Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Kirill Jeskov ·

Posledni koltsenossets

(romaan aastast 1999)

  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
7
5
3
1
0
Keskmine hinne
4.125
Arvustused (16)

Kui vaadata teose pealkirja, alampealkirja "Keskmaa ajalugu - vaenlase silmade läbi" ja teose tutvustuse algust, mis algab sõnadega "Professor Tolkien eksis - kõik ei olnud nii, üldsegi mitte nii", siis on vist lihtne aru saada, millest teoses juttu tuleb. Ajalugu kirjutavad teadagi võitjad ja seetõttu on "Sõrmuste isandas" antud sündmuste areng äärmiselt ühekülgne. Antud raamatus aga räägitakse lugejale sellest, kuidas Gandalf ja muud "valged" maagid kartsid tööstus revolutsiooni Mordoris ning otsustasid elfide abil selle hävitada enne, kui Mordor ja ta liitlased liiga tugevaks muutuvad. Ja kuidas "tegelikult" toimus lahing Minas-Tirithi seinte all jne. jne. jne. See kõik on alles sissejuhatus, mis tõlgendab algmaterjalis toodus sündmusi. Edasine ehk enamus raamatust räägib hoopis sellest, miks ja kuidas kadus maagia Keskmaalt ja mis ikkagi oli elfide lahkumise põhjuseks.

Küllaltki huvitav ja mõnus lugemine. Asja juures oli üks tõsisem viga, raamat ei olnud minu jaoks haarav. Ilus tekst oli ja autori jutt jooksis, aga igal hetk võis raamatu käest panna ja hiljem uuesti jätkata.

Teksti loeti vene keeles

Pagan, aga mulle meeldis. Eriti algus, kus kõik see arutu sebimine sõrmuse ymber ilusasti kohaliku geopoliitike taustal paika pandi! Sauron kui valgustatud monarh, haldjate karistussalgad pärast võitu Mordoris kylasid põletamas ja marodööritsemas... Paraku sai see viktorsuvoorovlik algus neetult kiiresti otsa ja edasi läks juba sootuks teises stiilis. See mõõga, mantli ja salateenistuste stiil meeldis mulle vähem aga meeldis siiski.

Kokkuvõtteks on tegemist kindlasti kaalgukategoorias kõrgema teosega kui Nik Perumovi alternatiivtolkienistlik triloogia. Kindel viis.

Teksti loeti vene keeles

Seda raamatut on raske hinnata.

Kõige sümpaatsem selle juures on vist tõesti tõdemus, et sellist Keskmaad ma juba usuksin. Eelinfo põhjal ma lootsin vast ehk sammukese rohkemat -- et kogu maagia ongi välja kraabitud ja lugu on joonistatud reaalsele (st. siis sisuliselt alternatiivajaloolisele) kangale. Noh, mingit võlukunsti seal esines, kuid see piirdus mõne kobakaga, nii et olgu.

Raamat koosneb näiliselt nagu kolmest osast, millest esimene on minu jaoks tõeliselt vaimustav. Selle sisu on eelarvustajad ka juba puudutanud -- kõik see, mis Sõrmuste Isandas tundus mulle kuidagi tobe ja otsitud, saab siin selge, teravmeelse ja kohati väga naeruväärse selgituse. Mulle tundub tõesti palju loogilisem, et Aragorn oli mingi suvaline kaabakas, kelle haldjad üles korjasid ja Taasühendatud kuningriigi troonile toppisid; et Valged võlurid olid lihtsalt kamp vanameelseid, kes iga hinna eest püüdsid takistada tööstusrevolutsiooni Mordoris; et Sauron oli valgustatud monarh; et ülbed haldjad viisid läbi genotsiidi vallutatud aladel ja üldse kohtlesid inimesi loomadena, etc etc. Ehk siis sõrmus oli üks tobe nali, et see lasti leida kusagil viimases kolkas, kus "siga tänaval püherdab" ja nazgulid ajasid kohalikke tolasid vaid niipalju taga, et need liiga pikalt kuhugi kõrtis pidama ei jääks, et see ei töötanud nii, nagu kavatseti, ja unustati, ja asjaosaliste kondid koos täiesti väärtusetu sõrmusega vedelevad kusagil metsas, kus keegi nende vastu huvi ei tunne :-DDD COOOL!

Väga hea on ka epiloog, kus selgitatakse, mis sellest maailmast edasi sai. Keskosa aga... noh, see on parimate traditsioonide vaimus teostatud quest või mõõga ja mantli lugu, kuidas mitmed agentuurid ja muidu huvilised üksteise näppude peal trambivad ja üht, teist ja kolmandat üle löövad, igaüks oma mängu mängimas. Et see on kah hea, aga ma ise lihtsalt eriti ei suuda sedalaadi jahmerdamist hinnata.

Ma lugesin seda raamatut ca 3 aastat tagasi. Nüüd oli põhjust see üle lugeda. On ikka "5" ära teeninud küll.

Teksti loeti vene keeles

Lõppkokkuvõttes otsustasin ikkagi maksimumhinde kasuks, ehkki see "Umbari gambiidi" osa absoluutselt ei meeldinud-tüütu sehkendamine äärmiselt halvasti väljamaalitud pseudokeskaegsel taustal. Kui Gondor, haldjate valdused ja muud Tolkienil "heade" asupaigaks olnud maad on siin nagu Tolkienil ikka ning Mordor meenutab mõnusalt Kesk-Aasiat, siis Umbari kirjeldamisega pole autor eriti hakkama saanud.

Aga see selleks. On fakt, et pärast selle raamatu lugemist on raske "Sõrmuste isandat" samamoodi näha nagu enne. Ja seda hoolimata asjaolust, et kohati näib Jeskovi nägemus toimunust olevat sama must-valge kui Tolkieni oma-headuse ja kurjuse jõudude asemel on siin küll oma tulevikku kaitsta püüdvad vaprad mõistuseinimesed ning haldjate juhitud fanaatilised primitiivse eluviisi pooldajad.

Kindlasti on see romaan äratanud meelepaha paljudes andunud tolkinistides ja ilmselt oli idanaabrite juures, kus inglise fantasy-klassiku austajad ei kõhkle vajadusel ka "ketserite" vastu puumõõku käiku laskmast, "Viimase sõrmusekandja" kirjutamine omamoodi julgustükkki. Mul endal pole JRRT loomingu vastu mingit vimma, mis paneks igasugust selle trööpamist nautima, samas ei suuda ma teda ka kaugeltki oma lemmikkirjanikuks pidada-osalt kahtlemata ta andetu poja poolt isast mahajäänud käsikirjade töötluste lugemise tulemus.

Teatud mõttes vastandub Jeskov Tolkienile ka ideoloogiliselt. Olid ju Tolkieni suurteks mõjutajateks "Sõrmuste isanda" kirjutamisel negatiivsed kogemused industrialiseerimise ja Esimese maailmasõjaga. Jeskovil on Mordori näol tegu tulevikkupürgiva tehnilise tsivilisatsiooniga, mis ei kõhkle end ludiitidest fanaatikute eest kaitsmiseks ka tapvaid relvi välja arendamast. Tolkien oli hipipõlvkonna suur mõjutaja-ja leiamegi siit raamatust ennast "kanepist lolliks suitsetanud" Umbari haldja-fanaatikud.

Millegipärast arvan, et see raamat võiks meeldida ka neile, kes muidu fantasyt vihkavad. Kohati on "Viimast sõrmusekandjat" lugedes tunne, nagu loeks pigem sotsiaalselt teaduslikku fantastikat, mis paneb kõvasti kaasa mõtlema.

