Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robin Hobb ·

Assassin`s Apprentice

(romaan aastast 1995)

eesti keeles: «Salamõrtsuka õpilane»
Tallin «Varrak» 2000 (F-sari)
Tallin «Varrak» 2007 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
28
2
2
2
0
Keskmine hinne
4.647
Arvustused (34)
Roland Tepp

Tagantjärgi tundub naljakas, et selle raamatu ostmisega venitasin oma poolteist aastat, enne kui lõppeks raatsisin...   Kaanekujundus hakkas kohe silma - otsustasin sisemas, et nii stiilsel kestal PEAB olema hea sisu...

Kuid lõppeks tegin südame kõvaks, kraapisin kokku selle vähese krabiseva, mis veel viimasest palgast järel oli ja ostsin endale raamatu, mille kohta võin julgelt väita, et see on konkurentsitult parim ja omapäraseim kunstmuinasjutu (loe: fantasy) teos, mis seni minu kätte on sattunud.  Olen peaaegu kindel, et vähemalt Jürka vaidleb mulle vastu, kui püüan väita, et tegemist on kõige sümpaatsema, huvitavama ja originaalsema fantaasia maailmaga, mis ühe kirjaniku sulest sündinud on , kuid vaigistan tema (ja teiste õiglusenõidjate) pahameelepursked mööndusega, et minu lugemus ei ole nii suur, et oleksin nõus seda väidet ka oma pea ja õlgade vahelise kehaosa terviklikuse pantimisega toetada...

Pean tegelikult hoiatama neid, kes (nii uskumatu ja võõras kui see mõte ka poleks:)minu arvustusest tiivustatuna kohe kannalt raamatupoodi või amazoni poole tuhisevad, et tegemist ei ole mingi mõõga ja maagia saagaga, mille maailm on täis kõikmõeldavaid kolle ja lohesid, nõidu ja maagisid - kes kõik üksteise võidu häid kangelasi kord võimsate maagiliste kataklüsmide, kord katkematu füüsilise vägivalla lainetega üle külvaksid.  Pigem tuleb nentida, et maagiad, mida selle raamatu tegelased kasutavad on võrdlemisi mannetud - lausa usutavad..
Raamatus vihjatakse põhiliselt kahele koolkonnale: Võime (raamatus: Skill)oli võime, mille abil selle omandanud isik võis siseneda teise inimese mõtetesse (hoolimata füüsilisest kaugusest), neid lugeda ja suunata vastavalt oma vajadustele. Taip (raamatus: Wit) oli esimesega mõnevõrra sarnane oskus suhelda loomadega. Samuti andis Taip kasutajale võime tajuda enda ümber elusa hinge (inimese või looma) lähedust...
Mõlemad "maagiad" paistsid olevat seotud sünnipäraga- Võimeoli seotud kuningliku perekonna ja selle lähemate sugulastega, samas kui Taipoli lihtrahva pärusmaa (oli ajuti ka põlatud kunst)...

Raamatupeategelasel paistab olevat eeldusi mõlemaks, kuna tegemist on kroonprintsi sohilapsega.  Lugu algab (pärast meeleolu loovat sissejuhatust)sellest, kui kuueaastane poiss kuninglikku õukonda tuuakse... Suhteliselt loogiliselt ja sujuvalt laieneb jutu maailm vastavalt sellele, kuidas poiss kasvab ja teadmised ümbritsevast maailmast suurenevad.
Mingil hetkel hakkab poisil (muide umbes poole raamatu jooksul tal muud nime polegi)ka mitmekülgne sihipärane koolitus, mille ühe salajase osana pühendatakse ta ka mürkide ja pistoda diplomaatia tumedatesse saladustesse.
Kuigi üsna suure osa raamatust võtab enda alla peaaegu täiesti actioni vaba jutt, on raamat sellegi poolest tänu kirjaniku väga heale jutuvestja oskusele ülimalt nauditav lugemiselamus.Ostan kindlasti endale peatselt ka triloogia ülejäänud raamatud...
ja soovitan Teilegi...
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tõepoolest igati mõnus lugemine see Farseer`i triloogia algatus. Kuigi arvestades seda, et mu juttu loevad vist peamiselt ulmefännid, tahaksin öelda, et ulmeliin ei ole siin mitte eksponeeritud, vaid on ainult üks paljudest võrdväärsetest, mis moodustavad kogu loo. Näib, nagu oleks autoril kirjutama asudes mõttes mõlkunud mitte iga hinna eest ulmeraamat, vaid lihtsalt hea raamat. Välja tuli, midagi pole öelda.
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Julgen o"elda, et Robin Hobb kuulub minu arvates viimase 10-15 aasta kolme parima epic-fantasy autori hulka. Teised kaks oleks suurepa"rane Guy Kavriel Kay (Tigana) ja kyll vahel ebayhtlane Stephen Donaldson. Aga mis neid ja"rjestusi ikka teha, eks maitsed ka erine. Hobbi Farseer-i triloogia ja ta uus Liveship Traders-i seeria on m6lemad lihtsalt vaimustavalt head. Roland on juba pikema seletusto"o" a"ra teinud, nii et mina lisan ainult oma muljed. Yldiselt mulle mina-vormis kirjutatud romaanid ei meeldi, v6i 6igemini, paljud kirjanikud ei suuda neid va"lja pidada. Eriti epic-fantasy tyypi lugudel, kus on vaja luua suur ja va"rvikas maailm, on seda lihtsam teha paljude tegelaste vaatenurgast. A"a"rmuslik na"ide siin oleks na"iteks GRR Martin, kelle muidu yllatavalt hea seeria pideva vaatenurkade muutuse t6ttu kannatab. Hobb on suutnud aga kogu loo minategelase FitzChivalry vaatenurgast kirjutada -- kuigi see on FitzChivalry, kes vanana oma ma"lestusi ja kuningriigi ajalugu kirjutab, ning nii ka oma poisikese-eale perspektiivi lisab. Lugu on va"ga ha"sti konstrueeritud, p6nev, suhteliselt originaalne, ning tegelaskujud meeldeja"a"vad. Maailm pole ehk nii originaalne ja sa"rav, nagu v6iks olla, ent tegelaskujud ja syzhee pingelisus teevad selle tasa. FitzChivalry arengut on eriti huvitav ja"lgida. Raamatus ei puudu ka tumedad toonid, mis siin t6epoolest k6hedalt m6juvad. Soovitan kindlasti lugeda!
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Raha oli vähe. Raamatupood kutsus. Astusin sisse. Näppisin raamatut. Pärast oli raha veel vähem. Aga raamat oli seda igati väärt. Sümpaatne ja huvitav, kuigi sõna taid (Rolandi tõlkes Võime ) on eesti keeles nii harvaesinev, et päris tükk aega läks, enne kui taipasin, millega tegu. Ja koerakesed olid väga sümpaatsed, tekkis kohe tahtmine endalegi uus kutsikas muretseda. Huvitav, millal järg Eestisse jõuab?
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Ja tõesti - igati tasemel fantasy. Yhinen eelkõnelejate sõnavõttudega ning soovitan - väärt asi. Yhtlasi maani kummardus tõlkija poole, tänutäheks selle eest et ta tegelaste nimed rahule jättis.

