Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Dan Simmons ·

The Fall of Hyperion

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Hyperioni langus»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
30
6
1
1
0
Keskmine hinne
4.711
Arvustused (38)

"Hyperioni langemine" on Hyperioni otsene järg. Kindlasti soovitan k6igepealt Hyperion läbi lugeda, siis on ta kindlasti palju m6jukam. Hyperioni seeria on minu arvates üks paremaid kaugtuleviku kujutlusi, mida olen lugenud. Ta on detailne, hästi läbi mõeldud, intelligentse inimese ulme. Simmonsi teoloogiline ja filosoofiline maailmatunnetus tuleb siin ehk selgeminigi välja kui Hyperionis. See on eepiline sci-fi horrori elementidega, ja tugeva filosoofilise tagapõhjaga. Hyperioni langemine jätkab palverändurite eluküsimuste jälgimist ja lahendamist; raamat suudab edasi anda tugevaid emotsioone säravalt välja m6eldud taustal. Mis juhtub, kui Aja Hauad avanevad? Mis teeb Shrike, see pooljumal, poolmasin mis paneb inimesed tundma ülimat hirmu ja ülimat andumust? Mis saab inimkonnast? Ma soovitan seda raamatut kõikidele, aga need, kellele komplitseeritud (Simmons on väga) ulme ei meeldi, võivad raamatut mitte nautida. Tegelikult tundub mulle vahel endalegi, et Simmons läheb detailidega liiale, nii et õige hinne oleks vist 5 pisikese miinusega. Aga üldiselt on raamat originaalne ja suurepärane.
Teksti loeti inglise keeles

Simmons on suur sümbioosimeister. Siin ta jätkab Hyperionis alustatut - erinevate stiilide, zhanrite ja teemade segamist, tehes seda üsnagi süngetes toonides (vist oli ainult üks nali kogu raamatu jooksul ja seegi suhteline). Cantose teises seerias Simmons kasutab: klassikalisi horrorielemente (the Shrike); küberneetilist tehisruumi ja selle asukaid; ajarännu motiive; teoloogilis-filosoofilist metafüüsikat ja mõttelendu; tähesõdalikke lahingustseene erinevate rasside kokkupõrkest; poeesiat; jamaieteakõikemidaveel... Kust küll sellist kirjutamistehnikat õppida saab?

Kokku saab sellest Hyperioni Cantose teine osa ja paljud küsimused jäävad veel lahenduseta. Ei saa me lõplikku selgust Veristajast ega Ajahaudadest, vaid inimkonna suurim vaenaja - TehcnoCore - saab lõpuks teenitud palga. Kuid kurja juurt teadsime juba esimesest osastki. Mulle see Simmonsi ökoloogiline maailmakäsitlus meeldib - põrgusse kübermaailm ja kingitud areng - tagasi looduse juurde ja omal jõul. Mitte inimene ei pea uusi maailmu enese jaoks adapteerima, vaid ennast kohendama uute maailmadega - vaid niimoodi võime tunnetada oma tõelist olemust ja kutsumust universumis, mitte portaalide kaudu ühelt planeedeilt teisele kolistades, arusaamata, kuidas see võimalik on ning uusi ilmu arvutitega terraformides.

Raamatus pole õieti peategeleast, kui siis Joseph Severn. Kõik eelmise osa tegelased tegutsevad nüüd vaheldumisi ja lisandub veel Gladstone. Seega, tempo on hingematttev ja tegevus areneb pea kõigis võimalikes ja võimatutes aegades, ruumides ja maalmades. Kõik kokku loob pisut kirju ilme, olen nõus, et detaile sai vast liigagi palju. Aga viieks jääb hinne ikka. Ja mulle meeldib veel see, et selle raamatu juures, ei saa mõned sellised norijad mehed hakata õiendama, et "see pole võimalik, teaduslik põhjendus puudub, nii ei saa olla." Simmons ise muudab sellised ründed absurdsuseks.Tuleb ka vähemalt esimese osa tõlget kiita, sest mitmeid termineid võis eesti keelde ainult tõlgendada aga mitte tõlkida.

Teksti loeti inglise keeles

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles

Hüperioni teine osa jätkub põhimõtteliselt sellest punktist, kus eelmine lõppes. Romaani algus on küll kõike muud kui lugejasõbralik, mängu tuuakse uued tegelased, Hüperionist tuttavate tegelaste toiminguid esitatakse (esialgu) nägemuste kaudu. Tegelaste rohkus ainuüksi on juba lugemist eksitav asjaolu. Kuid Simmons sõlmib otsad kokku ja teeb seda sellisel moel, mis eelneva vaeva kuhjaga ära tasub. Minul kulus romaani esimese kolmesaja lehekülje läbilugemiseks 6 korda rohkem aega kui ülejäänud osa peale, see-eest kasvas lugemiskiirus romaani lõpuosas eksponentsiaalselt.

Kellele Hüperion meeldis, sel on muidugi mõtet ka järg läbi lugeda, sest tasub rõhutada, et tegu pole mitte kahe eraldiseisva raamatu vaid ühe teose kirjastustehnilistel põhjustel eraldi ilmutatud osadega.

Kommentaariks eelmisele arvustusele niipalju, et inimese suhet tehnotasandisse ei tuleks vaadata mitte sellelt põhjalt, missuguseid koledusi inimene või tehnotasand korda suudab saata (kuigi siingi võib vaielda: tehnotasandi teadvustatud eesmärgiks oli nii inimese kui kõige elava likvideerimine, kaheldav aga kas kasvõi kõige hullemal reaalsel massimõrvaril selline teadlik eesmärk on) Küsimus on aga hoopis muus ja otse loomulikult selles, et inimene peab oma teed ise käima. Loomulikult ei ole siin midagi uut, põhimõtteliselt kannavad kõik mässava roboti lood sama sõnumit, (minu meelest on see tegelikult 95% ulmekirjanduse sõnumiks). Simmonsi puhul on kõik see muu selle lihtsa sõnumi ümber niivõrd väljapeetud, niivõrd suurejooneline, et tõlke ilmumise järel loen ma mõlemad osad kindlasti uuesti läbi.

P.S. Jätkuvaks kommentaariks alati vaidlushimulisele eelarvustajale. "kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis ..." - What a pathetic piece of crap! Just sellised "abstraktsed lähenemised" on puu väetiseks, mille viljadeks on sarimõrvarid, verised diktaatorid ja muu taoline kontingent.

Teksti loeti inglise keeles

Mind üksjagu häiris romaani ülesehitus, kus peatükid vaheldumisi jutustasid palverändude tegevusest Hyperionil ning siis andsid ülevaate Hegemoonia peakorteri poliitilistest intriigidest. Raamatu esimene pool tundus koosnevat kahest täesti erinevast romaanist, kusjuures peab ütlema, et see nn "poliitiline thriller" oli tapvalt igav, tekitades tahtmise peatükk vahele jätta ning lugeda edasi, mis palveränduritest sai. Teises pooles muutus sündmuste käik sidusamaks ning lugeminegi nauditavamaks. Ainus, kes mind lõpuni häiris, oli CEO Gladstone, psühholoogilisest täiesti ebausutav karakter--inimkonna poliitiline juht, kes oma olekult ja käitumiselt meenutas karmleebet väsinud vanaema.

Imelik tundus ka see kiirustamine lõpus, kus paarikümnel leheküljel lihtsalt otsad kokku tõmmati ning lahtised jupid kiirustades vaheliti pandi, justkui hommikumantli hõlmad. Kui teksti andis venitada oma kuussada lehekülge, siis oleks ka lõpetus võinud olla eelnevaga proportsioonis.