Lõpetuseks võiks veel märkida, et erinevalt Tolkienist, kes kirjeldas Keskmaad millegi müütilisena muistsetest aegadest, on see Jeskovi jaoks ikkagi selgelt paralleelmaailm.

Teksti loeti eesti keeles

Hilissügisel tellisin Kuutõrvajast kaks ulmeromaani: Accelerando ja Viimase sõrmusekandja. Esimest üritasin kolm nädalat lugeda, sain vahepeal selle kõrval viis-kuus kriminaalromaani läbi ja panin nüüd Strossi teose poolikuna kõrvale paremaid aegu ootama.

Viimane sõrmusekandaja oli hoopis teisest puust. Eile võtsin ette ja täna lõpetasin. Lisaks ülimalt meeldivatele emotsioonidele pidin murdma ühte endale antud lubadust. Nimelt oma viisteist aastat tagasi lugesin läbi Sõrmuste triloogia ja leidsin, et olgu see viimane kord. Nüüd tuleb siiski vähemalt proloog Keskmaa ajaloost läbi lugeda ja ehk siit-sealt sirvidagi. Nimelt tahaks Jeskovi raamatut lähemal ajal teist korda ja hulga paremini ette valmistunult lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei saa üldse aru, miks fundamentaaltolkinistid autori peale kurjad on. Tegu ei olnud ju absoluutselt kasvõi kaudseltki "Sõrmuste Isanda" maailma paigutuva teosega, vana Tolgi loominguga ühendasid Sõrmusekandjat ainult mõningad kohanimed ja väidetav toimumine Tolgi loodud maailmas. Seda aga ainult pealiskaudsel vaatlusel. Lähemal uurimisel selgub, et Jeskovi raamat on üdini venepärane, põhimõtteliselt võiksid vihased olla hoopis Julian Semjonovi kõntsalõhnalise loomingu paadunud austajad. See Umbari-afäär oli täpselt nagu maha kirjutatud raamatust "Seitseteist kevadist hetke", ainult nimed olid teised, Stirlitzi rollis oli keegi Tangorn. Kõik need lõunapoolsed rahvad ja rassid meenutasid vastavalt autori piiratud fantaasiale rohkem mingeid kesk-aasialasi ja Kaukaasia mägilasi, ametnikud ja riigivõim olid müüdavad ja üdini korrumpeerunud jne. jne. Kõik ikka nagu ida pool kombeks.

Ühesõnaga, võrdlemisi tüütu ja igav, väga venepärane raamat, millel on Tolkieni "Sõrmuste Isandaga" samapalju pistmist nagu Dostojevskil Robin Hoodiga. Hinne kõikus lugedes pidevalt "kahe" ja "kolme" vahel ja kaldus lõpuks siiski "kolme" peale. Eriti ebameeldivad olid tegelaste ajutised fatalistlikud meeleolutsemised, korra võeti ka mällarini mingit jooki. Eriti puine oli epiloog, kus lühidalt esitati nägemus moodsast fantaasiamaailmast. Tolkieniga selle raamatu seostamine näib mulle aga paraku sana ebatõenäoline nagu Indrek Hargla täienduse Back To The Future sarja - silmatorkavalt teistsuguse stiili, totaalselt teistsuguse õhkkonna ja rõhuasetuse ning originaaliga praktiliselt kokku mitte sobivana.

Kui legend, nagu oleks Jeskov selle raamatu eest ultratolkinistide poolt puumõõgaga läbi nüpeldatud vastab tõele, siis minu arust sai ta küll vale asja eest. Tolkieni maailma ei oskaks ma seda ka õudusunenäos paigutada. Kui juba nüpeldada, siis halva kirjanduse levitamise eest, aga siinkohal pole ka seda põhjust; tegemist ei olnud nüpeldamistväärt halva kirjandusega, lihtsalt tavaline keskpärane soga, aga kui kõik sellise kirjutajad tappa peaksid saama, siis midagi muud ei saakski teha.

Teksti loeti eesti keeles

No oli, ja ei olnud kah. Siuke miinusega neli. Ladus lugemine, ei kulunud kahte nädalatki. Kohati naljakas ja kohati rabe. Sõjast saab kirjutada kindralstaabi seisukohast ja saab kirjutada lihtsõduri seisukohast, aga kui need kaks panna ühte raamatusse, siis see tulemus ei ole väga veenev. Kui Tolkienil läks võimatut missiooni (no see opossumite ja seibiga, eksole) täitma võimalikult ebasobiv kamp, siis Jeskovil teeb sama eriti sobivate tüüpide jõuk, omades praktiliselt piiramatuid ressursse. Mõlemal juhul ülesanne täidetakse. Ja mis siis? Muidu poleks ju olnud millestki kirjutada, ainult poliitökonoomiast poleks piisanud. Ehh, mõni päev on lugemisest möödas ja juba hakkab sisu halli uttu mattuma. Mis võib muidugi ainult minu probleem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma igasuguste Tolkieni tuletiste lugemist vältida püüdnud, seekord otsustasin teha erandi ja eriti ei kahetse. Siiski jäi lugemisel tunne, et autoril oli üks hea idee, kuidas Sõrmuste Isanda lugu teisest vaatenurgast näidata, kuid selle idee peale ei õnnestunud kahjuks tervet romaani üles ehitada. Nagu Ats Millerile, nii ka mulle meeldis eelkõige romaani algusosa, mis just nimelt SI ümberpööramisega tegeles. Sellele otsa kirjutatud quest ei jätkanud alustatud innovaatilist liini vaid oli pigem tavapärane, millest on kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Väga meeldis!

Haarav, stiilne, ootamatu. Käsitlus sõjast, mida autor mitte ei kirjelda, vaid põhendab - meeldis. Tolkieni tegelased, kes raamatus on kuidagi lamedad, on elavaks tehtud - meeldib. Palju narrimist tolkieni enda pihta, näiteks looduskirjeldused - meeldib.

Nõrgemad küljed on eespool ära öeldud. "Umbari gambiidi" osa oli üle, Tangori armastusliin oli eriti üle ja tema karakteri muutused usutamatud. Paljud püssid, mis esimeses osas seinal rippusid, jäidki pauguta.

Aga kokku ikka väga haarav lugemine!!!!
Viis.

Teksti loeti inglise keeles

Taaskord sai kinnitust tõsiasi, et tänapäeva venelased oskavad kirjutada ainult ühest asjast - sõjast - aga teevad seda hästi. Tõsi küll, mul ei tekitanud erilist vastumeelsust ka Tangorni Umbari-retk. Ma olen nõus, et esimese osaga suhtestus see umbes nagu "Kümne aasta hiljem" II osa "Kolme musketäriga", aga ju ma siis olen sellist kirjandust veel liiga vähe tarbinud, et sees keerama hakkaks. Täitma, tänan väga, seda lünka aga ei hakka...

Kaks võtmestseeni, milles kõikvõimalikke huvisid ja arusaamu esindavad tüübid haljaste relvadega kokku läksid - Ithilieni vürsti vabastamine ja Peegli purustamisele eelnenud klõbin haldjate juures - olid aga nii keerulise koreograafiaga, et jälgimine raskeks läks ja pea vankuma hakkas. Umbes nagu operett "Öö Veneetsias", mille osalejad talutavad vaatajat-kuulajat läbi keeruliste intriigide ja kokkusattumuste võrgustiku, püüdes teda samal ajal veenda, et oma perekonnaliikmeid, teenreid või kaasasid on võimatu ära tunda, kui neile 5 cm. laiune maskike nina peale siduda... Heakene küll, tuleb aga möönda, et autor on ennast sellise kriitika suhtes hästi kindlustanud jumaliku ettehoolde sissetoomisega, mis lausa peab peategelased võidule viima. Selline võte pole küll teab kui stiilne, aga see-eest tugev nagu mithril.