Mis mulle eestikeelse väljaande puhul arusaamatuks jäi oli see, et kuidas ometi nad selle köite kubatuuri sedavõrd suureks suutsid paisutada? Välja näeb nii nagu oleks tohutupaks raamat. Ma arvestasin enne lugema asumist vähemalt nädalavahetusega. Laupäeva hommikupäike paistis aga juba viimasele lehekyljele. Tyhja nendest vihmametsadest aga kui nii edasi läheb, siis olen ma varsti sunnitud Varraku köidetest omale toanurka uue riiuli laduma ;)
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Ulmeraamat, mida - erinevalt paljudest teistest - iseloomustab inimlik mõõde. Südamlik, kuid mitte kordagi sentimentaalsusse libastuv. Hea näide sellest, et pinge tekitamiseks ja alalhoidmiseks ei ole ilmtingimata vaja pidevas gradatsioonis kulgevat actionit. Üks õnnestunumaid tänavusi tõlkevalikuid eesti kirjastustelt.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Niikaua kuni polnud lõpuni jõudnud, oli raamat minugi jaoks igati tore ja hea. Kuid lõpp oli kuidagi väga mannetu. Ma ütleksin isegi et labane. Pahad said palga kuid millisel moel? Nagu higiga pastakast väljaimetud kombel. Ei uskunud. Seepärast enam ei meeldinudki ja hinne langes kahe võrra.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Minu jaoks on raamat olnud näide heast fantasy`st. Sellisest, kus küll ühelt poolt on tekst puhastatud argielu tühistest kirjeldustest (lisan täpsustuseks - just kirjeldamine on tühine, mitte askeldused ise - on see ju elu; aga huvi võiks see pakkuda vaid ajaloolastele alates kahesaja aasta möödumisest...), teiselt poolt aga ei ole ka sisse toodud massiliselt veidraid eluvorme, mis on vajalikud vaid mahalöömiseks ja mis oma olemuselt on nii mõttetud, et panevad vaid õlgu kehitama. Selle natuke nõidust, mis ka kuidagi ei taha isegi iseenda loogilistes raamides püsida, ma kannatan ära, mis sest, et lugemisel tabasin end mõttelt, et kas autori maailmapilt ei ole ka selline... vähe hämar - noh et ega ta ikka päriselt aru ei saa, kuidas meie maailm koos püsib ja toimib... See nagu üks uitmõte, mida teistegi tänapäevaste sword-&-sorcery tekstide puhul märganud, nimelt et nõidused on seal natuke nagu tänapäeva massihävitusrelvade analoogid. Tunnen ära keemia- või bakterioloogilise sõja, kui vastased kaugel massiliselt surevad, tunnen ära elektroonikasõja, kui merel olevaid vaenlase laevu karidele juhitakse et cetera Olgu, enam ei mõnita, aga kui nimetet relvadel on teatud toimimisparameetrid, siis vastav, analoogne nõidus toimib nagu (autoril) pähe tuleb...

Kokkuvõtvalt on siiski tegemist väga hea raamatuga, mida suuremas osas sai nautida. On paar kunstlikku konstruktsiooni (nagu peategelase pikka aega arvamuselpüsimine, et ta koer maha löödi), on deus ex machina`t, aga muidu on põnevalt üles ehitatud, elus ja nauditav tekst.

-----

02.05.2012
Lugesin MK arvustust. Võtsin riiulist. No aru ma ei saa, mis mulle seal kunagi meeldis. Nii tühi jura. Vist polnud mul tollal veel mürgitust sellest SciFi ajudeta poolvennast... Hinne langetatud ühe palli võrra.
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Tõesti oli hea raamat.Mõnes kohas kohe naersin pikalt. Lõpp läks eriti heaks kui mindi printsessile järgi ja sealt järgnev.Sepast ja Nösust oli nii kahju...
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

Pean seda parimaks 2000. aastal ilmunud eestikeelseks ulmeraamatuks!

Ei oleks kunagi uskunud, et epic fantasy nii meeldida võib, noh meeldis ta ilmselt selle kole inimliku mõõte pärast, mulle kui emotsionaalsele lugejale läks see kohutavalt korda! Ja õnneks polnud siin raamatus ka seda fantasyle tüüpilist questi. Kena ümberlüke ka nende jutule, kes väidavad, et iga fantaasiaraamat kindlasti rohkem või vähem quest on. Ja meeldis ka just rohkete poliitintriigide jms pärast. Hoolimata sellest, et autori üllatuskatsed igasugu sohipoegade väljatulekute jms suutsin ma miskipärast tükk maad varem ära arvata...

Tohutult meeldis veel see filmilik vaatenurk, millega kogu asi algas... Kuueaastase FitzChivalry lugejate ette astumine toimuks justkui läbi ta enda silmade pakutuna, samas on tunne justkui istuksid kinos ja näeks neid võrratuid kaadreid natuke ehk isegi aegluubis ja kõrvaltvaatajana.

Pagana vinge raamat! Pärast Teppert ja Mäkkäfrit Varrak lihtsalt pidi kellegagi naisulmekirjanikud Eesti lugeja silmis rehabiliteerima. Loomulikult on üsna mõttetud kohalike pintslikeerutajate harjutused seal, kus on kõrvale panna Michael Whelani kaanepildid. Vähemal määral ka John Howe ja Stephen Youlli omad.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Teostus hea, ülesehitus surepärane, õhkkond päris õnnestunud. Aga ei meeldinud sellepärast, et peitub veel minu sees see idealist, kes inimväärikust au sees peab. Masendav raamat, assassiini elukutset romantiseeriv. Seda raamatut loevad enamuses teismelised lapsed (voodistseene pole, veristamist ei kirjeldata - igati tsensuurinormidele vastav teos). Muidugi on hea kirjanduse puhul mõttetu niisuguse vanainimesliku vaatenurga eripära pärast häält tõsta, aga me ei ela enam keskajas, kus elu väärtust üksikisiku puhul ei hinnatud.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

See raamat on nagu Enderi mäng" või "Hüperion" eraldamatu osa tervikteosest, nii et tegelikult on pisut totter triloogia osi eraldi arvustada. Ja pole ka eriti vajadust - romaani kallal, mille "raisku" läks enamik uneajast, ei tahaks eriti kobiseda. Veidi üledramatiseeritud tegelased saavad kähku omaseks. Autor suudab ka üllatada. Umbes 100 lehekülge enne lõppu koitis, et praktiliselt kõigi probleemide lahendused lükkuvad järgedesse, oli pisut kahju, et seda asja ühe raamatuga lahendada ei anna; aga mine sa tea, täiuslikuks eskapismiks 500st leheküljest ehk ei piisagi.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Hargla

Kirjaniku poolt on "Assassin" kindla peale minek... muidugi peavad ka oskused kaasa tulema. Radikaalid võiksid öelda, et ega enne end kirjanikuks saagi pidada, kui selliseks romaaniks võimeline oled.

