Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robin Hobb ·

Royal Assassin

(romaan aastast 1996)

eesti keeles: «Kuninglik salamõrtsukas»
Tallin «Varrak» 2007 (F-sari) [I köide]
Tallin «Varrak» 2009 (F-sari) [II köide]

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
15
3
1
0
1
Keskmine hinne
4.55
Arvustused (20)

Paistab, et Roland ei ole mahti saanud Farseer`i triloogia lugemist jätkata, eks pean siis ise kõigepealt paari lausega sisul peatuma.

Royal jätkab sündmustega pikalt kokutamata sealt, kus Apprentice pooleli jäi. Esimene kurikaval katse Kuue Hertsogkonna (tõlge?) troonipärija kõrvaldamiseks on luhtunud ja nüüd püüab kroonprintsi noorem vend leida selleks teisi võimalusi. Samal ajal vaevavad kuningriiki jätkuvalt Punaste Laevade rüüsteretked, mille eesmärki keegi õieti taibata ei suuda. Vana kuningas aga jääb järjest haigemaks ja haigemaks...

Kui Royalile midagi ette heita, siis on see minu meelest liigne süüvimine õukondlikesse intriigidesse, mis paiguti toob mõttesse sõnad "mehhiko" ja "seebiooper". Aga võib-olla poleks teisiti saanudki. Igatahes ei suuda see asjaolu head üldmuljet kuigivõrd rikkuda. Nelja panen talle ainult sellepärast, et ta ei ole minu arvates päris nii hea kui esimene ja kolmas osa. Aga siiski tasub lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Seeria teine osa, Royal Assassin, on minu arvates kehvem kui esimene, Assassin`s Apprentice, ent siiski parem kui kolmas osa, mis pole just valjapaistev. Arvestades yldist taset tuleb aga kogu seeriale siiski viis anda. Royalis on 6ukonnaintriigid kahtlemata ta"htsal kohal, ent need poliitilised intriigid loovad suurepa"rase pildi Kuue Vyrstiriigi allaka"iguspiraalist. M6neti on see va"ga synge, lausa depressiooni tekitav, sest tundub, et Punaste Laevade piraatidele ning nende 6udsele maagiale ei suuda keegi vastu panna. Siin-seal on lootusehetki aga need ei vii kuhugi. Ikka syngemaks ja syngemaks la"heb raamat, ainus r66msam syzheeliin on Fitzi armastuse lugu, ent ka sellele pole ilmselt ma"a"ratud 6nn. Fitzi tegelaskuju areng on Royalis palju selgemalt na"ha, eriti kui ta peab enda jaoks selgeks tegema mis on lojaalsus ja mida ta"ielik lojaalsus temalt n6uab. Fitz pole enam esimesest osast tuttav poisike, kuigi ka nyyd teeb ta otsuseid, mis tunduvad hetkel 6iged, ent toovad ebameeldiva tulemuse. Kuna Fitz on minategelane, saab lugeja a"kki koos Fitziga aru, et ta valik oli vale -- kuigi kogu informatsioon oli olemas juba enne. Ise aimasin ma ette a"ra ainult m6ne syzheeka"a"naku. Fitz saavutab siiski vahel va"iksema v6idu oma vaenlaste yle -- v6i nii ta arvab. On meeldiv leida fantasy-romaani, kus pahad on kompetentsed ja head teevad palju vigu. Selle osa l6pus hakkab tekkima arusaamine sellest, kes Fitz on ja mis on tema saatus. Lugeja peab ise vastama kysimusele, kas Fitz on kangelane. Suurepa"rane, intelligentne saaga, mida soovitan igayhele.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi lugesin selle raamatu läbi juba väga väga ammu (ostsin selle peaaegu kohe, kui olin läbi lugenud«Assassin`s Apprentice»),ei ole siiani suutnud üle saada vaimustusest, mida selle lugemine minusesile kutsus. Sellest ka selline üle-aastane vahe arvustuste vahel.
Tõtt-öelda on mul võrdlemisi raske (olles läbi lugenud kõik kolm osa) arvustada mistahes osa eraldi, kuna minu jaoks moodustab see triloogia ühe terviku. Vähemalt emotsionaalses mõttes.
Läbi kogu triloogia oli märgata, kuidas peategelase maailm avardus iga hetkega,arenedes esimeses osas, nii nagu areneb/kasvab laps - iga päev tõi midagiuut juurde sellesse imelisse ja suurde maailma, mida nimetati Hirvelossiks,siis teises osas sai selgeks, et Hirveloss (originaalis Buckkeep) on vaidväike osa maailmast, mis on palju keerulisem ja ohtlikum, kui seda lapsesilmadnäha oskavad...
Ja Vastutus ja Valikud...
Kuue Hertsogkonna prints - olgu ta siis või sohiprints, satub paratamatultpoliitiliste jõudude omavahelise võimuvõitluse ja salasepitsuste keskmesse.Poliitilises vägikaika vedamises on olukord, kus kord Westman peal, Piibeleht all... sedavõrdkiire vahelduma, et tihti tabad ennast kell neli hommikul ikka veel raamatuljärgmist lehte keeramas ("see peatükk saab kohe läbi ja siis lõpetan!")...
Läbi kogu selle triloogia (ei saa ikka jätta märkimata triloogiat tervikuna)on märgata, et kõik sündmused liiguvad nende loogliliste lahenduste poole- ometigi on see raamat (raamatud) nii kirjutatud, et enam kui ühel korralkeeratakse loogilised lahendused täielikult pea peale sellise kiirusega,et lõpuks viimast lehekülge keerates ei saa ikka veel kindel olla, kes seesiis lõpuks peale jääb...

Ja peategelasele pole ma veel kordagi segavõrd kaasa elanud, kui Robin Hobb`i lugedes...

Uskuge mind - te ei kahetse, kui loete - ja tahate veel!
Teksti loeti eesti keeles

Oli töesti hea lugemine.Eelmiste arvustajate poolt mainitud "seebiooperlikkust" ei märganud ma kuskil.Oli kyll öukonnaintriige,nagu sellises loos peabki olema.Pahad muutusid veelgi vastikumateks,eriti prints Regal ja reetur Galeni poolt loodud kildkonna liikmed Serene,Justin ja Will.Vaest FitzChivalryt kiusati löpus ikka eriti taga,koguni piinati.Samas tekkis uus "hea"tegelane-Fitzi hunt Nighteyes,kellega ta oli "loomamaagia" abil seotud.Minu arust olidki raamatu parimad kohad need,kus Fitz alguses hoolitses oma hundikutsika eest,siis käis temaga jahil ja raamatu löpus peitis ennast oma piinajate eest lausa hundi sisse.Eelmisest osast tuttavad Punalaevnikud muutuvad järjest suuremaks ohuks lagunevale kuningriigile.Kuningas veedab oma päevi uimastatult voodis lamades ja troonipärija Verity otsustab minna otsima mystilisi Elderlinge.Tema noorem vend Regal kasutab olukorra ära ja haarab vöimu.Kuna Fitz on tal juba varasemast ajast jalus,siis öiendatakse temaga julmalt arved.Rohkem ei tahaks rääkida,sest raamat peaks ka kunagi eesti keeles ilmuma.Aga mind ootab ees kolmas osa,mis eelnevate arvustajate jutu pöhjal peaks veel eriti hea olema.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja teine osa on ikka kõvasti parem kui esimene.