Ometi fantaasia näib mehel lippavat, ja alla viie ei ole sellele raamatule küll sünnis panna. Järg on minu meelest Hyperionist üksnes veidike nõrgem, paljudest teistest teostest on nad mõlemad siiski peajagu üle.

Raamat meeldis mulle tegelikult rohkem, kui mu kriitilisest sõnavõtust järeldada võiks. Üks parimaid külgi oli see, et Hyperioni sündmused omandasid järje läbilugemise järel hoopis teistsuguse ilme ning asetusid oma kohale selles Simmonsi ennenägematus mitmekihilises maailmas.

Teksti loeti inglise keeles

Fall Of Hyperion teeb meile selgeks mitmedki asjad, mis sarja esimeses osas õhku rippuma jäid. Lõpuks ometi saame teada, misasi see Veristaja õigupoolest on ja kas Tehnotasand on meie liitlane või vastane. Kuigi põhiidee - inimene mõistusega masina vastu - kõlab selliselt sõnastatuna triviaalsena, on asi nii hästi kirja pandud, et lugemisel võtab vaimustusest ohkima. Veel kord au ja kiitus ka Mario Kivistikule, et ta sellise asja nii hästi maakeelde ümber pannud on.
Teksti loeti eesti keeles

Kui "Hyperioni" põhiülesandeks oli lugejale tausta selgitamine ning tegelaste hinge- ja muu elu aatomiteni lahkamine, siis "Hyperioni langus" viib lugeja juba tõsisemate sündmuste keskele. Süzhee teeb tetraloogia esimese raamatuga võrreldes märksa suuremaid pöördeid ning kui "Hyperion" on suspense, siis "Langus" on action.

Keskmiselt iga 100 lehekülje järel tekkis tunne, et nüüd kohe on lõplik selgus tulemas ja huvitav, millega kogu ülejäänud raamat täidetud on. Neist tunnetest hoolimata selgus lõpplahendus ikkagi lõpus. Paar korda tekkis tunne, et Simmons on end heietama unustanud, kuid kuna ma "Langust" valdavalt hommikupoolsel ööl lugesin, siis võis seda põhjustada ka mõningane väsimus... see selleks.

Mis ei meeldinud: jupp lõpust, mis mõnest aspektist "Viiendat elementi" meenutas. Süzhee seisukohalt võis see kõik väga ilus ja sobiv olla, kuid läila maitse jäi sellegipoolest suhu. Kogu eelnenu kaalus aga mainitud melodramaatika üles.

Lühidalt: minu meelest on "Langus" äärmiselt mastaapne/detailiderohke/põnev ... eriti hea mulje jättis just see erinevate stiilide oskuslik ning ladus (läbisegi/vaheldumisi) kasutamine. Minu selle aasta kõige nauditavam lugemine, Banksi "Mänguri" järel. Jään "Endymioni" ootama...

Teksti loeti eesti keeles

Kehvasti kirjutatud raamat, kaugelt alla esimese osa taset. Poliitiline värk, esitatud sellisel kujul nagu ta oli - täiesti mõttetu mull. Tehnotasandil ringikappamine - absoluutselt fantaasiavabalt esitatud. Ja kõik see veristaja värk, mis esimeses osas oli intrigeeriv (tänu tohutule salapärale) läks järjest enam mõttetumaks. Kõige ajuvabam oli aga see, kuidas vanal maal toimunu oli nii tähtis kõigile tegelastele ja kõik teadsid sellest igast asju. Ja oletame, et nad teadsid seda tänu infotasandile - ma ei usu, et vahepealsete aastasadade jooksul ei olnud toimunud sündmusi mis oleksid olnud sellest igivanast jamast olulisemad. Ebausutav oli see maailm. Liialt vanas maas ja tema legendides kinni. Eriline lollus oli ristiusu nii jõuline esiletõstmine kogu romaani vältel ja siis poetada mingis vestluses lause, et tegelikult on usklikke vahest ainult miljon - miljardite seas. Nõme raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Keatsi sünnipäev on ilmselt sobilik hetk arvamust avaldada. Teos ise on kahtlemata võimas ja autori oskus kirjeldatud maailma erinevate tegelaste kaudu lahti seletada - ometi midagi lõpuni seletamata - on igati kiiduväärne. Nii et hindes pole kahtlust. Mis aga häirima jäi, oli tõlge. Tohutu töö muidugi ja lauseehituski pole kergete killast. Siiski oleksin meelsamini näinud, et terminid ja vidinad oleksid jäänud maksimaalselt originaalkeelde. Põhjenduseks: seda õnnetut siirikut ei kohta - loodetavasti - peale selle tõlke kusagil mujal. Implant seevastu esineb inglise keeles ikka sagedasti, ja mitte ainult ulmes. Asjatundjad on viidanud, et Simmons on kasutanud paljude teiste ulmekirjanike motiive. Kas just ka sõnavara, ei oska ma praegu öelda, aga tõenäoliselt küll. Mitmesuguseid ulmelisi vidinaid tähistavad sõnad liiguvad ingliskeelses ulmes ühest raamatust teise, neil on oma väljakujunenud tähendusväli jne. Esialgu kasutab iga tõlkija selle kohal mingit oma väljamõeldist. Ehk siis, asjad, mis originaalis, erinevates raamatutes, omavahel assotseeruvad, ei assotseeru tõlgetes mitte. Võimalik, et kunagi ka tõlgetes kasutatav sõnavara kuidagi normeeritakse, aga siis kukub välja midagi imho niisamatobedat, kui „eestikeelne" arvutisõnavara.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli mastaapne ja fantaasirikas, kuid pisut liiga detailne, liiga lohisev ning LIIGA PAKS!. Gladstone`i alalised nõupidamised, palverändurite lõputud sekeldused ajasarkade ümber ning kõikvõimalikud detailsed kirjeldused olid koormavad. Seega pidin kahjuks pisut pettuma, ootasin enamat. Siiski müts maha autori ees, vaeva on nähtud tõsiselt. Raamat väärib tegelikult korduslugemist (koos esimese osaga), kuna nii mõndagi jäi minu lihtsakoelisele maamehe mõistusele segaseks. Võimalik, et uuestilugemine ei aitagi, vaid järgnevad Endymioni osad asjad klaariks teevad.

Tänu ka Mario Kivistikule töö ja vaeva nägemise eest tõlkimisel! Loodetavasti saame kunagi ka tetraloogia teist poolt maakeeles lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt pole viga, aga nõustun nendega, kes leiavad, et sarja esimese osa suurejoonelisus on uppunud teises osas liigsesse sehkendamisse ja detailirohkusesse. See mis esimeses osas oli "intrigeeriv-salapärane-huvitav" on järjes kadunud. Üle nelja kohe mitte kuidagi anda ei saa, samas alla selle ka mitte :) niiet lõpliku hinnangu andmiseks tuleb ilmselt ära oodata sarja kolmanda raamatu maakeelne ilmumine...
Teksti loeti eesti keeles

Hyperion langeb-tase mitte! Suurepärase( vähemalt kahe maakeeles ilmunud köite järgi otsustades) epopöa teine romaan ei jää esimesele mingil kombel alla, ei, pigem vastupidi! " Hyperionis" veidi sogaseks jäänud sõjateema on siin esitatud reljeefse mastaapsusega.Ja veel üks põnev fenomen-tetraloogia kaks esimest osa on vist TÕENÄOLISEIMAD kosmoseooperid, mida olen iial lugenud. Just selline võibki olla inimühiskonna tulevik pea tuhande aasta pärast-rumalad kahejalgsed on end müünud virtuaalsetele küberrobotitele," Hegemoonid" osutuvad orjadeks. Tarbimisühiskond on jõudnud äärmuseni, dekadents lokkab.Terves Universumis on vaid kolm jõudu-kes keda? Kes kellega kelle vastu? Ja mis kõige parem-lõpp on optimistlik.
Teksti loeti eesti keeles