On võetud klassikaline sohipoja/tõugatu süzhee; mingi olivertvistilik kangelane, jälgitud tema elukäiku, kasvamist, õpiaastaid. Kangelane õpib palju - koondab endasse väga erinevaid oskusi; ta on veterinaar, tallipoiss, assassiin. Autor on loonud äärmiselt masendava ja depressiivse maailma ning tegelased ning nende teotsemised - isegi romantilisemad Fitzi stseenid Mollyga - on kantud lootusetusest.

Nii et üpris standartne süzhee tundub olevat (esialgu), ent oodatud rööbastesse see ei pööragi. Hobb/Lindholm peab romaani lõpuni originaalses võtmes välja; väldib klisheesid eriti tegelaste lahtikirjutamisel, ei tee neid väga arhetüüpide sarnaseks. Mis tegelikult üllataski... Tundub, et autor jättis mitmed tegelased veel endalegi mõistatuseks. Keegi ei käitu klisheeliselt ega ootuspäraselt. Ja see veenabki nende eheduses.

Veenev on ka olustik. Fookuses on ratsionaalsed tegevused - igapäevane eluolu, mitte fantasy puhul tavaline draakonijaht maailmas, kus kõik argine puudub. Korralikult on läbitehtud ajalookursus keskaegse (inglise) kindluse majanduse ja halduse poole pealt. Detailid riietusest, relvadest, taimedest, loomade kaustamisest jms on usutavad ja haaravad.

Algul tundus, et saarlaste /hertsogkondade rivaliteedi loomise juures on Hobb kasutanud midagi normannide ajaloost... igatahes mitmed seoses näikse inglise ajaloost pärinevat. Hiljem see tunne kadus.Autor on vältinud romantikat ja seksi; tapmisest, surmast on aga rohkesti juttu; ka alkoholi (kuri)tarvitamisega tegeletakse ohtralt. Selline valik on üsna originaalne. Mulle meeldis ja pole põhjust arvata, et järgmised osadad kehvemad oleksid. Kui veidi uriseda - siis kolme asja sai nagu veidi palju: künofiiliat, lehekülgi ja tinistamist(taidumist). Aga muidu igati hea, lubab loodud maailma kõrvadeni sisse vajuda; tõepoolest läind aasta 5 parima tõlkeromaani seas.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lihtsalt hea fantasy. Kuigi mingi koha peal kiskus naza igavaks ja uni tuli. ja jutt väga mõtteid ei mõjutanud, seega unes Fitzi ei näinud. Siiski - eeskujuks teistele kirjanikele.
Teksti loeti eesti keeles
Lily Tamm

Parim raamat mida ma lugenud olen(kui ehk mitte arvestada sarja ülejäänud osasid).Minu arvates oli kõige lahedam tegelane Chade-mulle meeldib salapärasus. Kohati kippusid lihtsalt jutustuse kohad tüütuks muutuma, kuid raamatutes ainult action mulle EI meeldi.

Peale raamatu uuesti läbilugemist tule tahtmine arvustust uuendada, aga millegi pärast ei tundu algse arvustuse kustutamine õige...Niisiis on siin veel üks täiendus eelnevale.

Teose mõistmiseks on kasulik lugemise ajal kaasa mõelda, sest muidu võivad olulised asjad kõrvust(silmadest) mööda minna. Minu nägemuse jaoks on sündmused ja teose olemus hiilgavalt kirjapandud ning kujutis on sügav ja läbimõeldud. Minu vaieldamatuteks lemmikuteks kirjandusemaailmas on Fitz, Chade ja Fool(Narr).
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Kaur Virunurm

1) Epic Fantasy kui zhanr on mõttetu nähtus.
2) Hobb on kirjanikuna küündimatu.

1) ei vaja selgitamist, 2) ehk küll.

* Karakterid on LAMEDAD. RH on maalinud neid nii paksude värvidega, et tulemus on elutu, usutamatu, ühekülgne. Mõni erand? Patience ehk. Narr kah.

* Tegelased on LOLLID. Nende käitumine on mõttetu, rumal, charide enda rollist lähtudes ebaloogiline. Alates esimesest stseenist - talupoeg annab käest ära just kaela kandma hakand nooruki - kuni lõpurabelemiseni,kus ükski char vähimatki mõistuseraasu ei ilmuta. See häirib, janii KOGU LUGEMISE AEG.

* KEEL ja STIIL on mannetud. Laused on pikad, lohisevad ja üksluised, nagu oleks tegu keskkooliõpilase harjutusega põimlause teemal. Tõlkija on nendega ilmselt üsna hädas olnud :) Iga nimisõna juurde on püüdlikult lisatud mitu epiteeti, et "detailirikast" muljet jätta. Ladusust ei ole, lugema ei meelita.

* Hobbi paljukiidetud "elav ja usutav maailm" on üsna keskmine ja vähe intrigeeriv setting.

* Tegevuse algus v-e-n-i-b. Midagi ei juhtu.. ikka midagi ei juhtu.. ikka veel...Kui mõnusama stiiliga autorit loeks ka niisama, siis Hobbi küll mitte.

* Vanity ja Chivalry ümber esinev pateetika mõjub üsna tülgastavalt.Tõsi, mitte alati.

* Nooruki tundemaailma muidugi SAAB igavalt kujutada, aga miks peaks?

* (vt hr Kastanje märkus Fool`s Errandi`i kohta, millega ma 100% nõus olen)
"Naiselikud" sisevõitlused iseenda tegude eetilisuse üle on täiesti mööda. Ma saan aru küll, et RH seda üheks Fitzi iseloomu põhijooneks peab, aga, kurat, kirjutagu see siis usutavalt lahti!

Tulemusena jääb raamatust kuidagi ... maavillane mulje. Ja selle autor võiks ollapigem algaja provintsikirjanik kui maailmakuulus meister.

Raamat ei saa hindeks 1, vaid 2, kuna, noh - loetav ta ju on.Mõtled küll igal lehel, et "issand, veel üks vaimse peetusega tegelane"ja "kas IKKA ei hakka miskit juhtuma??", aga päris käest ära ka ei pane.

Moraal:
aja surnukslöömiseks ehk sobib,
aga hea kirjandus see küll ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Agnes Tammik

Kõhklesin kaua, enne kui lugema asusin, aga raamat oli tõeliselt köitev: harva olen kohanud nii filigraanselt väljatöötatud õhustikuga raamatut. Mitte just füüsiliste detailidega, kuigi ka sellele poolele pole eriti midagi ette heita, pigem lummas mind just selle loo õhustik.

Ja mullegi oli üllatuseks see, et autor on naissoost - avastasin selle alles BAASist.

Ei jõua kuidagi järge ära oodata...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kahtlemata üks noorukitele suunatud - young adult - imeulme tippe. Teeb pika puuga ära igasugustele kõndivatele linnadele ja muule saastale, mida kirjanduse pähe eksponeeritakse.

Mulle avaldas muljet eeskätt käsitöö professionaalsus... Autor teab, kuhu ta tahab jõuda, aga milliste loogetega ja lugejale valejälgi puistates see mõtteline teekond edeneb! Pole ju näiteks lõputut maadlemist tallmeistriga põhiliini jaoks otseselt millekski vaja... Või siis emand Kannatlikkusega veedetud aega. Aga ilma nende kohtadeta oleks tulemus niisama hüplik ja vahelejätlik kui Maniakkide Tänava esikromaan.