"Õpilases" seatakse dekoratsioonid püsti, kuid et olulised sündmused on veel tulevikus, siis jätabki see natuke venitatud ja paigaltammuva mulje. See kõik jätkub ka teises osas, mille 200 esimest lehekülge olid võrdlemisi igavad.

Molly mängutulek, õieti Fitzi esimene tähtis otsusoma elus - talitada südame, mitte käskude-keeldude järgi - paneb asjad käima. Edasine lugemine on juba palju ladusam. Romaani emotsionaalne pinge ja haaravus korvavad täieliselt kohati jahvatamisena tunduva stiili.

Romaani keskmes on Fitzi ja Molly lugu. Kas oli Fitzil mingeid võimalusi neiut hoida, kui kõik nende armastusega seonduv oli ühtlasi ka osa võimuintriigidest ja Fitzi päristööst? Kas lojaalsused armastusele ja kuningale läksid konflikti? Kas ta pidanuks Mollyle rohkem seletama oma dilemmasid? Neile küsimustele pole lihtsaid vastuseid. Fitz põrkub tõdemusega, et armastus ei allu loogikale ja lahtiseletamisele. Lõpp on traagiline ja lohutu, kulmineerub kogu raamatut valitsenud depressiivne meeleolu. Tundub, et kõik võitlused on kaotatud; et Fitz on kaotanud üldse kõik, mis tal kunagi on olnud.

Lihtsate detailidega kirjutab Hobb elu Buckkeepis veenvaks ja mõjuvaks; karakterid vastikuks või sümpaatseteks; maagiad arusaadavaks. Kui taidumine (the skill) on nagu fantasy`s sagedam telepaatiavõime, siis the Wit on miskit palju originaalsemat, eriti just selle koha pealt, kuidas inimesed sellesse suhtuvad.

Teksti loeti inglise keeles

Igati väärikas järg sarja esimesele osale. Kui viriseda, siis selle yle, et nagu tavaliselt, on pahalaste karakteriseerimisega väheke yle pingutatud. Prints Regali kuju jätab vägisi mulje, et autor on stopperiga veerand tundi aega mõõtnud ja selle jooksul kõik pähe turganud negatiivsed omadused yhte patta kokku valanud. Samamoodi jäetakse lahti seletamata Punaste Laevade motivatsioon. See viimane saab kyll sarja kolmandas osas ilusasti oma lahenduse.

Muidu igati hea, emotsioonidele mängiv fantasy. Viis miinus.

Teksti loeti inglise keeles

Lähevad siis edasi Fitzu seiklused sealt, kus eelmine raamat lõppes. Ja sama tempokalt, võib-olla isegi tempokamalt. Pahad lähevad pahemaks ja head teevad veel rohkem vigu. On kirjeldatud palju paleeintriige, mis kirjeldavad värvikalt Kuue Hertsogkonna allakäiku. Need on raamatus ka tähtsal kohal, kuigi aeg-ajalt tunduvad nad tõesti natuke liiga "seebiooperlikud". Aga paistab, et teisiti ei saanud, ning ega nad eriti ka raamatu hinnet muuda. Võimas raamat, kindel viis.
Teksti loeti inglise keeles

Ehk on raamat tõesti kehvem, kui esimene ja kolmas osa, kuid alla viie ei õnnestu küll kuidagi panna.Minu lemmik tegelaste nimistusse ( Fitz ja Chade) lisandus igatahes ka Nighteyes.Igatahes on see sari minu lemmik, kuid ma pole kindel kas see nii ka jääb, sest olen suhteliselt vähe lugenud.
Teksti loeti inglise keeles

See on teine osa triloogiast, mille esimene osa praeguseks on ka maakeeli ilmunud ("Salamõrtsuka õpilane"). Ma ütleks, et teine osa oli ikka oluliselt põnevam -- Farseeri sarjas ei ole asi nii, et head kõnnivad ringi ja nüpeldavad pahasi. Üks olulisemaid punkte on ka see, et peategelane ei ole otseselt stoori võtmeisikuks, kuna tegu on ikkagi sohilapsega, keda vaid veresuguluse pärast kuningakojas hoitakse. Esimeses raamatu andis peategelane FitzChivalry kuningale õiguse otsustada oma elu üle. Selles raamatus katsub ta oma vandega kaasnenud dilemmasi üle elada. Kui sa oled Kuninga Mees, siis kas sinu kohuseks on teha seda, mida kuningas palub, või seda, mis kuningale kasulik on. mida teha, kui kuninga side reaalsusega hakkab logisema ja ta ei ole võimeline iga kord koherentseid otsuseid tegema. Ja kui sa tead, et põhjuseks on osa salaplaanist prints Regal ikkagi pulti saada.

Punaste Laevad rüüsteretked on tihenenud, kuningriik on laiali vajumas ja pole enam teada, kes on su sõbrad ja vaenlased. Katsu sa sellises maailmas elada.
Teksti loeti inglise keeles

The child without a name grew up to be the hand
To watch you, to shield you, or kill on demand
The choice he`d made he could not comprehend
His blood a grim secret they had to commend

He`s torn between his honor and the true love of his life
He prayed for both but was denied

See Within Temptationi laulutsitaat iseloomustab hästi käesoleva romaani süngelt fataalset ja nukrat õhustikku... üldiselt on triloogia teine osa esimesest märksa süngem ja lootusetum.

Triloogia hindamine tekitab minus kerget segadust, sest hoolimata vahepealsest inglise keele omandamisest olen seda lugenud eesti keeles ja jonnaka inimesena kavatsen ka eesti keeles lõpetada. Nii et esimest osa lugesin kuueteistkümneselt, üheksa aastat tagasi... eks näis, kas jõuan "Varraku" avaldamispoliitikat arvestades enne triloogia lõpetamist 30 saada või ei. Aastal 2000 ei tundunud Hobb mulle just väga põneva autorina... praegu tundub küll ja põhimõtteliselt kehtib Hobbi kohta sama, mida hiljuti kirjutasin de Linti kohta... vahepeal küpsemaks saanuna oskan kõrgemalt hinnata.

Sisust on eelarvustajad juba piisavalt rääkinud ja neid üle korrata pole mõtet. Tegu sugestiivse tekstiga, kus peategelase olukord ja sünge mõttemaailm muudavad üldise õhustiku vast nukramakski kui punalaevnike apokalüptiliste tagajärgedega tegevus.

