Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Dan Simmons ·

Hyperion

(romaan aastast 1989)

eesti keeles: «Hyperion»
Tallinn «Varrak» 1998 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
44
7
2
0
1
Keskmine hinne
4.722
Arvustused (54)
Avo Nappo

Lugesin mina seda raamatut ja hästi ei saanudki aru mille eest ta 90''ndal aastal Hugo sai. Mitte et ta halb raamat oleks olnud.. Ylesehitus näiteks oli päris omapärane ja huvitav. Hulk tegelasi keda miski missiooniga kuhugi saadetakse ja kes siis igayks ylejäänutele oma lugu jutustab. Preester, sõdalane, poeet, poliitik, jne. Ytleks et raamat pisut yle keskmise, kui kätte satub, siis lugege läbi.
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Hyperioni tuleks tegelikult lugeda koos raamatu teise osaga The Fall of Hyperion (Hyperioni langemine). Koos on nad terviklikumad. Pean ütlema, et esimesel lugemisel jättis raamat mu külmaks, nagu ilmselt eelmise arvustajagi. Aga teine kord, siis lugedes teda koos teise osaga, haaras raamat mind täiesti. Autori fantaasialend on v6rratu, temasarnaseid on vähe praeguse aja ulmekirjanduses. Lisaks on ta säravalt originaalne, ehkki raamatu isepärane ülesehitus on tegelikult üle v6etud Chaucer''i Canterbury Tales''ilt. Nii et see on Canterbury Tales tulevikus. Ma arvan, et raamat oli Hugot väärt, eriti kui silmas pidada, missugusele jampsile on Hugot hiljuti antud. Sisust siis. On inimeste galaktilise tsivilisatsiooni viimased päevad, sest inimeste rass müüs oma hinge Technocore''le teadmiste eest, kuidas tähtedele sõita. Technocore on üks iselaadne mõistus. Nyyd lähevad kuus palverändurit Hyperionile, lootes päästa inimkonda. Hyperionil on Shrike, pool-elus, pool-masin, jumal ja koletis. Iga palverändur räägib teel oma jutu, iga neist on tegelikult omaette novell. Kuigi selline ülesehitus võib vähem tähelepanelikku lugejat segada, seob Simmons siiski oma jutuniidid kenasti kokku. Simmonsil on hea silm detailine jaoks, aga vahel võib see natuke hakata segama. Simmonsi kujutlus tehisintellektist aga on suurepärane. Lisaks Shrike, kes (mis?) on üks huvitavamaid väljamõeldisi ulmes, mida olen kohanud. Igatahes soovitan.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Hea lugu kahtlemata. Eesti keeles lugejatel võiks kasvõi mastaapide poolest tekkida võrdlus Asimovi Asumiga ning olekski päris huvitav näha, kummale poole eelistused kalduvad. Endale tundub, et Simmonsi tulevikus on rohkem huvitavat - aga ka seletamatut. No ei oleks Hea Doktor lendavat hiigelpuud välja mõelnud... Asimovi on ehk lihtsam lugeda, et fakt ja seletus ja läbinähtavad vihjed ja tegevus ja uuele ringile. Simmons seevastu kasutab siiski ka peavoolu kirjandusele omaseid võtteid ja viitsib tegelastele rohkem isikupära anda. Nii et hea raamat ja irisekski siis pigem tõlke kallal. Muidugi on Kivistik suure töö ära teinud ja igasuguse kahtluseta on tegemist kohalikust keskmisest parema tõlkega. Ütleks, et pigem on tõlkija olnud ülemääragi püüdlik. No kohati tekkis tunne, nagu oleksin aguristlikusse arvutiõpikusse sattunud. Üksainus “ilge võõrsõna” - aksesskood - oli kahe silma vahele jäänud... No aga misasi on siirik (assotseerub sõõrikuga, endise nimega pontchik), lausside või, taevas hoidku, diskee? Hea küll, ma saan aru, et neid asju ei ole olemas ja nende tööprintsiibi kirjeldamine oleks olnud täiesti üleliigne, aga arvan sellegipoolest, et originaalis oleks nende seadmete tähendus olnud mulle arusaadavam kui maakeeles, kus tehniline terminoloogia nadivõitu. Teine valdkond on kohanimed. No et kas on tarvis igale Sigakoera tähtkujule (hea küll, ei olnud sellist) eestikeelset nime anda. Ja hiiglaslik lõhang nimega Lõhang kõlab kelmikalt, või mis? Lähtuks reeglist, et kui pole traditsioonilisi nimesid, siis kasutada kohalikku kirjaviisi. (Ehk antud juhul Simmonsi oma.) Miski ebalus tekkis mul tõlke kohalt veel ja see puudutab erinevate jutustuste stiilierinevusi. No et detektiivi lugu mitte ainult kirjeldab gibsonlikku maailma, vaid teeb seda ka gibsonlikus stiilis. (Allahh tänatud, et polnud kasutatud eestikeelse Neuromanceri stiili, aga asi pole selles.) Nagu targad inimesed on tähele pannud, järgivad teised osad näit. Asimovi, Larry Niveni ja Philip Jose Farmeri jutustamisviisi. Nii seisis tõlkija ees võimatu ülesanne: vihjata stiililiste võtete abil asjadele, millest maakeelsel lugejal aimugi ei ole. Haritumal lugejal ehk oleks, aga millise nipiga peaks ta sellises vihjetest kubisevas teoses õigetele jälgedele jõudma? Nii et väga hea raamat, aga paraku sattusin seda lugema vales keeles...
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Ütlen kohe alguses ära, et minu meelest on "Hyperion" väga, VÄGAhea raamat. Armastan peale ulme lugeda ka mitmeid tavakirjanduseesindajaid ning tihti on eri zhanride teoseid võrreldes silma jäänud asjaolu, et mitmed ulmekirjanikud kontsentreeruvad pikemaid asju luues eelkõige sisule ja kesksetele ideedele (milles muidugi midagi halba pole), jättes aga vormi tähelepanuta. Simmonsil on antudjuhul vormiga mängimine suurepäraselt õnnestunud - selline "mitu lugu ühes" võte pole muidugi midagi uut, aga ulmekirjanikud kasutavad seda siiski vähe. Lisaks on kõik need erinevad lood ka korralikult väljapeetud, kõik jutustused tunduvad täiesti reaalsetena ja jutustajatega kokkusobivatena. Nagu eelkirjutaja on maininud, on kõik üksikud lood kirjutatud eri stiilis, kuid minu jaoks polnud tähtis mitte see, kellele need stiilinäited vihjavad, vaid lihtsalt idee sellest, et on võetud midagi suurt, koledat ja müstilist, ja näidatud erinevaid lähenemisviise sellele. Ja jutustabki Preester asjast nii, nagu üks Preester asja nägema peaks, Sõjamees jällegi oma nurga alt jne. Kokkuvõttes saame mingit laadi filosoofilise terviku, mis mõtisklevamale inimesele ikka tohutult mõtlemisainet annab. Sellest aspektist tekkisid mul assotsiatsioonid Simaki "Linnaga", teemad on mõne koha pealt sarnased, kellele "Linn" meeldis, sellele võiks ka "Hyperion" meeldida.
Kui detailidest rääkida, siis Shrike ehk Veristaja on tõesti väga suurepärane nähtus, mõned temaga seotud kohad on tõeliselt kõhedad, kui nende juures piisavalt kujutlusvõimet kasutada.
Ainuke asi, mille kallal norida, oli asjaosaliste kergelt negatiivne suhtumine nn. Tehnotasandisse - minu meelest on arvamus, nagu oleks tehisintellekti valitsetav universum kuidagi kehvem inimeste valitsetavast, täiesti põhjendamatu. Pealegi saatsid kõiki raamatu kirjeldatud sigadusi otseselt korda siiski inimesed ise. Selline suhtumine on muidugi mõistetav, kuna jutustajad olid siiski inimesed oma piiratud maailmanägemusega, aga kui autor juba nii suure tüki ette võttis, oleks keegi võinud ka vaese tehisintellekti eest seista.
Aga muidu on raamat oma hinda kuhjaga väärt, kes sügavamat lugemist otsib, ei pea mitte kahetsema.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üks paremaid raamatuid üldse. Olen seda heameelega korduvalt jutukoguna käsitsenud ja sellisena on ta igati üle prahi (tegelikult ka tervikuna muidugi). Kuus lugu peategelaste seosest imeliku planeediga ja sellel elutseva veel imelikuma elanikuga... igati soovitatav raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Tegelikult viis pisikese miinusega.

