Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Philip K. Dick ·

Ubik

(romaan aastast 1969)

eesti keeles: «Ubik»
Tallinn «Tänapäev» 2002 (42)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
22
4
3
0
0
Keskmine hinne
4.655
Arvustused (29)

Dicki poolt lugeja ette manatud maailmas on paravõimed suhteliselt tavaline nähtus. Vastukaaluks eksisteerib ka vastupidise talendiga isikuid, kes on suutelised talente omavate isikute võimeid pidurdama. Nende teenuseid vahendava firma juhiks on romaani üks võtmefiguure - Runciter. Ray Hollis, kes juhib paratalentide organisatsiooni, üritab igal võimalikul juhul konkurendile kaikaid kodaraisse pilduda.

Peategelaseks on Runciteri firma field-tester Joe Chip, kellel on rahaga mainimist mitte vääriv suhe.Taustaks on veel oluline ilmselt teada, et peale füüsilise keha surma, on inimesi võimalik mõnda aega, kuid mitte lõputult, hoida n.ö. poolelu seisundis. Varalahkunud Runciteri abikaasa, kellelt Runciter firma juhtimise alast nõu aeg-ajalt pärimas käib just sellises seisundis viibibki.

Ühel päeval palgatakse Runciter üht kuul asuvat firmat sinna pugenud prekognitiivist puhastama. Sündmuspaigal lõhkeb aga pomm,Runciter saab otsetabamuse ja sureb, teised taanduvad maale. Runciteriga poolelu seisundis kontakti võtta ei õnnestu. Samal ajal hakkab ümbritsev maailm muutuma. Piim läheb hapuks, raha rahakotis asendub vanemate müntidega jne.Ilmnevad nähtused muutuvad üha kummalisemaks, aeg ajalt võtab erineval moel (graffiti seinal, katke telereklaamis) Joega ühendust Runciter, seda saadavad sündmuste keskmes olevate isikute püüdlused välja selgitada, mis toimub.

Romaan on algusest lõpuni üks suur puzzle, siin ei ole seda inimkujude kujutamise sügavust, mis "Kõrges lossis" või "Androidides", kuid otsad sobituvad loo lõpuks ilusasti kokku ja lugeda on põnev.

Ubik on üks neid Dicki raamatuid, arvamust millest aja jooksul paraneb.Nii olengi, et enda vastu ausaks jääda, sunnitud hinnet ühe palli võrra tõstma.

Nalja kah, mõni hetk peale seda, kui romaani sarnasus kaasaegse adventure-zhanri arvutimänguga mind rabas, tuli ka kohe meelde, et sel 1998. a. suvel Ubiku nimeline mäng turule paisati.

Teksti loeti inglise keeles

Üpriski geniaalselt paranoiline romaan. Mille sisust on eespool edasi antud umbes veerand. Edasine meenutabki aga rohkem "kümmet neegrit" vms ega taha hästi loogilisele analüüsile alluda. PKD puhul ei tohiks olla üllatus, et peamine küsimus on: mis on reaalsus? Ning võib olla üsna kindel, et see, mis mingil hetkel reaalsusena näib, ei ole seda mitte. Usun küll, et need, kes naudivad ulme pähe harrypotterit või kettamaailma, satuksid Ubikut lugedes mõneti segadusse. Milline fakt ei räägiks küll kuidagi Ubiku kahjuks.

PS - mul õnnestus paaril korral isegi Ubiku-teemalisi unenägusid näha. Harva, kui mõni raamat nii mõjub.

Teksti loeti inglise keeles

Tõesti väga paranoiline ja segane romaan. Raamatu põhiline küsimus on mis on reaalsus? Kas me elame reaalses maailmas, või kujutamse me seda endale ette. Raamatus ongi tegu mitme reaalsusega, aga milline neist on õige. Ka veel viimasel leheküljel keeratakse kõik pea peale ja lõpuni jääbki arusaamatus, missugune neist reaalsustest õigeks osutus. Arvatavasti mitte ükski neist. Kokkuvõtvalt väga hea raamat, aga paljudele ei pruugi see meeldida.
Teksti loeti eesti keeles

Unenägude osas jagan Musta Kassi kogemust... :) Arvatavasti kirjanduslikult tugevam romaan, kui "Do Androids Dream Of Electric Sheep". Natukene käis aga närvidele väändunud reaalsuse seletamine nende vannidega, kus surnud poolelu elavad ja psühhohuligaanist varalahkunud tatikaga... See tehnitsistlik butafooria ei andnud romaanile minu arvates midagi juure ja oli ka kaunis abitu -- surnumaja pidaja elementaarne kohustus oleks pidanud olema mingisuguse varjestuse tagamine näiteks, antud ligalogalisel kujul pole sündmuste seletus lihtsalt usutav. Ses osas meeldis mulle enam "Mees kõrges lossis", kus kõik otsad olid nimetatud küsimuses lahti jäetud. Väga aga meeldis seevastu Ubik-Ubique, mis tõesti läbis romaani "punase niidina", nagu viimasel ajal jälle moodi läinud metafoor kõlab. Ubik ning oraakel täidavad käesolevas teoses ja "Mehes kõrges lossis" ilmselt üht ja sedasama funktsiooni. Samuti olid tasemel klassikaliste paranoiliste luulude traditsioone järgivad kirjeldused sellest, kuidas firmajuht oma hukkunud meeskonnale sõnumeid saatis.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi temepereeritud. Semantiliselt mitmekesine ja siiani kaasaegne. Karakterid pisut skemaatilised, aga siiski talutavalt esitatud - selles vallas on möödund sajandi viimase veerandi jooksul parajaid edasiarenguid toimunud. Lapsikuse haisu pole man. Pakub intellektuaalset akrobaatikat ja nõuab tähelepanelikku lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Vanast harjumusest mõtlen Ubikust kui Dicki parimast teosest. Vähemalt niisugusest, mis lugedes kõige naudingulisemat mõju avaldas. Ideed on Ubikus vähemalt sama lummavad kui teistes Dicki paremates töödes. Kirjanduslikult plaanis tundub see tagantjärgi siiski mõnevõrra puisem tekst kui näiteks need teised kaks ja kuulsat, mis eesti keelde tõlgitud. Aga Dick kirjutaski ideedest. Ning Ubik on ehk kõige kompaktsem läbilõige reaalsuse irreaalsuse psühhedeelsest teemaderingist, millest need tema jaoks alati algavad.
Teksti loeti eesti keeles