Siit aga jõuame minu arvates romaani kõige nõrgema koha juurde. Olgu, kangelasi hoiab ja kaitseb jumalik ettehoole, mille allikale sugugi ei meeldi teravaotsaliste kõrvadega poiste ja tüdrukute nii ülekaalukas võit (lk. 40: ...Maailmas on Keegi, kellele hirmsasti ei meeldi täielikud võidud ja mitmesugused "lõplikud lahendused", ning seda oma vastumeelsust võib ta väljendada kõige uskumatumal viisil. Nii ka praegu [...] peatus eespool nimetatud Kellegi pilk äkki olemast lakanud Lõunaarmee kahel sõdalasel, kes olid kadumas Mordori kõrbe luidete vahele.). Toosama kõrge isand suunab oma vastleitud lemmikud aga teise poole veel lõplikumat võitu sepistama! Haldjate võidu puhul jääb alles väikegi võimalus, et kuskil - mõnes inimeste riigis kuskil kaugel Lõunamaal, mille nimi Umbariski kord saja aasta jooksul kõlab - taastärkab tehnoloogiline tsivilisatsioon. Maagilise maailma või siis seda inimeste maailmaga ühendava sideme hävitamine on aga Jeskovi teksti järgi igal juhul lõplik tegu. Kas on loogiline? Ei ole loogiline, sõbrad, mitte ei ole.

Ausalt öelda lootsin kuni viimase leheküljeni, et trafaretse meie-või-nemad asemel tuleb mingi kolmas lahendus, mis kuidagimoodi Keskmaa kõikumalöönud tasakaalu taastab. Olgu mäekollide või haldjatega kuidas on, jumalike entiteetidega saab vanameister Anderson näiteks Haddingi loo raamjutustuses igal juhul suurusjärgu võrra paremini hakkama, kui käesoleva teose autor. Probleemi oleks saanud lahendada ka vihjega, et kunagi jõuavad inimesed Peegli taasloomiseni teaduse ja tehnoloogia abil ja nimetavad selle siis ussiauguks, väravaks läbi hüperruumi või kuidagi kolmandat moodi. Seda vihjet aga ei pillata teps. Peeglistki oleks ju võinud välja pudeneda mingi infokandja tollest imelikust paralleelmaailmast, mida tundmatu jutustaja paljudes kohtades mainib - aga, näed, ei pudenenud.

Raamat kui toode on seekord üsna korralikult välja kukkunud, ainult et õhkujääva lõpuga küsimust markeeritakse eesti keeles ikkagi "...?", mitte "?...". Kui seda mitte arvestada, siis oli näpuvigu muidu nii vähe, et "Viimane sõrmusekandja" ei eristu kuidagi mistahes korralikult eesti keelde tõlgitud ja toimetatud tekstist.

Teksti loeti eesti keeles

Alternatiivne käsitlus Tolkieni "Sõrmuste isandast", mis tegelikult polegi nii alternatiivne. Lihtsalt vaatenurk on teine. Tolkieni loomingus on kesksel kohal haldjad, kääbikud ja inimesed, Jeskovil orkid ja muud kollid. Hea ja halb ei oma tegelikult erilist tähtsust, sest vastaspool on alati paha, tulemusest olenemata. Iseseisva teosena pole "Viimasel sõrmusekandjal" häda midagi, täiesti lobe ja kaasahaarav lugemine, kuid võrdluses "Sõrmuste isandaga" ei kannata see väga kriitikat. Üks on eepiline, teine eepilisusele pretendeeriv. Sarnaselt ühe eelarvustajaga tekkis ka mul mõte, et Jeskovil oli idee, kuid tal puudus vähimgi ettekujutus, kuidas seda maksimaalselt realiseerida. Seda on ka lõpptulemusest selgelt näha. Amitsioonist hoolimata kõigest tavaline meelelahutus. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tolkieni "Sõrmuste isand" on paljudele tuttav raamat. Kuidas oleks aga kui vaataks maailma teise nurga alt? Teatavasti kirjutavad ajaloo võitjad ning kas ei pruugi see tähendada ühekülgset vaatenurka? "Viimane sõrmusekandja" annab vastused paljudele küsimustele, mis kriitilisel lugejal LOTRis tekivad.

Kui Tolkieni maailmas on haldjad/inimesed/päkapikud/kääbikud head ning orkid/nazgulid halvad siis Jeskov keerab maailma tagurpidi. Jeskovi maailmas on Aragorn üks suvaline paadialune, keda haldjad ära kasutavad massilise genotsiidi korraldamiseks. Valge nõukogu on tagurlik organ, mis üritab Mordorist pärit tööstusrevolutsiooni ära hoida ning selle nimel üritab hävitada teadusliku mõtlemise kandjaid ehk siis Sauroni jõude. Sauron on valgustatud monarh, tulevikku püüdleva tsivilisatsiooni arhitekt.

"Viimase sõrmustekandja" algab sealt, kus "LOTR" lõppeb. Mordor on varemetes ning kaks orki... vabandust, orokueeni on põgenema saanud. Üks neist kohtub sureva nazguliga ning saab teada haldjate salaplaani ning viisi, kuidas haldjatepoolne Mordori tööstusrevolutsiooni tõkestamine ära hoida.

Raamat koosneb laias plaanis kolmest osast. Esimene on sissejuhatav, kus võetakse kokku LOTRi tegelik olemus (muide - vabandust aga sõrmus oli vaid üks üle käte läinud nali, mis tegelikult seni koos paari kääbiku kontidega kusagil vedeleb). Minu silmis oli see ka raamatu tugevaim osa, kus oli actioni, oli poliitikat ning pandi paika raamatu suund.

Raamatu viimane kolmandik ning epiloog meeldisid ka - saabus lõpplahendus ning saab teada, mis edasi juhtub.

Keskmine osa aga... tunnistan ausalt, et ühel hetkel vandusin alla ning keerasin ~150 lehekülge edasi (terve "Umbari gambiidi") ning "lugesin" diagonaalis kuna minu jaoks kiskus see jube igavaks. Mulle meenutas see vägisi nõuka-aegseid põnevikke ning tervet raamatut ümbritsev mõnus venepärane lähenemine läks üle võlli. Julian Semjonovi "Seitseteist kevadist hetke" oli kunagi lahe aga enam mitte. Jeskovil on lihtsalt Stirlitzi asemel Tangorn.

Sellel raamatul on oma võlu, ma ei saa ilmselt vene hingest aru. Kogu teos on üdini slaavilik, täpsemalt venepärane. Kohati ajab läbiv vene joon muigama, kohati aga paneb haigutama. Võta nüüd kinni, kas tänapäevaste väljendite kasutamine Mordori ja Keskmaa võtmes on hea või mitte kuid näiteks nii "taskunuga" kui "asedirektor" mõjuvad... üllatavalt. Või värskendavalt?