Kaur Virunurme kriitikaga tuleb teatud määral nõustuda. Ma ootasin huviga, et kuidas Hobb kõigi seiklusjuttude autorite suure mure ehk siis usutava lõpumadina lahendab. Ei lahendanud temagi eriti hästi; kui peni poisi tallist ära päästis, oli see veel enam-vähem, kuid saunas toimus siiski juba selge jamps.

Mõned väiksemad loogikavead:


  • Sepistus Punalaevastiku meestega kohtudes sörkis tegelane alguses vanast laohoonest eemale, aga kui sepistatud ta tabasid, siis taandus ta äkki tollesama ehitise seina äärde.

  • Pimemale nüüd küll kuidagi võlukunsti mõõtmiseks ei sobi :)

  • Tegelane käitub ja võitleb, nagu oleks mitu aastat vanem (raamatus vististi 13-15), aga muidugi pole kuskil kirjas, et sealmaal inimesed sama kiirusega kasvasid & arenesid, kui meil siin.

Tõlke koha pealt: ilmselt oleks olnud õigem tähendusega nimed tõlkida, nagu seda tehti Meremaa sarja puhul.

Üldse on muidugi noorte salateenistujate romaanidest esimene ja parim Rudyard Kiplingi "Kim". "Salamõrtsuka õpilase" taolistel oopustel on seetõttu paratamatult taaskäitlemise maik man.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Väga hea ja omapärane. Lugesin kohe, kui ilmus e.k ja jõudsin korduvalt ja korduvalt üle lugeda, enne kui teine raamat tõlgi.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Ühinen siinkohal arvustaja Kaur Virunurmega. Epic fantasy jutustab ikka ühte ja sama lugu. Vahel pikemalt, vahel lühemalt. Vahel paremini, vahel kehvemini. Erinevused on tühistes pisiasjades: milliseid katsumusi ja kannatusi on autor vaevaks võtnud lasta oma tegelasele osaks saada, enne kui otsad kokku tõmmatakse. Antud juhul on tulemuseks tädilik soga.

Tädilikuks nimetasin ma juba Bujoldi. Kellelt ma lugesin küll ainult ühe raamatu ja rohkem ei kavatsegi. Siiski näis Bujoldil olevat selgem ettekujutus, mida ta oskab ja mida mitte. See, mida oskavad vaid väga, väga vähesed autorid – ja Hobb nende hulka kindlasti ei kuulu – on vastassoost peategelase kujutamine. Ning isegi need vähesed väga head kirjanikud on ettevaatlikud, kui faabula tõesti nõuab kandvasse rolli vastassoost inimest. Meeskirjanik teeb paremini, valides pigem pisut meheliku, oma erialasse süvenenud naiskangelanna, mitte sõbrannadest ümbritsetud udupea. Ning naiskirjanikul oleks mõistlik – kui just tõesti peab – keskenduda passiivsele pederastile või õrnahingelisele "kultuuritegelasele". Mitte mingil juhul kuningale või kindralile.

Antud juhul: need paar lehekülge, mis olid kulutatud hüsteerilise Patience kirjeldamisele, olid romaani kõige õnnestunumad. Fitziga seotu oli igav, ebausutav, eemaletõukav. Koeri jälestan ma muidugi ka. Kui ametikohustused ei sunniks, poleks seda jama lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:
Must Kass

Nagu kord juba mainitud, on tegemist sarjaga Aftermath, mida Dave Hutchinson ja Adam Roberts on kordamööda kirjutanud. Et siis tegevuspaik on sama, umbes sada aastat pärast Inglismaad väga põhjalikult rüüstanud meteoriiditabamusi. Ent kumbki autor veab oma tegelasi, Robertsi peategelaseks on 13-aastane epileptik Davy.
Tegelasi on muidugi veel, seejuures suht tarbetuid. Olustikku tutvustavad nad küll, näiteks vanamees, kes pargasega kaupa mööda Thames'i toimetab. Mootoreid pole kusagilt võtta, purjed ei toimi, nii tulebki pargast köiega ülesvoolu järel vedada või allavoolu liikudes pidurdada. Kirjeldatud on seda tööd pikalt, süžee kohalt on vanameest vaja aga ainult selleks, et ta ootamatul kombel oma pargasest laiba leiaks. Pikalt on juttu ka sõjaka naiskogukonna liidri raskest elust - et ta siis saaks Davyle mõned targad sõnad öelda.
Stiil mulle kohati meeldis, selline rahuliku vooluga ja rustikaalne, mille vahele autor poetab kolmest ühesõnalisest lausest cliffhangeri. Kordusi on siiski paljuvõitu. Saab Davy noole selga, väga valus on, eriti kui seda noolt kasutatakse abivahendina, et ta evakueerimiseks hobuse selga tõsta. Ja siis on kaks nädalat ikka väga valus, enne kui natukene juba liigutada saab...
Nii et olustik on, stiil on, ainult intriig on kuidagi tobe.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Eks see sari ju ebaühtlane ole. Ning mida mahukam osa, seda enam on seal täitematerjali. Antud juhul on püütud süstematiseerida loitsude olemust, koostist ning umbes nagu sedagi, millise elementaali mõju all olija milliseid loitse suudab kokku panna.
Siis on hulk vähetähtsaid intriige ja lõpuks pikk kirjeldus pealahingust. Autor pole peategelaste arenguga väga kiirustanud, aga kaheksandas osas on Boxxy võimed juba jumalikele suhteliselt lähedal. No ja siis tuleb talle ka väärilisi vastaseid otsida. Aga kui omadusi, oskusi, loitse ja relvi on peaaegu lõputult, võivad need segi minna, täpsemalt, lugejal võib tekkida küsimus, et kas tüübil siis selle olukorra lahendamiseks paremaid vahendeid ei olnud. Ja ei viitsi ka tagasi lapata, et vaadata, mis oskused, omadused jms Boxxyl on. Neid loetelusid pole liiga palju, sest iga kord võtavad need enda alla mitu lehekülge.
Ei soovita, aga minu jaoks on see lahedalt mitte-deep ajaviide lõunauinakule eelnevaks veerandtunniks.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