Teksti loeti eesti keeles

Peakangelane, kuninglik orb-sohipoeg Fitz avastab, et on eelmise osa lõpu tõttu saanud endale kehalise hälbe külge, mis suurema pinge all välja kipub lööma, aga peagi mõistab, et pole asi nii hull midagi. Selle avastuse hind on aga arusaam, et vana kuningas on tõesti vana ja väga vilets. Fitzi lapsepõlvesõber ja pruut, kellest Fitz arvas end ilma olevat ja keda jõudis juba surnukski pidada, ilmub elusalt välja, avaldab vastuarmastust ja jagab armurõõme, kuid kuningas plaanib Fitzile poliitilist abielu ja elu armastus jätab ta maha. Uuel mägilasel-asekuningannal on raske uude keskkonda sisse elada, seda enam, et tema kaasa tegeleb päevad läbi taidumisega, et koledat saarterahvast õigel ajal avastada ja võita. Sellisest asekuningast, kelle naine ei oska käituda ja kes ise jahmerdab kogu aeg üksinduses ega tegele näiliselt rahvaga, ei oska alamad muidugi ka hinnata. Ründajate surve läheb aga järjest hullemaks, nad mitte ainult ei tapa rannikurahvast, vaid muudavad elavateks surnuteks. Kõige tipuks kasutab negatiivne tegelane noorem kuningapoeg ja Fitzi põhivaenlane igat võimalust, et võimu võtta. Fitz ise mässib ennast rüvedasse loomamaagiasse ehk loob noore hundikutsikaga võlusideme, millise tembu eest avalikuks tulemise korral halvemal juhul isegi poomine võib oodata.

Nende ja paljude teiste sarnaste muredega maadleb peategelane kõik need 700 lehekülge ja ega ma vist eriti midagi ei reeda, kui ütlen, et raamatu lõpuks on asjad pigem halvemas seisus kui alguses. Raamatut ongi üsna raske kirjeldada, sest sel pole ei algust, keskpaika ega lõppu. Iga liin nagu edeneks, et siis jälle tagasi langeda. On küll hästi kirjutatud, mis hoiab raamatu küljes, aga selles mõttes tõesti telesarja moodi, et põnev küll on, aga edasi ei liigu.

Mis puutub peategelasse, siis tõesti sellist vaimselt ebaküpset koba ei tohiks nii peene töö peal hoida. Aga ma ei ole nõus nendega, kes peavad Fitzi tema hingeelu kirjelduste põhjal naiselikuks olevuseks. Pigem on kirjanik tahtnud rõhutada, et tegemist on vaimselt ebaküpse teismelisega, kes on olude sunnil korraga liiga paljudesse jamadesse mässinud. Ütleme siis nii, et ei ole veenev. Autor võib arvata, et tegelase lollused on seletatavad tema noorusega, aga mina kardan, et neid kirjeldades on Hobb üle pingutanud. Neli.

Teksti loeti eesti keeles

Nutt & Hala. Ehk, kaasaegsemat meemi kasutades, go cry emo kid.

Kui mõned asjatundjad peavad ulme vanimaks, tähtsaimaks jne osaks õudukaid, siis peavoolu kirjanduse kaugemas minevikus on samasugusel kohal halekirjandus. (Kui toksida guuglisse märksõna "Vaga Jenoweva", peaks üks esimesi linke viima rahvusraamatukogu leheküljele, kus sellest näidete kaudu piisava ülevaate saab.) Halekirjandus peaks olema ammendatud ja kadunud nähtus, kuid igasugune kõnts kerkib vahel ootamatutes kohtades jälle välja. Ulmega on sellel õnneks vähe kokkupuuteid ning need leiavad aset peamiselt Hollywoodis.

Teate ju küll, poolteist tundi jagatakse õõvastavaid vihjeid, siis saab umbes seitse miljardit inimest visuaalselt veenval moel otsa – aga kogenud vaataja teab südamepõhjas ometi, et lõpuks pääsevad plondiin, neeger ja koer siiski eluga.

Nagu ma juba esimese osa puhul märkisin, ei ole Hobbi meestegelased kuigi usutavad. Paraku ei teki sellest ka koomilist efekti. Paarile valele eeldusele ehitatud jama muudkui kasvab ja kasvab, halekirjanduse reeglitest kenasti kinni pidades. Juba ammu pole nii ilget kõntsa lugenud.

Teksti loeti eesti keeles

Hinne ei peegelda mu arvamust autori kirjutamistehnikast vaid minu kui lugeja emotsiooni.

Poole raamatu peal hakkasin lõppu vaatama. Kolmveerandi raamatu peal vaatasin lõppu pikalt, igatsevalt ja närviliselt, sest kui kõik juba pekki läheb, kas ta ei võiks seda väheke KIIREMINI teha? Kas see aeglane lohisemine häda ja õnnetuse suunas on kuidagi millekski vajalik?

Ma saan aru, et Fitz, kui lapsest saati salatsema õpetatud laps, kasvabki pisut kiiva. Ma saan aru, et 15-aastane ongi loll nagu lauajalg. Ma saan Fitzi puhul aru igasugu asjadest, aga millest ma ei suuda aru saada, on, miks TEISTEL tegelastel ei ole oidu peas? Kui Fitz läks Chade`i kambrisse oma Regali-teooriatest rääkima, peksin mina ammu juba pead vastu seina ja ulusin taeva poole: "Kaua võib ilmselge ees silmi sulgeda?!"
Aga ei, ikka keegi midagi ei mõika ega tee. Ikka lastakse noorema poja plaanidel järjest suuremaks ja koledamaks kasvada. Ja ikka on igav ja nõme edasi.

See Regal ja tema tegevus on kogu raamatu õnnetus. Ma saan aru, et idee järgi ongi juttu sellest, kuidas väike okas ihus võib vägeva riikliku organismi välja suretada, kui seda õigel ajal ei eemaldata, eriti kui too vägev organism peab samal ajal ka välisvaenlasega võitlema. Aga minu kui lugeja jaoks oli Regal lihtsalt kohutavalt igav. Ta kõlbas hirmutavaks pahaks laps-Fitzu ja esimese raamatu puhul, aga teise ajaks oli ta mul juba jalus nagu tüütu nõudepesu. Ta on igav, ta on tühine ja ma hästi ei saa aru, kuidas saaks reaalelus niivõrd ajudeta ja ettenägelikkuseta olevus, nagu teda on kirjeldatud, olla mingi tõsine oht tervele trobikonnale tugevatele, arukatele ja tugeva tahtega persoonidele. Aga Regal on siuke autori _ehitatud_ pahalase sort - ta ei meenuta üldse päris inimesi. Tal on nutti ja tahet küll, kui on vaja õel ja ilge olla, need puuduvad tal lihtsalt igal muul ajal. Aga mu meelest peaks ta siis olema skisofreenik, sest nii tugevalt lõhestatud ei saa isiksus muidu olla.
Sellisena, nagu ta on, ei mõju Regal inimlikuna vaid on lihtsalt plot device - ja seejuures tapvalt tüütu plot device. Igasuguses normaalse loogikaga maailmas oleks ta ammu vaikselt teelt koristatud ja me saaksime rahus jälgida sõda punalaevnikega ega peaks tema surmigavate plaanide ja karikatuursete vandenõulastega tegelema. Kahjuks tundus autorile ilmselt, et muidu läheksid asjad teiste tegelaste jaoks liiga lihtsalt.