Kõhklesin pärast lugemist et ei tea kas peaks panema nelja või viie. Nelja poole kiskus negatiivne eelarvamus, mis tuleneb minu mitte just vaimustusse sattumisest Dicki varasematest mängudest reaalsusega (Martian Time-Slip, The Three Stigmata of Palmer Eldritch). Viie poole kiskus see, et käesolev tundus neist eelmistest ikka kuidagi veenvam. Viis võitis.
Teksti loeti eesti keeles

Sai siin retsensioone loetud, kirjapandu tundus paljutõotav ning kui kohtasin teost raamatupoes sai see ka endale soetatud. Nagu eelpoolgi öeldud on toimuv väga mitmetasndiline, mis õigupoolest teebki Ubikust Ubiku :). Lahe raamat, mulle igatahes meeldis ja alla viie on sellele kohe väga raske anda.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea oli ja meeldis aga vaat see lõpp. See igatahes rikkus asja ära. Vaatasin kohe peale lõpu lugemist, et mis aastal see kirjutatud on. Kuidagi väga kliðeelikult oli see lõpp jäetud. "Jälle jäetud" peaksin negatiivse tooniga mainima.
Teksti loeti eesti keeles

Kas teie ostaksite uue Ubiku, mis kirjutaks teie eest valmis arvustuse BAASi?

Ma arvan küll! ;)

Kõik müügiks, kaasaarvatud elu & surm! Ubikuid on siin raamatus kümneid. Mis iganes nad ka poleks. Üsnagi segane mulje jääb, nauditavalt segane!
Teksti loeti eesti keeles

Dick`i tekstid mõjuvad mulle alati ilmutuslikena, s.t. pigem kuidagi nähtavaks saanutena, mitte eriti konstrueeritutena. Seepärast meeldis see juba eespool mainitud krimiromaani skeem, kuidas kahtlus liigub tegelaselt järgmisele. See pakkus Dick`i reaalsuse läbimiseks mingi viisaka käsipuu. Jääb vaid küsimus, kes oli "mõrvar"? Tekst vihjas mitmes kohas üheselt Jumalale, ülim entiteet etc. Selgelt polnud lõppmänguriteks ei Ella ega Jory. Viimase peatüki algus vihjab, et Ubik on isik. Ta kasutab enese kohta Jumalale omistatavaid kvaliteete, olles ülim reaalsus. Üldiselt arvatakse, et kui Jumal on selline, nagu ta väidab läbi ilmutuse, siis ta ei varja midagi inimeste eest, lihtsalt vastuvõtu võime võib olla puudulik (ehkki loogiliselt ma sellest aru ei saa:)). Siiski on võimalus, et viimane peatükk polegi tähenduslik, on seal lihtsalt seepärast, et Dick nõnda tahtis (näiteks tundus, et midagi sai liiga selgeks räägitud, aga ikka jäi nagu kripeldama vms.) See isiku probleem kasvas lihtsalt välja “Surnute raamatu” kasutamisest algallikana. Kuna tegemist on budistliku tekstiga, siis mis ülijumal veel?Nagu näha pani raamat kaasamõtlema, loodud maailm oli usutav ja haarav. Väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani esimene pool rõhub oma raske tehnilise maailmaga, teine pool aga segase ajarännulabürindiga, mis kuidagi nauditav ei ole. Autor on pingutanud, et ikka niivõrd SF olla, kui üldse saab ja kahjuks on see tal õnnestunud. Liiga palju on vinte peale keeratud, samuti on kõik tegelased nagu nukud, ilma emotsioonideta kriipsujukud. usutavasti (ja ka loodetavasti) ei jäta "Ubik" mu mälusse parandamatut armi ning mõne kuu pärast on säilinud vaid autor ja romaani nimi.
Teksti loeti eesti keeles

Liigtehniline maailm ja raju sci-fi? Julgeks vastu vaielda. Yliparanoiline ja jaburdustesse kalduv tegevus ja 6hkkond? jah, kindlasti.

Dick`i lugemiseks on vaja arvatavasti mingit kidlat fermenti tema seedimiseks, sest muidu v6ib ta suhteliselt suuri vaevusi tekitada. Minul ta raskusi ei tekita - pigem sunnib v2gisi kaasam6tlema ja mitu korda yle lugema.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kuigi ma alles hiljuti lisasin Baasi "Ubiku"-arvustuse, on see kuhugi kadunud ja nüüd pean ma selle uuesti kirjutama.Ubik oli hea seni, kuni asi taandus sadistliku poisikese möllamiseni poolelus. See lihtsalt ei mõjunud usutavalt. Samuti häiris mind mõnede häid võimalusi pakkuvate tegelaste alakasutatavus. Aga siiski arvan ma, et tegu oli päris hea raamatuga, mille lugemine mitte kellegil mööda külge maha ei jookse.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt keeruline raamat oli. Peab kindlasti kunagi uuesti lugema. Eriti tore oli see, et raamat maksis ainult 10 krooni.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei pea ma Potterit ega ka Kettamaailma ulmeks. Aga sellest hoolimata ei saanud ma "Ubikut" rohkemaga kui "kolmega" hinnata.

Olen täiesti nõus, et tegemist on suure puzzlega, mis jääbki lõpuni arusaamatuks. Aga see ei ole minu jaoks väärtus omaette! Ehk loen kunagi uuesti ja võib-olla on siis pilt parem.

