakorrektsus on endiselt vägagi nauditav. Kui selgub, et üks demonessidest on androgüün, koguneb seksi ehk liigagi palju, aga ikka parem kui erektor. Pärast paari õnnestunud operatsiooni - või õigemini juba alates linnakese hävitamisest - tekib kodanik Morningwoodile väga võimekas vastane ja nii ta suuremast osast oma võimetest ilma jääbki. Aga olekski ju igav, kui kõik aina ülesmäge läheks. Tuleb ümber kvalifitseeruda käsitöömeistriks, tõrksaks õpetajaks lillade patsikestega goblin, kelle isa ja venna ta hiljaaegu nahka pani. Kohtumine kaose, kokkusattumuste, õnne ja ebaõnne jumalaga on samuti tore ja meenutas mulle miskipärast Sheckleyd.
Ei soovita kellelegi, aga ise kavatsen ka järgmist osa nautida.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG kokkupanekuks on mitmeid võimalusi. Tegevus võib toimuda paralleelselt reaalsuses ja virtuaalsuses ning see, kes on ühel pool sõber, võib teisel pool osutuda vaenlaseks vms. Muidugi võib kõik juhtuda ainult virtuaalsuses, aga ka siis on abiks, kui toimub mingi suhtlus seiklejate ja labürindi genereeritud kollide vahel, mitte lihtsalt NPC-de tuim nottimine. Peategelas(t)e võimete ja oskuste kasvu dokumenteerimine on ilmselt vajalik, jääb autori otsustada, kui põhjalikult ta seda teeb - väga kerge on arvuderägastikuga lugeja huvi hajutada.
 
Mida on siis sedapuhku teisiti tehtud? Peategelane pole õnneotsija või (tavamõttes) kangelane, vaid dungeoni genereeritud vastane eriti äpardlikele seiklejatele - ent ajapikku õnnestub tal dungeoni mõju alt vabaneda ja omandada vaba tahe. Teiseks on ta - eriti alguses - nii loll, et vajab pidevat autoripoolset kommenteerimist. Tema enda eksistentsiaalsed küsimused on: Kas see on söödav? Mõned raudesemed ei ole. Veel tähtsam küsimus: Kui on söödav, kas see on maitsev? Jällegi, seiklejad, st inimesed, on, aga puud mitte eriti. Oskuste kasv? Autor on kuhjanud kokku erakordselt põhjaliku komplekti oskustest, võimetest, lisahüvitistest jms, mis teevad võimalikuks järgmised oskused, loitsud jne. See võib tunduda tüütu, aga on samas ka üsna naljakas, eriti kui kujutada ette lugejat, kes pole mingil kujul D&D-ga varem kokku puutunud.
 
Peategelane ise oli vähemalt minu jaoks üsna üllatav. Kindlasti mitte ükski neist, kelle hulgast mängija väga paljudes mängudes saab oma kangelaseks valida: ei ole paladin ega druiid ega vibukütt ega... jne. Antud juhul on peategelaseks mimic, kelle esimeseks familiariks on succubus ja - juba romaani lõpuosas, kui ta võimed on oluliselt arenenud - teiseks familiariks fiend. Mõlemad nagu mõnest animest pärit: rinnakad ja väga napilt riides naisdeemonid.
 
Tarbetu kõrvalepõige: vägaammusel ajal, kui 286 oli tehnika viimane sõna, aga ka XT ajas asja ära, tundus Rogue kõige põnevama mänguna - kuni Nethacki tulekuni. Arvestatav hulk tunde kulus labürintides hulkumisele ja üksainus kord elus tundus mulle, et ees paistab kauaotsitud Yendori amulett. Aga ei, loomulikult oli see mimic...
Niisiis, peategelane on pealtnäha puust kast või kirst, kelle üks omadusi on kannatlikkus, võime päevade kaupa liikumatult paigal istuda ja seiklejaid oodata, sest kui mõni neist peaks optimistlikult kaane avama, leiab ta eest suure hulga väga teravaid hambaid... Kujumuutmise oskus areneb vähehaaval: et jalad alla võtta, kolme kombitsaga mõõkasid keerutada, kasvatada endale pimedas nägevad silmad jne. Igatahes, kui alguses on tegemist läbinisti rumala ja süüdimatu tegelasega, siis osa lõpuks, kolme kuu vanusena, on ta 33. leveli mimic ja ühtlasi 22. leveli warlord ning äsja hävitanud umbes 8000 elanikuga inimasula - mitte küll niivõrd ise, kui familiaridele käske jagades.
 