Miks ikkagi positiivne hinne: mulle meeldis selles raamatus enam-vähem hästi kõik, mis ei olnud selle paganama Regaliga seotud. Natuke õrn-naiseliku fooniga jutt ju oli - mind lugedes veidi häirib, kui naiskirjanik püüab oma meestegelasi mehelikumaks teha sel viisil, et ajab nende paarilistest naistegelased ikka kohe hästi hästi hästi naiselikuks. (See nimelt tegelt ei aita mehelikkuse usutavuse osas kaasa, vaid muudab kogu loo kuidagi veidralt ühte suunda kallutatuks.) Ent üldiselt oli teos ju köitev, meeldivalt kirja pandud ja kohati ka põnev. Tugevad emotsioonid on toredad, vaist ja taid samuti. Punalaevnikud, loomtegelane, kohusetunde ja isikliku õnne konflikt - sellest kõigest saanuks jumalasta hea loo!

Kui vaid seda Regalit ees ei oleks olnud!
Teksti loeti eesti keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:

Nagu kord juba mainitud, on tegemist sarjaga Aftermath, mida Dave Hutchinson ja Adam Roberts on kordamööda kirjutanud. Et siis tegevuspaik on sama, umbes sada aastat pärast Inglismaad väga põhjalikult rüüstanud meteoriiditabamusi. Ent kumbki autor veab oma tegelasi, Robertsi peategelaseks on 13-aastane epileptik Davy.
Tegelasi on muidugi veel, seejuures suht tarbetuid. Olustikku tutvustavad nad küll, näiteks vanamees, kes pargasega kaupa mööda Thames'i toimetab. Mootoreid pole kusagilt võtta, purjed ei toimi, nii tulebki pargast köiega ülesvoolu järel vedada või allavoolu liikudes pidurdada. Kirjeldatud on seda tööd pikalt, süžee kohalt on vanameest vaja aga ainult selleks, et ta ootamatul kombel oma pargasest laiba leiaks. Pikalt on juttu ka sõjaka naiskogukonna liidri raskest elust - et ta siis saaks Davyle mõned targad sõnad öelda.
Stiil mulle kohati meeldis, selline rahuliku vooluga ja rustikaalne, mille vahele autor poetab kolmest ühesõnalisest lausest cliffhangeri. Kordusi on siiski paljuvõitu. Saab Davy noole selga, väga valus on, eriti kui seda noolt kasutatakse abivahendina, et ta evakueerimiseks hobuse selga tõsta. Ja siis on kaks nädalat ikka väga valus, enne kui natukene juba liigutada saab...
Nii et olustik on, stiil on, ainult intriig on kuidagi tobe.
Teksti loeti inglise keeles

Eks see sari ju ebaühtlane ole. Ning mida mahukam osa, seda enam on seal täitematerjali. Antud juhul on püütud süstematiseerida loitsude olemust, koostist ning umbes nagu sedagi, millise elementaali mõju all olija milliseid loitse suudab kokku panna.
Siis on hulk vähetähtsaid intriige ja lõpuks pikk kirjeldus pealahingust. Autor pole peategelaste arenguga väga kiirustanud, aga kaheksandas osas on Boxxy võimed juba jumalikele suhteliselt lähedal. No ja siis tuleb talle ka väärilisi vastaseid otsida. Aga kui omadusi, oskusi, loitse ja relvi on peaaegu lõputult, võivad need segi minna, täpsemalt, lugejal võib tekkida küsimus, et kas tüübil siis selle olukorra lahendamiseks paremaid vahendeid ei olnud. Ja ei viitsi ka tagasi lapata, et vaadata, mis oskused, omadused jms Boxxyl on. Neid loetelusid pole liiga palju, sest iga kord võtavad need enda alla mitu lehekülge.
Ei soovita, aga minu jaoks on see lahedalt mitte-deep ajaviide lõunauinakule eelnevaks veerandtunniks.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG romaan pika sarja keskelt, seega pole põhjust mingit kunstilist sügavust oodata. Samas on autor tänuväärsel moel võtnud vaevaks kogu sarjas valitsevaid jõuvahekordi lahti seletada.
Fantasys on väga sageli probleemiks jõudude tasakaalustamine nii, et mõlemal vaenupoolel oleks võiduvõimalus. Seepärast toimub tegevus reeglina tulirelvade-eelsel ajal. Ent keerukas võib olla ka usutavalt kirjeldada tule-elementaalile toetuva warriori võitlust jää-elementaalile toetuva wizardiga.
Niisiis, Boxxy koos oma familiaaridega ründab üheksa kaitseliiniga kindlust, igaüks neist familiaaridest satub kokku võimalikult ebasobiva vastasega ja nii ongi võimalus kirjeldada, millised loitsud kelle vastu kuidas mõjuvad. Familiaarid saavad kõvasti rappida, aga teevad oma töö ära ja koguvad rohkesti punkte, et jõuda järgmisele tasemele. (Mitte level up, kuigi see võib olla eelduseks, vaid rank up.) Et siis succubusest, kel varasemast nii- ja naasugused oskused ja omadusest, saab džinn jne. Selline kulissidetaguse mehhaanika äraseletamine tegi romaani minu jaoks täiesti loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Kolmas osa sarjast "Aftermath". Mõne aasta eest kirjutas Hutchinson esimese osa "Shelter", siis lisas Adam Roberts samasse maailma teise osa "Haven" ja Hutchinson jätkas kolmandaga. Meenutuseks: umbes 80 aasta eest tabasid Maad suuremat sorti meteoriidid ja lõhkusid palju asju ära, näiteks Londoni ning hulga muid asulaid, igasugune taristu ei tööta, ringi liigutakse hobuste ja jalgratastega.
Nagu varemgi öeldud, meeldib mulle Hutchinsoni rahulik jutustamisviis: ka ootamatud sündmused lihtsalt juhtuvad, ilma mingite eelnevate ohumärkide või hilisema juubeldamiseta. Üldse on sündmused, kirjeldused ja dialoogid minu jaoks sobivalt tasakaalus.
Allesjäänud tsivilisatsiooni üks tugipunkte on Plymouthi endine mereväebaas, sealt lähetatakse eriagent Adam uurima, mis toimub mujal, näiteks Oxfordis. Ja ühtlasi korda looma, kui kusagil mingit jama märkab. Jamasid selles segases maailmas muidugi jätkub ja Adam lahendab neid omal kombel. Näiteks kui talle tundub, et linnakeses on võimust võtmas maffia, avastab linnarahvas ühel hommikul, et peaväljakule on rivistatud mõnikümmend paremat jalga. Ülejäänud kehaosasid ei leitagi, aga maffia kaob linnast nagu võluväel.
On umbes kolm asja, mille vajalikkust Hutchinson rõhutab. Kuninglik merevägi - sest seal on alati väga mitmekülgsete oskustega inimesi, ükski töö ei jää tegemata. Siis vanad ülikoolid, mis säilitavad teadmisi ja jäävad ka segastel aegadel neutraalseks. Ning vanad perekonnad: kui ühe liikmed on 150 aastat töötanud politseis ja teised niisama kaua otsinud teid hõlpsamaks rikastumiseks, siis lapsed on ju maast-madalast koos mänginud, konflikti tekkides klaaritakse omavahel, uustulnukaid, kes politsei või kuritegevusega liitunud alles 15 aasta eest, ei saa ju usaldada.
Veel üks detail sarja kohta: kui Dave kirjutatud osades on peategelaseks Adam, superman, kes ei suuda oma tapjainstinkti alati taltsutada, siis Adami kirjutatud osas on peategelaseks hädine epileptik Dave, kel ellujäämisega suuri raskusi.
Teksti loeti inglise keeles