Kuradi hea raamat! Ja Mario Kivistik on hea tõlke teinud. Erinevalt mõningatest eespoolkirjutajatest mind ei häirinud inglisekeelsete eriterminite eestindamine üldse. Hoopis hullemine käib närvidele see, kui tekst kubiseb odavatest toortõlgetest. Loeks justkui inglisekeelset raamatut, kus sidesõnad eesti keeles. Way parem raamat kui veidi enne seda loetud Banksi "Relvade kasutus".
Teksti loeti eesti keeles

Niisiis palverändurite seiklused jätkuvad. Saadakse selgeks Ajasarkade, Veristaja ja Tehnotasandi olemus ja eesmärgid. Kõik "Hyperionist" jäänud lahtised otsad seotakse ilusasti kokku. Ning tehtud on seda isegi põnevamalt ja hoogsamalt kui "Hyperionis". Siin on palju rohkem madinat ning põnevust kui esimeses osas. "Hyperion" oleks nagu eelmäng "Hyperioni langusele", kus tutvustatakse probleemi ning peategelasi. Kuna raamat on tihedalt läbi põimunud "Hyperioniga", siis ei tasu enne eelnimetatavaga tutvumist lugeda. Palju võib jääda arusaamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Mnjaa, ei saa just öelda, et oleks tegemist mingi lihtsa lookesega, minu meelest isegi sarja kõige rohkem läbipõimitud & sõlmi täis osa. Ilma viimase peatükita saaks oleks see raamat veel eriti tükk ajude ragistamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Iga loo arenemise käigus vastatud küsimus tekitas paar uut, polnud etteaimatavaid lahendusi. Tohutu hulk muljetavaldavaid, uudseid detaile. Üks parimaid järgi ühele parimale raamatule. Kerge ajaviite sõpradele muidugi ei soovita, aga eks nad näe seda juba kaugelt ära (maht on lihtsalt nii suur).
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis ei oma mitte mingit m6tet ilma oma esimese osata ja kui nyyd takkajärgi m6elda, siis ka esimene osa ilma teiseta on täiesti tyhi teos. Winge ja valus teos inimeseks olemisest ja valikutest, mida me peame tegelikult igapäevaselt tegema, lihtsalt groteskini viidud. K6ige kummalisem on see, et kogu tellise jooksul ei hakka hetkegi igav. Kohutavalt detailirhke ja seletav, paraku tekitab suurem osa seletusi ainult uusi kysimusi. Ohtlik asi, s6ltuvusse v6ib niiviisi sattuda.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah, polnud küll paha, aga... Sarja teise osa lugemisel tekkis kogu aeg tunne nagu loeks mingit krimkat, kuid Agatha Christie teeks seda tunduvalt paremini! Võib-olla olid esimese raamatuga lootused liiga kõrgele kruvitud, ei tea, igatahes tundus tõesti Hyperioni langusena. Liiga palju vahtu ("kommutaatori tagaküljele oli vajutatud näts, mis oli valmistatud Che lõpututes soodes kasvavast taimest, mida kogusid unustatud suguharu liikmed, kellel käis iga kolmapäev kaupluserakett, kus müüdi teleporthambaharju ja seepi ja muud eluks vaja minevat, mida valmistati... jne." -- mitte midagi ütlevaid detaile liiga palju), sisu suht vähe. Kui keegi sellest Eno Raua «Kalevipoja» kombel "laste" «Hyperioni Languse» kirjutab, siis võib-olla muudan meelt ;)
Teksti loeti eesti keeles

Ei oska eelpool öeldule lisada muud, kui et minu arvates on see väga huvitav ja hästi kirjutatud raamat ja ka sari
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin "Hyperioni langust" teist korda ja sel korral vahetult peale "Hyperioni" lõpetamist. Ning asjad said palju selgemaks, kui esimesel lugemisel 5-6 aastat tagasi. Peabki vist edaspidi neid triloogiaid ja tetraloogiaid järjest lugema, siis ei mängi mälu vingerpusse. ;-)

Aga sisust.
Vastupidiselt mõnele kaasarvustajale meeldis mulle väga, et hulk eelmises osas lahtiseks jäänud otsi kenasti loogiliselt kokku sõlmiti ning lõpetati lugeja teadmatusega (no ok, "salapäraga") piinamine. Samas, midagi jäeti ka lahti, kuid vaid vajalik. Isegi Brawne Lamia, kellele samuti saladused ei meeldinud, peaks tulemusega rahule jääma. :-)

Raamatust ei meeldinud küberruumi kujutamine ja ka tehismõistuste monoloogid olid kehvad. Samas pareeris Simmons selle ründe, selgitades Severni/Keatsi suu läbi, et Ummon ongi sitt jutustaja. :-D

Avastasin ka ühe jämeda loogikavea: leheküljel 383 vabastab Veristaja Paul Dure tema ristikujust ja jätab alles vaid Lenar Hoyti oma, mispeale Dure rõõmustab, et ei pea enam uuesti sündima. "Endymionis" ja "Endymioni tõusus" tõuseb aga Dure (vahelduva eduga) taas surnuist.

Muidu oli aga raamatu loogika tapvalt hea. Kahtlesin nimelt pikalt selles, kas TehnoTasand ja Ülim Mõistus pidid ikka kogu oma võimsuse juures inimkonna kõrvaldamiseks nii keerulist skeemi arendama. Jõudsin järeldusele, et pidid ja seda just nimelt tänu sellele (neetud?) sümbioosile.

Lisaks viiele ülihea sisu eest teenib raamat veel ka lisapunkti tõlkija koostatud sõnaseletuste ja lühendite selgituste eest raamatu lõpus.

Teksti loeti eesti keeles

Kunagi alustasin Hyperioni lugemist ja ei jõudnud kaugemale isa Hoyti ja kolonel Kassad`i juttudest. See oli vististi omajagu aastaid tagasi. Nüüd lugesin läbi nii Hyperioni kui ka languse ja olen hämmingus :)Nõustun eelkirjutajatega, kes on kiitnud Simmonsi kirjutamisstiili (ja ei saa aru neist, kes leiavad selle olema kehvapoolse; ilmselt maitse asi). Sisu ja vormi poolelt väärib imetlemist sellise kompositsiooniga lõpuni hakkama saamine. Ka tundub, et Hyperioni lugu on ajanud oma juuri nii mõndagi kohta tänapäeva ulmes - killukese TehnoTasandist võib nt. leida Matrixist...Kogu see kirjatükk on nii mitmekihiline, et ilmselt leiab iga lugeja sealt oma. Minule oli lisaüllatuseks autori julge ja omapärane lähenemine religiooni küsimustele: kuidas Jumal areneb, kuidas Jumal moodustub mingil moel läbi aja tagasi ulatuvast ÜliMõistusest.Igatahes väärt sellele kulutatud aega.
Teksti loeti eesti keeles

lugesin huviga lõpuni.Sol Weintreibi liin häiris kergelt. Algul tundus et Rachel saab olema vaat et messias, hiljem selgus et ainult kellegi saatja. Kaugelt olulisem teema tundus olevat tehnotasandi ja inimkonna vaheline suhe. See vist huvitab tänapäeva inimest rohkem kui Kierkegaart ja Aabrahami dilemma.
Teksti loeti eesti keeles