Alla "viie" aga oleks kindlasti vähe. Tegu ikkagi kapitaalse uue maailmaga ja Simmonsi fantaasialend on äärmiselt naudutav. Pole liialt tehnilisi detaile, autor paneb kergesti oma maailma ja fantaasiat uskuma.Põhipluss on kahtlemata planeet Hyperion ja Veristaja. Väärivad kindlasti kohta SF-i kullafondis. Ülesehitus äärmiselt nauditav. Iga jutustus avab mingi tahu H saladuslikust olemusest ja palverändurite sihist. Kusjuures tegelikult on algusest peale kõigi palverändurite teadmiste kogusummana saladuse võti olemas.Parimaiks jutustusteks pean I ja viimast (Hoyt ja Konsul), nõrgimaiks Sibelust ja Brawne`. Just Hoyti jutt on ideaalseim algus, mis ilmestab H saladuslikkust. Osavalt põimitud religioossed motiivid ja pidevalt arenev sündmustik loovad kogu edasise mõistmiseks supersünge, mõnusa fooni. Ja Konsuli jutt on lihtsalt hingeminev poeetiline käsitlus igavestest inimlikest teemadest. Silenuse jutt on veidi veniv, eriti algusosa. Liiga palju sõnu. Brawne jutt, kuigi teose mõistmiseks vast kõige olulisim, kaldub liialt tegevuse kirjeldusse. Igavaim lõik oli äärmiselt veniv ja pikk kirjeldus, kuidas Brawne sääl kaugsiirdurite rägas toda Patsi taga ajas. Sama lohisev ja tüütu, kui Kassadi heietus võitlusest heidikutega õhkulastud kosmoslaeval."Miinuse" põhjenduseks veel tarbetud seksuaalvahekordade kirjeldused, just need ja ülal mainitud lõigud annavad raamatule kergelt kommertslkiku hõngu ja tava-bestsellerduse ilmet.Enamik küsimusi jääb vähemasti esimeses osas küll vastamata. Nii et huviga järge ootama. Tõlkest - Kivistik pidi teadma, et kui selle ette võtab, saab see raske olema. Aga hakkama sai. Kohati on küll vähe keeruline lugeda aga mis teha. Paar näpukat - aktsesskood ja San Francis (viimane oleks Eesti keeli ikka Püha Franciscus).Aga ikkagi ääretult lummav ja võluv teos. Esimesed paarsada lehekülge võtavad tummaks ja köidavad roppu moodi. Hiljem tuleb väike tagasilöök.Kohutavalt tahaks teada saada, kas ja kuidas Simmons Hyperioni originaalnime romaani sisuga seostab. Oli ju Hyperion Kreeka mütoloogias titaan ja teda seostati ka Heliosega (vt Antiigileksikon).Loodan, et järgedes Simmons liialt kommertsi poole ei kaldu.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Peale raamatu läbilugemist oli esimene emotsioon: ilmuks juba ometi ka teine osa!!! Eesti keeles ilmunud ulmekatest tõesti üks vingemaid!Eraldi arvustamist ja hindamist vääriksid kõik tegelaste poolt jutustatud lood, ning kõik saaksid minu käest ikka viie (kuigi paremusjärjestusse neid annaks siiski panna, osad olid nagu eriti head). Sisulist ülevaadet on asjast väga raske anda, kuna teos on väga laia haardega ja tegelasi palju. Veristaja on üks neetult müstiline ja arusaamatu olend ning kõik tegevus mis tema ümber käib, ülimalt kummaline ja salapärane. Jääb vaid üle tema juurde siirduvatele palveränduritele kaasa tunda... Eraldi märgiksin veel ära teose relgioonide käsitlemist, mis mulle väga meeldis. Lugege, kes seda veel teinud pole!
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Lugesin 1995 venekeelset "Hyperioni" ja mu üllatuseks edenes lugemine konarlikult, sest tempo oli ebaharilikult aeglane. Ka eestikeelse tõlke lugemiskiirus oli väike, vähemalt kaks korda aeglasem kui H. Harrisoni romaanidel. Leidsin ka põhjuse: "Hyperion" on täidetud tugevate kujunditega, põhjalike kirjeldustega. Kõik on rikkalikult ja usutavalt kirja pandud ning lugemine nõuab tähelepanu. Stiililiselt on Simmonsi see romaan lähedane Jack Vance`i teostele. Simmons viitab ju sellele otseselt, kirjutades, et Martin Silenius on avaldanud teose "Surev maa" (The Dying Earth), mis on ka Vance`i ühe tuntuima romaani nimi.Oma lugusid oskab Simmons mitme suurusjärgu võrra meisterlikumalt kirja panna kui Asimov või Clarke ning seepärast tuleb kiita tõlkijat. Rasket kuid suurepärast teksti on eesti keeles nauding lugeda. Venekeelset raamatut lugedes kadus pool mõnust ja usun, et inglise keeles poleks ma sedagi saanud. 5+ tõlkijale ning 5+ kirjastusele väga vajaliku ja hea teose valiku eest.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Sarnaselt mitmetele Zelazny teostele, on Hyperion raamat, mis hakkab mängima lugemisjärgselt. Seda hoolimata sellest, et tegu on sissejuhatuse või proloogiga Hyperioni maailma, mis katkeb poolelt noodilt. Esimesed paarsada lehekülge on võrdlemisi raskesti mõistetavad, siis hakkavad Simmonsi poolt loodud detailid kohale asetuma, ning arusaamine hõlbustub. Erinevatest jutustustest oli minu lemmikuks pisut Haldemani stiili meenutav Sõjamehe jutustus, osalt kindlasti ka oivalise brutaalse erootika tõttu.

Nii mitmeski mõttes kehastab Hyperion minu jaoks seda head, mida kaheksakümnendad ulmesse toonud on; sealjuures - midagi uut teemadesse pole nad toonud midagi; Hüperionis on tegu pigem kollaazhiga erinevatest stiilidest ning teemadest, mida ulmekirjanduses viimase 60 aasta jooksul arendatud on, totaalselt erinev on aga kogu suhtumine sellesse. Nimelt on miskipärast alles 80ndail selle varemloodu süstemaatilise integreerimisega tegelema hakatud. Ja nii tekib kogu asjale mingi imeline kõrvalkvaliteet. Kui on väidetud, et Simmons pole ulmekirjanik, siis vist pole jah! Tema paar viimast teost kipuvad üldse ulme piiridest välja libisema. Tegelikult pole ka ulmekirjandus ulmekirjandus, ulmekirjandus ongi lihtsalt kirjandus.
Teksti loeti eesti keeles
Wägev Wähk

Hea asi, no kohe on hea asi. Aga halb on see, et hea asja kohta on kõik juba ülalpool ära öeldud, nii et mulle ei jäetudki midagi lisamiseks. Üritasin hinnetemenüüsse kuute sisse togida - ei õnnestunud. Kahju kohe.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Raske on nii põhjalikele arvustustele midagi lisada. Veenev,mõjuv; raske käest panna kui kord juba lugema hakatud.. jne jne jne,võikski kiitma jääda. Kõrgema klassi kosmoseulme.
Teksti loeti eesti keeles
nore

Olen Andri Riidiga ühte meelt, mis puudutab raamatu hilisemat, peale lugemist, mõjuvust, vahetult lugemise ajal ja peale seda jättis lõpp kahvatu mulje. Kui raamatut tervikuna vaadata, siis lõpp ei häiri, kõik tähtis öeldi juba ära või jääb järgmisesse ossa.Mis puutub Gibsonlikku stiili, siis vastav lõik oli päris sümpaatne, kuigi mitte nii särav, kui "Neuromancer". "Neuromanceri" laadne kirjandus on suurelt jaolt maitseasi, seepärast võib sellises stiilis lõik tõesti mõnele viletsana mõjuda, minu meelest oli ta samal tasemel kui muu raamat. Kergelt negatiivne on ainult raamatu kohatine loidus, aga see on vist lugemisaegse meeleolu küsimus.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

"Hyperion" on üks neist raamatutest, mida lugedes olen kannatamatult lehti pööranud... Jõuaks juba ometigi tagakaaneni!

Miks?

See raamat oli minu jaoks liiga...paks.