Selline paralleelosa - ja sellisena on ehk ka autoril olnud lihtsam kirjutada. Pole siin Boxxyt ega tema deemonitest familiaaride kõlvatusi, on ainult väike Fizzy oma pürgimustega ikka paremaks meistriks saada. Hetkel on ta mithrilist golem ja juhuslikkuse jumala paladin... Meeldival kombel on püütud ühendada füüsikat ja loitsusid, nii et paralleelselt ürgelementidele tuginevatele needustele on mängus ka elekter ja magnetism.
Oma võlu lisandub nende jaoks, kes vene keelt vähemalt sõimusõnade tasemel valdavad. Mul on kahtlane tunne, et autoril pole nende gradatsioon päris paigas, kuid naljakas on ikkagi.
Et siis suht lahe lorament, aga ega enamat ei saagi ju LitRPG puhul loota.
Teksti loeti inglise keeles

13. Laundry sarja kuuluv raamat, tuleval aastal pidi veel üks ilmuma. Kuigi mõtted kipuvad juba nüüd otsa saavat.
Naguteada, pääsevad vastikud, jumala staatusele pretendeerivad olevused Maale matemaatiliste võrrandite, aga ka inimohvreid toovate kultusrühmade loitsude kaudu. Organisatsioon koodnimega Laundry peaks selliseid sissetunge ära hoidma. Ligi 30 aastat tagasi hakkas üliagar ametnik kahtlustama D&D huvilisi koolipoisse - et kah pöörduvad imelike nimedega olevuste poole ja manavad ja suhtlevad kuidagi šifreeritult. Poisid eraldatakse ühiskonnast, teised lastakse hiljem lahti, aga mängujuht saab "eluaegse" laagrist, kust pääsemine on nii füüsiliste kui maagiliste vahenditega võimatuks tehtud. Aga 28 aastaga õpib nii mõndagi ning kogu selle ajaga on mees välja mõelnud AD&D mänge, mille sisu sarnaneb kahtlaselt sarja viimastes osades toimunuga.
Sõidab siis mees mänguhuviliste kokkutulekule ja seal tuleb tal kokku puutuda pigem LARPi kui lauamänguga. Hea küll, kõik teised süüakse ära või saavad muul kombel piinarikkalt otsa, poiss ja tüdruk (mõlemad küll juba neljakümnendates) pääsevad enam-vähem terve nahaga ja võetakse Laundrysse tööle, vihjatakse ka, et nende isiklik elu võib saada õnneliku pöörde.
Lahja, niisiis, ja vähemalt üks asi tekitab ajateljel segadust: et kui need ja need asjad on juba juhtunud, siis on see tüüp juba surma saanud ja tema tiitel on teisele üle läinud.
Et raamat vähemalt eemalt vaadates romaanina paistaks, on samade kaante vahele pistetud 2009. aastast pärit jutt Overtime, mis on küll tore ja seni (vist) ainult ajakirjas ilmunud, kuid ei oma põhitekstiga mingitki seost.
Teksti loeti inglise keeles

Kohati naljakas, aga siiski jabur ajarännulugu. Võimalik moraal: ei tohiks viia kaasaegseid leiutisi aega, kus nendeni jõudmiseni kuluks veel sajandeid.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu, mida peaks vist kaks korda lugema.
Üks liin on droogidisainerist: mehest, kes loob uusi ja huvitavaid hallutsinogeene ja ühtlasi videoid/muusikat, mis elamust võimendaksid. On küll vihjatud, et nooruses oli tal seepärast pahandusi, kui nüüdseks on ta väga, väga hinnatud kunstnik. Oma geenidest lasi ta endale tekitada nn tütre, kes hiljem otsustab saada armukeseks, ta on ära näinud kõik vaatamaisväärsused maal (ja vist ka Kuul), ostnud mõned kultuuriajaloo kõige kallimad maalid ja laseb end vahel mõneks ajaks kunstlikku koomasse panna.
Ning vahepeal on lõigud Stonehenge'i uurinud veidrikest ja nende oletustest. Kokkuvõttega: Stonehenge on nii suur peegel, et igaüks näeb seal enda teooria peegeldust.
Hea küll, ärkab droogidisainer järjekordsest koomast, talle ei meeldi tütre/armukese järjekordne boyfriend, keda ta peab luuseriks (aga kellel veab), ja loomulikult koondub kõik Stonehenge'is ühte bad tripi. Mitte Kesey-Leary sitiilis, aga ikka tõsiselt bad trippi.
Aga miks kaks korda lugeda? Enne oma viimast pooleaastast koomat nägi peategelane tulevasi sündmusi ilmselt ette, läks nö eest ära selleks ajaks. Mis asetab tegevuse mõneti teise valgusse.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei taha öelda, et autor kirjutada ei oska, aga pärast sissejuhatust kipub asi minema skemaatiliseks. Umbes nagu vaidleks noor Karl Marx Ayn Randiga. Järeldus on küll õige, kuid selline, mida vaid harva söandatakse välja öelda: selleks, et inimkonna elu kekmsiselt mugavamaks muutuks, on paratamatult vaja sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist. (Piltlikult ja üldse mitte jutust võetuna: ka need, kelle töönädal on 75 tundi, saavad endale lõpuks külmiku ja teleka.)
Teksti loeti inglise keeles