LitRPG romaan pika sarja keskelt, seega pole põhjust mingit kunstilist sügavust oodata. Samas on autor tänuväärsel moel võtnud vaevaks kogu sarjas valitsevaid jõuvahekordi lahti seletada.
Fantasys on väga sageli probleemiks jõudude tasakaalustamine nii, et mõlemal vaenupoolel oleks võiduvõimalus. Seepärast toimub tegevus reeglina tulirelvade-eelsel ajal. Ent keerukas võib olla ka usutavalt kirjeldada tule-elementaalile toetuva warriori võitlust jää-elementaalile toetuva wizardiga.
Niisiis, Boxxy koos oma familiaaridega ründab üheksa kaitseliiniga kindlust, igaüks neist familiaaridest satub kokku võimalikult ebasobiva vastasega ja nii ongi võimalus kirjeldada, millised loitsud kelle vastu kuidas mõjuvad. Familiaarid saavad kõvasti rappida, aga teevad oma töö ära ja koguvad rohkesti punkte, et jõuda järgmisele tasemele. (Mitte level up, kuigi see võib olla eelduseks, vaid rank up.) Et siis succubusest, kel varasemast nii- ja naasugused oskused ja omadusest, saab džinn jne. Selline kulissidetaguse mehhaanika äraseletamine tegi romaani minu jaoks täiesti loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Kolmas osa sarjast "Aftermath". Mõne aasta eest kirjutas Hutchinson esimese osa "Shelter", siis lisas Adam Roberts samasse maailma teise osa "Haven" ja Hutchinson jätkas kolmandaga. Meenutuseks: umbes 80 aasta eest tabasid Maad suuremat sorti meteoriidid ja lõhkusid palju asju ära, näiteks Londoni ning hulga muid asulaid, igasugune taristu ei tööta, ringi liigutakse hobuste ja jalgratastega.
Nagu varemgi öeldud, meeldib mulle Hutchinsoni rahulik jutustamisviis: ka ootamatud sündmused lihtsalt juhtuvad, ilma mingite eelnevate ohumärkide või hilisema juubeldamiseta. Üldse on sündmused, kirjeldused ja dialoogid minu jaoks sobivalt tasakaalus.
Allesjäänud tsivilisatsiooni üks tugipunkte on Plymouthi endine mereväebaas, sealt lähetatakse eriagent Adam uurima, mis toimub mujal, näiteks Oxfordis. Ja ühtlasi korda looma, kui kusagil mingit jama märkab. Jamasid selles segases maailmas muidugi jätkub ja Adam lahendab neid omal kombel. Näiteks kui talle tundub, et linnakeses on võimust võtmas maffia, avastab linnarahvas ühel hommikul, et peaväljakule on rivistatud mõnikümmend paremat jalga. Ülejäänud kehaosasid ei leitagi, aga maffia kaob linnast nagu võluväel.
On umbes kolm asja, mille vajalikkust Hutchinson rõhutab. Kuninglik merevägi - sest seal on alati väga mitmekülgsete oskustega inimesi, ükski töö ei jää tegemata. Siis vanad ülikoolid, mis säilitavad teadmisi ja jäävad ka segastel aegadel neutraalseks. Ning vanad perekonnad: kui ühe liikmed on 150 aastat töötanud politseis ja teised niisama kaua otsinud teid hõlpsamaks rikastumiseks, siis lapsed on ju maast-madalast koos mänginud, konflikti tekkides klaaritakse omavahel, uustulnukaid, kes politsei või kuritegevusega liitunud alles 15 aasta eest, ei saa ju usaldada.
Veel üks detail sarja kohta: kui Dave kirjutatud osades on peategelaseks Adam, superman, kes ei suuda oma tapjainstinkti alati taltsutada, siis Adami kirjutatud osas on peategelaseks hädine epileptik Dave, kel ellujäämisega suuri raskusi.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Selline paralleelosa - ja sellisena on ehk ka autoril olnud lihtsam kirjutada. Pole siin Boxxyt ega tema deemonitest familiaaride kõlvatusi, on ainult väike Fizzy oma pürgimustega ikka paremaks meistriks saada. Hetkel on ta mithrilist golem ja juhuslikkuse jumala paladin... Meeldival kombel on püütud ühendada füüsikat ja loitsusid, nii et paralleelselt ürgelementidele tuginevatele needustele on mängus ka elekter ja magnetism.
Oma võlu lisandub nende jaoks, kes vene keelt vähemalt sõimusõnade tasemel valdavad. Mul on kahtlane tunne, et autoril pole nende gradatsioon päris paigas, kuid naljakas on ikkagi.
Et siis suht lahe lorament, aga ega enamat ei saagi ju LitRPG puhul loota.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