Jeskovi raamat on kuradi hea ideega ning kohati suurepäraselt teostatud. Ilmselt ma ei saa vene kultuurist piisavalt aru ning seepärast jäi osa raamatust mõistmatuks ning ajas mul lõuad pärani. Seega hinne on pigem mu enda kohta kui raamatule.
Teksti loeti eesti keeles

Laias laastus nõustun Lauri kommentaariga. Lootsin kuulujuttude järgi lugeda mahlakaid vastikuid rõvedaid detaile Gandalfist ja karvajalgadest ja haldjatest aga need käisid läbi ainult leheküljeke alguses ja lõpus. Ülejäänud raamat oli üsna tõmblevalt kirjutatud spiooniromaan mis oleks võinud toimuda pea igas ajas või maailmas. Igasugused lahendused olid ka.. masinast.
Teksti loeti inglise keeles

Kirill Jeskov ise on öelnud, et teda ajendas seda raamatut kirjutama Tom Stoppardi kultusnäidend "Rosencrantz ja Guidenstern on surnud" (Shakespeare "Hamleti" sündmused antakse kiiksuga edasi kahe tähtsusetu kõrvaltegelase vaatevinklist. Loomulikult näevad nemad asju ja nende põhjuseid sootuks teistmoodi kui algmaterjal seda edasi annab). Tõepoolest, Stoppardi mõjutused on läbi loo selgelt tunda, ainult Taani kuningriigi asemel leiavad sündmused aset "Sõrmuste Isand"-ast tuttaval Keskmaal pärast Sõrmusesõja lõppu.

Nagu arvata oli, on "Viimases Sõrmusekandjas" kõik pea peale pööratud, sest teatavasti ajaloo kirjutavad ju võitjad. Selgub, et Sauron oli hoopis valgustatud monarh, kelle kuningriik oli teaduse ja kaunite kunstide poolest üle koge Keskmaa kuulus. Õigupoolest isegi sedavõrd kuulus, et oleks loetud aastate jooksul suutnud valmis ehitada autumasinad ja püssirohu ning koos sellega oleks ilmselt valusalt varvastele astunud maagiast sõltuvatele haldjatele ning Istari nõukogule. Viimased loomulikult ei saanud asja ju nii jätta...

Laias laastus on raamat jagatud kolme ossa: esimeses osas viiakse lugeja kurssi peale sõja lõppu aset leidnud sündmustega, teises osas sahmerdavad kõvemad võllid haldjatele käru keerata ning epiloogis vaadatakse tänapäevasemast positsioonist kõigele eelnevale tagasi. Huvitava kõrvaldetailina on raamatus ohtraid vihjeid muudele teostele, näiteks Kiplingit tsiteeritakse peaaegu igas teises peatükis ("No indeed! We are not strong..."), mis annab osadele olukordadele täiendava dimensiooni.

Üldiselt lõpetuseks võib öelda, et tegemist on puhtakujulise fännikirjutisega, mistõttu seda raamatut ei saa näiteks anglosaksimaades, kus intellektuaalset omandit jõulisemalt valvatakse, avaldada ning sestap õnnestus mu see raamat täiesti legaalselt e-kirjandusena autori lehelt inglisekeelsena alla laadida. Tänu väikesele amatöörlushõngule panin ma asjale hindeks viie kuigi sellel oli üksjagu puudujääke.

Teksti loeti inglise keeles

Kinkisin raamatu vennale sünnipäevaks, sest tundus huvitav olevat. Minu hämmastuseks jättis vend lugemise pooleli juba mõnekümne lehekülje järel ja teatas, et sellist jura ta lugeda ei suuda.
Võtsin siis aastaid hiljem raamutu ise kätte. Kahjuks tuleb tunnistada, et venna antud hinnang oli sisuliselt õige. Jura mis jura. Ise pressisin raamatu küll lõpuni (mul on põhimõte mitte raamatut pooleli jätta), aga ega naudingut küll ei saanud. Peab ikka väga vihkama Tolkieni, et sellise anti-Tolkieniga maha saada. Ära oli tapetud kogu Tolkieni hoolikalt kavatatud ja kujundatud maailm ning asemele oli topitud mingi plastmassist hamburger. Kogu salapärasus, poeetilisus ja delikaatsus olid asendatud robustse tingel-tangeliga, saades tulemuseks mingi Robert Ludlumi laadse toote. Ka nimede väljamõtlemisega ei ole viitsinud Jeskov jännata (erinevalt Tolkienist), pannes tüüpilisi vene ulmekirjanduse nimesid a la Marrakeš-Sarrakeš (kohe meenus "Asustamata saar"). Samuti tundus, et autorile on südamelähedane Kremli mitteametlik ideoloogia, kus vastandutakse lääne väärtustele ja faktidele ning räägitakse valge mustaks ja must valgeks. Ei tea, kas Jeskov seda "tõejärgset tõde" tõesti propageeris, aga mul jäi selline tunne küll lugedes.
Teksti loeti eesti keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:

Nagu kord juba mainitud, on tegemist sarjaga Aftermath, mida Dave Hutchinson ja Adam Roberts on kordamööda kirjutanud. Et siis tegevuspaik on sama, umbes sada aastat pärast Inglismaad väga põhjalikult rüüstanud meteoriiditabamusi. Ent kumbki autor veab oma tegelasi, Robertsi peategelaseks on 13-aastane epileptik Davy.
Tegelasi on muidugi veel, seejuures suht tarbetuid. Olustikku tutvustavad nad küll, näiteks vanamees, kes pargasega kaupa mööda Thames'i toimetab. Mootoreid pole kusagilt võtta, purjed ei toimi, nii tulebki pargast köiega ülesvoolu järel vedada või allavoolu liikudes pidurdada. Kirjeldatud on seda tööd pikalt, süžee kohalt on vanameest vaja aga ainult selleks, et ta ootamatul kombel oma pargasest laiba leiaks. Pikalt on juttu ka sõjaka naiskogukonna liidri raskest elust - et ta siis saaks Davyle mõned targad sõnad öelda.
Stiil mulle kohati meeldis, selline rahuliku vooluga ja rustikaalne, mille vahele autor poetab kolmest ühesõnalisest lausest cliffhangeri. Kordusi on siiski paljuvõitu. Saab Davy noole selga, väga valus on, eriti kui seda noolt kasutatakse abivahendina, et ta evakueerimiseks hobuse selga tõsta. Ja siis on kaks nädalat ikka väga valus, enne kui natukene juba liigutada saab...
Nii et olustik on, stiil on, ainult intriig on kuidagi tobe.
Teksti loeti inglise keeles