Samuti väga hea lugemine, nagu "Hyperiongi". Ainus, mis veidi häiris oli see roosamannalik lõpp, kus kõik tundub pärast hävingut järsku eelnevaga võrreldes nii ilus ja tore... ehkki "Endymionis" muidugi selgub, et see jäi vägagi üürikeseks.
Teksti loeti eesti keeles

Esimeses osas oli ainult üks karjuv jaburus (see plahvatav pea). Teises osas tuli neid juurde. Sol loodab, et imik noorenemistõvest paraneb, aga võtab talle süüa kaasa ainult sünnihetkeni, mitte aja jaoks, mil ta uuesti vananema peaks. Kassad tunneb suurt indu raudmehega maadelda. Lamia raiub käeservaga läbi vooliku, millest pole selge, kas see hoiab "päästetavat" kodanikku elus või ei (peale selle, ei usu mina, et ka kõige kõvem karateka korralikust kastmisvoolikust jagu saaks). Peasekretärile tuleb pähe, et TehnoTasand portaaliliiklust kontrollib, alles seejärel, kui keegi otseselt kaduma läheb. Kütkendis puudub niisugune lihtne funktsioon nagu äratuskell ning Hyperionil rännatakse kompassi järgi - pole ei GPS-i ega LPS-i. Ülal juba mainitud segadus ristikujudega. Ja nii edasi.

Esimese osa tegelaste jutustused mõjusid igaüks omamoodi terviklikult, samas romaani hästi liigendades; teisest osast jäi palju rohkem veeretamise mulje.

Teksti loeti eesti keeles

The Fall of Hyperion on teine osa Hyperioni kosmoseooperi-kaksikromaanist, mis algab täpselt samast kohast, kus eelmine romaan lõppes. Palverändurid on jõudnud Ajahaudadeni, kuid need on vaiksed ja koletis Veristajat ei paista kuskilt. Samuti on sõda Hyperioni pärast juba alanud ja Heidikud suruvad Hegemoonia vägesid igal suunal tagasi.
 
On selge, et ilma erakordseid meetmeid võtmata langeb Hyperion oma saladustega vääramatult Heidikute kätte. Kuid siis saab lokaalsest konfliktist juba kõikehõlmav sõda ning ohus võib olla mitte ainult Hegemoonia vaid ka kogu inimkonna tulevik. Ajahaudade juures aga ilmutab Veristaja end lõpuks palveränduritele...
 
Mingis mõttes mul omal ajal vedas, sest kuna "Hyperioni" tõlke avastasin ma millalgi 2000. aasta alguses, siis jäi mul loo teist poolt oodata ainult alla aasta. Kui see ükskord ilmus, siis mäletan ma, et just "Hyperioni langus" oma tulevärgiga meeldis mulle veel palju enam, kui "Hyperion".
 
Nüüd originaali lugedes oli kogu see uskumatu tulevärk muidugi alles, kuid selline järjest lugemine pani mind mõtlema sellele, kui radikaalselt üksteisest erinevad need kaks raamatut on. See on ehk ka üks põhjus, miks ma tagantjärele olen just esimest osa võrreldes teisega palju rohkem hindama hakanud.
 
"Hyperion" on mingis mõttes hästi kitsa ulatusega, hoolimata nendest ulatuslikest tagasivaadetest, mida iga palveränduri jutustused annavad. Lugeja viibib kogu aeg koos palveränduritega, liigub ainult koos nendega ning näeb ja teab ainult seda, mida nemad näevad ja teavad. "Hyperioni languses" muutub kõik.
 
Nüüd laotub nende loo toimumisaja murranguliste päevade jooksul pilt laiali üle kogu tuntud universumi. Palverändurid paisatakse samuti laiali ja kuigi neil on jätkuvalt oluline roll, keskendub neile kogu leheruumist vist küll alla poole. Eelkõige on loo teine osa sõjaromaan - sõja ja vandenõu.
 
Selles pole muidugi mitte midagi halba. Simmons vajabki kogu seda mastaapi, et kõik oma esimeses osas õhku visatud pallid ka korralikult kinni püüda. Ning kui palverändurid saavadki nüüd vähem leheruumi, siis Hegemoonia peasekretär Meina Gladstone tõuseb siin lausa uueks peategelaseks ja sellisena veel fantastiliselt heaks.
 
Miks siis ma pean "Hyperioni" praegu paremaks? Peamiselt seetõttu, et teinekord on mõistatus ise huvitavam kui selle lahendus. Mustkunstnikutrikk on köitvam kui teadmine sellest, mismoodi seda tehakse. Lahendusi ja seletusi "Hyperioni langus" tõepoolest pakub ning seda absoluutselt meisterlikul tasemel.
 
"Hyperion" aga on sellega võrreldes... maagiline. Mitte, et see "Hyperioni languselt" midagi ära võtaks.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:

Nagu kord juba mainitud, on tegemist sarjaga Aftermath, mida Dave Hutchinson ja Adam Roberts on kordamööda kirjutanud. Et siis tegevuspaik on sama, umbes sada aastat pärast Inglismaad väga põhjalikult rüüstanud meteoriiditabamusi. Ent kumbki autor veab oma tegelasi, Robertsi peategelaseks on 13-aastane epileptik Davy.
Tegelasi on muidugi veel, seejuures suht tarbetuid. Olustikku tutvustavad nad küll, näiteks vanamees, kes pargasega kaupa mööda Thames'i toimetab. Mootoreid pole kusagilt võtta, purjed ei toimi, nii tulebki pargast köiega ülesvoolu järel vedada või allavoolu liikudes pidurdada. Kirjeldatud on seda tööd pikalt, süžee kohalt on vanameest vaja aga ainult selleks, et ta ootamatul kombel oma pargasest laiba leiaks. Pikalt on juttu ka sõjaka naiskogukonna liidri raskest elust - et ta siis saaks Davyle mõned targad sõnad öelda.
Stiil mulle kohati meeldis, selline rahuliku vooluga ja rustikaalne, mille vahele autor poetab kolmest ühesõnalisest lausest cliffhangeri. Kordusi on siiski paljuvõitu. Saab Davy noole selga, väga valus on, eriti kui seda noolt kasutatakse abivahendina, et ta evakueerimiseks hobuse selga tõsta. Ja siis on kaks nädalat ikka väga valus, enne kui natukene juba liigutada saab...
Nii et olustik on, stiil on, ainult intriig on kuidagi tobe.
Teksti loeti inglise keeles