Ei oodanud (ega otsinudki) siit kõrgeid ideid ja sügavat filosoofiat ja vilets hinne ei krooni teost sugugi ülemate mateeriate puudumise pärast. Oh, ei... Teosel on üks suur ja minu silmis seiklus(ga just sinna peaks raamat kuuluma)ulme jaoks andestamatu puudus - ta on IGAV. Igav ja lohisev. Kui autor mahutanuks sama tegevuse ja samad tegelased poole õhemasse väljaandesse, saanuks ta kindla "kolme"; kolm korda õhemasse - "nelja"; ja kui maht olnuks neljandik või alla selle praegusest, siis, kes teab... võib-olla isegi... ;-).
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Hyperion on omalaadne ja kummaline raamat. Selline, mida on võimalik nautida "tavalise" SF-ina, aga hoopis rohkem siis, kui tunda tausta - muud ulmekirjandust, tavakirjandust, ühiskonda kus autor elab etc. Nende suurte tellistega on alati see mure, et kas ta just peab niiiii pikk olema. Paraku aga leiab õhukesteski teinekord "täis kirjutatud" kohti. Tähtsaim on see, et autoril on midagi olnud sinna panna - võtta ühest maailmanurgast kild, teisest teine, segada kaleidoskoobis kokku ja saada nauditav tulemus. See aeg, mil ulmekirjanik pidi mingeid vingeid tehnilisi vidinaid pseudopõhjendama, on paarkümmend aastat tagasi läbi saanud. Kui me hindaks Wellsil vaid marslaste tõepärasust, oleks ta ammu unustatud. Kui me hindaks Asimovil vaid impeeriumi-asumi võimalikkust, kutsuks ta esile kaastundliku muige. Me tahame teada, mida inimene maailma palge ees ette võtab. Need erilised elud ja saatused - muidugi on see tänapäeva peegeldus. Loomulikult toimub tegevus kaugel kosmoses (või Zelazny puhul tõelise maailma lõpututes peegeldustes) - Werne`ile piisas, kui Nemo maailmaookeani uputada, nüüdseks on planeet meie vaimule ammu väikseks jäänud. Lõpeks pole see ju oluline, mis stiilis raamat on kirjutatud, eriti, kui ta on taotluslikult kompott. Kui horrorifänn tahab seda horroriks pidada või seiklusjutufänn "bojevikuks" (raip, kui vastik sõna!), on neil kindlasti oma koha pealt õigus. Samavõrra on raamatu mitmepalgelise küpsuse tunnistuseks ka see, et üksikud leiavad sealt midagi, mis neile hirmus vastu hakkab… Soovitus: kindlasti lugeda. Sealjuures aeglaselt, mõnes kohas küll silmad üle lastes, mõnes kohas isegi lehti tagasi pöörates ja mõeldes, lastes kujunditel settida. Ja teine kord veel lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Kui ma seda esimest korda lugesin, panin raamatu käest ära suhteliselt segaste tunnetega. et na gu meeldis... Ja ei meeldinud ka... Oma kaks-kolm kuud hiljem otsustasin siis vaadata, ehk on midagi selgunud. lugesin raamatut teist korda ja siis hakkas kõik toimima. See raamat on tõesti väärt seda kiitust, mis talle eelnevad on jaganud. Hea tõlge, ei lohise ja ka vigu ei ole näha. Muide, annaks viie ka arvustajatele. Enamus annab selle raamatu õhkkonna ka edasi...
Teksti loeti eesti keeles
Peeter Helme

Millest Dan Simmons oma "Hyperionis" üleüldse räägib? Millest kirjanikud üleüldse räägivad? Millest kõik inimesed räägivad? Kindlasti mitte millestki sellisest, millest ku-nagi varem ei ole räägitud. Nii käsitleb ka "Hyperion" maailmaajaloos ja inimhinges alati aset leidnut. Ta räägib armastusest, usust, vihkamisest, sõjast jne. Ja nii nagu raamatutes kombeks, on ka "Hyperionis" need teemad rüütatud sümbolite keelde.Dan Simmons on hea jutustaja. Rahulikult ja järjekindlalt ehitab ta tellis tellise haaval üles maailma. Maailma, mille mitmekesisusest annavad aimu jutustused, mille tegevus leiab aset juudi-ortodokssel Hebronil, mürgise atmosfääriga küberpungilikel taevakehadel ja valus-romantilisel (võrreldav vendade Strugatskite loodud maailmaga romaanis "Raske on olla jumal") Hyperionil.Peategelaste eristiililised lood vaid kergitavad loori Universumis laiuva inimühiskonna kohalt. Jutustused on pikad (kohati liigagi pikad), ent nad on väga isikupärased ja inimli-kud. "Hyperionis" on ka ulmeraamatu kohta võrdlemisi palju erootikat. Minule see meel-dis. Neid kohti lugedes tabasin end mõttelt, et need kohad lükkavad kosmilise külmus kõrvale ja tuletavad meelde, et raamatu tegelased on inimesed (vähemalt osaliselt, teiste tegelastega intiimsuhetes olijatest suures osas), kellel on tunded ja ihad, kes ihaldavad soojust ja lähedust.Raamatut lugedes tekkis minul tohutu igatsus sellise maailma järele. Mitte et see oleks olnud kuidagi võrreldav mainstream-unelmaga tulevikust, aga ta oli reaalne. Ta oli ku-ratlikult reaalne. Siinkohal suured tänud tõlkijale, kes on ära teinud tõesti meeletu töö."Hyperion" on siiski seiklusjutt, ent kindlasti ei maksaks teda võrrelda suisa lamedate Harry Harrisoni teostega või filmiga. Relvatärina ja seksi kõrval kõneleb see raamat ka igavikulistest asjadest ja aitab nende kaudu mõista lause alguses mainitud ajaliste asjade tähendust. Selline mitmekülgsus teeb raamatust kihilise tordi, kust kannatlik ja raamatut seedida oskav lugeja leiab midagi oma maitsele vaatamata.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Võimas. Ei mäleta, et oleks ammu lugenud midagi sellist, mis oleks mõjunud nii lugemise ajal, kui ka pärast seda. Eri zanride kasutamine oli täiesti sobilik. Kõige kohutavam tundus preestri jutustus. Kohutav heas mõttes, sest kohutas kohutavalt. Raamat tervikuna pakub võimaluse mõtelda järgi inimese koha üle selles ning teistes maailmades. Filosoofiat, poliitikat ning psühholoogiat on siin omajagu. Kõigele lisaks ka muidugi head kirjandust. Kavatsen ka järjed läbi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Misfit Creep

See on hea ja mõnusalt paks. Saad ikka korralikult natuke lugeda, mitte nii, et tund aega ja lõbu otsas. Asi mille puhul ma kahtlesin algul raamatut lugemast oli Hyperioni viimane kaas mis rääkis lühidalt sisust. Need nimetused "Sõjamees""Detektiiv" tundusid natuke lapsikud.Ka algus (poroloog, või mis ta nüüd oligi), see kus Konsul millestki pajatab jäi mul lugemata, kuna ei toimunud midagi erilist. Lihtsalt üks pikk katkematu mõtete jada. Muidu aga on see raamat oma koha ulmekirjanduses igati ära teeninud. Eriti meeldis mulle just raamatu lõpp.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Päris piinlik sellesse viitejadasse väiksemat hinnet lisada, aga kuidagi kaugeks jäi. Ja jube oli. Ühesõnaga, hea raamat, aga ei meeldinud.
Teksti loeti eesti keeles
Valentin Abramov

Sisust on eelnevates arvustuses küllalt juttu, kirjutan vaid hinnangu.

Eelnevad arvustused sundisid ettevaatusele - vaimustatud "viite" kari, mille seas "üks" ja mõned "kolmed" ning "neljad", pani juba enne lugemist kahtlema, kas tegu pole järjekordse poolreligioosse suhtumise objektiga (nagu LOR, mida olen mitu korda üritanud lugeda, kuid palju kaugemale 100-st leheküljest pole kunagi jõudnud).

Ja kahtlustel oli alust, lugemine olu üsna vaevaline. Lugu venis ja ei haaranud kuidagi kaasa, jõudsin vahepeal mitu pausi teha ja muid raamatuid läbi lugeda (juba see on piisav alus mitte panna head hinnet). Jutt ajas tagurpidi rändavast tüdrukust äratas huvi, kuid kohe järgnes tagasilöök järgnenud naisdetektiivi loo näol. Ja kogu see pikk ja veniv romaan on alles sissejuhatus - et teada saada, mis palveränduritest sai, tuleb ilmselt teine sama suur tellis läbi lugeda.

Kokkuvõttes ei saa kuidagi üle kolme hinnata raamatut, mis ei haaranud kaasa, venis, ja mille lugemist katkestasin muude (ka üsna kesiste) raamatute lugemiseks. Siiski midagi jäi hinge kripeldama, võib olla järg, mida tõenäoliselt ikkagi loen, paneb veel arvamust muutma.
Teksti loeti vene keeles
Andrus Kikkas

Mastaapne. Haarab sind täielikut, mitte nagu tähesõja-päkapikkude jutukesed. Paraku ei tehta ilmselt kunagi sellest filmi, kuna lihtrahvale ei meeldi kinos mõelda. Action, ükstakõik kas kosmoses või surmarongis läheb mökudele paremini peale.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Hyperion on nii hea raamat, et selle arvustamiseks oleks vaja minust palju paremat arvustajat. Minu arvates koos oma järjega kindel kandidaat parima eesti keelde tõlgitud ulmeromaani tiitlile. Au tõlkijale!
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Lõhmus

Pole midagi lihtsamat kui “Hyperionile” “viis” panna, ja pole midagi raskemat kui selle “viie” põhjendamine.
Teksti loeti eesti keeles
Lupus

Raamat ruulib. Simmons meenutab veid Banksi, on aga tunduvalt sügavam ja mastaapsem. Ilus tõlge.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Üks parimaid raamatuid, mida ma kunagi lugenud olen, eriti muidugi koos "Hyperioni langusega."

"Võimas" on iseloomustamiseks kõige õigem sõna.