Teksti loeti eesti keeles

Naudin Kettamaailma täiega ja pean ka ulmeks aga sellest hoolimata oli Ubik minu jaoks väga, väga meeldiv lugemuskogemus.
Teksti loeti eesti keeles

Peale kogu seda pikka juttu eespool ei olegi midagi lisada, kui et kuigi kahtlemata tugev raamat, hakkas millalgi poole peal aimuma, et kui maailm on nii valesti, peab midagi valesti olema pigem peategelastega... Et hea ja mõnus, kuid üle lugema ei kutsu, seepärast neli.
Teksti loeti eesti keeles

Uh, pean nii potterit kui kettamaailma ulmeks, selliseid kindlameelseid mitte-ulmeks pidavaid kommentaare aga suht kahtlase väärtusega snoobilikuseks. Samas ei mõjuta aga kumbagi sarja nautimine kuidagi ka ubiku nautimist, mis oli igati kaasahaarav, põnev, tore jne. Ainult see häiris, et mõnda karakterit oleks vast rohkem võind kasutada ning lõpp jättis väga nõutuks. Arusaadav, et peab siis nõnda olema, kuid ikka häiriv, et (spoil) nagu päris õiget lõppu siiski polnud. Mis võib aga tegelt kah arusaadav olla.
Teksti loeti inglise keeles

Väga nauditav lugemine. Dickil on kolmel leheküljel rohkem originaalseid mõttekäike kui mõnel teisel ulmekirjanikul terves paksus romaanis. Mis mulle väga sobib, on see, et Dick on jätnud asjad nimme salapäraseks ja segaseks. Sest mulle tõesti ei meeldi kirjanduses, kui autor teeb asja puust ja punaseks ette ning igaks juhuks kordab sedasama veel kolm korda üle. Dickile omaselt teeb lugeja arusaam "tegelikkusest" mitmeid kordi kannapöörde. Ja ka lõpus ei saa lugeja kindel olla, et kogu see värk ikka niimoodi on ja mitte hoopis teistmoodi. Ainuüksi stseen, kus Chip oma korteri (komkorti) uksega vaidleb raha üle, on juba selline pärl, et üksnes selle pärast võib raamatule hindeks 5 panna. Dicki mõttelend on nii haaramatu ja omapärane, et tekib küll idee, et need tekstid on hoopis mingi kange sõltuvusaine mõjul kirjutatud. :)
Teksti loeti eesti keeles

Ubik - ohutus on garanteeritud, kui kasutad seda vastavalt juhisele.Ainult et juhist ei ole. Vahepeal antakse lootust, et juhis on olemas ning koos Ubikuga siinsamas käeulatuses, siis aga kaovad silmapiirilt nii ubik, juhis, lootus kui ka silmapiir. Unenäolisust rõhutavad hakitud teemaarendus ning karakterite seisukohalt ebaloogilised otsused, tegevused. Raamatu meeleolu nakkab. Hästi kirjutatud, tõlgitud, mis teeb lugemise meeldivaks. Mis aga mulle meeltmööda pole, on see, kui ma teemaarendused ette ära aiman. Jättes kõrvale variandi, et minu nahas elab suurepärane aimdur, jääb alles variant, et raamat on pisut lihtsakoeline ja seetõttu igavaõitu. Niisiis hea raamat, mitte väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Asja sai loetud tükk aega, vist isegi paar aastat tagasi. Ent mälestus sellest on piisavalt helge ja paljut tuli juttu "What the Dead Man Say" lugedes ka uuesti meelde. Seega võin üpris kindlal meelel hinde "5" siia lisada.
Teksti loeti eesti keeles

"Ubikust" unenägusid pole olnud. Leidsin paari 1950ndate Dicki lühijutu, nagu "Cookie Lady" ja "Impostor", elemente "Ubikust", aga need vist ei ole väga olulised, sest romaani põhiteema, nagu mõned eelarvustajad on teatanud, on erinev, nimelt, mis on reaalsus. Moratooriumi pika nimega juhataja käitus nagu kolhoosi sigala juhataja: teadis küll et jõusööta varastatakse, aga ise midagi ette ei võtnud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:

Nagu kord juba mainitud, on tegemist sarjaga Aftermath, mida Dave Hutchinson ja Adam Roberts on kordamööda kirjutanud. Et siis tegevuspaik on sama, umbes sada aastat pärast Inglismaad väga põhjalikult rüüstanud meteoriiditabamusi. Ent kumbki autor veab oma tegelasi, Robertsi peategelaseks on 13-aastane epileptik Davy.
Tegelasi on muidugi veel, seejuures suht tarbetuid. Olustikku tutvustavad nad küll, näiteks vanamees, kes pargasega kaupa mööda Thames'i toimetab. Mootoreid pole kusagilt võtta, purjed ei toimi, nii tulebki pargast köiega ülesvoolu järel vedada või allavoolu liikudes pidurdada. Kirjeldatud on seda tööd pikalt, süžee kohalt on vanameest vaja aga ainult selleks, et ta ootamatul kombel oma pargasest laiba leiaks. Pikalt on juttu ka sõjaka naiskogukonna liidri raskest elust - et ta siis saaks Davyle mõned targad sõnad öelda.
Stiil mulle kohati meeldis, selline rahuliku vooluga ja rustikaalne, mille vahele autor poetab kolmest ühesõnalisest lausest cliffhangeri. Kordusi on siiski paljuvõitu. Saab Davy noole selga, väga valus on, eriti kui seda noolt kasutatakse abivahendina, et ta evakueerimiseks hobuse selga tõsta. Ja siis on kaks nädalat ikka väga valus, enne kui natukene juba liigutada saab...
Nii et olustik on, stiil on, ainult intriig on kuidagi tobe.
Teksti loeti inglise keeles