13. Laundry sarja kuuluv raamat, tuleval aastal pidi veel üks ilmuma. Kuigi mõtted kipuvad juba nüüd otsa saavat.
Naguteada, pääsevad vastikud, jumala staatusele pretendeerivad olevused Maale matemaatiliste võrrandite, aga ka inimohvreid toovate kultusrühmade loitsude kaudu. Organisatsioon koodnimega Laundry peaks selliseid sissetunge ära hoidma. Ligi 30 aastat tagasi hakkas üliagar ametnik kahtlustama D&D huvilisi koolipoisse - et kah pöörduvad imelike nimedega olevuste poole ja manavad ja suhtlevad kuidagi šifreeritult. Poisid eraldatakse ühiskonnast, teised lastakse hiljem lahti, aga mängujuht saab "eluaegse" laagrist, kust pääsemine on nii füüsiliste kui maagiliste vahenditega võimatuks tehtud. Aga 28 aastaga õpib nii mõndagi ning kogu selle ajaga on mees välja mõelnud AD&D mänge, mille sisu sarnaneb kahtlaselt sarja viimastes osades toimunuga.
Sõidab siis mees mänguhuviliste kokkutulekule ja seal tuleb tal kokku puutuda pigem LARPi kui lauamänguga. Hea küll, kõik teised süüakse ära või saavad muul kombel piinarikkalt otsa, poiss ja tüdruk (mõlemad küll juba neljakümnendates) pääsevad enam-vähem terve nahaga ja võetakse Laundrysse tööle, vihjatakse ka, et nende isiklik elu võib saada õnneliku pöörde.
Lahja, niisiis, ja vähemalt üks asi tekitab ajateljel segadust: et kui need ja need asjad on juba juhtunud, siis on see tüüp juba surma saanud ja tema tiitel on teisele üle läinud.
Et raamat vähemalt eemalt vaadates romaanina paistaks, on samade kaante vahele pistetud 2009. aastast pärit jutt Overtime, mis on küll tore ja seni (vist) ainult ajakirjas ilmunud, kuid ei oma põhitekstiga mingitki seost.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Kohati naljakas, aga siiski jabur ajarännulugu. Võimalik moraal: ei tohiks viia kaasaegseid leiutisi aega, kus nendeni jõudmiseni kuluks veel sajandeid.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Lugu, mida peaks vist kaks korda lugema.
Üks liin on droogidisainerist: mehest, kes loob uusi ja huvitavaid hallutsinogeene ja ühtlasi videoid/muusikat, mis elamust võimendaksid. On küll vihjatud, et nooruses oli tal seepärast pahandusi, kui nüüdseks on ta väga, väga hinnatud kunstnik. Oma geenidest lasi ta endale tekitada nn tütre, kes hiljem otsustab saada armukeseks, ta on ära näinud kõik vaatamaisväärsused maal (ja vist ka Kuul), ostnud mõned kultuuriajaloo kõige kallimad maalid ja laseb end vahel mõneks ajaks kunstlikku koomasse panna.
Ning vahepeal on lõigud Stonehenge'i uurinud veidrikest ja nende oletustest. Kokkuvõttega: Stonehenge on nii suur peegel, et igaüks näeb seal enda teooria peegeldust.
Hea küll, ärkab droogidisainer järjekordsest koomast, talle ei meeldi tütre/armukese järjekordne boyfriend, keda ta peab luuseriks (aga kellel veab), ja loomulikult koondub kõik Stonehenge'is ühte bad tripi. Mitte Kesey-Leary sitiilis, aga ikka tõsiselt bad trippi.
Aga miks kaks korda lugeda? Enne oma viimast pooleaastast koomat nägi peategelane tulevasi sündmusi ilmselt ette, läks nö eest ära selleks ajaks. Mis asetab tegevuse mõneti teise valgusse.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Ma ei taha öelda, et autor kirjutada ei oska, aga pärast sissejuhatust kipub asi minema skemaatiliseks. Umbes nagu vaidleks noor Karl Marx Ayn Randiga. Järeldus on küll õige, kuid selline, mida vaid harva söandatakse välja öelda: selleks, et inimkonna elu kekmsiselt mugavamaks muutuks, on paratamatult vaja sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist. (Piltlikult ja üldse mitte jutust võetuna: ka need, kelle töönädal on 75 tundi, saavad endale lõpuks külmiku ja teleka.)
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Autor ei anna omalpoolt toimuvale tausta, laseb seda teha tegelastel endil (ja selline stiil mulle teadagi meeldib). Tegelased ei räägi enesestmõistetavatest asjadest. (Kui keegi ütleb, et nüüd tuleb minna Frankie juurde, siis ei hakka ju keegi täpsustama, kes on Frankie.) Tegelaste omavahelist juttu ei saa alati usaldada, sest sageli on nad mingi droogi mõju all. Võib siiski aimata, et Venemaa on Saksamaaga sõjas, aga Brüsselis asuv Euroopa juhtkond ei oska seisukohta võtta, kusagil - Kuu peal? - on koloonia, mille varustamist venelased blokeerivad, tegutseb vähemalt üks, tõenäoliselt kaks juutide maailmavalitsemise eesmärgiga salaorganisatsiooni ja maailma kõige edukamad (koos teenindava personaliga) on ankurdanud oma kunstsaare Vahemerre).
Naguöeldud, võib suur osa sellest olla vaid osa tegelaste hallukatest.
Minu jaoks kõige meeldivam oli muusikaga seotud episood, vana rockeri jõuetu viha, kui tema bänd tahab hakata raha nimel teknot tegema. (Ma olen mõnel korral sattunud bändide esinemiseelsesse lavatagusesse, aga mitte kunagi olukorda, kus palgamõrtsukat valmistatakse ette salakavala juudiliidri mõrvamiseks.)
Üldiselt jääb mulje, et pikemast romaanist on võetud lehekülgedepakke, mitte peatükke, vaid täiesti suvalisi. Sest iga kord, kui lugejal tekib tunne, et ta saab aru, mis toimub, läheb kirjeldus mujale, teiste tegelaste juurde.
Kokkuvõttes: suurepärane küberpunk, äärmiselt nauditav lugemine.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Keskeakriisis mees on tööl juba nii uimaseks jäänud, et saadetakse koos naisega firmale kuuluvale saarekesele taastuma. Osa saarest ongi puhkekompleks, aga osa nagu midagi muud, kõrvalisi sinna ei lasta.
Mees magab vale naisega, sukeldub vales kohas, näeb asju, mida ei peaks nägema. Kõige selle tõttu saab temast amfiibinimene.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Pärast jumala surma mõnekümne aasta eest tekib maa peal tohutu kaos, katedraalis elavad nunnad lähevad väga kiimaliseks ja ühtuvad katedraalis leiduvate kivikujudega. Mõned neist kujudest kujutavad inimesi (pühakuid vms), mõned mitte. Igatahse sünnivad lihast ja kivist järeltulijad, kes kuulutatakse ebarditeks, kui katedraali saabub totter paksuke, kes olevat tundnud kutset piiskopiks hakata - kõigepealt laseb ta katedraali aknad kinni katta, et väljas valitsev kaos sisse ei pääseks.
Hästi kirjutatud jamps, mumeelest.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Sellesse juttu sisse minna on palju lihtsam (tõsi, mõningad eeldused peavad selleks olema) kui kirjeldada, millest see räägib.
Tegevuskohaks Ameerika suurlinn, aga kuna vastikud sino-sovietid on selle vastu maha pidanud juba mitu "sõjalist erioperatsiooni", siis on linn kannatada saanud. Veel on elus mõned juhuslikud tsivilistid, peamiselt aga tänavakambad, mis on harjunud enda eest seisma (ja üksteist reeglina ei salli). Siis tekib kusagilt miski uus kamp, mille liikmed on nii suured, et trambivad maju puruks. (400 ei näita mitte hulka, vaid linna piirkonda.)
Vaenulikud jõugud ühinevad, muudavad hiiglased kuidagi tavaliste inimeste suurusteks ja tapavad ära, ise muidugi samuti ohvreid kandes.
Keelepruuk on mõnus, jõukude nimed on toredad - ja keda siis ikka nii väga huvitab, mis ja miks juhtus...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Pikapeale läheb ikka tüütuks. Autor ei raatsi oma tegelastekambast loobuda ja pühendab neile palju lehekülgi. Täpsemalt siis sellest, mis oskusi ja leveleid keegi vahepeal juurde saab ning milliseid omadusi see kaasa toob ja kuidas atribuudid kasvavad.
Tõsi küll, peategelane saab mõneks ajaks surma, aga kuna ta sündis puust kastina, siis ei saa see ju lõplik olla.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Rucker on kirjutanud palju häid tekste, kindlasti jääb küberpungi ajalukku romaan Wetware oma järgedega ning toredaid lühijutte on samuti. Aga seesinane oleks võinud ka kirjutamata jääda - või vähemalt ei leia ma ainsatki põhjendust, miks pidanuks see ilmuma küberpungi kogumikus.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Kui suuremal osal peegelpäikseprillide autoritel on rõhk ideedel (pluss ehk natuke slängi), siis Queen of Cyberpunk on võtnud ka keeleuuenduse (?) täie rauaga ette. Mõned mõtted on jõudnud Gibsoni esimesse triloogiasse, mõned veel sinna-tänna. Minu jaoks oli kõige nauditavam jälgida, kuidas visandist (milleks seda juttu võib ju pidada) kasvas aastatega välja midagi nii lahedat nagu romaan Synners
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Pronto kiidusõnadega jääb vaid nõustuda. Lugu meenus aga seepärast, et mis ca 40 aastat tagasi oli põnev hüpotees, on nüüdseks samahästi kui reaalsus. Et inimmõistus uurib tehismõistust ja vastupidi, aga on saanud selgeks, kummal poolel on selles mängus tugevamad kaardid.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Eelmise arvustuse kirjutamise ajal võis see lugu tõesti tunduda teismelise poisi huvitava, kuid naiivsevõitu katsetusena. Nüüd aga, eriti kui asendada dirižaabel drooniga ja teisendada lubatud dirižaablite mass kaasaegseteks droonideks, tundub lugu lausa hirmuäratavalt ettenägelikuna.
Riikide vahel toimuvad droonide sõjad, mis kestavad paarist tunnist mõne päevani. Droonijuhid ei ole vahetus läheduses, vaid teevad oma tööd kasvõi teiselt poolt maakera. Paremad droonijuhid saavad hakkama ka viie drooni üheaegse juhtimisega. Sõda käib antud juhul maailma suurima päikeseelektrijaama pärast: kaheksakümne miili jagu päikesepaneele. Tsiviilelanike pihta ei tohi lasta, ÜRO analoog karistab reeglite vastu eksinud. Isegi USA - Hiina konflikt Tiibeti pärast on realistlik.
Jah, natuke on paratamatut naiivsust. Esimese maailmasõja lendurite autunnet: täna lasid sina minu alla, minu kord on seega joogid välja teha. Siis see rohkem keskaega kuuluv, totaalset sõda välistav mõtteviis, et maa ja inimesed on vajalik ressurss, mida ei tohiks hävitada, ja konflikti lahendavad valitsejad või nende valitud eestvõitlejad omavahel (ning ÜRO kinnitab tulemused).
Avalõigus on küll kinnitatud (võimalik, et see on hiljem lisatud, mul on see '93 aasta versioon), et kui maa elanikkond jõuab 20 miljardini, algavad uuesti totaalsed, ajaloos tagsi paiskavad sõjad.
 