Peale lugemist läksin kohe raamatukokku Keatsi elulugu otsima ja sain mitmetest asjadest paremini aru, kui olin seda teinud. Väga palju nimesid on Simmons näiteks just Keatsi elust laenanud (Brawne näiteks oli Keatsi armastatu perekonnanimi). Keats on kirjutanud ka poeemid "Hyperion" ja "Hyperioni langus" ning "Lamia," kuigi need iseenesest pole loomulikult üldse ulmega seotud, vaid räägivad hoopis antiikkangelastest.
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

Olen lugenud mõlemaid nii "hyperion" kui "Hyperioni langus". Minu jaoks lausa uskumatu teos ja asub ilusti tolkieni sabad 2 kohal. Ma pole kuigi hea arvustaja momendil, sest mõlema raamatu lugemisest on kaua juba möödas, aga paljud kohad ei unune selles raamatust kunagi ... ajasargad ja vaese kirjaniku lendpuul rippumine jne.
Teksti loeti eesti keeles
Arvo Laarmann

Judinaid tekitav romaan. Pärast esmakordset lugemist erilist vaimustust ei tekitanud, kuid olles nyyd ka "HYPERIONI LANGUSEGA" tuttav,kuuluvad need kaks raamatut mu lemmikute hulka.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Mulle üldiselt ei meeldi pikad sissejuhatused. Nagu ka see 450 lk pikkune. Teos on hästi kirjutatud jne., aga siiski kohati ikka päris igav. Arvatavasti teistkordsel lugemisel hinne paraneks, aga... niipea seda ei juhtu.

Muid märkusi:
Kõige rohkem seoseid meie tavamaailmaga leiab M. Silenuse jutustusest. Mõnele asjale jõudsin varem jälile, kui autor seda ilmselt soovinud oleks. (N: Mis oli preestril viga.) Tagurpidi sünnipäevade puhul tuleb aega lahutada, mitte liita (lk 248). Rohkem probleeme oleks pidanud ka tekitama aastaaegade müstilise muutumise selgitamine Rachelile.

Peale selle on J. Keats, keda selles raamatus üliststakse, kirjutanud ka poeemi "Endymion". "Hyperion" jäi tal siiski, nagu ka teoses öeldud, lõpetamata. ( = M. Silenuse lõpetamata Hyperioni Cantos)
Kreeka mütoloogias oli Hyperion Uranose ja Gaia titaanist poeg. Hyperion ja tema naine, titaanitar Thea (verepilastus?), andsid maailmale veel kolm jumalikust soost olendit: Päikese, Koidu ja Kuu.Endymion aga on kreeka mütoloogias noor ja kaunis karjus, kellesse armus kuujumalanna Selene (Hyperioni tütar) ning kelle Zeus suigutas igavesse unne, andes talle surematuse, ilu ja nooruse.
Yggdrasil [ügdrasil] aga on muinasgermaani müütides maailmapuu; maad, taevast ja põrgut toetav ning ühendav hiigelsuur saarepuu.

Vead:
lk 31, 44, 139, 214, 228, 373, 398
Vahepeal on TC2, siis jälle TC2.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

Mesimagus!

Selle raamatu lugemise kohta ütleb mu mälu-mütoloogia, et sai alustatud 1998. aasta 31. detsembril kell 20:00 ning lõpetatud 1999. aasta 1. jaanuaril kell 20:00. Vahepeal sai veidi söödud, üks shampa pudel avatud ja selle käigus laearmatuur kildudeks lastud, kuid see muu seal vahel võttis vaid vähekene aega.

Niisiis - suurepärane!
Mõnus renessansi meenutav meetod - panna palverändurid oma elulugusid jutustama. See annab laia ülevaate ilmast, maailma täis klaasikilde. Et lõpp täiesti lahtiseks jääb on tohutult vahva. Mulle rikkus "Hüperioni langus" suure osa asjast ära. Pole enam pooltki nii hea, kuid "väga hea" sellegi poolest!
Nauding!
PS: Peab ilmtingimata teise korra veel kätte võtma! Seni pole mahti olnud :(
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Raamat, mis on kindlasti üks minu lemmikutest (ja arvatavasti jääb selleks ka edaspidi)Tavaliselt ma raamatuid mitu korda ei loe, sest aega on vähe ja on teisi raamatuid, mis vajavad lugemist, kuid Hyperion avaldas mulle sellist muljet, et pidin seda uuesti lugema (ja teen seda arvatavasti veel uuesti).
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Hea raamat kahtlemata, ehkki eraldi raske hinnata. Autorit tuleb kiita suurepärase tulevikumailma loomise eest, mis on karm, ängistav ja samas põnevalt vastuoluline nagu elu ise. Ei mingit kroomitud ja steriilset tulevikuühiskonda, nagu klassikalistes ulmekates kombeks. Maailm umbes tuhande aasta pärast võiks olla tõepoolest selline, nagu Simmons kirjeldab.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Tegemist on minu arvates kahtelemata kõige parema Sci-fi teosega üldse. Kõige huvitavam ja kaasa haaravam oli kindlasti Isa Hoyt`i lugu. Autor on huvitavalt käsitlenud oma teoses Piiblit (Abrahami teema). "Hyperioni" hindeks saab olla ainult ja üksnes suure plussiga viis.
Teksti loeti eesti keeles
Lily Tamm

Palverändurite lood olid huvitavad, isegi väga ja ka mu sisu meeldis!
Igatahes loodan peadselt lugeda ka teist osa.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Lugesin "Hyperioni" uuesti läbi, sest "Endymioni tõus" jäi alguses liiga segaseks. Ei mäletanud enam ei ristikujude lugu ega TehnoTasandit, või õigemini, ei mäletanud detaile ja täpseid seoseid. Pole ka ime, kui tetraloogia esimese ja viimase osa ilmunise vahe on 8 aastat...
Uuesti lugemist ei kahetse - suurepärane raamat on, loe või kolmandat korda!

Kõige rohkem ja kõige vähem meeldinud lugudel on üks ühine tunnus - tetraloogia järgmiste osade seisukohalt on nad ebaolulised. Enim meeldis Õpetlase jutustus, mis tõi kohati lausa pisara silma. Kõige vähem meeldis Poeedi jutustus, kuid samas oli see siiski omamoodi hea lugu. Kõik ülejäänud lood olid lihtsalt väga head. :-)

Veidi segasid lugemist lühendid. Miks kuradi pärast on peasekretär vaja lühendada PS-iks ja tehismõistus TM-iks? Saan aru, et originaalis oli nii, sest ameeriklased on TLA-de ja FLA-dega harjunud ning haaravad neid lennult. Eestlasena aga tahaksin lühendite mõistatamise asemel terviksõnu lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kahtlemata hea romaan, mida ei riku mõned üksikud ebaõnnestunud leheküljed (Brawne Lamia jutustuse lõpp, kus häkkeri pea plahvatas, oli näiteks öökimaajavalt jabur) ega konarlik tõlge. Kui sellisele tööle alla viie punkti annnaks, siis tekiks küsimus, et mida siis üldse maaksimumhinde peale jätta...

Lõpetatusest-lõpetamatusest. Muidugi on klassikaline otsi kokku tõmbav lõpp, milles näiteks kõik omavahel abielluvad (vrdl. Henry Jamesi "Eurooplastega") puudu, aga on see ikka miinus...? Osa lõngu näib olevat meelega lahtiseks jäetud või lausa maha pudeneda lastud - toosama eelnimetet Lamia on näiteks kahtlaselt võimekas. Ma nüüd ei teagi, kas tasub järge lugeda või ei. Ühelt poolt oleks tore teada saada, mis edasi toimub, aga teiselt poolt, kui peaks minema niisuguseks kramplikuks kokkuvõtmiseks, mille käigus suurepäraselt mitmekesine maailm mingiks noolsirgeks vektoriks aheneb... See poleks tore.

Eelarvustajad on juba maininud ülimat konservatiivsust. Tõepoolest, kirjanduslik moos on kokku keedetud kõikvõimalikest üleküpsenud viljadest 19. sajandi alguse poeedini välja. Suurem osa zhanriulme tippteostest on siiski teedrajavad (sh. samamoodi erinevatest motiividest kirendav "Marsi kroonikad" või ülalmainitud "Asumi" diloogia ja LOTR), mitte sabassörkivad. "Hyperioniga" sarnastel meetoditel on läbi aegade loodud suur hulk pretensioonikat keskpärasust (mis ei käi muidugi kõnealuse romaani kohta). Õnneks jätkus teedrajavate teoste loomine ka pärast kaheksakümnendaid ja baroksete sekundaaride kirjutamine ei ole vähemalt teadusulmes valitsevaks suundumuseks kujunenud (Strossi, Landise jt. elutöö oli ju veel puha ees).

Üldiselt on aga Indrek ja Andri nii palju olulisi asju ära öelnud, et ega suurt rohkem midagi lisada pole.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Oli igati huvitav ja põnev lugemine, ei pea kahetsema kaotatud unetunde. Eespool on aga tõesti kõik oluline juba ära öeldud.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Lauri on mitu korda küsinud, miks ma pole "Hyperioni" arvustanud. Vaat jätsin pidulikuks puhuks, täna on mul 750. arvustus. Tahtsin selle kirjutada erakordsele teosele.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

Hyperion on kuuest loost ja raamjutustusest koosnev kosmoseooper. 28. sajandil valitseb inimkonda ühendav Hegemoonia sadu kaugsiirduritega ühendatud planeete. Kui Vana Maa õnnetuse läbi viissada aastat tagasi hukkus, lõid inimkonnast lahku igavesti kosmoses elavad Heidikud (Ousters) ja tehismõistustest välja kasvanud Tehnotasand (Core).
 