Eks see sari ju ebaühtlane ole. Ning mida mahukam osa, seda enam on seal täitematerjali. Antud juhul on püütud süstematiseerida loitsude olemust, koostist ning umbes nagu sedagi, millise elementaali mõju all olija milliseid loitse suudab kokku panna.
Siis on hulk vähetähtsaid intriige ja lõpuks pikk kirjeldus pealahingust. Autor pole peategelaste arenguga väga kiirustanud, aga kaheksandas osas on Boxxy võimed juba jumalikele suhteliselt lähedal. No ja siis tuleb talle ka väärilisi vastaseid otsida. Aga kui omadusi, oskusi, loitse ja relvi on peaaegu lõputult, võivad need segi minna, täpsemalt, lugejal võib tekkida küsimus, et kas tüübil siis selle olukorra lahendamiseks paremaid vahendeid ei olnud. Ja ei viitsi ka tagasi lapata, et vaadata, mis oskused, omadused jms Boxxyl on. Neid loetelusid pole liiga palju, sest iga kord võtavad need enda alla mitu lehekülge.
Ei soovita, aga minu jaoks on see lahedalt mitte-deep ajaviide lõunauinakule eelnevaks veerandtunniks.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG romaan pika sarja keskelt, seega pole põhjust mingit kunstilist sügavust oodata. Samas on autor tänuväärsel moel võtnud vaevaks kogu sarjas valitsevaid jõuvahekordi lahti seletada.
Fantasys on väga sageli probleemiks jõudude tasakaalustamine nii, et mõlemal vaenupoolel oleks võiduvõimalus. Seepärast toimub tegevus reeglina tulirelvade-eelsel ajal. Ent keerukas võib olla ka usutavalt kirjeldada tule-elementaalile toetuva warriori võitlust jää-elementaalile toetuva wizardiga.
Niisiis, Boxxy koos oma familiaaridega ründab üheksa kaitseliiniga kindlust, igaüks neist familiaaridest satub kokku võimalikult ebasobiva vastasega ja nii ongi võimalus kirjeldada, millised loitsud kelle vastu kuidas mõjuvad. Familiaarid saavad kõvasti rappida, aga teevad oma töö ära ja koguvad rohkesti punkte, et jõuda järgmisele tasemele. (Mitte level up, kuigi see võib olla eelduseks, vaid rank up.) Et siis succubusest, kel varasemast nii- ja naasugused oskused ja omadusest, saab džinn jne. Selline kulissidetaguse mehhaanika äraseletamine tegi romaani minu jaoks täiesti loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Kolmas osa sarjast "Aftermath". Mõne aasta eest kirjutas Hutchinson esimese osa "Shelter", siis lisas Adam Roberts samasse maailma teise osa "Haven" ja Hutchinson jätkas kolmandaga. Meenutuseks: umbes 80 aasta eest tabasid Maad suuremat sorti meteoriidid ja lõhkusid palju asju ära, näiteks Londoni ning hulga muid asulaid, igasugune taristu ei tööta, ringi liigutakse hobuste ja jalgratastega.
Nagu varemgi öeldud, meeldib mulle Hutchinsoni rahulik jutustamisviis: ka ootamatud sündmused lihtsalt juhtuvad, ilma mingite eelnevate ohumärkide või hilisema juubeldamiseta. Üldse on sündmused, kirjeldused ja dialoogid minu jaoks sobivalt tasakaalus.
Allesjäänud tsivilisatsiooni üks tugipunkte on Plymouthi endine mereväebaas, sealt lähetatakse eriagent Adam uurima, mis toimub mujal, näiteks Oxfordis. Ja ühtlasi korda looma, kui kusagil mingit jama märkab. Jamasid selles segases maailmas muidugi jätkub ja Adam lahendab neid omal kombel. Näiteks kui talle tundub, et linnakeses on võimust võtmas maffia, avastab linnarahvas ühel hommikul, et peaväljakule on rivistatud mõnikümmend paremat jalga. Ülejäänud kehaosasid ei leitagi, aga maffia kaob linnast nagu võluväel.
On umbes kolm asja, mille vajalikkust Hutchinson rõhutab. Kuninglik merevägi - sest seal on alati väga mitmekülgsete oskustega inimesi, ükski töö ei jää tegemata. Siis vanad ülikoolid, mis säilitavad teadmisi ja jäävad ka segastel aegadel neutraalseks. Ning vanad perekonnad: kui ühe liikmed on 150 aastat töötanud politseis ja teised niisama kaua otsinud teid hõlpsamaks rikastumiseks, siis lapsed on ju maast-madalast koos mänginud, konflikti tekkides klaaritakse omavahel, uustulnukaid, kes politsei või kuritegevusega liitunud alles 15 aasta eest, ei saa ju usaldada.
Veel üks detail sarja kohta: kui Dave kirjutatud osades on peategelaseks Adam, superman, kes ei suuda oma tapjainstinkti alati taltsutada, siis Adami kirjutatud osas on peategelaseks hädine epileptik Dave, kel ellujäämisega suuri raskusi.
Teksti loeti inglise keeles

Selline paralleelosa - ja sellisena on ehk ka autoril olnud lihtsam kirjutada. Pole siin Boxxyt ega tema deemonitest familiaaride kõlvatusi, on ainult väike Fizzy oma pürgimustega ikka paremaks meistriks saada. Hetkel on ta mithrilist golem ja juhuslikkuse jumala paladin... Meeldival kombel on püütud ühendada füüsikat ja loitsusid, nii et paralleelselt ürgelementidele tuginevatele needustele on mängus ka elekter ja magnetism.
Oma võlu lisandub nende jaoks, kes vene keelt vähemalt sõimusõnade tasemel valdavad. Mul on kahtlane tunne, et autoril pole nende gradatsioon päris paigas, kuid naljakas on ikkagi.
Et siis suht lahe lorament, aga ega enamat ei saagi ju LitRPG puhul loota.
Teksti loeti inglise keeles

13. Laundry sarja kuuluv raamat, tuleval aastal pidi veel üks ilmuma. Kuigi mõtted kipuvad juba nüüd otsa saavat.
Naguteada, pääsevad vastikud, jumala staatusele pretendeerivad olevused Maale matemaatiliste võrrandite, aga ka inimohvreid toovate kultusrühmade loitsude kaudu. Organisatsioon koodnimega Laundry peaks selliseid sissetunge ära hoidma. Ligi 30 aastat tagasi hakkas üliagar ametnik kahtlustama D&D huvilisi koolipoisse - et kah pöörduvad imelike nimedega olevuste poole ja manavad ja suhtlevad kuidagi šifreeritult. Poisid eraldatakse ühiskonnast, teised lastakse hiljem lahti, aga mängujuht saab "eluaegse" laagrist, kust pääsemine on nii füüsiliste kui maagiliste vahenditega võimatuks tehtud. Aga 28 aastaga õpib nii mõndagi ning kogu selle ajaga on mees välja mõelnud AD&D mänge, mille sisu sarnaneb kahtlaselt sarja viimastes osades toimunuga.
Sõidab siis mees mänguhuviliste kokkutulekule ja seal tuleb tal kokku puutuda pigem LARPi kui lauamänguga. Hea küll, kõik teised süüakse ära või saavad muul kombel piinarikkalt otsa, poiss ja tüdruk (mõlemad küll juba neljakümnendates) pääsevad enam-vähem terve nahaga ja võetakse Laundrysse tööle, vihjatakse ka, et nende isiklik elu võib saada õnneliku pöörde.
Lahja, niisiis, ja vähemalt üks asi tekitab ajateljel segadust: et kui need ja need asjad on juba juhtunud, siis on see tüüp juba surma saanud ja tema tiitel on teisele üle läinud.
Et raamat vähemalt eemalt vaadates romaanina paistaks, on samade kaante vahele pistetud 2009. aastast pärit jutt Overtime, mis on küll tore ja seni (vist) ainult ajakirjas ilmunud, kuid ei oma põhitekstiga mingitki seost.
Teksti loeti inglise keeles