Kokkuvõttes: tegemist on sarjaga Everybody Loves Large Chests, mis on iga osa kaanele ka suurte tähtedega kirjutatud. Neid osasid on praeguse seisuga umbes üksteist. Ja Morningwood on antud juhul peategelase nimi: Boxxy T. Morningwood. Familiarid käivad peale, et tal võiks olla nimi. Kas nimi on midagi maitsvat? küsib ta. Jah, kinnitavad familiarid. Ja itsitavad tükk aega, kui miski random (või mitte päris random) generator talle sellise nime annab. Kusjuures puust kast, isegi kui ta võib soovi korral jalad alla võtta, on loomulikult (või vähemalt esimeses osas) täiesti aseksuaalne. Kuigi nii sarja kui avaosa nimi sisaldavad mõningat mitmetimõistetavust.
 
Millegi võrrelda? Mitmedki Pratchettid pole (isegi originaalis, tõlgetest pole mõtet rääkida) kaugelti nii naljakad. Samas ka mitte nii verised. Kui ma Murderbotiga tutvudes hindasin seda miinusega viiega, siis päris samal tasemel Boxxy ei ole. Aga seda lugu ette võttes ma ei tahtnudki midagi muud kui lõbusat paari-õhtu-lugemist ja just selle ma saingi. Olgu siis plussiga neli, ja vähemalt ühe järje loen ma veel.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei hakka siinkohal sisu ümber jutustama või arutama ulme ja maagilise realismi vahekorra üle teoses. Tahaksin lihtsalt rõhutada, et tegemist on kohalikus mastaabis tippkirjandusega. Romaan võiks olla lausa kohustuslik lugemine neile, kes kirjutamise teekonnal esimesed sammud juba astunud - algajatel, kes ise ka veel ei tea, mida teevad, pole sellest kasu. Aga mumeelest on õpetlik, kui põhjalikult peaks autor oma kirjeldatavat maailma tundma ja kui hoolikalt valima just selle loo jutustamiseks kõige õigema vaatenurga.
Nii mulle tundubki, et autoril oleks õigem jääda endale lähedaste teemade juurde ja loobuda tellimustöödest.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjeldatud maailmas on palju maagiat. See on ka mõlema autori jaoks kodune teema - Kadrey Sandman Slimi sarjas oli alatasa kõrvaldada zombisid, deemoneid ja muud sellist klientuuri. Kadrey stiili ma arvan tundvat, ikkagi üle tosina romaani loetud, ja neid stiilinäiteid leiab ka sellest raamatust, kuni ühe positiivset üllatust märkiva hüüatusena. Nii et sündmused arenevad kohati üsna loogiliselt. Khaw karjäär sai alguse arvutimängude stsenaristina, hiljem on lisandunud raamatuid, aga tundub, et see algus jättis oma jälje. No et mänguloogika on veidi teine, üleminekud ühest situatsioonist teise võivad toimuda äkilisemalt, eriti nn "liivakastides".
Selles loos saavad tegelased sageli surma ja äratatakse ellu, süüakse ära, seestuvad või juhtub midagi veel hullemat. Vereohvrid vahel aitavad, vahel aga teevad asja hullemaks. Nii et värvikaid episoode piisab.
Sisu keerleb suuresti selle ümber, et peategelannal - vabakutselisel esoteeriliste probleemide lahendajal - on olnud rasked ajad. Lihtsaid töid ei pakuta, keeruliste eest ei taheta väärilist hinda maksta jne. Tuleb talle pähe endale kaitseingel manada. Läheb hangib raamatu (haruldus, muidugi!) kus sellekohane õpetus. Paraku saab ta õige manuskripti asemel võltsingu ja olevus, mis manamise peale ilmub, on kõike muud kui ingel. Ning kõik vihjab sellele, et olevusest vabanemise vältimatuks eelduseks on esilemanaja surm.
Positiivse poole pealt võib mainida näiteks peategelanna teadmisi psühhotroopsete ainete vallas. Mitte nii positiivne on see, et minu arvates on Khaw'le on kirjutamise käigus meelde tulnud, et tema koduses malaisia folklooris on veel mõni vastik elukas, veel mõni kaval lõks surelike jaoks, veel mõni loits, mis võiks kaasa tuua maailmalõpu. Ja mulle üldiselt ei meeldi, kui mängureeglid poole mängu pealt muutuvad.
Teksti loeti inglise keeles