Tehnotasand on oma inimestele mõistetamatute eesmärkide kiuste jätkuvalt Hegemoonia liitlane ja nõuandja. Heidikud aga on vaenulikud - ühe nende Parve rünnak Hegemoonia kaitse all oleva planeedi vastu lõppes Hegemoonia väejõududele võidust hoolimata kohutavate kaotustega. Nüüd on Heidikud jälle sõjateel.
 
Planeet Hyperion on universumi kõige mõistatuslikum koht. Seal asuvad ajas tagurpidi liikuvad Ajahauad, kust ilmub aeg-ajalt kujuteldamatute võimetega koletis Veristaja (Shrike). Heidikud on otsustanud Hyperioni ja selle saladused vallutada, maksku mis maksab. Hegemoonia ei saa sellega leppida ja valmistub ajaloo suurimaks sõjaks.
 
Eksisteerib legend, et teatud tingimustel Ajahaudade juurde saabunud palveränduritele võib Veristaja ühe nende soovi täita. Viimase õlekõrrena enne sõda valmistataksegi ette palveränd, kus Hegemoonia triljonite elanike seast valitakse välja seitse, kellest igaühel on mingi seos planeet Hyperioni ja koletis Veristajaga...
 
Hyperioni maakeelse tõlkega puutusin ma esimest korda kokku millalgi 2000. aasta alguses, kui seda veel raamatupoodidest saada oli. Juba tollal rabas see mind oma haardega, aga kannatamatu noore inimesena häiris mind ka päris mitu asja, eelkõige lõpp, mis jätab kõik teise raamatu jaoks lahtiseks.
 
Hiljem olen tõlget muidugi vähemalt kümneid kordi üle lugenud, seda koos järgedega ja ilma. Nüüd võtsin esimest korda ette originaalteksti ja sain kinnitust kahele asjale: Mario Kivistiku tõlge (mis mulle on alati meeldinud) on väga hea; ning raamat ise on tõenäoliselt üks parimaid ulmeromaane, mis kunagi kirjutatud on.
 
Natuke keeruline on isegi seletada, miks see nii on. Sellest raamatust ei kooru esimese hooga välja sellist üht suurt ja ajatut teemat, mida olulisemad ulmeromaanid tihti käsitlevad. Vastupidi, raamjutustus ja kuus väga erinevat lugu selle sees jätavad raamatust pigem killustatud mulje, nagu oleks see rohkem jutukogu kui romaan.
 
Tagantjärele on mulle tegelikult aga tundunud, et selline killustatus ongi selle romaani tugevuseks. Ühest küljest mängib Simmons siin osavalt ja natuke postmodernistlikult erinevate ulmežanritega - Preestri jutustus on õudusulme, Sõduri jutustus militaarulme ja Detektiivi jutustus küberpunk, kui kõige ilmselgemaid mainida.
 
Teisest küljest aga annab see võimaluse nende lugude kaudu hästi mitme erineva nurga pealt näha seda universumit, kus kõik toimub. Iseenesest on need kaks võtet lihtsad, kuid teha neid sellise oskusega nagu Simmons, on täiesti aukartustäratav. See tohutu infohulk, mis lugejale selle kaudu ette antakse, ei muutu hetkekski koormavaks.
 
Või ehk siiski? Mõned inimesed, kellele ma seda raamatut olen aastate jooksul soovitanud, panid selle juba esimese peatüki alguses kõrvale. Peamiseks põhjuseks ongi see, et Simmons ei hoia lugejal eriti kätt vaid viskab ta kohe vette ja laseb tal endal kas ujuda või uppuda. Ma olen nõus, et mõnda tüüpi lugejale see lihtsalt ei sobi.
 
Neile, kes edasi loevad, jäävad raamatust üles peamiselt kaks küsimust. Esiteks, miks see lõpeb ilma mingi lahenduseta? Teiseks, kas kõiki neid detaile, mis autor siin laiali laotab, on üldse võimalik lõpus rahuldavalt kokku viia? Vähemalt teise küsimuse jaoks on vastus järgnevas osas (noh, umbes 90+ protsendi ulatuses) jah.
 
Nüüdseks olen ma selles lõpetamatuses hakanud nägema ehk isegi kõige suuremat võlu. Ka selgelt viidatud "Canterbury lood" on lõpetamata. Ma kujutan ette, et kui Simmons oleks mingil põhjusel järje kirjutamata jätnud, siis oleks see romaan ainuüksi vastamata küsimuste tõttu ehk kuulsaim ulmeromaan üldse - ning ka praegu pole see vähem kui maagiline.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:
Must Kass

Nagu kord juba mainitud, on tegemist sarjaga Aftermath, mida Dave Hutchinson ja Adam Roberts on kordamööda kirjutanud. Et siis tegevuspaik on sama, umbes sada aastat pärast Inglismaad väga põhjalikult rüüstanud meteoriiditabamusi. Ent kumbki autor veab oma tegelasi, Robertsi peategelaseks on 13-aastane epileptik Davy.
Tegelasi on muidugi veel, seejuures suht tarbetuid. Olustikku tutvustavad nad küll, näiteks vanamees, kes pargasega kaupa mööda Thames'i toimetab. Mootoreid pole kusagilt võtta, purjed ei toimi, nii tulebki pargast köiega ülesvoolu järel vedada või allavoolu liikudes pidurdada. Kirjeldatud on seda tööd pikalt, süžee kohalt on vanameest vaja aga ainult selleks, et ta ootamatul kombel oma pargasest laiba leiaks. Pikalt on juttu ka sõjaka naiskogukonna liidri raskest elust - et ta siis saaks Davyle mõned targad sõnad öelda.
Stiil mulle kohati meeldis, selline rahuliku vooluga ja rustikaalne, mille vahele autor poetab kolmest ühesõnalisest lausest cliffhangeri. Kordusi on siiski paljuvõitu. Saab Davy noole selga, väga valus on, eriti kui seda noolt kasutatakse abivahendina, et ta evakueerimiseks hobuse selga tõsta. Ja siis on kaks nädalat ikka väga valus, enne kui natukene juba liigutada saab...
Nii et olustik on, stiil on, ainult intriig on kuidagi tobe.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Eks see sari ju ebaühtlane ole. Ning mida mahukam osa, seda enam on seal täitematerjali. Antud juhul on püütud süstematiseerida loitsude olemust, koostist ning umbes nagu sedagi, millise elementaali mõju all olija milliseid loitse suudab kokku panna.
Siis on hulk vähetähtsaid intriige ja lõpuks pikk kirjeldus pealahingust. Autor pole peategelaste arenguga väga kiirustanud, aga kaheksandas osas on Boxxy võimed juba jumalikele suhteliselt lähedal. No ja siis tuleb talle ka väärilisi vastaseid otsida. Aga kui omadusi, oskusi, loitse ja relvi on peaaegu lõputult, võivad need segi minna, täpsemalt, lugejal võib tekkida küsimus, et kas tüübil siis selle olukorra lahendamiseks paremaid vahendeid ei olnud. Ja ei viitsi ka tagasi lapata, et vaadata, mis oskused, omadused jms Boxxyl on. Neid loetelusid pole liiga palju, sest iga kord võtavad need enda alla mitu lehekülge.
Ei soovita, aga minu jaoks on see lahedalt mitte-deep ajaviide lõunauinakule eelnevaks veerandtunniks.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