Kohati naljakas, aga siiski jabur ajarännulugu. Võimalik moraal: ei tohiks viia kaasaegseid leiutisi aega, kus nendeni jõudmiseni kuluks veel sajandeid.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu, mida peaks vist kaks korda lugema.
Üks liin on droogidisainerist: mehest, kes loob uusi ja huvitavaid hallutsinogeene ja ühtlasi videoid/muusikat, mis elamust võimendaksid. On küll vihjatud, et nooruses oli tal seepärast pahandusi, kui nüüdseks on ta väga, väga hinnatud kunstnik. Oma geenidest lasi ta endale tekitada nn tütre, kes hiljem otsustab saada armukeseks, ta on ära näinud kõik vaatamaisväärsused maal (ja vist ka Kuul), ostnud mõned kultuuriajaloo kõige kallimad maalid ja laseb end vahel mõneks ajaks kunstlikku koomasse panna.
Ning vahepeal on lõigud Stonehenge'i uurinud veidrikest ja nende oletustest. Kokkuvõttega: Stonehenge on nii suur peegel, et igaüks näeb seal enda teooria peegeldust.
Hea küll, ärkab droogidisainer järjekordsest koomast, talle ei meeldi tütre/armukese järjekordne boyfriend, keda ta peab luuseriks (aga kellel veab), ja loomulikult koondub kõik Stonehenge'is ühte bad tripi. Mitte Kesey-Leary sitiilis, aga ikka tõsiselt bad trippi.
Aga miks kaks korda lugeda? Enne oma viimast pooleaastast koomat nägi peategelane tulevasi sündmusi ilmselt ette, läks nö eest ära selleks ajaks. Mis asetab tegevuse mõneti teise valgusse.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei taha öelda, et autor kirjutada ei oska, aga pärast sissejuhatust kipub asi minema skemaatiliseks. Umbes nagu vaidleks noor Karl Marx Ayn Randiga. Järeldus on küll õige, kuid selline, mida vaid harva söandatakse välja öelda: selleks, et inimkonna elu kekmsiselt mugavamaks muutuks, on paratamatult vaja sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist. (Piltlikult ja üldse mitte jutust võetuna: ka need, kelle töönädal on 75 tundi, saavad endale lõpuks külmiku ja teleka.)
Teksti loeti inglise keeles

Autor ei anna omalpoolt toimuvale tausta, laseb seda teha tegelastel endil (ja selline stiil mulle teadagi meeldib). Tegelased ei räägi enesestmõistetavatest asjadest. (Kui keegi ütleb, et nüüd tuleb minna Frankie juurde, siis ei hakka ju keegi täpsustama, kes on Frankie.) Tegelaste omavahelist juttu ei saa alati usaldada, sest sageli on nad mingi droogi mõju all. Võib siiski aimata, et Venemaa on Saksamaaga sõjas, aga Brüsselis asuv Euroopa juhtkond ei oska seisukohta võtta, kusagil - Kuu peal? - on koloonia, mille varustamist venelased blokeerivad, tegutseb vähemalt üks, tõenäoliselt kaks juutide maailmavalitsemise eesmärgiga salaorganisatsiooni ja maailma kõige edukamad (koos teenindava personaliga) on ankurdanud oma kunstsaare Vahemerre).
Naguöeldud, võib suur osa sellest olla vaid osa tegelaste hallukatest.
Minu jaoks kõige meeldivam oli muusikaga seotud episood, vana rockeri jõuetu viha, kui tema bänd tahab hakata raha nimel teknot tegema. (Ma olen mõnel korral sattunud bändide esinemiseelsesse lavatagusesse, aga mitte kunagi olukorda, kus palgamõrtsukat valmistatakse ette salakavala juudiliidri mõrvamiseks.)
Üldiselt jääb mulje, et pikemast romaanist on võetud lehekülgedepakke, mitte peatükke, vaid täiesti suvalisi. Sest iga kord, kui lugejal tekib tunne, et ta saab aru, mis toimub, läheb kirjeldus mujale, teiste tegelaste juurde.
Kokkuvõttes: suurepärane küberpunk, äärmiselt nauditav lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Keskeakriisis mees on tööl juba nii uimaseks jäänud, et saadetakse koos naisega firmale kuuluvale saarekesele taastuma. Osa saarest ongi puhkekompleks, aga osa nagu midagi muud, kõrvalisi sinna ei lasta.
Mees magab vale naisega, sukeldub vales kohas, näeb asju, mida ei peaks nägema. Kõige selle tõttu saab temast amfiibinimene.
Teksti loeti inglise keeles

Pärast jumala surma mõnekümne aasta eest tekib maa peal tohutu kaos, katedraalis elavad nunnad lähevad väga kiimaliseks ja ühtuvad katedraalis leiduvate kivikujudega. Mõned neist kujudest kujutavad inimesi (pühakuid vms), mõned mitte. Igatahse sünnivad lihast ja kivist järeltulijad, kes kuulutatakse ebarditeks, kui katedraali saabub totter paksuke, kes olevat tundnud kutset piiskopiks hakata - kõigepealt laseb ta katedraali aknad kinni katta, et väljas valitsev kaos sisse ei pääseks.
Hästi kirjutatud jamps, mumeelest.
Teksti loeti inglise keeles

Sellesse juttu sisse minna on palju lihtsam (tõsi, mõningad eeldused peavad selleks olema) kui kirjeldada, millest see räägib.
Tegevuskohaks Ameerika suurlinn, aga kuna vastikud sino-sovietid on selle vastu maha pidanud juba mitu "sõjalist erioperatsiooni", siis on linn kannatada saanud. Veel on elus mõned juhuslikud tsivilistid, peamiselt aga tänavakambad, mis on harjunud enda eest seisma (ja üksteist reeglina ei salli). Siis tekib kusagilt miski uus kamp, mille liikmed on nii suured, et trambivad maju puruks. (400 ei näita mitte hulka, vaid linna piirkonda.)
Vaenulikud jõugud ühinevad, muudavad hiiglased kuidagi tavaliste inimeste suurusteks ja tapavad ära, ise muidugi samuti ohvreid kandes.
Keelepruuk on mõnus, jõukude nimed on toredad - ja keda siis ikka nii väga huvitab, mis ja miks juhtus...
Teksti loeti inglise keeles

Pikapeale läheb ikka tüütuks. Autor ei raatsi oma tegelastekambast loobuda ja pühendab neile palju lehekülgi. Täpsemalt siis sellest, mis oskusi ja leveleid keegi vahepeal juurde saab ning milliseid omadusi see kaasa toob ja kuidas atribuudid kasvavad.
Tõsi küll, peategelane saab mõneks ajaks surma, aga kuna ta sündis puust kastina, siis ei saa see ju lõplik olla.
Teksti loeti inglise keeles

Rucker on kirjutanud palju häid tekste, kindlasti jääb küberpungi ajalukku romaan Wetware oma järgedega ning toredaid lühijutte on samuti. Aga seesinane oleks võinud ka kirjutamata jääda - või vähemalt ei leia ma ainsatki põhjendust, miks pidanuks see ilmuma küberpungi kogumikus.
Teksti loeti inglise keeles

Kui suuremal osal peegelpäikseprillide autoritel on rõhk ideedel (pluss ehk natuke slängi), siis Queen of Cyberpunk on võtnud ka keeleuuenduse (?) täie rauaga ette. Mõned mõtted on jõudnud Gibsoni esimesse triloogiasse, mõned veel sinna-tänna. Minu jaoks oli kõige nauditavam jälgida, kuidas visandist (milleks seda juttu võib ju pidada) kasvas aastatega välja midagi nii lahedat nagu romaan Synners
Teksti loeti inglise keeles