Eks see sari ju ebaühtlane ole. Ning mida mahukam osa, seda enam on seal täitematerjali. Antud juhul on püütud süstematiseerida loitsude olemust, koostist ning umbes nagu sedagi, millise elementaali mõju all olija milliseid loitse suudab kokku panna.
Siis on hulk vähetähtsaid intriige ja lõpuks pikk kirjeldus pealahingust. Autor pole peategelaste arenguga väga kiirustanud, aga kaheksandas osas on Boxxy võimed juba jumalikele suhteliselt lähedal. No ja siis tuleb talle ka väärilisi vastaseid otsida. Aga kui omadusi, oskusi, loitse ja relvi on peaaegu lõputult, võivad need segi minna, täpsemalt, lugejal võib tekkida küsimus, et kas tüübil siis selle olukorra lahendamiseks paremaid vahendeid ei olnud. Ja ei viitsi ka tagasi lapata, et vaadata, mis oskused, omadused jms Boxxyl on. Neid loetelusid pole liiga palju, sest iga kord võtavad need enda alla mitu lehekülge.
Ei soovita, aga minu jaoks on see lahedalt mitte-deep ajaviide lõunauinakule eelnevaks veerandtunniks.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG romaan pika sarja keskelt, seega pole põhjust mingit kunstilist sügavust oodata. Samas on autor tänuväärsel moel võtnud vaevaks kogu sarjas valitsevaid jõuvahekordi lahti seletada.
Fantasys on väga sageli probleemiks jõudude tasakaalustamine nii, et mõlemal vaenupoolel oleks võiduvõimalus. Seepärast toimub tegevus reeglina tulirelvade-eelsel ajal. Ent keerukas võib olla ka usutavalt kirjeldada tule-elementaalile toetuva warriori võitlust jää-elementaalile toetuva wizardiga.
Niisiis, Boxxy koos oma familiaaridega ründab üheksa kaitseliiniga kindlust, igaüks neist familiaaridest satub kokku võimalikult ebasobiva vastasega ja nii ongi võimalus kirjeldada, millised loitsud kelle vastu kuidas mõjuvad. Familiaarid saavad kõvasti rappida, aga teevad oma töö ära ja koguvad rohkesti punkte, et jõuda järgmisele tasemele. (Mitte level up, kuigi see võib olla eelduseks, vaid rank up.) Et siis succubusest, kel varasemast nii- ja naasugused oskused ja omadusest, saab džinn jne. Selline kulissidetaguse mehhaanika äraseletamine tegi romaani minu jaoks täiesti loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Kolmas osa sarjast "Aftermath". Mõne aasta eest kirjutas Hutchinson esimese osa "Shelter", siis lisas Adam Roberts samasse maailma teise osa "Haven" ja Hutchinson jätkas kolmandaga. Meenutuseks: umbes 80 aasta eest tabasid Maad suuremat sorti meteoriidid ja lõhkusid palju asju ära, näiteks Londoni ning hulga muid asulaid, igasugune taristu ei tööta, ringi liigutakse hobuste ja jalgratastega.
Nagu varemgi öeldud, meeldib mulle Hutchinsoni rahulik jutustamisviis: ka ootamatud sündmused lihtsalt juhtuvad, ilma mingite eelnevate ohumärkide või hilisema juubeldamiseta. Üldse on sündmused, kirjeldused ja dialoogid minu jaoks sobivalt tasakaalus.
Allesjäänud tsivilisatsiooni üks tugipunkte on Plymouthi endine mereväebaas, sealt lähetatakse eriagent Adam uurima, mis toimub mujal, näiteks Oxfordis. Ja ühtlasi korda looma, kui kusagil mingit jama märkab. Jamasid selles segases maailmas muidugi jätkub ja Adam lahendab neid omal kombel. Näiteks kui talle tundub, et linnakeses on võimust võtmas maffia, avastab linnarahvas ühel hommikul, et peaväljakule on rivistatud mõnikümmend paremat jalga. Ülejäänud kehaosasid ei leitagi, aga maffia kaob linnast nagu võluväel.
On umbes kolm asja, mille vajalikkust Hutchinson rõhutab. Kuninglik merevägi - sest seal on alati väga mitmekülgsete oskustega inimesi, ükski töö ei jää tegemata. Siis vanad ülikoolid, mis säilitavad teadmisi ja jäävad ka segastel aegadel neutraalseks. Ning vanad perekonnad: kui ühe liikmed on 150 aastat töötanud politseis ja teised niisama kaua otsinud teid hõlpsamaks rikastumiseks, siis lapsed on ju maast-madalast koos mänginud, konflikti tekkides klaaritakse omavahel, uustulnukaid, kes politsei või kuritegevusega liitunud alles 15 aasta eest, ei saa ju usaldada.
Veel üks detail sarja kohta: kui Dave kirjutatud osades on peategelaseks Adam, superman, kes ei suuda oma tapjainstinkti alati taltsutada, siis Adami kirjutatud osas on peategelaseks hädine epileptik Dave, kel ellujäämisega suuri raskusi.
Teksti loeti inglise keeles

Selline paralleelosa - ja sellisena on ehk ka autoril olnud lihtsam kirjutada. Pole siin Boxxyt ega tema deemonitest familiaaride kõlvatusi, on ainult väike Fizzy oma pürgimustega ikka paremaks meistriks saada. Hetkel on ta mithrilist golem ja juhuslikkuse jumala paladin... Meeldival kombel on püütud ühendada füüsikat ja loitsusid, nii et paralleelselt ürgelementidele tuginevatele needustele on mängus ka elekter ja magnetism.
Oma võlu lisandub nende jaoks, kes vene keelt vähemalt sõimusõnade tasemel valdavad. Mul on kahtlane tunne, et autoril pole nende gradatsioon päris paigas, kuid naljakas on ikkagi.
Et siis suht lahe lorament, aga ega enamat ei saagi ju LitRPG puhul loota.
Teksti loeti inglise keeles