LitRPG romaan pika sarja keskelt, seega pole põhjust mingit kunstilist sügavust oodata. Samas on autor tänuväärsel moel võtnud vaevaks kogu sarjas valitsevaid jõuvahekordi lahti seletada.
Fantasys on väga sageli probleemiks jõudude tasakaalustamine nii, et mõlemal vaenupoolel oleks võiduvõimalus. Seepärast toimub tegevus reeglina tulirelvade-eelsel ajal. Ent keerukas võib olla ka usutavalt kirjeldada tule-elementaalile toetuva warriori võitlust jää-elementaalile toetuva wizardiga.
Niisiis, Boxxy koos oma familiaaridega ründab üheksa kaitseliiniga kindlust, igaüks neist familiaaridest satub kokku võimalikult ebasobiva vastasega ja nii ongi võimalus kirjeldada, millised loitsud kelle vastu kuidas mõjuvad. Familiaarid saavad kõvasti rappida, aga teevad oma töö ära ja koguvad rohkesti punkte, et jõuda järgmisele tasemele. (Mitte level up, kuigi see võib olla eelduseks, vaid rank up.) Et siis succubusest, kel varasemast nii- ja naasugused oskused ja omadusest, saab džinn jne. Selline kulissidetaguse mehhaanika äraseletamine tegi romaani minu jaoks täiesti loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Kolmas osa sarjast "Aftermath". Mõne aasta eest kirjutas Hutchinson esimese osa "Shelter", siis lisas Adam Roberts samasse maailma teise osa "Haven" ja Hutchinson jätkas kolmandaga. Meenutuseks: umbes 80 aasta eest tabasid Maad suuremat sorti meteoriidid ja lõhkusid palju asju ära, näiteks Londoni ning hulga muid asulaid, igasugune taristu ei tööta, ringi liigutakse hobuste ja jalgratastega.
Nagu varemgi öeldud, meeldib mulle Hutchinsoni rahulik jutustamisviis: ka ootamatud sündmused lihtsalt juhtuvad, ilma mingite eelnevate ohumärkide või hilisema juubeldamiseta. Üldse on sündmused, kirjeldused ja dialoogid minu jaoks sobivalt tasakaalus.
Allesjäänud tsivilisatsiooni üks tugipunkte on Plymouthi endine mereväebaas, sealt lähetatakse eriagent Adam uurima, mis toimub mujal, näiteks Oxfordis. Ja ühtlasi korda looma, kui kusagil mingit jama märkab. Jamasid selles segases maailmas muidugi jätkub ja Adam lahendab neid omal kombel. Näiteks kui talle tundub, et linnakeses on võimust võtmas maffia, avastab linnarahvas ühel hommikul, et peaväljakule on rivistatud mõnikümmend paremat jalga. Ülejäänud kehaosasid ei leitagi, aga maffia kaob linnast nagu võluväel.
On umbes kolm asja, mille vajalikkust Hutchinson rõhutab. Kuninglik merevägi - sest seal on alati väga mitmekülgsete oskustega inimesi, ükski töö ei jää tegemata. Siis vanad ülikoolid, mis säilitavad teadmisi ja jäävad ka segastel aegadel neutraalseks. Ning vanad perekonnad: kui ühe liikmed on 150 aastat töötanud politseis ja teised niisama kaua otsinud teid hõlpsamaks rikastumiseks, siis lapsed on ju maast-madalast koos mänginud, konflikti tekkides klaaritakse omavahel, uustulnukaid, kes politsei või kuritegevusega liitunud alles 15 aasta eest, ei saa ju usaldada.
Veel üks detail sarja kohta: kui Dave kirjutatud osades on peategelaseks Adam, superman, kes ei suuda oma tapjainstinkti alati taltsutada, siis Adami kirjutatud osas on peategelaseks hädine epileptik Dave, kel ellujäämisega suuri raskusi.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Selline paralleelosa - ja sellisena on ehk ka autoril olnud lihtsam kirjutada. Pole siin Boxxyt ega tema deemonitest familiaaride kõlvatusi, on ainult väike Fizzy oma pürgimustega ikka paremaks meistriks saada. Hetkel on ta mithrilist golem ja juhuslikkuse jumala paladin... Meeldival kombel on püütud ühendada füüsikat ja loitsusid, nii et paralleelselt ürgelementidele tuginevatele needustele on mängus ka elekter ja magnetism.
Oma võlu lisandub nende jaoks, kes vene keelt vähemalt sõimusõnade tasemel valdavad. Mul on kahtlane tunne, et autoril pole nende gradatsioon päris paigas, kuid naljakas on ikkagi.
Et siis suht lahe lorament, aga ega enamat ei saagi ju LitRPG puhul loota.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

13. Laundry sarja kuuluv raamat, tuleval aastal pidi veel üks ilmuma. Kuigi mõtted kipuvad juba nüüd otsa saavat.
Naguteada, pääsevad vastikud, jumala staatusele pretendeerivad olevused Maale matemaatiliste võrrandite, aga ka inimohvreid toovate kultusrühmade loitsude kaudu. Organisatsioon koodnimega Laundry peaks selliseid sissetunge ära hoidma. Ligi 30 aastat tagasi hakkas üliagar ametnik kahtlustama D&D huvilisi koolipoisse - et kah pöörduvad imelike nimedega olevuste poole ja manavad ja suhtlevad kuidagi šifreeritult. Poisid eraldatakse ühiskonnast, teised lastakse hiljem lahti, aga mängujuht saab "eluaegse" laagrist, kust pääsemine on nii füüsiliste kui maagiliste vahenditega võimatuks tehtud. Aga 28 aastaga õpib nii mõndagi ning kogu selle ajaga on mees välja mõelnud AD&D mänge, mille sisu sarnaneb kahtlaselt sarja viimastes osades toimunuga.
Sõidab siis mees mänguhuviliste kokkutulekule ja seal tuleb tal kokku puutuda pigem LARPi kui lauamänguga. Hea küll, kõik teised süüakse ära või saavad muul kombel piinarikkalt otsa, poiss ja tüdruk (mõlemad küll juba neljakümnendates) pääsevad enam-vähem terve nahaga ja võetakse Laundrysse tööle, vihjatakse ka, et nende isiklik elu võib saada õnneliku pöörde.
Lahja, niisiis, ja vähemalt üks asi tekitab ajateljel segadust: et kui need ja need asjad on juba juhtunud, siis on see tüüp juba surma saanud ja tema tiitel on teisele üle läinud.
Et raamat vähemalt eemalt vaadates romaanina paistaks, on samade kaante vahele pistetud 2009. aastast pärit jutt Overtime, mis on küll tore ja seni (vist) ainult ajakirjas ilmunud, kuid ei oma põhitekstiga mingitki seost.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Kohati naljakas, aga siiski jabur ajarännulugu. Võimalik moraal: ei tohiks viia kaasaegseid leiutisi aega, kus nendeni jõudmiseni kuluks veel sajandeid.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Lugu, mida peaks vist kaks korda lugema.
Üks liin on droogidisainerist: mehest, kes loob uusi ja huvitavaid hallutsinogeene ja ühtlasi videoid/muusikat, mis elamust võimendaksid. On küll vihjatud, et nooruses oli tal seepärast pahandusi, kui nüüdseks on ta väga, väga hinnatud kunstnik. Oma geenidest lasi ta endale tekitada nn tütre, kes hiljem otsustab saada armukeseks, ta on ära näinud kõik vaatamaisväärsused maal (ja vist ka Kuul), ostnud mõned kultuuriajaloo kõige kallimad maalid ja laseb end vahel mõneks ajaks kunstlikku koomasse panna.
Ning vahepeal on lõigud Stonehenge'i uurinud veidrikest ja nende oletustest. Kokkuvõttega: Stonehenge on nii suur peegel, et igaüks näeb seal enda teooria peegeldust.
Hea küll, ärkab droogidisainer järjekordsest koomast, talle ei meeldi tütre/armukese järjekordne boyfriend, keda ta peab luuseriks (aga kellel veab), ja loomulikult koondub kõik Stonehenge'is ühte bad tripi. Mitte Kesey-Leary sitiilis, aga ikka tõsiselt bad trippi.
Aga miks kaks korda lugeda? Enne oma viimast pooleaastast koomat nägi peategelane tulevasi sündmusi ilmselt ette, läks nö eest ära selleks ajaks. Mis asetab tegevuse mõneti teise valgusse.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Ma ei taha öelda, et autor kirjutada ei oska, aga pärast sissejuhatust kipub asi minema skemaatiliseks. Umbes nagu vaidleks noor Karl Marx Ayn Randiga. Järeldus on küll õige, kuid selline, mida vaid harva söandatakse välja öelda: selleks, et inimkonna elu kekmsiselt mugavamaks muutuks, on paratamatult vaja sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist. (Piltlikult ja üldse mitte jutust võetuna: ka need, kelle töönädal on 75 tundi, saavad endale lõpuks külmiku ja teleka.)
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Autor ei anna omalpoolt toimuvale tausta, laseb seda teha tegelastel endil (ja selline stiil mulle teadagi meeldib). Tegelased ei räägi enesestmõistetavatest asjadest. (Kui keegi ütleb, et nüüd tuleb minna Frankie juurde, siis ei hakka ju keegi täpsustama, kes on Frankie.) Tegelaste omavahelist juttu ei saa alati usaldada, sest sageli on nad mingi droogi mõju all. Võib siiski aimata, et Venemaa on Saksamaaga sõjas, aga Brüsselis asuv Euroopa juhtkond ei oska seisukohta võtta, kusagil - Kuu peal? - on koloonia, mille varustamist venelased blokeerivad, tegutseb vähemalt üks, tõenäoliselt kaks juutide maailmavalitsemise eesmärgiga salaorganisatsiooni ja maailma kõige edukamad (koos teenindava personaliga) on ankurdanud oma kunstsaare Vahemerre).
Naguöeldud, võib suur osa sellest olla vaid osa tegelaste hallukatest.
Minu jaoks kõige meeldivam oli muusikaga seotud episood, vana rockeri jõuetu viha, kui tema bänd tahab hakata raha nimel teknot tegema. (Ma olen mõnel korral sattunud bändide esinemiseelsesse lavatagusesse, aga mitte kunagi olukorda, kus palgamõrtsukat valmistatakse ette salakavala juudiliidri mõrvamiseks.)
Üldiselt jääb mulje, et pikemast romaanist on võetud lehekülgedepakke, mitte peatükke, vaid täiesti suvalisi. Sest iga kord, kui lugejal tekib tunne, et ta saab aru, mis toimub, läheb kirjeldus mujale, teiste tegelaste juurde.
Kokkuvõttes: suurepärane küberpunk, äärmiselt nauditav lugemine.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Keskeakriisis mees on tööl juba nii uimaseks jäänud, et saadetakse koos naisega firmale kuuluvale saarekesele taastuma. Osa saarest ongi puhkekompleks, aga osa nagu midagi muud, kõrvalisi sinna ei lasta.
Mees magab vale naisega, sukeldub vales kohas, näeb asju, mida ei peaks nägema. Kõige selle tõttu saab temast amfiibinimene.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Pärast jumala surma mõnekümne aasta eest tekib maa peal tohutu kaos, katedraalis elavad nunnad lähevad väga kiimaliseks ja ühtuvad katedraalis leiduvate kivikujudega. Mõned neist kujudest kujutavad inimesi (pühakuid vms), mõned mitte. Igatahse sünnivad lihast ja kivist järeltulijad, kes kuulutatakse ebarditeks, kui katedraali saabub totter paksuke, kes olevat tundnud kutset piiskopiks hakata - kõigepealt laseb ta katedraali aknad kinni katta, et väljas valitsev kaos sisse ei pääseks.
Hästi kirjutatud jamps, mumeelest.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Sellesse juttu sisse minna on palju lihtsam (tõsi, mõningad eeldused peavad selleks olema) kui kirjeldada, millest see räägib.
Tegevuskohaks Ameerika suurlinn, aga kuna vastikud sino-sovietid on selle vastu maha pidanud juba mitu "sõjalist erioperatsiooni", siis on linn kannatada saanud. Veel on elus mõned juhuslikud tsivilistid, peamiselt aga tänavakambad, mis on harjunud enda eest seisma (ja üksteist reeglina ei salli). Siis tekib kusagilt miski uus kamp, mille liikmed on nii suured, et trambivad maju puruks. (400 ei näita mitte hulka, vaid linna piirkonda.)
Vaenulikud jõugud ühinevad, muudavad hiiglased kuidagi tavaliste inimeste suurusteks ja tapavad ära, ise muidugi samuti ohvreid kandes.
Keelepruuk on mõnus, jõukude nimed on toredad - ja keda siis ikka nii väga huvitab, mis ja miks juhtus...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Pikapeale läheb ikka tüütuks. Autor ei raatsi oma tegelastekambast loobuda ja pühendab neile palju lehekülgi. Täpsemalt siis sellest, mis oskusi ja leveleid keegi vahepeal juurde saab ning milliseid omadusi see kaasa toob ja kuidas atribuudid kasvavad.
Tõsi küll, peategelane saab mõneks ajaks surma, aga kuna ta sündis puust kastina, siis ei saa see ju lõplik olla.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Rucker on kirjutanud palju häid tekste, kindlasti jääb küberpungi ajalukku romaan Wetware oma järgedega ning toredaid lühijutte on samuti. Aga seesinane oleks võinud ka kirjutamata jääda - või vähemalt ei leia ma ainsatki põhjendust, miks pidanuks see ilmuma küberpungi kogumikus.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Kui suuremal osal peegelpäikseprillide autoritel on rõhk ideedel (pluss ehk natuke slängi), siis Queen of Cyberpunk on võtnud ka keeleuuenduse (?) täie rauaga ette. Mõned mõtted on jõudnud Gibsoni esimesse triloogiasse, mõned veel sinna-tänna. Minu jaoks oli kõige nauditavam jälgida, kuidas visandist (milleks seda juttu võib ju pidada) kasvas aastatega välja midagi nii lahedat nagu romaan Synners
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Pronto kiidusõnadega jääb vaid nõustuda. Lugu meenus aga seepärast, et mis ca 40 aastat tagasi oli põnev hüpotees, on nüüdseks samahästi kui reaalsus. Et inimmõistus uurib tehismõistust ja vastupidi, aga on saanud selgeks, kummal poolel on selles mängus tugevamad kaardid.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Eelmise arvustuse kirjutamise ajal võis see lugu tõesti tunduda teismelise poisi huvitava, kuid naiivsevõitu katsetusena. Nüüd aga, eriti kui asendada dirižaabel drooniga ja teisendada lubatud dirižaablite mass kaasaegseteks droonideks, tundub lugu lausa hirmuäratavalt ettenägelikuna.
Riikide vahel toimuvad droonide sõjad, mis kestavad paarist tunnist mõne päevani. Droonijuhid ei ole vahetus läheduses, vaid teevad oma tööd kasvõi teiselt poolt maakera. Paremad droonijuhid saavad hakkama ka viie drooni üheaegse juhtimisega. Sõda käib antud juhul maailma suurima päikeseelektrijaama pärast: kaheksakümne miili jagu päikesepaneele. Tsiviilelanike pihta ei tohi lasta, ÜRO analoog karistab reeglite vastu eksinud. Isegi USA - Hiina konflikt Tiibeti pärast on realistlik.
Jah, natuke on paratamatut naiivsust. Esimese maailmasõja lendurite autunnet: täna lasid sina minu alla, minu kord on seega joogid välja teha. Siis see rohkem keskaega kuuluv, totaalset sõda välistav mõtteviis, et maa ja inimesed on vajalik ressurss, mida ei tohiks hävitada, ja konflikti lahendavad valitsejad või nende valitud eestvõitlejad omavahel (ning ÜRO kinnitab tulemused).
Avalõigus on küll kinnitatud (võimalik, et see on hiljem lisatud, mul on see '93 aasta versioon), et kui maa elanikkond jõuab 20 miljardini, algavad uuesti totaalsed, ajaloos tagsi paiskavad sõjad.
 