Eks see sari ju ebaühtlane ole. Ning mida mahukam osa, seda enam on seal täitematerjali. Antud juhul on püütud süstematiseerida loitsude olemust, koostist ning umbes nagu sedagi, millise elementaali mõju all olija milliseid loitse suudab kokku panna.
Siis on hulk vähetähtsaid intriige ja lõpuks pikk kirjeldus pealahingust. Autor pole peategelaste arenguga väga kiirustanud, aga kaheksandas osas on Boxxy võimed juba jumalikele suhteliselt lähedal. No ja siis tuleb talle ka väärilisi vastaseid otsida. Aga kui omadusi, oskusi, loitse ja relvi on peaaegu lõputult, võivad need segi minna, täpsemalt, lugejal võib tekkida küsimus, et kas tüübil siis selle olukorra lahendamiseks paremaid vahendeid ei olnud. Ja ei viitsi ka tagasi lapata, et vaadata, mis oskused, omadused jms Boxxyl on. Neid loetelusid pole liiga palju, sest iga kord võtavad need enda alla mitu lehekülge.
Ei soovita, aga minu jaoks on see lahedalt mitte-deep ajaviide lõunauinakule eelnevaks veerandtunniks.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG romaan pika sarja keskelt, seega pole põhjust mingit kunstilist sügavust oodata. Samas on autor tänuväärsel moel võtnud vaevaks kogu sarjas valitsevaid jõuvahekordi lahti seletada.
Fantasys on väga sageli probleemiks jõudude tasakaalustamine nii, et mõlemal vaenupoolel oleks võiduvõimalus. Seepärast toimub tegevus reeglina tulirelvade-eelsel ajal. Ent keerukas võib olla ka usutavalt kirjeldada tule-elementaalile toetuva warriori võitlust jää-elementaalile toetuva wizardiga.
Niisiis, Boxxy koos oma familiaaridega ründab üheksa kaitseliiniga kindlust, igaüks neist familiaaridest satub kokku võimalikult ebasobiva vastasega ja nii ongi võimalus kirjeldada, millised loitsud kelle vastu kuidas mõjuvad. Familiaarid saavad kõvasti rappida, aga teevad oma töö ära ja koguvad rohkesti punkte, et jõuda järgmisele tasemele. (Mitte level up, kuigi see võib olla eelduseks, vaid rank up.) Et siis succubusest, kel varasemast nii- ja naasugused oskused ja omadusest, saab džinn jne. Selline kulissidetaguse mehhaanika äraseletamine tegi romaani minu jaoks täiesti loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Kolmas osa sarjast "Aftermath". Mõne aasta eest kirjutas Hutchinson esimese osa "Shelter", siis lisas Adam Roberts samasse maailma teise osa "Haven" ja Hutchinson jätkas kolmandaga. Meenutuseks: umbes 80 aasta eest tabasid Maad suuremat sorti meteoriidid ja lõhkusid palju asju ära, näiteks Londoni ning hulga muid asulaid, igasugune taristu ei tööta, ringi liigutakse hobuste ja jalgratastega.
Nagu varemgi öeldud, meeldib mulle Hutchinsoni rahulik jutustamisviis: ka ootamatud sündmused lihtsalt juhtuvad, ilma mingite eelnevate ohumärkide või hilisema juubeldamiseta. Üldse on sündmused, kirjeldused ja dialoogid minu jaoks sobivalt tasakaalus.
Allesjäänud tsivilisatsiooni üks tugipunkte on Plymouthi endine mereväebaas, sealt lähetatakse eriagent Adam uurima, mis toimub mujal, näiteks Oxfordis. Ja ühtlasi korda looma, kui kusagil mingit jama märkab. Jamasid selles segases maailmas muidugi jätkub ja Adam lahendab neid omal kombel. Näiteks kui talle tundub, et linnakeses on võimust võtmas maffia, avastab linnarahvas ühel hommikul, et peaväljakule on rivistatud mõnikümmend paremat jalga. Ülejäänud kehaosasid ei leitagi, aga maffia kaob linnast nagu võluväel.
On umbes kolm asja, mille vajalikkust Hutchinson rõhutab. Kuninglik merevägi - sest seal on alati väga mitmekülgsete oskustega inimesi, ükski töö ei jää tegemata. Siis vanad ülikoolid, mis säilitavad teadmisi ja jäävad ka segastel aegadel neutraalseks. Ning vanad perekonnad: kui ühe liikmed on 150 aastat töötanud politseis ja teised niisama kaua otsinud teid hõlpsamaks rikastumiseks, siis lapsed on ju maast-madalast koos mänginud, konflikti tekkides klaaritakse omavahel, uustulnukaid, kes politsei või kuritegevusega liitunud alles 15 aasta eest, ei saa ju usaldada.
Veel üks detail sarja kohta: kui Dave kirjutatud osades on peategelaseks Adam, superman, kes ei suuda oma tapjainstinkti alati taltsutada, siis Adami kirjutatud osas on peategelaseks hädine epileptik Dave, kel ellujäämisega suuri raskusi.
Teksti loeti inglise keeles

Selline paralleelosa - ja sellisena on ehk ka autoril olnud lihtsam kirjutada. Pole siin Boxxyt ega tema deemonitest familiaaride kõlvatusi, on ainult väike Fizzy oma pürgimustega ikka paremaks meistriks saada. Hetkel on ta mithrilist golem ja juhuslikkuse jumala paladin... Meeldival kombel on püütud ühendada füüsikat ja loitsusid, nii et paralleelselt ürgelementidele tuginevatele needustele on mängus ka elekter ja magnetism.
Oma võlu lisandub nende jaoks, kes vene keelt vähemalt sõimusõnade tasemel valdavad. Mul on kahtlane tunne, et autoril pole nende gradatsioon päris paigas, kuid naljakas on ikkagi.
Et siis suht lahe lorament, aga ega enamat ei saagi ju LitRPG puhul loota.
Teksti loeti inglise keeles

13. Laundry sarja kuuluv raamat, tuleval aastal pidi veel üks ilmuma. Kuigi mõtted kipuvad juba nüüd otsa saavat.
Naguteada, pääsevad vastikud, jumala staatusele pretendeerivad olevused Maale matemaatiliste võrrandite, aga ka inimohvreid toovate kultusrühmade loitsude kaudu. Organisatsioon koodnimega Laundry peaks selliseid sissetunge ära hoidma. Ligi 30 aastat tagasi hakkas üliagar ametnik kahtlustama D&D huvilisi koolipoisse - et kah pöörduvad imelike nimedega olevuste poole ja manavad ja suhtlevad kuidagi šifreeritult. Poisid eraldatakse ühiskonnast, teised lastakse hiljem lahti, aga mängujuht saab "eluaegse" laagrist, kust pääsemine on nii füüsiliste kui maagiliste vahenditega võimatuks tehtud. Aga 28 aastaga õpib nii mõndagi ning kogu selle ajaga on mees välja mõelnud AD&D mänge, mille sisu sarnaneb kahtlaselt sarja viimastes osades toimunuga.
Sõidab siis mees mänguhuviliste kokkutulekule ja seal tuleb tal kokku puutuda pigem LARPi kui lauamänguga. Hea küll, kõik teised süüakse ära või saavad muul kombel piinarikkalt otsa, poiss ja tüdruk (mõlemad küll juba neljakümnendates) pääsevad enam-vähem terve nahaga ja võetakse Laundrysse tööle, vihjatakse ka, et nende isiklik elu võib saada õnneliku pöörde.
Lahja, niisiis, ja vähemalt üks asi tekitab ajateljel segadust: et kui need ja need asjad on juba juhtunud, siis on see tüüp juba surma saanud ja tema tiitel on teisele üle läinud.
Et raamat vähemalt eemalt vaadates romaanina paistaks, on samade kaante vahele pistetud 2009. aastast pärit jutt Overtime, mis on küll tore ja seni (vist) ainult ajakirjas ilmunud, kuid ei oma põhitekstiga mingitki seost.
Teksti loeti inglise keeles