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Iga järgmise osaga venib miinus pikemaks, aga hinnet madalamaks võtta pole ka nagu mõtet. Võtsin ette meelelahutuseks ja meelelahutust see ju ka pakkus.
Kui intriigide lahendused on naljakad ja leidlikud (kohati), siis nõuab nende ette valmistamine muidugi liiga palju tekstiruumi. Juba loetelud Boxxy/Kiera oskustest, omadustest, atribuutidest, loitsudest jms võtavad terveid lehekülgi. Ning kõiki neid on nii palju, et lugejal on väga raske ennustada, mida neist järgmise konflikti puhul kasutada võidakse. Liiatigi ei lase autor "headel" (mis on muidugi suhteline mõiste) otsa saada, isegi kui neile pole just palju tegemisi antud.
Või, noh, deemonitest familiaarid ei saagi ju surma saada, piisab lihtsast loitsust, et nad teispoolsusest tagasi ilmuksid. Surematu ja hävimatu on ka pealkirjas mainitud Teresa, tõe ja õigluse jumalanna. Jumalate karistamine on jumalate endi vaheline asi, ometi on ka Boxxyl oluline roll, kui Teresat sunnitakse oma pettusi ja valesid avalikult tunnistama. Igatahes saab inimeste ja haldjate vaheline sõda selleks korraks läbi ja ilmselt algab järgmine osa väiksemate intriigide lahendamisega - mis aga loodetavasti suurteks kasvavad...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Sarja arenedes lähevad romaanid ikka pikemaks, järelsõnas kurdab autor liiatigi, et ei pööranud kõigile tegelastele võrdselt tähelepanu. Aga kõik need võitluste kirjelduse: kangelane kangelase vastu, neli nelja vastu, 5K armee 20K armee vastu võtavad enda alla tõesti tüütult palju lehekülgi, eriti kui ei le eelnevat ülevaadet kummagi poole võimalustest. Isegi kui meie lemmik Boxxy (everybody loves big chests) peale järjekordset kaklust oma lisandunud leveleid, oskusi ja omadusi üle vaatab, kulub selleks terveid lehekülgi.
Tema ise ei saa Boxxy küll eriti olla. Haldjate juures elades veedab ta suurema osa ajast väga sõbraliku ja entusiastliku kass-tüdrukuna (inimesesuurune, aga kassi kõrvade ja sabaga), kes kangesti tahab luurajaks õppida. Ja veidi aega isand Sandmanina, kes puhastab linna kurjategijatest ja asotsiaalidest, ent pakub raha eest oma teeneid ka siis, kui vaenulikud inimesed haldjaid ründama hakkavad. Lisaks muule on ta veel "emme" viiele väga noorele drüaadile (antud juhul on need ühtaegu hiigelpuud ja naisolevused).
Kokkuvõttes, lugu kippus tükati igavaks ja kuigi autor oli seda ilmselt mõnuga kirjutanud, venis miinus ikka pikemaks. Aitab küll sellest sarjast, otsustasin. Võtsin ette ühe oma lemmikautori aeglaselt kulgeva postapo, siis tundmatu austraallase küberpungi, aga kumbki ei köitnud ja üha sagedamini mõtlesin, et mis ikkagi Boxxyst edasi sai...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

See ei ole raamat - või sari - mida lapselastele unejutuna ette lugeda. Liiga palju humoorikat nö adulti. Et siis lõbus lugemine, mida on raske käest panna, hoolimata kordustest ja omaduste-võimete tabelitest. Sageli juhtub, et kangelane saab liiga kiiresti oma tasemed kätte ja siis pole enam eriti kuhugi areneda, kuigi autor tahaks veel viis järge kirjutada. See ei käi ainult LitRPG kohta, aga ka see, kes kirjutas dozore ja kelle nime pole praegu sünnis nimetada, lasi oma kangelasel liiga kiiresti tipu lähedusse tõusta. Ilievi maailmas ongi see õnnestunud võte, et teatud tasemeni jõudes tuleb ümber kvalifitseeruda. Boxxy võib olla mimicuna ja warlockina maksimumini tõusnud, aga peab nüüd käsitöölisena või doppelgängnerina üsna algusest alustama. Kolmes esimeses osas esines ta omaette tegutseva monstrumina, järgmistes peab ta hakkama inimühiskonda sulanduma. Karta on, et ma jään tema seiklusi jälgima, kuigi peaksin lugema midagi hoopis muud...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Poliitiline ebakorrektsus on endiselt vägagi nauditav. Kui selgub, et üks demonessidest on androgüün, koguneb seksi ehk liigagi palju, aga ikka parem kui erektor. Pärast paari õnnestunud operatsiooni - või õigemini juba alates linnakese hävitamisest - tekib kodanik Morningwoodile väga võimekas vastane ja nii ta suuremast osast oma võimetest ilma jääbki. Aga olekski ju igav, kui kõik aina ülesmäge läheks. Tuleb ümber kvalifitseeruda käsitöömeistriks, tõrksaks õpetajaks lillade patsikestega goblin, kelle isa ja venna ta hiljaaegu nahka pani. Kohtumine kaose, kokkusattumuste, õnne ja ebaõnne jumalaga on samuti tore ja meenutas mulle miskipärast Sheckleyd.
Ei soovita kellelegi, aga ise kavatsen ka järgmist osa nautida.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

LitRPG kokkupanekuks on mitmeid võimalusi. Tegevus võib toimuda paralleelselt reaalsuses ja virtuaalsuses ning see, kes on ühel pool sõber, võib teisel pool osutuda vaenlaseks vms. Muidugi võib kõik juhtuda ainult virtuaalsuses, aga ka siis on abiks, kui toimub mingi suhtlus seiklejate ja labürindi genereeritud kollide vahel, mitte lihtsalt NPC-de tuim nottimine. Peategelas(t)e võimete ja oskuste kasvu dokumenteerimine on ilmselt vajalik, jääb autori otsustada, kui põhjalikult ta seda teeb - väga kerge on arvuderägastikuga lugeja huvi hajutada.
 