13. Laundry sarja kuuluv raamat, tuleval aastal pidi veel üks ilmuma. Kuigi mõtted kipuvad juba nüüd otsa saavat.
Naguteada, pääsevad vastikud, jumala staatusele pretendeerivad olevused Maale matemaatiliste võrrandite, aga ka inimohvreid toovate kultusrühmade loitsude kaudu. Organisatsioon koodnimega Laundry peaks selliseid sissetunge ära hoidma. Ligi 30 aastat tagasi hakkas üliagar ametnik kahtlustama D&D huvilisi koolipoisse - et kah pöörduvad imelike nimedega olevuste poole ja manavad ja suhtlevad kuidagi šifreeritult. Poisid eraldatakse ühiskonnast, teised lastakse hiljem lahti, aga mängujuht saab "eluaegse" laagrist, kust pääsemine on nii füüsiliste kui maagiliste vahenditega võimatuks tehtud. Aga 28 aastaga õpib nii mõndagi ning kogu selle ajaga on mees välja mõelnud AD&D mänge, mille sisu sarnaneb kahtlaselt sarja viimastes osades toimunuga.
Sõidab siis mees mänguhuviliste kokkutulekule ja seal tuleb tal kokku puutuda pigem LARPi kui lauamänguga. Hea küll, kõik teised süüakse ära või saavad muul kombel piinarikkalt otsa, poiss ja tüdruk (mõlemad küll juba neljakümnendates) pääsevad enam-vähem terve nahaga ja võetakse Laundrysse tööle, vihjatakse ka, et nende isiklik elu võib saada õnneliku pöörde.
Lahja, niisiis, ja vähemalt üks asi tekitab ajateljel segadust: et kui need ja need asjad on juba juhtunud, siis on see tüüp juba surma saanud ja tema tiitel on teisele üle läinud.
Et raamat vähemalt eemalt vaadates romaanina paistaks, on samade kaante vahele pistetud 2009. aastast pärit jutt Overtime, mis on küll tore ja seni (vist) ainult ajakirjas ilmunud, kuid ei oma põhitekstiga mingitki seost.
Teksti loeti inglise keeles

Kohati naljakas, aga siiski jabur ajarännulugu. Võimalik moraal: ei tohiks viia kaasaegseid leiutisi aega, kus nendeni jõudmiseni kuluks veel sajandeid.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu, mida peaks vist kaks korda lugema.
Üks liin on droogidisainerist: mehest, kes loob uusi ja huvitavaid hallutsinogeene ja ühtlasi videoid/muusikat, mis elamust võimendaksid. On küll vihjatud, et nooruses oli tal seepärast pahandusi, kui nüüdseks on ta väga, väga hinnatud kunstnik. Oma geenidest lasi ta endale tekitada nn tütre, kes hiljem otsustab saada armukeseks, ta on ära näinud kõik vaatamaisväärsused maal (ja vist ka Kuul), ostnud mõned kultuuriajaloo kõige kallimad maalid ja laseb end vahel mõneks ajaks kunstlikku koomasse panna.
Ning vahepeal on lõigud Stonehenge'i uurinud veidrikest ja nende oletustest. Kokkuvõttega: Stonehenge on nii suur peegel, et igaüks näeb seal enda teooria peegeldust.
Hea küll, ärkab droogidisainer järjekordsest koomast, talle ei meeldi tütre/armukese järjekordne boyfriend, keda ta peab luuseriks (aga kellel veab), ja loomulikult koondub kõik Stonehenge'is ühte bad tripi. Mitte Kesey-Leary sitiilis, aga ikka tõsiselt bad trippi.
Aga miks kaks korda lugeda? Enne oma viimast pooleaastast koomat nägi peategelane tulevasi sündmusi ilmselt ette, läks nö eest ära selleks ajaks. Mis asetab tegevuse mõneti teise valgusse.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei taha öelda, et autor kirjutada ei oska, aga pärast sissejuhatust kipub asi minema skemaatiliseks. Umbes nagu vaidleks noor Karl Marx Ayn Randiga. Järeldus on küll õige, kuid selline, mida vaid harva söandatakse välja öelda: selleks, et inimkonna elu kekmsiselt mugavamaks muutuks, on paratamatult vaja sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist. (Piltlikult ja üldse mitte jutust võetuna: ka need, kelle töönädal on 75 tundi, saavad endale lõpuks külmiku ja teleka.)
Teksti loeti inglise keeles

Autor ei anna omalpoolt toimuvale tausta, laseb seda teha tegelastel endil (ja selline stiil mulle teadagi meeldib). Tegelased ei räägi enesestmõistetavatest asjadest. (Kui keegi ütleb, et nüüd tuleb minna Frankie juurde, siis ei hakka ju keegi täpsustama, kes on Frankie.) Tegelaste omavahelist juttu ei saa alati usaldada, sest sageli on nad mingi droogi mõju all. Võib siiski aimata, et Venemaa on Saksamaaga sõjas, aga Brüsselis asuv Euroopa juhtkond ei oska seisukohta võtta, kusagil - Kuu peal? - on koloonia, mille varustamist venelased blokeerivad, tegutseb vähemalt üks, tõenäoliselt kaks juutide maailmavalitsemise eesmärgiga salaorganisatsiooni ja maailma kõige edukamad (koos teenindava personaliga) on ankurdanud oma kunstsaare Vahemerre).
Naguöeldud, võib suur osa sellest olla vaid osa tegelaste hallukatest.
Minu jaoks kõige meeldivam oli muusikaga seotud episood, vana rockeri jõuetu viha, kui tema bänd tahab hakata raha nimel teknot tegema. (Ma olen mõnel korral sattunud bändide esinemiseelsesse lavatagusesse, aga mitte kunagi olukorda, kus palgamõrtsukat valmistatakse ette salakavala juudiliidri mõrvamiseks.)
Üldiselt jääb mulje, et pikemast romaanist on võetud lehekülgedepakke, mitte peatükke, vaid täiesti suvalisi. Sest iga kord, kui lugejal tekib tunne, et ta saab aru, mis toimub, läheb kirjeldus mujale, teiste tegelaste juurde.
Kokkuvõttes: suurepärane küberpunk, äärmiselt nauditav lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Keskeakriisis mees on tööl juba nii uimaseks jäänud, et saadetakse koos naisega firmale kuuluvale saarekesele taastuma. Osa saarest ongi puhkekompleks, aga osa nagu midagi muud, kõrvalisi sinna ei lasta.
Mees magab vale naisega, sukeldub vales kohas, näeb asju, mida ei peaks nägema. Kõige selle tõttu saab temast amfiibinimene.
Teksti loeti inglise keeles