Kohati naljakas, aga siiski jabur ajarännulugu. Võimalik moraal: ei tohiks viia kaasaegseid leiutisi aega, kus nendeni jõudmiseni kuluks veel sajandeid.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu, mida peaks vist kaks korda lugema.
Üks liin on droogidisainerist: mehest, kes loob uusi ja huvitavaid hallutsinogeene ja ühtlasi videoid/muusikat, mis elamust võimendaksid. On küll vihjatud, et nooruses oli tal seepärast pahandusi, kui nüüdseks on ta väga, väga hinnatud kunstnik. Oma geenidest lasi ta endale tekitada nn tütre, kes hiljem otsustab saada armukeseks, ta on ära näinud kõik vaatamaisväärsused maal (ja vist ka Kuul), ostnud mõned kultuuriajaloo kõige kallimad maalid ja laseb end vahel mõneks ajaks kunstlikku koomasse panna.
Ning vahepeal on lõigud Stonehenge'i uurinud veidrikest ja nende oletustest. Kokkuvõttega: Stonehenge on nii suur peegel, et igaüks näeb seal enda teooria peegeldust.
Hea küll, ärkab droogidisainer järjekordsest koomast, talle ei meeldi tütre/armukese järjekordne boyfriend, keda ta peab luuseriks (aga kellel veab), ja loomulikult koondub kõik Stonehenge'is ühte bad tripi. Mitte Kesey-Leary sitiilis, aga ikka tõsiselt bad trippi.
Aga miks kaks korda lugeda? Enne oma viimast pooleaastast koomat nägi peategelane tulevasi sündmusi ilmselt ette, läks nö eest ära selleks ajaks. Mis asetab tegevuse mõneti teise valgusse.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei taha öelda, et autor kirjutada ei oska, aga pärast sissejuhatust kipub asi minema skemaatiliseks. Umbes nagu vaidleks noor Karl Marx Ayn Randiga. Järeldus on küll õige, kuid selline, mida vaid harva söandatakse välja öelda: selleks, et inimkonna elu kekmsiselt mugavamaks muutuks, on paratamatult vaja sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist. (Piltlikult ja üldse mitte jutust võetuna: ka need, kelle töönädal on 75 tundi, saavad endale lõpuks külmiku ja teleka.)
Teksti loeti inglise keeles

Autor ei anna omalpoolt toimuvale tausta, laseb seda teha tegelastel endil (ja selline stiil mulle teadagi meeldib). Tegelased ei räägi enesestmõistetavatest asjadest. (Kui keegi ütleb, et nüüd tuleb minna Frankie juurde, siis ei hakka ju keegi täpsustama, kes on Frankie.) Tegelaste omavahelist juttu ei saa alati usaldada, sest sageli on nad mingi droogi mõju all. Võib siiski aimata, et Venemaa on Saksamaaga sõjas, aga Brüsselis asuv Euroopa juhtkond ei oska seisukohta võtta, kusagil - Kuu peal? - on koloonia, mille varustamist venelased blokeerivad, tegutseb vähemalt üks, tõenäoliselt kaks juutide maailmavalitsemise eesmärgiga salaorganisatsiooni ja maailma kõige edukamad (koos teenindava personaliga) on ankurdanud oma kunstsaare Vahemerre).
Naguöeldud, võib suur osa sellest olla vaid osa tegelaste hallukatest.
Minu jaoks kõige meeldivam oli muusikaga seotud episood, vana rockeri jõuetu viha, kui tema bänd tahab hakata raha nimel teknot tegema. (Ma olen mõnel korral sattunud bändide esinemiseelsesse lavatagusesse, aga mitte kunagi olukorda, kus palgamõrtsukat valmistatakse ette salakavala juudiliidri mõrvamiseks.)
Üldiselt jääb mulje, et pikemast romaanist on võetud lehekülgedepakke, mitte peatükke, vaid täiesti suvalisi. Sest iga kord, kui lugejal tekib tunne, et ta saab aru, mis toimub, läheb kirjeldus mujale, teiste tegelaste juurde.
Kokkuvõttes: suurepärane küberpunk, äärmiselt nauditav lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Keskeakriisis mees on tööl juba nii uimaseks jäänud, et saadetakse koos naisega firmale kuuluvale saarekesele taastuma. Osa saarest ongi puhkekompleks, aga osa nagu midagi muud, kõrvalisi sinna ei lasta.
Mees magab vale naisega, sukeldub vales kohas, näeb asju, mida ei peaks nägema. Kõige selle tõttu saab temast amfiibinimene.
Teksti loeti inglise keeles

Pärast jumala surma mõnekümne aasta eest tekib maa peal tohutu kaos, katedraalis elavad nunnad lähevad väga kiimaliseks ja ühtuvad katedraalis leiduvate kivikujudega. Mõned neist kujudest kujutavad inimesi (pühakuid vms), mõned mitte. Igatahse sünnivad lihast ja kivist järeltulijad, kes kuulutatakse ebarditeks, kui katedraali saabub totter paksuke, kes olevat tundnud kutset piiskopiks hakata - kõigepealt laseb ta katedraali aknad kinni katta, et väljas valitsev kaos sisse ei pääseks.
Hästi kirjutatud jamps, mumeelest.
Teksti loeti inglise keeles

Sellesse juttu sisse minna on palju lihtsam (tõsi, mõningad eeldused peavad selleks olema) kui kirjeldada, millest see räägib.
Tegevuskohaks Ameerika suurlinn, aga kuna vastikud sino-sovietid on selle vastu maha pidanud juba mitu "sõjalist erioperatsiooni", siis on linn kannatada saanud. Veel on elus mõned juhuslikud tsivilistid, peamiselt aga tänavakambad, mis on harjunud enda eest seisma (ja üksteist reeglina ei salli). Siis tekib kusagilt miski uus kamp, mille liikmed on nii suured, et trambivad maju puruks. (400 ei näita mitte hulka, vaid linna piirkonda.)
Vaenulikud jõugud ühinevad, muudavad hiiglased kuidagi tavaliste inimeste suurusteks ja tapavad ära, ise muidugi samuti ohvreid kandes.
Keelepruuk on mõnus, jõukude nimed on toredad - ja keda siis ikka nii väga huvitab, mis ja miks juhtus...
Teksti loeti inglise keeles

Pikapeale läheb ikka tüütuks. Autor ei raatsi oma tegelastekambast loobuda ja pühendab neile palju lehekülgi. Täpsemalt siis sellest, mis oskusi ja leveleid keegi vahepeal juurde saab ning milliseid omadusi see kaasa toob ja kuidas atribuudid kasvavad.
Tõsi küll, peategelane saab mõneks ajaks surma, aga kuna ta sündis puust kastina, siis ei saa see ju lõplik olla.
Teksti loeti inglise keeles

Rucker on kirjutanud palju häid tekste, kindlasti jääb küberpungi ajalukku romaan Wetware oma järgedega ning toredaid lühijutte on samuti. Aga seesinane oleks võinud ka kirjutamata jääda - või vähemalt ei leia ma ainsatki põhjendust, miks pidanuks see ilmuma küberpungi kogumikus.
Teksti loeti inglise keeles

Kui suuremal osal peegelpäikseprillide autoritel on rõhk ideedel (pluss ehk natuke slängi), siis Queen of Cyberpunk on võtnud ka keeleuuenduse (?) täie rauaga ette. Mõned mõtted on jõudnud Gibsoni esimesse triloogiasse, mõned veel sinna-tänna. Minu jaoks oli kõige nauditavam jälgida, kuidas visandist (milleks seda juttu võib ju pidada) kasvas aastatega välja midagi nii lahedat nagu romaan Synners
Teksti loeti inglise keeles