Pronto kiidusõnadega jääb vaid nõustuda. Lugu meenus aga seepärast, et mis ca 40 aastat tagasi oli põnev hüpotees, on nüüdseks samahästi kui reaalsus. Et inimmõistus uurib tehismõistust ja vastupidi, aga on saanud selgeks, kummal poolel on selles mängus tugevamad kaardid.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmise arvustuse kirjutamise ajal võis see lugu tõesti tunduda teismelise poisi huvitava, kuid naiivsevõitu katsetusena. Nüüd aga, eriti kui asendada dirižaabel drooniga ja teisendada lubatud dirižaablite mass kaasaegseteks droonideks, tundub lugu lausa hirmuäratavalt ettenägelikuna.
Riikide vahel toimuvad droonide sõjad, mis kestavad paarist tunnist mõne päevani. Droonijuhid ei ole vahetus läheduses, vaid teevad oma tööd kasvõi teiselt poolt maakera. Paremad droonijuhid saavad hakkama ka viie drooni üheaegse juhtimisega. Sõda käib antud juhul maailma suurima päikeseelektrijaama pärast: kaheksakümne miili jagu päikesepaneele. Tsiviilelanike pihta ei tohi lasta, ÜRO analoog karistab reeglite vastu eksinud. Isegi USA - Hiina konflikt Tiibeti pärast on realistlik.
Jah, natuke on paratamatut naiivsust. Esimese maailmasõja lendurite autunnet: täna lasid sina minu alla, minu kord on seega joogid välja teha. Siis see rohkem keskaega kuuluv, totaalset sõda välistav mõtteviis, et maa ja inimesed on vajalik ressurss, mida ei tohiks hävitada, ja konflikti lahendavad valitsejad või nende valitud eestvõitlejad omavahel (ning ÜRO kinnitab tulemused).
Avalõigus on küll kinnitatud (võimalik, et see on hiljem lisatud, mul on see '93 aasta versioon), et kui maa elanikkond jõuab 20 miljardini, algavad uuesti totaalsed, ajaloos tagsi paiskavad sõjad.
 
Teksti loeti inglise keeles

Iga järgmise osaga venib miinus pikemaks, aga hinnet madalamaks võtta pole ka nagu mõtet. Võtsin ette meelelahutuseks ja meelelahutust see ju ka pakkus.
Kui intriigide lahendused on naljakad ja leidlikud (kohati), siis nõuab nende ette valmistamine muidugi liiga palju tekstiruumi. Juba loetelud Boxxy/Kiera oskustest, omadustest, atribuutidest, loitsudest jms võtavad terveid lehekülgi. Ning kõiki neid on nii palju, et lugejal on väga raske ennustada, mida neist järgmise konflikti puhul kasutada võidakse. Liiatigi ei lase autor "headel" (mis on muidugi suhteline mõiste) otsa saada, isegi kui neile pole just palju tegemisi antud.
Või, noh, deemonitest familiaarid ei saagi ju surma saada, piisab lihtsast loitsust, et nad teispoolsusest tagasi ilmuksid. Surematu ja hävimatu on ka pealkirjas mainitud Teresa, tõe ja õigluse jumalanna. Jumalate karistamine on jumalate endi vaheline asi, ometi on ka Boxxyl oluline roll, kui Teresat sunnitakse oma pettusi ja valesid avalikult tunnistama. Igatahes saab inimeste ja haldjate vaheline sõda selleks korraks läbi ja ilmselt algab järgmine osa väiksemate intriigide lahendamisega - mis aga loodetavasti suurteks kasvavad...
Teksti loeti inglise keeles

Sarja arenedes lähevad romaanid ikka pikemaks, järelsõnas kurdab autor liiatigi, et ei pööranud kõigile tegelastele võrdselt tähelepanu. Aga kõik need võitluste kirjelduse: kangelane kangelase vastu, neli nelja vastu, 5K armee 20K armee vastu võtavad enda alla tõesti tüütult palju lehekülgi, eriti kui ei le eelnevat ülevaadet kummagi poole võimalustest. Isegi kui meie lemmik Boxxy (everybody loves big chests) peale järjekordset kaklust oma lisandunud leveleid, oskusi ja omadusi üle vaatab, kulub selleks terveid lehekülgi.
Tema ise ei saa Boxxy küll eriti olla. Haldjate juures elades veedab ta suurema osa ajast väga sõbraliku ja entusiastliku kass-tüdrukuna (inimesesuurune, aga kassi kõrvade ja sabaga), kes kangesti tahab luurajaks õppida. Ja veidi aega isand Sandmanina, kes puhastab linna kurjategijatest ja asotsiaalidest, ent pakub raha eest oma teeneid ka siis, kui vaenulikud inimesed haldjaid ründama hakkavad. Lisaks muule on ta veel "emme" viiele väga noorele drüaadile (antud juhul on need ühtaegu hiigelpuud ja naisolevused).
Kokkuvõttes, lugu kippus tükati igavaks ja kuigi autor oli seda ilmselt mõnuga kirjutanud, venis miinus ikka pikemaks. Aitab küll sellest sarjast, otsustasin. Võtsin ette ühe oma lemmikautori aeglaselt kulgeva postapo, siis tundmatu austraallase küberpungi, aga kumbki ei köitnud ja üha sagedamini mõtlesin, et mis ikkagi Boxxyst edasi sai...
Teksti loeti inglise keeles

See ei ole raamat - või sari - mida lapselastele unejutuna ette lugeda. Liiga palju humoorikat nö adulti. Et siis lõbus lugemine, mida on raske käest panna, hoolimata kordustest ja omaduste-võimete tabelitest. Sageli juhtub, et kangelane saab liiga kiiresti oma tasemed kätte ja siis pole enam eriti kuhugi areneda, kuigi autor tahaks veel viis järge kirjutada. See ei käi ainult LitRPG kohta, aga ka see, kes kirjutas dozore ja kelle nime pole praegu sünnis nimetada, lasi oma kangelasel liiga kiiresti tipu lähedusse tõusta. Ilievi maailmas ongi see õnnestunud võte, et teatud tasemeni jõudes tuleb ümber kvalifitseeruda. Boxxy võib olla mimicuna ja warlockina maksimumini tõusnud, aga peab nüüd käsitöölisena või doppelgängnerina üsna algusest alustama. Kolmes esimeses osas esines ta omaette tegutseva monstrumina, järgmistes peab ta hakkama inimühiskonda sulanduma. Karta on, et ma jään tema seiklusi jälgima, kuigi peaksin lugema midagi hoopis muud...
Teksti loeti inglise keeles

Poliitiline ebakorrektsus on endiselt vägagi nauditav. Kui selgub, et üks demonessidest on androgüün, koguneb seksi ehk liigagi palju, aga ikka parem kui erektor. Pärast paari õnnestunud operatsiooni - või õigemini juba alates linnakese hävitamisest - tekib kodanik Morningwoodile väga võimekas vastane ja nii ta suuremast osast oma võimetest ilma jääbki. Aga olekski ju igav, kui kõik aina ülesmäge läheks. Tuleb ümber kvalifitseeruda käsitöömeistriks, tõrksaks õpetajaks lillade patsikestega goblin, kelle isa ja venna ta hiljaaegu nahka pani. Kohtumine kaose, kokkusattumuste, õnne ja ebaõnne jumalaga on samuti tore ja meenutas mulle miskipärast Sheckleyd.
Ei soovita kellelegi, aga ise kavatsen ka järgmist osa nautida.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG kokkupanekuks on mitmeid võimalusi. Tegevus võib toimuda paralleelselt reaalsuses ja virtuaalsuses ning see, kes on ühel pool sõber, võib teisel pool osutuda vaenlaseks vms. Muidugi võib kõik juhtuda ainult virtuaalsuses, aga ka siis on abiks, kui toimub mingi suhtlus seiklejate ja labürindi genereeritud kollide vahel, mitte lihtsalt NPC-de tuim nottimine. Peategelas(t)e võimete ja oskuste kasvu dokumenteerimine on ilmselt vajalik, jääb autori otsustada, kui põhjalikult ta seda teeb - väga kerge on arvuderägastikuga lugeja huvi hajutada.
 