Pärast jumala surma mõnekümne aasta eest tekib maa peal tohutu kaos, katedraalis elavad nunnad lähevad väga kiimaliseks ja ühtuvad katedraalis leiduvate kivikujudega. Mõned neist kujudest kujutavad inimesi (pühakuid vms), mõned mitte. Igatahse sünnivad lihast ja kivist järeltulijad, kes kuulutatakse ebarditeks, kui katedraali saabub totter paksuke, kes olevat tundnud kutset piiskopiks hakata - kõigepealt laseb ta katedraali aknad kinni katta, et väljas valitsev kaos sisse ei pääseks.
Hästi kirjutatud jamps, mumeelest.
Teksti loeti inglise keeles

Sellesse juttu sisse minna on palju lihtsam (tõsi, mõningad eeldused peavad selleks olema) kui kirjeldada, millest see räägib.
Tegevuskohaks Ameerika suurlinn, aga kuna vastikud sino-sovietid on selle vastu maha pidanud juba mitu "sõjalist erioperatsiooni", siis on linn kannatada saanud. Veel on elus mõned juhuslikud tsivilistid, peamiselt aga tänavakambad, mis on harjunud enda eest seisma (ja üksteist reeglina ei salli). Siis tekib kusagilt miski uus kamp, mille liikmed on nii suured, et trambivad maju puruks. (400 ei näita mitte hulka, vaid linna piirkonda.)
Vaenulikud jõugud ühinevad, muudavad hiiglased kuidagi tavaliste inimeste suurusteks ja tapavad ära, ise muidugi samuti ohvreid kandes.
Keelepruuk on mõnus, jõukude nimed on toredad - ja keda siis ikka nii väga huvitab, mis ja miks juhtus...
Teksti loeti inglise keeles

Pikapeale läheb ikka tüütuks. Autor ei raatsi oma tegelastekambast loobuda ja pühendab neile palju lehekülgi. Täpsemalt siis sellest, mis oskusi ja leveleid keegi vahepeal juurde saab ning milliseid omadusi see kaasa toob ja kuidas atribuudid kasvavad.
Tõsi küll, peategelane saab mõneks ajaks surma, aga kuna ta sündis puust kastina, siis ei saa see ju lõplik olla.
Teksti loeti inglise keeles

Rucker on kirjutanud palju häid tekste, kindlasti jääb küberpungi ajalukku romaan Wetware oma järgedega ning toredaid lühijutte on samuti. Aga seesinane oleks võinud ka kirjutamata jääda - või vähemalt ei leia ma ainsatki põhjendust, miks pidanuks see ilmuma küberpungi kogumikus.
Teksti loeti inglise keeles

Kui suuremal osal peegelpäikseprillide autoritel on rõhk ideedel (pluss ehk natuke slängi), siis Queen of Cyberpunk on võtnud ka keeleuuenduse (?) täie rauaga ette. Mõned mõtted on jõudnud Gibsoni esimesse triloogiasse, mõned veel sinna-tänna. Minu jaoks oli kõige nauditavam jälgida, kuidas visandist (milleks seda juttu võib ju pidada) kasvas aastatega välja midagi nii lahedat nagu romaan Synners
Teksti loeti inglise keeles

Pronto kiidusõnadega jääb vaid nõustuda. Lugu meenus aga seepärast, et mis ca 40 aastat tagasi oli põnev hüpotees, on nüüdseks samahästi kui reaalsus. Et inimmõistus uurib tehismõistust ja vastupidi, aga on saanud selgeks, kummal poolel on selles mängus tugevamad kaardid.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmise arvustuse kirjutamise ajal võis see lugu tõesti tunduda teismelise poisi huvitava, kuid naiivsevõitu katsetusena. Nüüd aga, eriti kui asendada dirižaabel drooniga ja teisendada lubatud dirižaablite mass kaasaegseteks droonideks, tundub lugu lausa hirmuäratavalt ettenägelikuna.
Riikide vahel toimuvad droonide sõjad, mis kestavad paarist tunnist mõne päevani. Droonijuhid ei ole vahetus läheduses, vaid teevad oma tööd kasvõi teiselt poolt maakera. Paremad droonijuhid saavad hakkama ka viie drooni üheaegse juhtimisega. Sõda käib antud juhul maailma suurima päikeseelektrijaama pärast: kaheksakümne miili jagu päikesepaneele. Tsiviilelanike pihta ei tohi lasta, ÜRO analoog karistab reeglite vastu eksinud. Isegi USA - Hiina konflikt Tiibeti pärast on realistlik.
Jah, natuke on paratamatut naiivsust. Esimese maailmasõja lendurite autunnet: täna lasid sina minu alla, minu kord on seega joogid välja teha. Siis see rohkem keskaega kuuluv, totaalset sõda välistav mõtteviis, et maa ja inimesed on vajalik ressurss, mida ei tohiks hävitada, ja konflikti lahendavad valitsejad või nende valitud eestvõitlejad omavahel (ning ÜRO kinnitab tulemused).
Avalõigus on küll kinnitatud (võimalik, et see on hiljem lisatud, mul on see '93 aasta versioon), et kui maa elanikkond jõuab 20 miljardini, algavad uuesti totaalsed, ajaloos tagsi paiskavad sõjad.
 
Teksti loeti inglise keeles

Iga järgmise osaga venib miinus pikemaks, aga hinnet madalamaks võtta pole ka nagu mõtet. Võtsin ette meelelahutuseks ja meelelahutust see ju ka pakkus.
Kui intriigide lahendused on naljakad ja leidlikud (kohati), siis nõuab nende ette valmistamine muidugi liiga palju tekstiruumi. Juba loetelud Boxxy/Kiera oskustest, omadustest, atribuutidest, loitsudest jms võtavad terveid lehekülgi. Ning kõiki neid on nii palju, et lugejal on väga raske ennustada, mida neist järgmise konflikti puhul kasutada võidakse. Liiatigi ei lase autor "headel" (mis on muidugi suhteline mõiste) otsa saada, isegi kui neile pole just palju tegemisi antud.
Või, noh, deemonitest familiaarid ei saagi ju surma saada, piisab lihtsast loitsust, et nad teispoolsusest tagasi ilmuksid. Surematu ja hävimatu on ka pealkirjas mainitud Teresa, tõe ja õigluse jumalanna. Jumalate karistamine on jumalate endi vaheline asi, ometi on ka Boxxyl oluline roll, kui Teresat sunnitakse oma pettusi ja valesid avalikult tunnistama. Igatahes saab inimeste ja haldjate vaheline sõda selleks korraks läbi ja ilmselt algab järgmine osa väiksemate intriigide lahendamisega - mis aga loodetavasti suurteks kasvavad...
Teksti loeti inglise keeles