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Iga järgmise osaga venib miinus pikemaks, aga hinnet madalamaks võtta pole ka nagu mõtet. Võtsin ette meelelahutuseks ja meelelahutust see ju ka pakkus.
Kui intriigide lahendused on naljakad ja leidlikud (kohati), siis nõuab nende ette valmistamine muidugi liiga palju tekstiruumi. Juba loetelud Boxxy/Kiera oskustest, omadustest, atribuutidest, loitsudest jms võtavad terveid lehekülgi. Ning kõiki neid on nii palju, et lugejal on väga raske ennustada, mida neist järgmise konflikti puhul kasutada võidakse. Liiatigi ei lase autor "headel" (mis on muidugi suhteline mõiste) otsa saada, isegi kui neile pole just palju tegemisi antud.
Või, noh, deemonitest familiaarid ei saagi ju surma saada, piisab lihtsast loitsust, et nad teispoolsusest tagasi ilmuksid. Surematu ja hävimatu on ka pealkirjas mainitud Teresa, tõe ja õigluse jumalanna. Jumalate karistamine on jumalate endi vaheline asi, ometi on ka Boxxyl oluline roll, kui Teresat sunnitakse oma pettusi ja valesid avalikult tunnistama. Igatahes saab inimeste ja haldjate vaheline sõda selleks korraks läbi ja ilmselt algab järgmine osa väiksemate intriigide lahendamisega - mis aga loodetavasti suurteks kasvavad...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Sarja arenedes lähevad romaanid ikka pikemaks, järelsõnas kurdab autor liiatigi, et ei pööranud kõigile tegelastele võrdselt tähelepanu. Aga kõik need võitluste kirjelduse: kangelane kangelase vastu, neli nelja vastu, 5K armee 20K armee vastu võtavad enda alla tõesti tüütult palju lehekülgi, eriti kui ei le eelnevat ülevaadet kummagi poole võimalustest. Isegi kui meie lemmik Boxxy (everybody loves big chests) peale järjekordset kaklust oma lisandunud leveleid, oskusi ja omadusi üle vaatab, kulub selleks terveid lehekülgi.
Tema ise ei saa Boxxy küll eriti olla. Haldjate juures elades veedab ta suurema osa ajast väga sõbraliku ja entusiastliku kass-tüdrukuna (inimesesuurune, aga kassi kõrvade ja sabaga), kes kangesti tahab luurajaks õppida. Ja veidi aega isand Sandmanina, kes puhastab linna kurjategijatest ja asotsiaalidest, ent pakub raha eest oma teeneid ka siis, kui vaenulikud inimesed haldjaid ründama hakkavad. Lisaks muule on ta veel "emme" viiele väga noorele drüaadile (antud juhul on need ühtaegu hiigelpuud ja naisolevused).
Kokkuvõttes, lugu kippus tükati igavaks ja kuigi autor oli seda ilmselt mõnuga kirjutanud, venis miinus ikka pikemaks. Aitab küll sellest sarjast, otsustasin. Võtsin ette ühe oma lemmikautori aeglaselt kulgeva postapo, siis tundmatu austraallase küberpungi, aga kumbki ei köitnud ja üha sagedamini mõtlesin, et mis ikkagi Boxxyst edasi sai...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