Autor ei anna omalpoolt toimuvale tausta, laseb seda teha tegelastel endil (ja selline stiil mulle teadagi meeldib). Tegelased ei räägi enesestmõistetavatest asjadest. (Kui keegi ütleb, et nüüd tuleb minna Frankie juurde, siis ei hakka ju keegi täpsustama, kes on Frankie.) Tegelaste omavahelist juttu ei saa alati usaldada, sest sageli on nad mingi droogi mõju all. Võib siiski aimata, et Venemaa on Saksamaaga sõjas, aga Brüsselis asuv Euroopa juhtkond ei oska seisukohta võtta, kusagil - Kuu peal? - on koloonia, mille varustamist venelased blokeerivad, tegutseb vähemalt üks, tõenäoliselt kaks juutide maailmavalitsemise eesmärgiga salaorganisatsiooni ja maailma kõige edukamad (koos teenindava personaliga) on ankurdanud oma kunstsaare Vahemerre).
Naguöeldud, võib suur osa sellest olla vaid osa tegelaste hallukatest.
Minu jaoks kõige meeldivam oli muusikaga seotud episood, vana rockeri jõuetu viha, kui tema bänd tahab hakata raha nimel teknot tegema. (Ma olen mõnel korral sattunud bändide esinemiseelsesse lavatagusesse, aga mitte kunagi olukorda, kus palgamõrtsukat valmistatakse ette salakavala juudiliidri mõrvamiseks.)
Üldiselt jääb mulje, et pikemast romaanist on võetud lehekülgedepakke, mitte peatükke, vaid täiesti suvalisi. Sest iga kord, kui lugejal tekib tunne, et ta saab aru, mis toimub, läheb kirjeldus mujale, teiste tegelaste juurde.
Kokkuvõttes: suurepärane küberpunk, äärmiselt nauditav lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Keskeakriisis mees on tööl juba nii uimaseks jäänud, et saadetakse koos naisega firmale kuuluvale saarekesele taastuma. Osa saarest ongi puhkekompleks, aga osa nagu midagi muud, kõrvalisi sinna ei lasta.
Mees magab vale naisega, sukeldub vales kohas, näeb asju, mida ei peaks nägema. Kõige selle tõttu saab temast amfiibinimene.
Teksti loeti inglise keeles

Pärast jumala surma mõnekümne aasta eest tekib maa peal tohutu kaos, katedraalis elavad nunnad lähevad väga kiimaliseks ja ühtuvad katedraalis leiduvate kivikujudega. Mõned neist kujudest kujutavad inimesi (pühakuid vms), mõned mitte. Igatahse sünnivad lihast ja kivist järeltulijad, kes kuulutatakse ebarditeks, kui katedraali saabub totter paksuke, kes olevat tundnud kutset piiskopiks hakata - kõigepealt laseb ta katedraali aknad kinni katta, et väljas valitsev kaos sisse ei pääseks.
Hästi kirjutatud jamps, mumeelest.
Teksti loeti inglise keeles

Sellesse juttu sisse minna on palju lihtsam (tõsi, mõningad eeldused peavad selleks olema) kui kirjeldada, millest see räägib.
Tegevuskohaks Ameerika suurlinn, aga kuna vastikud sino-sovietid on selle vastu maha pidanud juba mitu "sõjalist erioperatsiooni", siis on linn kannatada saanud. Veel on elus mõned juhuslikud tsivilistid, peamiselt aga tänavakambad, mis on harjunud enda eest seisma (ja üksteist reeglina ei salli). Siis tekib kusagilt miski uus kamp, mille liikmed on nii suured, et trambivad maju puruks. (400 ei näita mitte hulka, vaid linna piirkonda.)
Vaenulikud jõugud ühinevad, muudavad hiiglased kuidagi tavaliste inimeste suurusteks ja tapavad ära, ise muidugi samuti ohvreid kandes.
Keelepruuk on mõnus, jõukude nimed on toredad - ja keda siis ikka nii väga huvitab, mis ja miks juhtus...
Teksti loeti inglise keeles

Pikapeale läheb ikka tüütuks. Autor ei raatsi oma tegelastekambast loobuda ja pühendab neile palju lehekülgi. Täpsemalt siis sellest, mis oskusi ja leveleid keegi vahepeal juurde saab ning milliseid omadusi see kaasa toob ja kuidas atribuudid kasvavad.
Tõsi küll, peategelane saab mõneks ajaks surma, aga kuna ta sündis puust kastina, siis ei saa see ju lõplik olla.
Teksti loeti inglise keeles

Rucker on kirjutanud palju häid tekste, kindlasti jääb küberpungi ajalukku romaan Wetware oma järgedega ning toredaid lühijutte on samuti. Aga seesinane oleks võinud ka kirjutamata jääda - või vähemalt ei leia ma ainsatki põhjendust, miks pidanuks see ilmuma küberpungi kogumikus.
Teksti loeti inglise keeles

Kui suuremal osal peegelpäikseprillide autoritel on rõhk ideedel (pluss ehk natuke slängi), siis Queen of Cyberpunk on võtnud ka keeleuuenduse (?) täie rauaga ette. Mõned mõtted on jõudnud Gibsoni esimesse triloogiasse, mõned veel sinna-tänna. Minu jaoks oli kõige nauditavam jälgida, kuidas visandist (milleks seda juttu võib ju pidada) kasvas aastatega välja midagi nii lahedat nagu romaan Synners
Teksti loeti inglise keeles

Pronto kiidusõnadega jääb vaid nõustuda. Lugu meenus aga seepärast, et mis ca 40 aastat tagasi oli põnev hüpotees, on nüüdseks samahästi kui reaalsus. Et inimmõistus uurib tehismõistust ja vastupidi, aga on saanud selgeks, kummal poolel on selles mängus tugevamad kaardid.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmise arvustuse kirjutamise ajal võis see lugu tõesti tunduda teismelise poisi huvitava, kuid naiivsevõitu katsetusena. Nüüd aga, eriti kui asendada dirižaabel drooniga ja teisendada lubatud dirižaablite mass kaasaegseteks droonideks, tundub lugu lausa hirmuäratavalt ettenägelikuna.
Riikide vahel toimuvad droonide sõjad, mis kestavad paarist tunnist mõne päevani. Droonijuhid ei ole vahetus läheduses, vaid teevad oma tööd kasvõi teiselt poolt maakera. Paremad droonijuhid saavad hakkama ka viie drooni üheaegse juhtimisega. Sõda käib antud juhul maailma suurima päikeseelektrijaama pärast: kaheksakümne miili jagu päikesepaneele. Tsiviilelanike pihta ei tohi lasta, ÜRO analoog karistab reeglite vastu eksinud. Isegi USA - Hiina konflikt Tiibeti pärast on realistlik.
Jah, natuke on paratamatut naiivsust. Esimese maailmasõja lendurite autunnet: täna lasid sina minu alla, minu kord on seega joogid välja teha. Siis see rohkem keskaega kuuluv, totaalset sõda välistav mõtteviis, et maa ja inimesed on vajalik ressurss, mida ei tohiks hävitada, ja konflikti lahendavad valitsejad või nende valitud eestvõitlejad omavahel (ning ÜRO kinnitab tulemused).
Avalõigus on küll kinnitatud (võimalik, et see on hiljem lisatud, mul on see '93 aasta versioon), et kui maa elanikkond jõuab 20 miljardini, algavad uuesti totaalsed, ajaloos tagsi paiskavad sõjad.
 