Sarja arenedes lähevad romaanid ikka pikemaks, järelsõnas kurdab autor liiatigi, et ei pööranud kõigile tegelastele võrdselt tähelepanu. Aga kõik need võitluste kirjelduse: kangelane kangelase vastu, neli nelja vastu, 5K armee 20K armee vastu võtavad enda alla tõesti tüütult palju lehekülgi, eriti kui ei le eelnevat ülevaadet kummagi poole võimalustest. Isegi kui meie lemmik Boxxy (everybody loves big chests) peale järjekordset kaklust oma lisandunud leveleid, oskusi ja omadusi üle vaatab, kulub selleks terveid lehekülgi.
Tema ise ei saa Boxxy küll eriti olla. Haldjate juures elades veedab ta suurema osa ajast väga sõbraliku ja entusiastliku kass-tüdrukuna (inimesesuurune, aga kassi kõrvade ja sabaga), kes kangesti tahab luurajaks õppida. Ja veidi aega isand Sandmanina, kes puhastab linna kurjategijatest ja asotsiaalidest, ent pakub raha eest oma teeneid ka siis, kui vaenulikud inimesed haldjaid ründama hakkavad. Lisaks muule on ta veel "emme" viiele väga noorele drüaadile (antud juhul on need ühtaegu hiigelpuud ja naisolevused).
Kokkuvõttes, lugu kippus tükati igavaks ja kuigi autor oli seda ilmselt mõnuga kirjutanud, venis miinus ikka pikemaks. Aitab küll sellest sarjast, otsustasin. Võtsin ette ühe oma lemmikautori aeglaselt kulgeva postapo, siis tundmatu austraallase küberpungi, aga kumbki ei köitnud ja üha sagedamini mõtlesin, et mis ikkagi Boxxyst edasi sai...
Teksti loeti inglise keeles

See ei ole raamat - või sari - mida lapselastele unejutuna ette lugeda. Liiga palju humoorikat nö adulti. Et siis lõbus lugemine, mida on raske käest panna, hoolimata kordustest ja omaduste-võimete tabelitest. Sageli juhtub, et kangelane saab liiga kiiresti oma tasemed kätte ja siis pole enam eriti kuhugi areneda, kuigi autor tahaks veel viis järge kirjutada. See ei käi ainult LitRPG kohta, aga ka see, kes kirjutas dozore ja kelle nime pole praegu sünnis nimetada, lasi oma kangelasel liiga kiiresti tipu lähedusse tõusta. Ilievi maailmas ongi see õnnestunud võte, et teatud tasemeni jõudes tuleb ümber kvalifitseeruda. Boxxy võib olla mimicuna ja warlockina maksimumini tõusnud, aga peab nüüd käsitöölisena või doppelgängnerina üsna algusest alustama. Kolmes esimeses osas esines ta omaette tegutseva monstrumina, järgmistes peab ta hakkama inimühiskonda sulanduma. Karta on, et ma jään tema seiklusi jälgima, kuigi peaksin lugema midagi hoopis muud...
Teksti loeti inglise keeles

Poliitiline ebakorrektsus on endiselt vägagi nauditav. Kui selgub, et üks demonessidest on androgüün, koguneb seksi ehk liigagi palju, aga ikka parem kui erektor. Pärast paari õnnestunud operatsiooni - või õigemini juba alates linnakese hävitamisest - tekib kodanik Morningwoodile väga võimekas vastane ja nii ta suuremast osast oma võimetest ilma jääbki. Aga olekski ju igav, kui kõik aina ülesmäge läheks. Tuleb ümber kvalifitseeruda käsitöömeistriks, tõrksaks õpetajaks lillade patsikestega goblin, kelle isa ja venna ta hiljaaegu nahka pani. Kohtumine kaose, kokkusattumuste, õnne ja ebaõnne jumalaga on samuti tore ja meenutas mulle miskipärast Sheckleyd.
Ei soovita kellelegi, aga ise kavatsen ka järgmist osa nautida.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG kokkupanekuks on mitmeid võimalusi. Tegevus võib toimuda paralleelselt reaalsuses ja virtuaalsuses ning see, kes on ühel pool sõber, võib teisel pool osutuda vaenlaseks vms. Muidugi võib kõik juhtuda ainult virtuaalsuses, aga ka siis on abiks, kui toimub mingi suhtlus seiklejate ja labürindi genereeritud kollide vahel, mitte lihtsalt NPC-de tuim nottimine. Peategelas(t)e võimete ja oskuste kasvu dokumenteerimine on ilmselt vajalik, jääb autori otsustada, kui põhjalikult ta seda teeb - väga kerge on arvuderägastikuga lugeja huvi hajutada.
 
Mida on siis sedapuhku teisiti tehtud? Peategelane pole õnneotsija või (tavamõttes) kangelane, vaid dungeoni genereeritud vastane eriti äpardlikele seiklejatele - ent ajapikku õnnestub tal dungeoni mõju alt vabaneda ja omandada vaba tahe. Teiseks on ta - eriti alguses - nii loll, et vajab pidevat autoripoolset kommenteerimist. Tema enda eksistentsiaalsed küsimused on: Kas see on söödav? Mõned raudesemed ei ole. Veel tähtsam küsimus: Kui on söödav, kas see on maitsev? Jällegi, seiklejad, st inimesed, on, aga puud mitte eriti. Oskuste kasv? Autor on kuhjanud kokku erakordselt põhjaliku komplekti oskustest, võimetest, lisahüvitistest jms, mis teevad võimalikuks järgmised oskused, loitsud jne. See võib tunduda tüütu, aga on samas ka üsna naljakas, eriti kui kujutada ette lugejat, kes pole mingil kujul D&D-ga varem kokku puutunud.
 