Pronto kiidusõnadega jääb vaid nõustuda. Lugu meenus aga seepärast, et mis ca 40 aastat tagasi oli põnev hüpotees, on nüüdseks samahästi kui reaalsus. Et inimmõistus uurib tehismõistust ja vastupidi, aga on saanud selgeks, kummal poolel on selles mängus tugevamad kaardid.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmise arvustuse kirjutamise ajal võis see lugu tõesti tunduda teismelise poisi huvitava, kuid naiivsevõitu katsetusena. Nüüd aga, eriti kui asendada dirižaabel drooniga ja teisendada lubatud dirižaablite mass kaasaegseteks droonideks, tundub lugu lausa hirmuäratavalt ettenägelikuna.
Riikide vahel toimuvad droonide sõjad, mis kestavad paarist tunnist mõne päevani. Droonijuhid ei ole vahetus läheduses, vaid teevad oma tööd kasvõi teiselt poolt maakera. Paremad droonijuhid saavad hakkama ka viie drooni üheaegse juhtimisega. Sõda käib antud juhul maailma suurima päikeseelektrijaama pärast: kaheksakümne miili jagu päikesepaneele. Tsiviilelanike pihta ei tohi lasta, ÜRO analoog karistab reeglite vastu eksinud. Isegi USA - Hiina konflikt Tiibeti pärast on realistlik.
Jah, natuke on paratamatut naiivsust. Esimese maailmasõja lendurite autunnet: täna lasid sina minu alla, minu kord on seega joogid välja teha. Siis see rohkem keskaega kuuluv, totaalset sõda välistav mõtteviis, et maa ja inimesed on vajalik ressurss, mida ei tohiks hävitada, ja konflikti lahendavad valitsejad või nende valitud eestvõitlejad omavahel (ning ÜRO kinnitab tulemused).
Avalõigus on küll kinnitatud (võimalik, et see on hiljem lisatud, mul on see '93 aasta versioon), et kui maa elanikkond jõuab 20 miljardini, algavad uuesti totaalsed, ajaloos tagsi paiskavad sõjad.
 
Teksti loeti inglise keeles

Iga järgmise osaga venib miinus pikemaks, aga hinnet madalamaks võtta pole ka nagu mõtet. Võtsin ette meelelahutuseks ja meelelahutust see ju ka pakkus.
Kui intriigide lahendused on naljakad ja leidlikud (kohati), siis nõuab nende ette valmistamine muidugi liiga palju tekstiruumi. Juba loetelud Boxxy/Kiera oskustest, omadustest, atribuutidest, loitsudest jms võtavad terveid lehekülgi. Ning kõiki neid on nii palju, et lugejal on väga raske ennustada, mida neist järgmise konflikti puhul kasutada võidakse. Liiatigi ei lase autor "headel" (mis on muidugi suhteline mõiste) otsa saada, isegi kui neile pole just palju tegemisi antud.
Või, noh, deemonitest familiaarid ei saagi ju surma saada, piisab lihtsast loitsust, et nad teispoolsusest tagasi ilmuksid. Surematu ja hävimatu on ka pealkirjas mainitud Teresa, tõe ja õigluse jumalanna. Jumalate karistamine on jumalate endi vaheline asi, ometi on ka Boxxyl oluline roll, kui Teresat sunnitakse oma pettusi ja valesid avalikult tunnistama. Igatahes saab inimeste ja haldjate vaheline sõda selleks korraks läbi ja ilmselt algab järgmine osa väiksemate intriigide lahendamisega - mis aga loodetavasti suurteks kasvavad...
Teksti loeti inglise keeles

Sarja arenedes lähevad romaanid ikka pikemaks, järelsõnas kurdab autor liiatigi, et ei pööranud kõigile tegelastele võrdselt tähelepanu. Aga kõik need võitluste kirjelduse: kangelane kangelase vastu, neli nelja vastu, 5K armee 20K armee vastu võtavad enda alla tõesti tüütult palju lehekülgi, eriti kui ei le eelnevat ülevaadet kummagi poole võimalustest. Isegi kui meie lemmik Boxxy (everybody loves big chests) peale järjekordset kaklust oma lisandunud leveleid, oskusi ja omadusi üle vaatab, kulub selleks terveid lehekülgi.
Tema ise ei saa Boxxy küll eriti olla. Haldjate juures elades veedab ta suurema osa ajast väga sõbraliku ja entusiastliku kass-tüdrukuna (inimesesuurune, aga kassi kõrvade ja sabaga), kes kangesti tahab luurajaks õppida. Ja veidi aega isand Sandmanina, kes puhastab linna kurjategijatest ja asotsiaalidest, ent pakub raha eest oma teeneid ka siis, kui vaenulikud inimesed haldjaid ründama hakkavad. Lisaks muule on ta veel "emme" viiele väga noorele drüaadile (antud juhul on need ühtaegu hiigelpuud ja naisolevused).
Kokkuvõttes, lugu kippus tükati igavaks ja kuigi autor oli seda ilmselt mõnuga kirjutanud, venis miinus ikka pikemaks. Aitab küll sellest sarjast, otsustasin. Võtsin ette ühe oma lemmikautori aeglaselt kulgeva postapo, siis tundmatu austraallase küberpungi, aga kumbki ei köitnud ja üha sagedamini mõtlesin, et mis ikkagi Boxxyst edasi sai...
Teksti loeti inglise keeles

See ei ole raamat - või sari - mida lapselastele unejutuna ette lugeda. Liiga palju humoorikat nö adulti. Et siis lõbus lugemine, mida on raske käest panna, hoolimata kordustest ja omaduste-võimete tabelitest. Sageli juhtub, et kangelane saab liiga kiiresti oma tasemed kätte ja siis pole enam eriti kuhugi areneda, kuigi autor tahaks veel viis järge kirjutada. See ei käi ainult LitRPG kohta, aga ka see, kes kirjutas dozore ja kelle nime pole praegu sünnis nimetada, lasi oma kangelasel liiga kiiresti tipu lähedusse tõusta. Ilievi maailmas ongi see õnnestunud võte, et teatud tasemeni jõudes tuleb ümber kvalifitseeruda. Boxxy võib olla mimicuna ja warlockina maksimumini tõusnud, aga peab nüüd käsitöölisena või doppelgängnerina üsna algusest alustama. Kolmes esimeses osas esines ta omaette tegutseva monstrumina, järgmistes peab ta hakkama inimühiskonda sulanduma. Karta on, et ma jään tema seiklusi jälgima, kuigi peaksin lugema midagi hoopis muud...
Teksti loeti inglise keeles

Poliitiline ebakorrektsus on endiselt vägagi nauditav. Kui selgub, et üks demonessidest on androgüün, koguneb seksi ehk liigagi palju, aga ikka parem kui erektor. Pärast paari õnnestunud operatsiooni - või õigemini juba alates linnakese hävitamisest - tekib kodanik Morningwoodile väga võimekas vastane ja nii ta suuremast osast oma võimetest ilma jääbki. Aga olekski ju igav, kui kõik aina ülesmäge läheks. Tuleb ümber kvalifitseeruda käsitöömeistriks, tõrksaks õpetajaks lillade patsikestega goblin, kelle isa ja venna ta hiljaaegu nahka pani. Kohtumine kaose, kokkusattumuste, õnne ja ebaõnne jumalaga on samuti tore ja meenutas mulle miskipärast Sheckleyd.
Ei soovita kellelegi, aga ise kavatsen ka järgmist osa nautida.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG kokkupanekuks on mitmeid võimalusi. Tegevus võib toimuda paralleelselt reaalsuses ja virtuaalsuses ning see, kes on ühel pool sõber, võib teisel pool osutuda vaenlaseks vms. Muidugi võib kõik juhtuda ainult virtuaalsuses, aga ka siis on abiks, kui toimub mingi suhtlus seiklejate ja labürindi genereeritud kollide vahel, mitte lihtsalt NPC-de tuim nottimine. Peategelas(t)e võimete ja oskuste kasvu dokumenteerimine on ilmselt vajalik, jääb autori otsustada, kui põhjalikult ta seda teeb - väga kerge on arvuderägastikuga lugeja huvi hajutada.
 