Mida on siis sedapuhku teisiti tehtud? Peategelane pole õnneotsija või (tavamõttes) kangelane, vaid dungeoni genereeritud vastane eriti äpardlikele seiklejatele - ent ajapikku õnnestub tal dungeoni mõju alt vabaneda ja omandada vaba tahe. Teiseks on ta - eriti alguses - nii loll, et vajab pidevat autoripoolset kommenteerimist. Tema enda eksistentsiaalsed küsimused on: Kas see on söödav? Mõned raudesemed ei ole. Veel tähtsam küsimus: Kui on söödav, kas see on maitsev? Jällegi, seiklejad, st inimesed, on, aga puud mitte eriti. Oskuste kasv? Autor on kuhjanud kokku erakordselt põhjaliku komplekti oskustest, võimetest, lisahüvitistest jms, mis teevad võimalikuks järgmised oskused, loitsud jne. See võib tunduda tüütu, aga on samas ka üsna naljakas, eriti kui kujutada ette lugejat, kes pole mingil kujul D&D-ga varem kokku puutunud.
 
Peategelane ise oli vähemalt minu jaoks üsna üllatav. Kindlasti mitte ükski neist, kelle hulgast mängija väga paljudes mängudes saab oma kangelaseks valida: ei ole paladin ega druiid ega vibukütt ega... jne. Antud juhul on peategelaseks mimic, kelle esimeseks familiariks on succubus ja - juba romaani lõpuosas, kui ta võimed on oluliselt arenenud - teiseks familiariks fiend. Mõlemad nagu mõnest animest pärit: rinnakad ja väga napilt riides naisdeemonid.
 
Tarbetu kõrvalepõige: vägaammusel ajal, kui 286 oli tehnika viimane sõna, aga ka XT ajas asja ära, tundus Rogue kõige põnevama mänguna - kuni Nethacki tulekuni. Arvestatav hulk tunde kulus labürintides hulkumisele ja üksainus kord elus tundus mulle, et ees paistab kauaotsitud Yendori amulett. Aga ei, loomulikult oli see mimic...
Niisiis, peategelane on pealtnäha puust kast või kirst, kelle üks omadusi on kannatlikkus, võime päevade kaupa liikumatult paigal istuda ja seiklejaid oodata, sest kui mõni neist peaks optimistlikult kaane avama, leiab ta eest suure hulga väga teravaid hambaid... Kujumuutmise oskus areneb vähehaaval: et jalad alla võtta, kolme kombitsaga mõõkasid keerutada, kasvatada endale pimedas nägevad silmad jne. Igatahes, kui alguses on tegemist läbinisti rumala ja süüdimatu tegelasega, siis osa lõpuks, kolme kuu vanusena, on ta 33. leveli mimic ja ühtlasi 22. leveli warlord ning äsja hävitanud umbes 8000 elanikuga inimasula - mitte küll niivõrd ise, kui familiaridele käske jagades.
 
Kokkuvõttes: tegemist on sarjaga Everybody Loves Large Chests, mis on iga osa kaanele ka suurte tähtedega kirjutatud. Neid osasid on praeguse seisuga umbes üksteist. Ja Morningwood on antud juhul peategelase nimi: Boxxy T. Morningwood. Familiarid käivad peale, et tal võiks olla nimi. Kas nimi on midagi maitsvat? küsib ta. Jah, kinnitavad familiarid. Ja itsitavad tükk aega, kui miski random (või mitte päris random) generator talle sellise nime annab. Kusjuures puust kast, isegi kui ta võib soovi korral jalad alla võtta, on loomulikult (või vähemalt esimeses osas) täiesti aseksuaalne. Kuigi nii sarja kui avaosa nimi sisaldavad mõningat mitmetimõistetavust.
 
Millegi võrrelda? Mitmedki Pratchettid pole (isegi originaalis, tõlgetest pole mõtet rääkida) kaugelti nii naljakad. Samas ka mitte nii verised. Kui ma Murderbotiga tutvudes hindasin seda miinusega viiega, siis päris samal tasemel Boxxy ei ole. Aga seda lugu ette võttes ma ei tahtnudki midagi muud kui lõbusat paari-õhtu-lugemist ja just selle ma saingi. Olgu siis plussiga neli, ja vähemalt ühe järje loen ma veel.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei hakka siinkohal sisu ümber jutustama või arutama ulme ja maagilise realismi vahekorra üle teoses. Tahaksin lihtsalt rõhutada, et tegemist on kohalikus mastaabis tippkirjandusega. Romaan võiks olla lausa kohustuslik lugemine neile, kes kirjutamise teekonnal esimesed sammud juba astunud - algajatel, kes ise ka veel ei tea, mida teevad, pole sellest kasu. Aga mumeelest on õpetlik, kui põhjalikult peaks autor oma kirjeldatavat maailma tundma ja kui hoolikalt valima just selle loo jutustamiseks kõige õigema vaatenurga.
Nii mulle tundubki, et autoril oleks õigem jääda endale lähedaste teemade juurde ja loobuda tellimustöödest.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjeldatud maailmas on palju maagiat. See on ka mõlema autori jaoks kodune teema - Kadrey Sandman Slimi sarjas oli alatasa kõrvaldada zombisid, deemoneid ja muud sellist klientuuri. Kadrey stiili ma arvan tundvat, ikkagi üle tosina romaani loetud, ja neid stiilinäiteid leiab ka sellest raamatust, kuni ühe positiivset üllatust märkiva hüüatusena. Nii et sündmused arenevad kohati üsna loogiliselt. Khaw karjäär sai alguse arvutimängude stsenaristina, hiljem on lisandunud raamatuid, aga tundub, et see algus jättis oma jälje. No et mänguloogika on veidi teine, üleminekud ühest situatsioonist teise võivad toimuda äkilisemalt, eriti nn "liivakastides".
Selles loos saavad tegelased sageli surma ja äratatakse ellu, süüakse ära, seestuvad või juhtub midagi veel hullemat. Vereohvrid vahel aitavad, vahel aga teevad asja hullemaks. Nii et värvikaid episoode piisab.
Sisu keerleb suuresti selle ümber, et peategelannal - vabakutselisel esoteeriliste probleemide lahendajal - on olnud rasked ajad. Lihtsaid töid ei pakuta, keeruliste eest ei taheta väärilist hinda maksta jne. Tuleb talle pähe endale kaitseingel manada. Läheb hangib raamatu (haruldus, muidugi!) kus sellekohane õpetus. Paraku saab ta õige manuskripti asemel võltsingu ja olevus, mis manamise peale ilmub, on kõike muud kui ingel. Ning kõik vihjab sellele, et olevusest vabanemise vältimatuks eelduseks on esilemanaja surm.
Positiivse poole pealt võib mainida näiteks peategelanna teadmisi psühhotroopsete ainete vallas. Mitte nii positiivne on see, et minu arvates on Khaw'le on kirjutamise käigus meelde tulnud, et tema koduses malaisia folklooris on veel mõni vastik elukas, veel mõni kaval lõks surelike jaoks, veel mõni loits, mis võiks kaasa tuua maailmalõpu. Ja mulle üldiselt ei meeldi, kui mängureeglid poole mängu pealt muutuvad.
Teksti loeti inglise keeles