Peategelane ise oli vähemalt minu jaoks üsna üllatav. Kindlasti mitte ükski neist, kelle hulgast mängija väga paljudes mängudes saab oma kangelaseks valida: ei ole paladin ega druiid ega vibukütt ega... jne. Antud juhul on peategelaseks mimic, kelle esimeseks familiariks on succubus ja - juba romaani lõpuosas, kui ta võimed on oluliselt arenenud - teiseks familiariks fiend. Mõlemad nagu mõnest animest pärit: rinnakad ja väga napilt riides naisdeemonid.
 
Tarbetu kõrvalepõige: vägaammusel ajal, kui 286 oli tehnika viimane sõna, aga ka XT ajas asja ära, tundus Rogue kõige põnevama mänguna - kuni Nethacki tulekuni. Arvestatav hulk tunde kulus labürintides hulkumisele ja üksainus kord elus tundus mulle, et ees paistab kauaotsitud Yendori amulett. Aga ei, loomulikult oli see mimic...
Niisiis, peategelane on pealtnäha puust kast või kirst, kelle üks omadusi on kannatlikkus, võime päevade kaupa liikumatult paigal istuda ja seiklejaid oodata, sest kui mõni neist peaks optimistlikult kaane avama, leiab ta eest suure hulga väga teravaid hambaid... Kujumuutmise oskus areneb vähehaaval: et jalad alla võtta, kolme kombitsaga mõõkasid keerutada, kasvatada endale pimedas nägevad silmad jne. Igatahes, kui alguses on tegemist läbinisti rumala ja süüdimatu tegelasega, siis osa lõpuks, kolme kuu vanusena, on ta 33. leveli mimic ja ühtlasi 22. leveli warlord ning äsja hävitanud umbes 8000 elanikuga inimasula - mitte küll niivõrd ise, kui familiaridele käske jagades.
 
Kokkuvõttes: tegemist on sarjaga Everybody Loves Large Chests, mis on iga osa kaanele ka suurte tähtedega kirjutatud. Neid osasid on praeguse seisuga umbes üksteist. Ja Morningwood on antud juhul peategelase nimi: Boxxy T. Morningwood. Familiarid käivad peale, et tal võiks olla nimi. Kas nimi on midagi maitsvat? küsib ta. Jah, kinnitavad familiarid. Ja itsitavad tükk aega, kui miski random (või mitte päris random) generator talle sellise nime annab. Kusjuures puust kast, isegi kui ta võib soovi korral jalad alla võtta, on loomulikult (või vähemalt esimeses osas) täiesti aseksuaalne. Kuigi nii sarja kui avaosa nimi sisaldavad mõningat mitmetimõistetavust.
 
Millegi võrrelda? Mitmedki Pratchettid pole (isegi originaalis, tõlgetest pole mõtet rääkida) kaugelti nii naljakad. Samas ka mitte nii verised. Kui ma Murderbotiga tutvudes hindasin seda miinusega viiega, siis päris samal tasemel Boxxy ei ole. Aga seda lugu ette võttes ma ei tahtnudki midagi muud kui lõbusat paari-õhtu-lugemist ja just selle ma saingi. Olgu siis plussiga neli, ja vähemalt ühe järje loen ma veel.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei hakka siinkohal sisu ümber jutustama või arutama ulme ja maagilise realismi vahekorra üle teoses. Tahaksin lihtsalt rõhutada, et tegemist on kohalikus mastaabis tippkirjandusega. Romaan võiks olla lausa kohustuslik lugemine neile, kes kirjutamise teekonnal esimesed sammud juba astunud - algajatel, kes ise ka veel ei tea, mida teevad, pole sellest kasu. Aga mumeelest on õpetlik, kui põhjalikult peaks autor oma kirjeldatavat maailma tundma ja kui hoolikalt valima just selle loo jutustamiseks kõige õigema vaatenurga.
Nii mulle tundubki, et autoril oleks õigem jääda endale lähedaste teemade juurde ja loobuda tellimustöödest.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjeldatud maailmas on palju maagiat. See on ka mõlema autori jaoks kodune teema - Kadrey Sandman Slimi sarjas oli alatasa kõrvaldada zombisid, deemoneid ja muud sellist klientuuri. Kadrey stiili ma arvan tundvat, ikkagi üle tosina romaani loetud, ja neid stiilinäiteid leiab ka sellest raamatust, kuni ühe positiivset üllatust märkiva hüüatusena. Nii et sündmused arenevad kohati üsna loogiliselt. Khaw karjäär sai alguse arvutimängude stsenaristina, hiljem on lisandunud raamatuid, aga tundub, et see algus jättis oma jälje. No et mänguloogika on veidi teine, üleminekud ühest situatsioonist teise võivad toimuda äkilisemalt, eriti nn "liivakastides".
Selles loos saavad tegelased sageli surma ja äratatakse ellu, süüakse ära, seestuvad või juhtub midagi veel hullemat. Vereohvrid vahel aitavad, vahel aga teevad asja hullemaks. Nii et värvikaid episoode piisab.
Sisu keerleb suuresti selle ümber, et peategelannal - vabakutselisel esoteeriliste probleemide lahendajal - on olnud rasked ajad. Lihtsaid töid ei pakuta, keeruliste eest ei taheta väärilist hinda maksta jne. Tuleb talle pähe endale kaitseingel manada. Läheb hangib raamatu (haruldus, muidugi!) kus sellekohane õpetus. Paraku saab ta õige manuskripti asemel võltsingu ja olevus, mis manamise peale ilmub, on kõike muud kui ingel. Ning kõik vihjab sellele, et olevusest vabanemise vältimatuks eelduseks on esilemanaja surm.
Positiivse poole pealt võib mainida näiteks peategelanna teadmisi psühhotroopsete ainete vallas. Mitte nii positiivne on see, et minu arvates on Khaw'le on kirjutamise käigus meelde tulnud, et tema koduses malaisia folklooris on veel mõni vastik elukas, veel mõni kaval lõks surelike jaoks, veel mõni loits, mis võiks kaasa tuua maailmalõpu. Ja mulle üldiselt ei meeldi, kui mängureeglid poole mängu pealt muutuvad.
Teksti loeti inglise keeles