Teksti loeti inglise keeles

Iga järgmise osaga venib miinus pikemaks, aga hinnet madalamaks võtta pole ka nagu mõtet. Võtsin ette meelelahutuseks ja meelelahutust see ju ka pakkus.
Kui intriigide lahendused on naljakad ja leidlikud (kohati), siis nõuab nende ette valmistamine muidugi liiga palju tekstiruumi. Juba loetelud Boxxy/Kiera oskustest, omadustest, atribuutidest, loitsudest jms võtavad terveid lehekülgi. Ning kõiki neid on nii palju, et lugejal on väga raske ennustada, mida neist järgmise konflikti puhul kasutada võidakse. Liiatigi ei lase autor "headel" (mis on muidugi suhteline mõiste) otsa saada, isegi kui neile pole just palju tegemisi antud.
Või, noh, deemonitest familiaarid ei saagi ju surma saada, piisab lihtsast loitsust, et nad teispoolsusest tagasi ilmuksid. Surematu ja hävimatu on ka pealkirjas mainitud Teresa, tõe ja õigluse jumalanna. Jumalate karistamine on jumalate endi vaheline asi, ometi on ka Boxxyl oluline roll, kui Teresat sunnitakse oma pettusi ja valesid avalikult tunnistama. Igatahes saab inimeste ja haldjate vaheline sõda selleks korraks läbi ja ilmselt algab järgmine osa väiksemate intriigide lahendamisega - mis aga loodetavasti suurteks kasvavad...
Teksti loeti inglise keeles

Sarja arenedes lähevad romaanid ikka pikemaks, järelsõnas kurdab autor liiatigi, et ei pööranud kõigile tegelastele võrdselt tähelepanu. Aga kõik need võitluste kirjelduse: kangelane kangelase vastu, neli nelja vastu, 5K armee 20K armee vastu võtavad enda alla tõesti tüütult palju lehekülgi, eriti kui ei le eelnevat ülevaadet kummagi poole võimalustest. Isegi kui meie lemmik Boxxy (everybody loves big chests) peale järjekordset kaklust oma lisandunud leveleid, oskusi ja omadusi üle vaatab, kulub selleks terveid lehekülgi.
Tema ise ei saa Boxxy küll eriti olla. Haldjate juures elades veedab ta suurema osa ajast väga sõbraliku ja entusiastliku kass-tüdrukuna (inimesesuurune, aga kassi kõrvade ja sabaga), kes kangesti tahab luurajaks õppida. Ja veidi aega isand Sandmanina, kes puhastab linna kurjategijatest ja asotsiaalidest, ent pakub raha eest oma teeneid ka siis, kui vaenulikud inimesed haldjaid ründama hakkavad. Lisaks muule on ta veel "emme" viiele väga noorele drüaadile (antud juhul on need ühtaegu hiigelpuud ja naisolevused).
Kokkuvõttes, lugu kippus tükati igavaks ja kuigi autor oli seda ilmselt mõnuga kirjutanud, venis miinus ikka pikemaks. Aitab küll sellest sarjast, otsustasin. Võtsin ette ühe oma lemmikautori aeglaselt kulgeva postapo, siis tundmatu austraallase küberpungi, aga kumbki ei köitnud ja üha sagedamini mõtlesin, et mis ikkagi Boxxyst edasi sai...
Teksti loeti inglise keeles

See ei ole raamat - või sari - mida lapselastele unejutuna ette lugeda. Liiga palju humoorikat nö adulti. Et siis lõbus lugemine, mida on raske käest panna, hoolimata kordustest ja omaduste-võimete tabelitest. Sageli juhtub, et kangelane saab liiga kiiresti oma tasemed kätte ja siis pole enam eriti kuhugi areneda, kuigi autor tahaks veel viis järge kirjutada. See ei käi ainult LitRPG kohta, aga ka see, kes kirjutas dozore ja kelle nime pole praegu sünnis nimetada, lasi oma kangelasel liiga kiiresti tipu lähedusse tõusta. Ilievi maailmas ongi see õnnestunud võte, et teatud tasemeni jõudes tuleb ümber kvalifitseeruda. Boxxy võib olla mimicuna ja warlockina maksimumini tõusnud, aga peab nüüd käsitöölisena või doppelgängnerina üsna algusest alustama. Kolmes esimeses osas esines ta omaette tegutseva monstrumina, järgmistes peab ta hakkama inimühiskonda sulanduma. Karta on, et ma jään tema seiklusi jälgima, kuigi peaksin lugema midagi hoopis muud...
Teksti loeti inglise keeles

Poliitiline ebakorrektsus on endiselt vägagi nauditav. Kui selgub, et üks demonessidest on androgüün, koguneb seksi ehk liigagi palju, aga ikka parem kui erektor. Pärast paari õnnestunud operatsiooni - või õigemini juba alates linnakese hävitamisest - tekib kodanik Morningwoodile väga võimekas vastane ja nii ta suuremast osast oma võimetest ilma jääbki. Aga olekski ju igav, kui kõik aina ülesmäge läheks. Tuleb ümber kvalifitseeruda käsitöömeistriks, tõrksaks õpetajaks lillade patsikestega goblin, kelle isa ja venna ta hiljaaegu nahka pani. Kohtumine kaose, kokkusattumuste, õnne ja ebaõnne jumalaga on samuti tore ja meenutas mulle miskipärast Sheckleyd.
Ei soovita kellelegi, aga ise kavatsen ka järgmist osa nautida.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG kokkupanekuks on mitmeid võimalusi. Tegevus võib toimuda paralleelselt reaalsuses ja virtuaalsuses ning see, kes on ühel pool sõber, võib teisel pool osutuda vaenlaseks vms. Muidugi võib kõik juhtuda ainult virtuaalsuses, aga ka siis on abiks, kui toimub mingi suhtlus seiklejate ja labürindi genereeritud kollide vahel, mitte lihtsalt NPC-de tuim nottimine. Peategelas(t)e võimete ja oskuste kasvu dokumenteerimine on ilmselt vajalik, jääb autori otsustada, kui põhjalikult ta seda teeb - väga kerge on arvuderägastikuga lugeja huvi hajutada.
 