See ei ole raamat - või sari - mida lapselastele unejutuna ette lugeda. Liiga palju humoorikat nö adulti. Et siis lõbus lugemine, mida on raske käest panna, hoolimata kordustest ja omaduste-võimete tabelitest. Sageli juhtub, et kangelane saab liiga kiiresti oma tasemed kätte ja siis pole enam eriti kuhugi areneda, kuigi autor tahaks veel viis järge kirjutada. See ei käi ainult LitRPG kohta, aga ka see, kes kirjutas dozore ja kelle nime pole praegu sünnis nimetada, lasi oma kangelasel liiga kiiresti tipu lähedusse tõusta. Ilievi maailmas ongi see õnnestunud võte, et teatud tasemeni jõudes tuleb ümber kvalifitseeruda. Boxxy võib olla mimicuna ja warlockina maksimumini tõusnud, aga peab nüüd käsitöölisena või doppelgängnerina üsna algusest alustama. Kolmes esimeses osas esines ta omaette tegutseva monstrumina, järgmistes peab ta hakkama inimühiskonda sulanduma. Karta on, et ma jään tema seiklusi jälgima, kuigi peaksin lugema midagi hoopis muud...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Poliitiline ebakorrektsus on endiselt vägagi nauditav. Kui selgub, et üks demonessidest on androgüün, koguneb seksi ehk liigagi palju, aga ikka parem kui erektor. Pärast paari õnnestunud operatsiooni - või õigemini juba alates linnakese hävitamisest - tekib kodanik Morningwoodile väga võimekas vastane ja nii ta suuremast osast oma võimetest ilma jääbki. Aga olekski ju igav, kui kõik aina ülesmäge läheks. Tuleb ümber kvalifitseeruda käsitöömeistriks, tõrksaks õpetajaks lillade patsikestega goblin, kelle isa ja venna ta hiljaaegu nahka pani. Kohtumine kaose, kokkusattumuste, õnne ja ebaõnne jumalaga on samuti tore ja meenutas mulle miskipärast Sheckleyd.
Ei soovita kellelegi, aga ise kavatsen ka järgmist osa nautida.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

LitRPG kokkupanekuks on mitmeid võimalusi. Tegevus võib toimuda paralleelselt reaalsuses ja virtuaalsuses ning see, kes on ühel pool sõber, võib teisel pool osutuda vaenlaseks vms. Muidugi võib kõik juhtuda ainult virtuaalsuses, aga ka siis on abiks, kui toimub mingi suhtlus seiklejate ja labürindi genereeritud kollide vahel, mitte lihtsalt NPC-de tuim nottimine. Peategelas(t)e võimete ja oskuste kasvu dokumenteerimine on ilmselt vajalik, jääb autori otsustada, kui põhjalikult ta seda teeb - väga kerge on arvuderägastikuga lugeja huvi hajutada.
 
Mida on siis sedapuhku teisiti tehtud? Peategelane pole õnneotsija või (tavamõttes) kangelane, vaid dungeoni genereeritud vastane eriti äpardlikele seiklejatele - ent ajapikku õnnestub tal dungeoni mõju alt vabaneda ja omandada vaba tahe. Teiseks on ta - eriti alguses - nii loll, et vajab pidevat autoripoolset kommenteerimist. Tema enda eksistentsiaalsed küsimused on: Kas see on söödav? Mõned raudesemed ei ole. Veel tähtsam küsimus: Kui on söödav, kas see on maitsev? Jällegi, seiklejad, st inimesed, on, aga puud mitte eriti. Oskuste kasv? Autor on kuhjanud kokku erakordselt põhjaliku komplekti oskustest, võimetest, lisahüvitistest jms, mis teevad võimalikuks järgmised oskused, loitsud jne. See võib tunduda tüütu, aga on samas ka üsna naljakas, eriti kui kujutada ette lugejat, kes pole mingil kujul D&D-ga varem kokku puutunud.
 
Peategelane ise oli vähemalt minu jaoks üsna üllatav. Kindlasti mitte ükski neist, kelle hulgast mängija väga paljudes mängudes saab oma kangelaseks valida: ei ole paladin ega druiid ega vibukütt ega... jne. Antud juhul on peategelaseks mimic, kelle esimeseks familiariks on succubus ja - juba romaani lõpuosas, kui ta võimed on oluliselt arenenud - teiseks familiariks fiend. Mõlemad nagu mõnest animest pärit: rinnakad ja väga napilt riides naisdeemonid.
 
Tarbetu kõrvalepõige: vägaammusel ajal, kui 286 oli tehnika viimane sõna, aga ka XT ajas asja ära, tundus Rogue kõige põnevama mänguna - kuni Nethacki tulekuni. Arvestatav hulk tunde kulus labürintides hulkumisele ja üksainus kord elus tundus mulle, et ees paistab kauaotsitud Yendori amulett. Aga ei, loomulikult oli see mimic...
Niisiis, peategelane on pealtnäha puust kast või kirst, kelle üks omadusi on kannatlikkus, võime päevade kaupa liikumatult paigal istuda ja seiklejaid oodata, sest kui mõni neist peaks optimistlikult kaane avama, leiab ta eest suure hulga väga teravaid hambaid... Kujumuutmise oskus areneb vähehaaval: et jalad alla võtta, kolme kombitsaga mõõkasid keerutada, kasvatada endale pimedas nägevad silmad jne. Igatahes, kui alguses on tegemist läbinisti rumala ja süüdimatu tegelasega, siis osa lõpuks, kolme kuu vanusena, on ta 33. leveli mimic ja ühtlasi 22. leveli warlord ning äsja hävitanud umbes 8000 elanikuga inimasula - mitte küll niivõrd ise, kui familiaridele käske jagades.
 
Kokkuvõttes: tegemist on sarjaga Everybody Loves Large Chests, mis on iga osa kaanele ka suurte tähtedega kirjutatud. Neid osasid on praeguse seisuga umbes üksteist. Ja Morningwood on antud juhul peategelase nimi: Boxxy T. Morningwood. Familiarid käivad peale, et tal võiks olla nimi. Kas nimi on midagi maitsvat? küsib ta. Jah, kinnitavad familiarid. Ja itsitavad tükk aega, kui miski random (või mitte päris random) generator talle sellise nime annab. Kusjuures puust kast, isegi kui ta võib soovi korral jalad alla võtta, on loomulikult (või vähemalt esimeses osas) täiesti aseksuaalne. Kuigi nii sarja kui avaosa nimi sisaldavad mõningat mitmetimõistetavust.
 
Millegi võrrelda? Mitmedki Pratchettid pole (isegi originaalis, tõlgetest pole mõtet rääkida) kaugelti nii naljakad. Samas ka mitte nii verised. Kui ma Murderbotiga tutvudes hindasin seda miinusega viiega, siis päris samal tasemel Boxxy ei ole. Aga seda lugu ette võttes ma ei tahtnudki midagi muud kui lõbusat paari-õhtu-lugemist ja just selle ma saingi. Olgu siis plussiga neli, ja vähemalt ühe järje loen ma veel.
 
 
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Ma ei hakka siinkohal sisu ümber jutustama või arutama ulme ja maagilise realismi vahekorra üle teoses. Tahaksin lihtsalt rõhutada, et tegemist on kohalikus mastaabis tippkirjandusega. Romaan võiks olla lausa kohustuslik lugemine neile, kes kirjutamise teekonnal esimesed sammud juba astunud - algajatel, kes ise ka veel ei tea, mida teevad, pole sellest kasu. Aga mumeelest on õpetlik, kui põhjalikult peaks autor oma kirjeldatavat maailma tundma ja kui hoolikalt valima just selle loo jutustamiseks kõige õigema vaatenurga.
Nii mulle tundubki, et autoril oleks õigem jääda endale lähedaste teemade juurde ja loobuda tellimustöödest.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Kirjeldatud maailmas on palju maagiat. See on ka mõlema autori jaoks kodune teema - Kadrey Sandman Slimi sarjas oli alatasa kõrvaldada zombisid, deemoneid ja muud sellist klientuuri. Kadrey stiili ma arvan tundvat, ikkagi üle tosina romaani loetud, ja neid stiilinäiteid leiab ka sellest raamatust, kuni ühe positiivset üllatust märkiva hüüatusena. Nii et sündmused arenevad kohati üsna loogiliselt. Khaw karjäär sai alguse arvutimängude stsenaristina, hiljem on lisandunud raamatuid, aga tundub, et see algus jättis oma jälje. No et mänguloogika on veidi teine, üleminekud ühest situatsioonist teise võivad toimuda äkilisemalt, eriti nn "liivakastides".
Selles loos saavad tegelased sageli surma ja äratatakse ellu, süüakse ära, seestuvad või juhtub midagi veel hullemat. Vereohvrid vahel aitavad, vahel aga teevad asja hullemaks. Nii et värvikaid episoode piisab.
Sisu keerleb suuresti selle ümber, et peategelannal - vabakutselisel esoteeriliste probleemide lahendajal - on olnud rasked ajad. Lihtsaid töid ei pakuta, keeruliste eest ei taheta väärilist hinda maksta jne. Tuleb talle pähe endale kaitseingel manada. Läheb hangib raamatu (haruldus, muidugi!) kus sellekohane õpetus. Paraku saab ta õige manuskripti asemel võltsingu ja olevus, mis manamise peale ilmub, on kõike muud kui ingel. Ning kõik vihjab sellele, et olevusest vabanemise vältimatuks eelduseks on esilemanaja surm.
Positiivse poole pealt võib mainida näiteks peategelanna teadmisi psühhotroopsete ainete vallas. Mitte nii positiivne on see, et minu arvates on Khaw'le on kirjutamise käigus meelde tulnud, et tema koduses malaisia folklooris on veel mõni vastik elukas, veel mõni kaval lõks surelike jaoks, veel mõni loits, mis võiks kaasa tuua maailmalõpu. Ja mulle üldiselt ei meeldi, kui mängureeglid poole mängu pealt muutuvad.
Teksti loeti inglise keeles