Mida on siis sedapuhku teisiti tehtud? Peategelane pole õnneotsija või (tavamõttes) kangelane, vaid dungeoni genereeritud vastane eriti äpardlikele seiklejatele - ent ajapikku õnnestub tal dungeoni mõju alt vabaneda ja omandada vaba tahe. Teiseks on ta - eriti alguses - nii loll, et vajab pidevat autoripoolset kommenteerimist. Tema enda eksistentsiaalsed küsimused on: Kas see on söödav? Mõned raudesemed ei ole. Veel tähtsam küsimus: Kui on söödav, kas see on maitsev? Jällegi, seiklejad, st inimesed, on, aga puud mitte eriti. Oskuste kasv? Autor on kuhjanud kokku erakordselt põhjaliku komplekti oskustest, võimetest, lisahüvitistest jms, mis teevad võimalikuks järgmised oskused, loitsud jne. See võib tunduda tüütu, aga on samas ka üsna naljakas, eriti kui kujutada ette lugejat, kes pole mingil kujul D&D-ga varem kokku puutunud.
 
Peategelane ise oli vähemalt minu jaoks üsna üllatav. Kindlasti mitte ükski neist, kelle hulgast mängija väga paljudes mängudes saab oma kangelaseks valida: ei ole paladin ega druiid ega vibukütt ega... jne. Antud juhul on peategelaseks mimic, kelle esimeseks familiariks on succubus ja - juba romaani lõpuosas, kui ta võimed on oluliselt arenenud - teiseks familiariks fiend. Mõlemad nagu mõnest animest pärit: rinnakad ja väga napilt riides naisdeemonid.
 
Tarbetu kõrvalepõige: vägaammusel ajal, kui 286 oli tehnika viimane sõna, aga ka XT ajas asja ära, tundus Rogue kõige põnevama mänguna - kuni Nethacki tulekuni. Arvestatav hulk tunde kulus labürintides hulkumisele ja üksainus kord elus tundus mulle, et ees paistab kauaotsitud Yendori amulett. Aga ei, loomulikult oli see mimic...
Niisiis, peategelane on pealtnäha puust kast või kirst, kelle üks omadusi on kannatlikkus, võime päevade kaupa liikumatult paigal istuda ja seiklejaid oodata, sest kui mõni neist peaks optimistlikult kaane avama, leiab ta eest suure hulga väga teravaid hambaid... Kujumuutmise oskus areneb vähehaaval: et jalad alla võtta, kolme kombitsaga mõõkasid keerutada, kasvatada endale pimedas nägevad silmad jne. Igatahes, kui alguses on tegemist läbinisti rumala ja süüdimatu tegelasega, siis osa lõpuks, kolme kuu vanusena, on ta 33. leveli mimic ja ühtlasi 22. leveli warlord ning äsja hävitanud umbes 8000 elanikuga inimasula - mitte küll niivõrd ise, kui familiaridele käske jagades.
 
Kokkuvõttes: tegemist on sarjaga Everybody Loves Large Chests, mis on iga osa kaanele ka suurte tähtedega kirjutatud. Neid osasid on praeguse seisuga umbes üksteist. Ja Morningwood on antud juhul peategelase nimi: Boxxy T. Morningwood. Familiarid käivad peale, et tal võiks olla nimi. Kas nimi on midagi maitsvat? küsib ta. Jah, kinnitavad familiarid. Ja itsitavad tükk aega, kui miski random (või mitte päris random) generator talle sellise nime annab. Kusjuures puust kast, isegi kui ta võib soovi korral jalad alla võtta, on loomulikult (või vähemalt esimeses osas) täiesti aseksuaalne. Kuigi nii sarja kui avaosa nimi sisaldavad mõningat mitmetimõistetavust.
 
Millegi võrrelda? Mitmedki Pratchettid pole (isegi originaalis, tõlgetest pole mõtet rääkida) kaugelti nii naljakad. Samas ka mitte nii verised. Kui ma Murderbotiga tutvudes hindasin seda miinusega viiega, siis päris samal tasemel Boxxy ei ole. Aga seda lugu ette võttes ma ei tahtnudki midagi muud kui lõbusat paari-õhtu-lugemist ja just selle ma saingi. Olgu siis plussiga neli, ja vähemalt ühe järje loen ma veel.
 
 
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Ma ei hakka siinkohal sisu ümber jutustama või arutama ulme ja maagilise realismi vahekorra üle teoses. Tahaksin lihtsalt rõhutada, et tegemist on kohalikus mastaabis tippkirjandusega. Romaan võiks olla lausa kohustuslik lugemine neile, kes kirjutamise teekonnal esimesed sammud juba astunud - algajatel, kes ise ka veel ei tea, mida teevad, pole sellest kasu. Aga mumeelest on õpetlik, kui põhjalikult peaks autor oma kirjeldatavat maailma tundma ja kui hoolikalt valima just selle loo jutustamiseks kõige õigema vaatenurga.
Nii mulle tundubki, et autoril oleks õigem jääda endale lähedaste teemade juurde ja loobuda tellimustöödest.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Kirjeldatud maailmas on palju maagiat. See on ka mõlema autori jaoks kodune teema - Kadrey Sandman Slimi sarjas oli alatasa kõrvaldada zombisid, deemoneid ja muud sellist klientuuri. Kadrey stiili ma arvan tundvat, ikkagi üle tosina romaani loetud, ja neid stiilinäiteid leiab ka sellest raamatust, kuni ühe positiivset üllatust märkiva hüüatusena. Nii et sündmused arenevad kohati üsna loogiliselt. Khaw karjäär sai alguse arvutimängude stsenaristina, hiljem on lisandunud raamatuid, aga tundub, et see algus jättis oma jälje. No et mänguloogika on veidi teine, üleminekud ühest situatsioonist teise võivad toimuda äkilisemalt, eriti nn "liivakastides".
Selles loos saavad tegelased sageli surma ja äratatakse ellu, süüakse ära, seestuvad või juhtub midagi veel hullemat. Vereohvrid vahel aitavad, vahel aga teevad asja hullemaks. Nii et värvikaid episoode piisab.
Sisu keerleb suuresti selle ümber, et peategelannal - vabakutselisel esoteeriliste probleemide lahendajal - on olnud rasked ajad. Lihtsaid töid ei pakuta, keeruliste eest ei taheta väärilist hinda maksta jne. Tuleb talle pähe endale kaitseingel manada. Läheb hangib raamatu (haruldus, muidugi!) kus sellekohane õpetus. Paraku saab ta õige manuskripti asemel võltsingu ja olevus, mis manamise peale ilmub, on kõike muud kui ingel. Ning kõik vihjab sellele, et olevusest vabanemise vältimatuks eelduseks on esilemanaja surm.
Positiivse poole pealt võib mainida näiteks peategelanna teadmisi psühhotroopsete ainete vallas. Mitte nii positiivne on see, et minu arvates on Khaw'le on kirjutamise käigus meelde tulnud, et tema koduses malaisia folklooris on veel mõni vastik elukas, veel mõni kaval lõks surelike jaoks, veel mõni loits, mis võiks kaasa tuua maailmalõpu. Ja mulle üldiselt ei meeldi, kui mängureeglid poole mängu pealt muutuvad.
Teksti loeti inglise keeles