Mida on siis sedapuhku teisiti tehtud? Peategelane pole õnneotsija või (tavamõttes) kangelane, vaid dungeoni genereeritud vastane eriti äpardlikele seiklejatele - ent ajapikku õnnestub tal dungeoni mõju alt vabaneda ja omandada vaba tahe. Teiseks on ta - eriti alguses - nii loll, et vajab pidevat autoripoolset kommenteerimist. Tema enda eksistentsiaalsed küsimused on: Kas see on söödav? Mõned raudesemed ei ole. Veel tähtsam küsimus: Kui on söödav, kas see on maitsev? Jällegi, seiklejad, st inimesed, on, aga puud mitte eriti. Oskuste kasv? Autor on kuhjanud kokku erakordselt põhjaliku komplekti oskustest, võimetest, lisahüvitistest jms, mis teevad võimalikuks järgmised oskused, loitsud jne. See võib tunduda tüütu, aga on samas ka üsna naljakas, eriti kui kujutada ette lugejat, kes pole mingil kujul D&D-ga varem kokku puutunud.
 
Peategelane ise oli vähemalt minu jaoks üsna üllatav. Kindlasti mitte ükski neist, kelle hulgast mängija väga paljudes mängudes saab oma kangelaseks valida: ei ole paladin ega druiid ega vibukütt ega... jne. Antud juhul on peategelaseks mimic, kelle esimeseks familiariks on succubus ja - juba romaani lõpuosas, kui ta võimed on oluliselt arenenud - teiseks familiariks fiend. Mõlemad nagu mõnest animest pärit: rinnakad ja väga napilt riides naisdeemonid.
 
Tarbetu kõrvalepõige: vägaammusel ajal, kui 286 oli tehnika viimane sõna, aga ka XT ajas asja ära, tundus Rogue kõige põnevama mänguna - kuni Nethacki tulekuni. Arvestatav hulk tunde kulus labürintides hulkumisele ja üksainus kord elus tundus mulle, et ees paistab kauaotsitud Yendori amulett. Aga ei, loomulikult oli see mimic...
Niisiis, peategelane on pealtnäha puust kast või kirst, kelle üks omadusi on kannatlikkus, võime päevade kaupa liikumatult paigal istuda ja seiklejaid oodata, sest kui mõni neist peaks optimistlikult kaane avama, leiab ta eest suure hulga väga teravaid hambaid... Kujumuutmise oskus areneb vähehaaval: et jalad alla võtta, kolme kombitsaga mõõkasid keerutada, kasvatada endale pimedas nägevad silmad jne. Igatahes, kui alguses on tegemist läbinisti rumala ja süüdimatu tegelasega, siis osa lõpuks, kolme kuu vanusena, on ta 33. leveli mimic ja ühtlasi 22. leveli warlord ning äsja hävitanud umbes 8000 elanikuga inimasula - mitte küll niivõrd ise, kui familiaridele käske jagades.
 
Kokkuvõttes: tegemist on sarjaga Everybody Loves Large Chests, mis on iga osa kaanele ka suurte tähtedega kirjutatud. Neid osasid on praeguse seisuga umbes üksteist. Ja Morningwood on antud juhul peategelase nimi: Boxxy T. Morningwood. Familiarid käivad peale, et tal võiks olla nimi. Kas nimi on midagi maitsvat? küsib ta. Jah, kinnitavad familiarid. Ja itsitavad tükk aega, kui miski random (või mitte päris random) generator talle sellise nime annab. Kusjuures puust kast, isegi kui ta võib soovi korral jalad alla võtta, on loomulikult (või vähemalt esimeses osas) täiesti aseksuaalne. Kuigi nii sarja kui avaosa nimi sisaldavad mõningat mitmetimõistetavust.
 
Millegi võrrelda? Mitmedki Pratchettid pole (isegi originaalis, tõlgetest pole mõtet rääkida) kaugelti nii naljakad. Samas ka mitte nii verised. Kui ma Murderbotiga tutvudes hindasin seda miinusega viiega, siis päris samal tasemel Boxxy ei ole. Aga seda lugu ette võttes ma ei tahtnudki midagi muud kui lõbusat paari-õhtu-lugemist ja just selle ma saingi. Olgu siis plussiga neli, ja vähemalt ühe järje loen ma veel.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei hakka siinkohal sisu ümber jutustama või arutama ulme ja maagilise realismi vahekorra üle teoses. Tahaksin lihtsalt rõhutada, et tegemist on kohalikus mastaabis tippkirjandusega. Romaan võiks olla lausa kohustuslik lugemine neile, kes kirjutamise teekonnal esimesed sammud juba astunud - algajatel, kes ise ka veel ei tea, mida teevad, pole sellest kasu. Aga mumeelest on õpetlik, kui põhjalikult peaks autor oma kirjeldatavat maailma tundma ja kui hoolikalt valima just selle loo jutustamiseks kõige õigema vaatenurga.
Nii mulle tundubki, et autoril oleks õigem jääda endale lähedaste teemade juurde ja loobuda tellimustöödest.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjeldatud maailmas on palju maagiat. See on ka mõlema autori jaoks kodune teema - Kadrey Sandman Slimi sarjas oli alatasa kõrvaldada zombisid, deemoneid ja muud sellist klientuuri. Kadrey stiili ma arvan tundvat, ikkagi üle tosina romaani loetud, ja neid stiilinäiteid leiab ka sellest raamatust, kuni ühe positiivset üllatust märkiva hüüatusena. Nii et sündmused arenevad kohati üsna loogiliselt. Khaw karjäär sai alguse arvutimängude stsenaristina, hiljem on lisandunud raamatuid, aga tundub, et see algus jättis oma jälje. No et mänguloogika on veidi teine, üleminekud ühest situatsioonist teise võivad toimuda äkilisemalt, eriti nn "liivakastides".
Selles loos saavad tegelased sageli surma ja äratatakse ellu, süüakse ära, seestuvad või juhtub midagi veel hullemat. Vereohvrid vahel aitavad, vahel aga teevad asja hullemaks. Nii et värvikaid episoode piisab.
Sisu keerleb suuresti selle ümber, et peategelannal - vabakutselisel esoteeriliste probleemide lahendajal - on olnud rasked ajad. Lihtsaid töid ei pakuta, keeruliste eest ei taheta väärilist hinda maksta jne. Tuleb talle pähe endale kaitseingel manada. Läheb hangib raamatu (haruldus, muidugi!) kus sellekohane õpetus. Paraku saab ta õige manuskripti asemel võltsingu ja olevus, mis manamise peale ilmub, on kõike muud kui ingel. Ning kõik vihjab sellele, et olevusest vabanemise vältimatuks eelduseks on esilemanaja surm.
Positiivse poole pealt võib mainida näiteks peategelanna teadmisi psühhotroopsete ainete vallas. Mitte nii positiivne on see, et minu arvates on Khaw'le on kirjutamise käigus meelde tulnud, et tema koduses malaisia folklooris on veel mõni vastik elukas, veel mõni kaval lõks surelike jaoks, veel mõni loits, mis võiks kaasa tuua maailmalõpu. Ja mulle üldiselt ei meeldi, kui mängureeglid poole mängu pealt muutuvad.
Teksti loeti inglise keeles