Mida on siis sedapuhku teisiti tehtud? Peategelane pole õnneotsija või (tavamõttes) kangelane, vaid dungeoni genereeritud vastane eriti äpardlikele seiklejatele - ent ajapikku õnnestub tal dungeoni mõju alt vabaneda ja omandada vaba tahe. Teiseks on ta - eriti alguses - nii loll, et vajab pidevat autoripoolset kommenteerimist. Tema enda eksistentsiaalsed küsimused on: Kas see on söödav? Mõned raudesemed ei ole. Veel tähtsam küsimus: Kui on söödav, kas see on maitsev? Jällegi, seiklejad, st inimesed, on, aga puud mitte eriti. Oskuste kasv? Autor on kuhjanud kokku erakordselt põhjaliku komplekti oskustest, võimetest, lisahüvitistest jms, mis teevad võimalikuks järgmised oskused, loitsud jne. See võib tunduda tüütu, aga on samas ka üsna naljakas, eriti kui kujutada ette lugejat, kes pole mingil kujul D&D-ga varem kokku puutunud.
 
Peategelane ise oli vähemalt minu jaoks üsna üllatav. Kindlasti mitte ükski neist, kelle hulgast mängija väga paljudes mängudes saab oma kangelaseks valida: ei ole paladin ega druiid ega vibukütt ega... jne. Antud juhul on peategelaseks mimic, kelle esimeseks familiariks on succubus ja - juba romaani lõpuosas, kui ta võimed on oluliselt arenenud - teiseks familiariks fiend. Mõlemad nagu mõnest animest pärit: rinnakad ja väga napilt riides naisdeemonid.
 
Tarbetu kõrvalepõige: vägaammusel ajal, kui 286 oli tehnika viimane sõna, aga ka XT ajas asja ära, tundus Rogue kõige põnevama mänguna - kuni Nethacki tulekuni. Arvestatav hulk tunde kulus labürintides hulkumisele ja üksainus kord elus tundus mulle, et ees paistab kauaotsitud Yendori amulett. Aga ei, loomulikult oli see mimic...
Niisiis, peategelane on pealtnäha puust kast või kirst, kelle üks omadusi on kannatlikkus, võime päevade kaupa liikumatult paigal istuda ja seiklejaid oodata, sest kui mõni neist peaks optimistlikult kaane avama, leiab ta eest suure hulga väga teravaid hambaid... Kujumuutmise oskus areneb vähehaaval: et jalad alla võtta, kolme kombitsaga mõõkasid keerutada, kasvatada endale pimedas nägevad silmad jne. Igatahes, kui alguses on tegemist läbinisti rumala ja süüdimatu tegelasega, siis osa lõpuks, kolme kuu vanusena, on ta 33. leveli mimic ja ühtlasi 22. leveli warlord ning äsja hävitanud umbes 8000 elanikuga inimasula - mitte küll niivõrd ise, kui familiaridele käske jagades.
 
Kokkuvõttes: tegemist on sarjaga Everybody Loves Large Chests, mis on iga osa kaanele ka suurte tähtedega kirjutatud. Neid osasid on praeguse seisuga umbes üksteist. Ja Morningwood on antud juhul peategelase nimi: Boxxy T. Morningwood. Familiarid käivad peale, et tal võiks olla nimi. Kas nimi on midagi maitsvat? küsib ta. Jah, kinnitavad familiarid. Ja itsitavad tükk aega, kui miski random (või mitte päris random) generator talle sellise nime annab. Kusjuures puust kast, isegi kui ta võib soovi korral jalad alla võtta, on loomulikult (või vähemalt esimeses osas) täiesti aseksuaalne. Kuigi nii sarja kui avaosa nimi sisaldavad mõningat mitmetimõistetavust.
 
Millegi võrrelda? Mitmedki Pratchettid pole (isegi originaalis, tõlgetest pole mõtet rääkida) kaugelti nii naljakad. Samas ka mitte nii verised. Kui ma Murderbotiga tutvudes hindasin seda miinusega viiega, siis päris samal tasemel Boxxy ei ole. Aga seda lugu ette võttes ma ei tahtnudki midagi muud kui lõbusat paari-õhtu-lugemist ja just selle ma saingi. Olgu siis plussiga neli, ja vähemalt ühe järje loen ma veel.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei hakka siinkohal sisu ümber jutustama või arutama ulme ja maagilise realismi vahekorra üle teoses. Tahaksin lihtsalt rõhutada, et tegemist on kohalikus mastaabis tippkirjandusega. Romaan võiks olla lausa kohustuslik lugemine neile, kes kirjutamise teekonnal esimesed sammud juba astunud - algajatel, kes ise ka veel ei tea, mida teevad, pole sellest kasu. Aga mumeelest on õpetlik, kui põhjalikult peaks autor oma kirjeldatavat maailma tundma ja kui hoolikalt valima just selle loo jutustamiseks kõige õigema vaatenurga.
Nii mulle tundubki, et autoril oleks õigem jääda endale lähedaste teemade juurde ja loobuda tellimustöödest.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjeldatud maailmas on palju maagiat. See on ka mõlema autori jaoks kodune teema - Kadrey Sandman Slimi sarjas oli alatasa kõrvaldada zombisid, deemoneid ja muud sellist klientuuri. Kadrey stiili ma arvan tundvat, ikkagi üle tosina romaani loetud, ja neid stiilinäiteid leiab ka sellest raamatust, kuni ühe positiivset üllatust märkiva hüüatusena. Nii et sündmused arenevad kohati üsna loogiliselt. Khaw karjäär sai alguse arvutimängude stsenaristina, hiljem on lisandunud raamatuid, aga tundub, et see algus jättis oma jälje. No et mänguloogika on veidi teine, üleminekud ühest situatsioonist teise võivad toimuda äkilisemalt, eriti nn "liivakastides".
Selles loos saavad tegelased sageli surma ja äratatakse ellu, süüakse ära, seestuvad või juhtub midagi veel hullemat. Vereohvrid vahel aitavad, vahel aga teevad asja hullemaks. Nii et värvikaid episoode piisab.
Sisu keerleb suuresti selle ümber, et peategelannal - vabakutselisel esoteeriliste probleemide lahendajal - on olnud rasked ajad. Lihtsaid töid ei pakuta, keeruliste eest ei taheta väärilist hinda maksta jne. Tuleb talle pähe endale kaitseingel manada. Läheb hangib raamatu (haruldus, muidugi!) kus sellekohane õpetus. Paraku saab ta õige manuskripti asemel võltsingu ja olevus, mis manamise peale ilmub, on kõike muud kui ingel. Ning kõik vihjab sellele, et olevusest vabanemise vältimatuks eelduseks on esilemanaja surm.
Positiivse poole pealt võib mainida näiteks peategelanna teadmisi psühhotroopsete ainete vallas. Mitte nii positiivne on see, et minu arvates on Khaw'le on kirjutamise käigus meelde tulnud, et tema koduses malaisia folklooris on veel mõni vastik elukas, veel mõni kaval lõks surelike jaoks, veel mõni loits, mis võiks kaasa tuua maailmalõpu. Ja mulle üldiselt ei meeldi, kui mängureeglid poole mängu pealt muutuvad.
Teksti loeti inglise keeles